Loomaõiguste kolmas laine

See tekst ilmus kõigepealt 30. aprilli Sirbis.

Sotsioloog Corey Lee Wrenn leiab, et loomaõiguslik mõtteviis peaks saama nn kaine mõistuse osaks ja sestap peavad sotsioloogid seda sotsiaalset konstruktsiooni kujundada aitama. „Me uurime, sest hoolime,“ kirjutab Kenti ülikooli lektor, tsiteerides Itaalia marksisti Antonio Gramscit, kes on öelnud, et intellektuaalid on kohustatud varustama sotsiaalsete muutuste algatajaid kasutatava ja kultuuri sobiva raamistikuga.

Sel eesmärgil on dr Wrenn üle kolme­kümne aasta uurinud lääne loomaõiguste liikumist. Kui pidada loomakaitse­poliitika algusajaks Briti parlamendis vastu võetud Martini seadust, siis on liikumine üle kahesaja aasta vana. Eesti loomakaitse ajalugu on kirjeldatud alates XIX sajandi lõpust, aga loomaõiguslik mõte on siinmail vaid viieteistaastane. Ilmselt on aeg käes, et keegi uuriks ja kirjeldaks korralikult ka postsovetlike riikide loomakaitse ja -õiguste teket, aga võib-olla on veel liiga vara. Igal juhul oleks huvitav teada saada, kuidas selles valdkonnas ree peale hüppamine käis. Oli ju läänemaailmas 1990. aastate alguses loomaõiguste liikumise arengu nn teine laine juba lõppemas. Teine laine algas 1960. aastatel ratsutades noorte vastandkultuuril ja sotsiaalset õiglust nõudvatel protestidel ning toetudes Ruth Harrisoni, Brigid Brophy ja Peter Singeri raamatutele.

Muide, Wrenn nimetab loomaõigusi järjekindlalt mitteinimloomade õigusteks, et kõik oleks selge.

1980. aastateks oli lääne loomaõiguste liikumises peamine loomade õiguste ideoloogia sadade organisatsioonide poolt omaks võetud, ja kujunenud rahvusvaheline võrgustik. 1990. keskel algas pikaldane üleminek uut tüüpi organisatsioonidele, millede normiks sai professionaalne eestkoste. Alludes neoliberalismi loogikale jõudis liikumine 2000. aastaks kolmandasse aktivismifaasi. Organisatsioonid tegutsevad bürokraatlikus mittetulundusühingu formaadis, olles aktiivsed sotsiaalmeedias ja proovides muuta inimeste tarbimisharjumusi. Tegutsetakse riigile sobivas vormis, kapitalistlikus raamistikus ja see tekitab vaidlusi – paljud aktivistid, eriti teise laine aktivistid, on seepärast liikumisest võõrandunud. Liikumine on killustunud, aga see on tavapärane arengufaas, sest sotsiaalset õiglust nõudvatele liikumistele on alati olnud omane vaielda eesmärkide ja taktikate üle.

Sotsioloogina leiab dr Wrenn, et strateegiaid saab teaduspõhiselt planeerida – uurida, mis töötab ja mis mitte ja on sellest kirjutanud oma kahes mõneaastase vahega ilmunud raamatus „Ratsionaalne lähenemine loomaõigustele: abolitsionistliku teooria laiendused“ ja „Killustatud protest: loomaõigused MTÜde ajastul“. Wrenn rõhutab feministlikke meetodeid, ehitades loomaõiguslusele ratsionaalset, tõenduspõhist alust, millel on intersektsionaalses poliitikas mõtet. Ta uurib sotsiaalsete muutuste teooriaid, kasutades kriitilise sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogia vahendeid. Hoolimata loomadele õigusi nõudvate liikumiste märkimisväärsest kasvust, on loomade vabanemise tempo aeglane ja veganite arv on endiselt marginaalne. Seda võib nimetada stagnatsiooniks, ehkki suuremad organisatsioonid on jõukad ja laiemalt loomakaitsele toetus ikkagi tõuseb.

Wrenn leiab, et praegune liikumine manipuleerib rõhumisinstitutsioonidega, mitte ei välista neid. Tihtipeale on kompromisside tegemine loomaõiguslaste poolt vaadatuna väga küsitav ja tegelikult tugevdab rõhuvat tööstust. Mõned organisatsioonid välistavad abolitsionismi, sest nii olevat tõhusam, aga samas loobuvad sellega peamisest – loomadele õiguste nõudmisest ja jutlustavad seega peamiselt libahumaansust. Senine süsteem säilib, kui toodetakse võltskarusnahka, kõikide toodete vegan­alternatiive, rõhutades täiuslikkust ja tervislikkust. Hierarhia ja ebavõrdsus liikumise sees, sõnumite monopoliseerimine, dialoogi ja demokraatliku otsustamise kõrvalejätmine, see kõik aeglustab sotsiaalse õigluse arengut.

Wrenn leiab, et aktivistid ei peaks ilmtingimata tegutsema olemasoleva süsteemi sees – loomade olukorra muutmiseks ei ole vaja liigselt tegeleda seadusemuudatuste läbisurumisega. Senise olukorra muutmiseks on eetiline veganlus kõige vajalikum ja jätkusuutlikum.

Kuigi radikaalsuse tekkes (mis annab riigile liigselt võimalusi sekkuda) süüdistatakse killustatust, jõuab Wrenn vastupidisele järeldusele – mittetulunduslik formaat kapitalistlikus ühiskonnas tegutsemiseks ja neoliberaalsed strateegiad on need, mis soodustavad radikaalsete rakukeste teket ja killustatust. Tema arvates on sarnaselt teiste sotsiaalset õiglust taotlevate liikumistega nagu feminism ja kodanikuõigused killustatus ühistegutsemise lahutamatu osa. Killustatus on ettearvatav ja tervislik reaktsioon ebatervislikele kompromissidele, mis on tehtud kapitalistliku süsteemiga, radikaalsed aktivistid jätkavad mobiliseerumist hoolimata takistustest. Selgituseks peaks lisama, et radikaalsuse all peab Wrenn silmas oma veendumustele kindlaksjäämist, ta kritiseerib vägivalda, mida võhikud võib-olla seostavad radikaalsusega kui vähetõhusat strateegiat.

Aktivistid toetuvad oma teavitustöös järjest rohkem etoloogide tööle ja peaksid hakkama ka sotsiolooge kuulama. Teadusmaailm ja aktivistid on üksteisele lähenemas kas või läbi kriitiliste loomauuringute. Corey Lee Wrenni teooriatega tutvudes võivad tõsimeelsed loomaõiguslased kergendunult ohata ja loota, et loomavaenulike kompromisside tegemise aeg hakkab ümber saama.


Corey Lee Wrenn

Corey Lee Wrenn on Kenti ülikooli sotsioloogialektor. Tema ettekannet „Heategevus, arvutid ja kapitalism: kuidas loomaõiguslus jõudis oma kolmandasse lainesse ja mis seisab ees tulevikus“, saab kuulata Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi korraldatud kuuendal loomaõiguste konverentsil: https://loomus.ee/konverents 

Mida me tegelikult tahame?

See tekst ilmus kõigepealt aprillikuu ajakirjas Vegan


Suunamudijatest, vegankapitalismist ja maailma muutmisest

Kadri Taperson
kkadriblog.com

Suunda saab mudida mitmele poole. Parema, aga ka kitsarinnalisema ja kindlasti pealiskaudsema maailma poole – sestap peaks iga maailmaparandaja sotsiaalmeedia võimalusi teadma. Ajal, mil järjest suurem osa infovahetusest ja elust toimub sotsiaalmeedias, mõjutavad meid kõiki kindlasti ka selle keskkonna staarid – influencer’id ehk suunamudijad. Igal aktivistigrupil ja organisatsioonil on oma leheküljed ja jälgijad. Muudmoodi ei saakski, kui nende peamine eesmärk on teavitamine ja ühiskondliku mõtte mõjutamine.

Mõnikord võib üks suunamudija korraks tuju ära rikkuda – näiteks siis, kui keegi rohke jälgijaskonnaga kuulutab, et ta oli küll vegan ja armastab endiselt loomi, aga enam ta vegan ei ole ja seda ühe või teise asja pärast. Aga mis siis? Esiteks, me ju tegelikult kunagi ei tea, mis seda mudijat ennast mudis. Ettevalmistatud selgituste tagant kumab tihti ka muid ja sügavamaid põhjuseid, mis polegi meie asi teada, pealegi on ju tegu üheainsa inimesega. Mis siis, et rohkem või vähem tuntud.

“Ma ei kujuta ette, miks üldse keegi tahaks Instagrami-staar olla? See on ju niivõrd ebameeldiv roll,” ütleb minu teemapüstituse peale üks legendaarne aktivist, kes ilmselt ei tea, et tema nimigi on kuulsam kui nii mõnelgi staaril. Ootamatult paneb see mind mõtlema, kas sotsiaalmeedia mastaapsus on osaliselt selles süüdi, et loomaõiguslik liikumine on kuidagi lahjaks jäänud.

Paljude “vanade” aktivistide jaoks tähendab veganlus lihtsat elu, lihtsalt selleks, et teised saaksid elada (living simply, for others to simply live), aga mitte ületarbimist, vegantoodete küllust, suurte korporatsioonide veganbrände jne. Vegankapitalism ja eetiline veganlus ei mahu hästi ühe maailmavaate alla.

Mäletan aega, mil veganid McDonald’sisse ei läinud, isegi kui seal midagi veganile söödavat müüdi. Boikoteeriti kõike võimalikku, mis kuidagimoodi loomi ekspluateeris. Aga boikott ei tööta maailma muutmises väga hästi. Näiteks ei ole võimalik vältida ainult vegantooteid tootvaid ettevõtteid seepärast, et nad kasutavad sama panka, mis loomatööstuski. Ettevõtted kasutavad tööjõudu selleks, et saada kasumit – kapitalistlikes tingimustes ei ole võimalik eetilist veganlust harrastada. Ja tegelikult ei ole ju asi tarbimises, vaid tootmises. Loomatööstust ei ole mõtet kritiseerida tarbimise, vaid tootmise teemal, sest just seal toimub ekspluateerimine.

Osalesin hiljuti lühikesel kohtumisel praeguse keskkonnaministriga. Ta küsis, mis on aktivistide arvates järgmised teemad, mis ette võetakse, pidades silmas kriitikat karusloomafarmide keelustamisele. Kriitikud ju küsivad, et kui keelustatakse karusloomafarmid, mis keeld järgmiseks tuleb? Vastasime mõneti diplomaatiliselt, et oodata on loomaõigus- ja keskkonnaorganisatsioonide lähenemist, sest kliimakriisi peamiseks põhjustajaks on loomatööstus. Ja see on õige vastus. Aga lihtsale elule mõeldes tundub mulle, et see ei saa olla ainuke vastus. Vegankapitalismi raamistikus tegutseda on liiga mugav – me rõõmustame iga uue toote üle, selle üle, kui lehmi ekspluateeriv piimavabrik meile uue ülehinnatud pudingi külmkappi saadab, aga see ei ole okei, see ei tohi olla loomade vabastusliikumise ja eetilise veganluse tähtsündmus. See on ebamugav teadmine. Ehk isegi peaaegu sama ebamugav kui lihasööjal veganlusest lugeda?

Veganlust müüakse inimestele kui individuaalset elustiilivalikut. Kirjutatakse, kui palju loomi päästame tänu sellele, et valime veganluse. Vastutus on ühele inimesele pandud ja see teeb suurtootjate süü justkui väiksemaks. Nemad ei vastuta, vaid seda teeb tarbija. Tarbivatest aktivistidest on saanud korporatsioonide tasuta töötajad, kes tunnevad võltsi rahuldust sellest, kui mitu looma tänu temale elama jääb, tulevikus sündimata jääb, sest nemad on ju need, kes on teinud kõik võimaliku.

Ühiskonda, kus arvestatakse loomadega, ei saa kasumit taotlevas süsteemis ehitada. Ühiskonna vaatenurk peab liikuma loomade poole, sotsiaalse ebaõigluse poole. Loomaõigusliku liikumise ja eetilise veganluse suunad ja taktika tuleks kriitiliselt üle vaadata, mitte liikuda ettevaatlikult olemasolevas raamistikus, sest see on mugavam ja muud ju ei olegi teha. Ma vist ei räägi revolutsioonist, sest pandeemia all ägavas maailmas on selleks raske õigeid relvi leida, aga ausamast ja seega ka radikaalsemast maailmanägemisest küll. Kui palju me teame sellest, et kuna inimkond kasvab, tõuseb numbriliselt ka tapetud loomade arv? Sellises olukorras ei ole eriti mõtet hõisata, et x miljonit looma on tänu veganitele päästetud. Ei ole.

Mulle vist aitab kaasajooksmisest. Astun sammu veganvaimustusest tagasi ja lähen külvan lõpuks tomatid ära ja siis teen sellest pilti. Tegelikult saab peenraid ka juba ehitada. Arvan, et kõikidesse olemasolevatesse eluvaldkondadesse sisseimbumine on olnud veganluse loomulik arenguetapp, aga aeg on uued taktikad valida ja me teame, millised võimalused olemas on. Eelnev on alati olnud järgneva ettevalmistuseks ja jutu alguse juurde tagasi tulles – üks mudija ei muuda midagi.

Loomade vabastaja

Ei saa teistsugust pealkirja panna tekstile, mis räägib Ronnie Leest, sest just vabastaja või vabadusvõitleja ta on. 70 aastane tegutsev aktivist räägib meie konverentsil selles, millest eluaeg rääkinud – mida teha selleks, et loomad oleksid vabad. Ja seda ettekannet ma tõesti ootan.

Mul ei ole tegelikult meeles, kas olen Ronniega kohtunud. Nullindate keskel osalesin igal suvel suurtel rahvusvahelistel loomaõiguslaste kogunemistel, aga ma ei mäleta, kas tema ka seal oli. Nii võib juhtuda kui keegi on nii legendaarne, et aja jooksul unustad, kas oled legendi päriselt näinud või raamatust lugenud. Aga võis olla ka teistpidi, Ronnie Lee on nii tagasihoidlik inimene, et ma ei pruukinud teda tähele panna. Olid ju kogunemised sama legendaarsed ja postsovjeetlikele liikumistele aktivismiülikooliks. Aga ma mäletan lugusid – Ronnie mõttekaaslaste jutustatud lood olid samasuguse alatooniga nagu temast kirjutatud raamatus. Väga rasked lood tihtipeale väga naljakas võtmes.

Raamat; “Loomade vabadusvõitleja: Ronnie Lee, Loomade Vabastusrinde asutaja – biograafia”, eluloo formaadist suurt välja ei lähe. Raamatu aluseks on autori ja Ronnie kohtumised ja tema lugude üleskirjutused, lõpus veel mõned leheküljed varem ilmunud pikema intervjuuga ja paar tulevikkuvaatavat teksti. Selline lihtne lugu; poiss täiesti lihtsast perekonnast, kellele lihtsalt meeldisid loomad ja kes lihtsalt hakkas nende eest seisma ja lihtsalt enam ei kasutanud neid ise niipea kui teada sai, et nii on ka võimalik. Ridade vahelt tuleb muidugi välja, et info viimasest oli ühiskonnas juba olemas, sest kuidas muidu oleks poisi ema köögis karjunud “Sa oled nüüd üks nendest pagana vegetaarlastest!”. Veganite ühing oli juba olemas, jahisaboteerijad samuti. Usun, et kõigil pühendunud inimestele tekib tema aktivistiks kujunemise lugu lugedes tuttav tunne – kuidas vanad sõbrad jäävad kaugeks ja mitte ainult sellepärast, et päevas kaheksa tundi juristieksamiks õpid; kuidas loomaõigustest saab omamoodi obsessioon, sest muude asjadega tegelemine tundub mõttetu jne. Muuhulgas lõi noor aktivist ka kõige kurikuulsama organisatsiooni “Loomade vabastusrinne – Animal Liberation Front”. mis tegutses hiljem rohkem kui 40 riigis vabastades loomi nii laboritest kui kogu loomatööstusest, saboteeris loomi kasutavat ettevõtlust ja milles osalejaid avalikkus siiani enamuses ei tea. Jätan kõrvale hinnangu andmise, kas selline tegevusvorm (hoolimata vägivallatusest loomade ja inimeste vastu) oli kõige tõhusam…. ja tegelikult ei jäta. Hindan kõrgelt, sest loomad, kes päästeti, pääsesid piinarikastest tingimustest ja tänu illegaalsele tegevusele sai loomaõiguslus suure kõlapinna.

Ronnie on loonud veel mitmeid erinevaid organisatsioone, istunud vangis, tegutsenud ka Rohelises erakonnas (Green Party). Eelkõige näidanud, et üks inimene saab elu jooksul erakordselt palju ära teha. Kui hakkasin loomaõiguste konverentsile olulist aktivistist esinejat otsima, siis ütles üks sõpradest; “No. I feel so disconnected from the movement. Talk to Ronnie, dear…”. Ronnie oli kohe nõus ehkki usun, et ka temal on vahel raske tänapäevase suure, aga killustunud liikumisega kontaktis olla. Loodan peale ettekande kuulamist teha temaga siia blogisse pikem intervjuu, sest nii raamatu kui eriti selle lisade lugemisel, tekkis palju küsimusi. Internetis ringi tuhnides sain aru, et tegelikult ei tea keegi peale tema enda kui palju ja mida ta tegelikult loomade heaks teinud on.

Ronnie Lee esineb konverentsil 9. mail kell 10.00-10.45 ühena peaesinejatest ettekandega “Kuidas me saavutame loomade vabastamise?”. Vt siit.

Hochschartner, Jon, “The Animals’ Freedom Fighter: A Biography of Ronnie Lee, Founder of the Animal Liberation Front” -McFarland & Company, 2017

Foto: Mike Huskinsson. (Animal Welfare Information Service – kogust), 1976. Grupp jahisaboteeriaid.

Animalia – 60

Kuuskümmend on uus nelikümmend või hoopis kolmkümmend – kes teab? Niikaua kui ealisus moonutatult oluline on, kestavad ka sellised hüüdlaused. Organisatsioonile on 60 igatahes hea vanus, sest näitab küpsust, vastupidavust ja sõnumi tugevust. Soome loomaõigusorganisatsioonilt (nii Animalialt kui ka teistelt) on meil olnud palju õppida, sest just Soome kaudu jõudsid 15 aastat tagasi Eestisse peamised loomaõigusteemad. Idee ise vast mitte, see tuli pigem loomakaitseorganisatsioonide, aga ka punkmuusika ja anarhistide kaudu, aga teemad, strateegiad, kampaaniad, oskused ja võiks öelda ka, et üleüldine stiil just Soomest ja teistest Põhjamaadest muidugi ka.

Animalia avaldas juubeliks 66 leheküljelise raporti, kus kirjeldab oma parimate kirjutajate abiga olukorda, milles loomad Soomes praegu on. Just Soomes, mitte maailmas tervikuna, sest nii nagu meilegi, meeldib soomlastele ringi vaadata just kodumaal. Soome maaelu on tema uhkus. Ja eks meie oma ju ka, ehkki natuke teistmoodi ja me kõik teame, miks.

Loomade õiguste raport rõhutab muidugi seda, et loomade kaitsest ei piisa. Loomakaitse tähendab endiselt pigem seda, et loomad ei peaks liiga palju kannatama, aga kui vaja, siis võib neid kasutada ja tappa. Loomade õigustest rääkijad nii ei arva, nad rõhutavad, et loomadel on väärtus iseeneses ja sestap peaksid nende õigused olema kirjutatud ka seadustesse, sh põhiseadusesse. Loomaõiguslased ei ole seda ettepanekut veel ametlikult teinud, aga see on olemas, Soome loomaõigusjuristide esindaja räägib sellest meie korraldatud konverentsil maikuus. Vt siit.

Meedia ajab muidugi need kaks lähtekohta alatasa segamini ja tekitab muudki segadust, mis on pinnapealsuse ajastul ju tavaline ja teeb elu mugavaks. Süvenema ei pea millessegi, mugavam on olla neutraalne, sh kasutada neutraalset keelt – tapmine on lõpetamine või magamapanek jne. Mugav on seegi, et loomi igaks juhuks kliimamuutustega ei seostata. Animalia esitab meediale küsimuse: Kas loomadest kirjutatades osatakse loomade endi ja loomatööstuse kasu vahel üldse vahet teha?

Seostatamatuse absurdi leiab mujaltki: kliimaneutraalsust vandunud riigid toetavad endiselt jätkusuutmatut toidutootmist. Marini valitsusprogrammis on tegelikult taimse tootmise toetamine sees, aga see ei ole leidnud küsitluste järgi väga suurt toetust – tegemist on endiselt poliitiliselt polariseeritud küsimusega näiteks nagu Soomes veel 90ndatel kogu loomaõiguslus oli. Loomade kohtlemisega seotud küsimused koguvad seevastu aasta-aastalt järjest rohkem kodanike toetust, ka see, et loomadele soovitakse liigiomase elu võimaldamist. Loomkatsete vähendamise ja lõpetamise (mõistagi üliaeglases tempos) eurodirektiiviga on Soome ühinenud niikuinii. Nagu meiegi. Nii et mingeid muutusi ju on, aga sellegipoolest sureb Soomes igal aastal üle 90 miljoni tundevõimelise isiku.

Ehkki lihatarbimine on Soomes püsinud enamvähem samal tasemel juba aastaid, on piimatoodete tarbimine siiski vähenenud ja taimse toidu tarbimine tõuseb pidevalt ja ei näita langemise ehk lühikese trendi märke. Sellegipoolest on Soome toidutootmine loomse poole kaldu ja ka selle põhjustes on raportis juttu. Peamine põhjus tundub olevat raha – loomatöösturite lobiraha on väga lähedalt seotud parlamendis tehtavate otsustega.

Segased sõnumid tekitavad segadust. Nii on raportis mitmeid kordi välja toodud, et loomade kaitse ja õigused on erinevad asjad ja nendel teemadel on inimese mõtteloos kindel koht. Veendunud mõtlejaid, kes on leidnud, et loomade kasutamisel ei ole õigustust, leidub aegade algusest. Aga kunagi varem ei ole neid nii kindlalt toetanud kaks teadmist, millest tegelikult sõltub meie kõigi lähem ja kaugem tulevik. Üks neist on see, et kliimamuutus ja planeedi tulevik on vägagi seotud tööstusliku loomapidamisega ja teine muidugi see teadmiste kogum, mis aina kasvab ja mis räägib meile teiste liikide olemusest; nende kannatusvõimest ja mõtlemisvõimest.

Loomaõigusraportit esitleti ka Animalia juubeliveebinaril, kus tulevikust räägiti sünnipäevale kohaselt, st lootusrikkalt. Filosoof Elisa Aaltola pidas ilusa kõne, millest jäi meelde moraalse vapruse rõhutamine; see, kuidas maailma muudavad need, kellel on sotsiaalset julgust, kes julgevad öelda ka siis kui see tundub ebamugav, kes on valmis tegutsema kõigest hoolimata. Seda julgust saab õppida ja seda on vaja rohkem kui kunagi varem. Elisa rääkis, et kuna inimesel on võime tulevikku ette kujutada, siis just selles peaks ta end arendama ja oma lühinägelikkust ravima. Lühinägelikult jääb pikem eesmärk saavutamata ja sestap oleks kasulik vaadata, milline on maailm nt aastal 2050. Millised on suhted erinevate liikide vahel? Kas loomaõigused ja sellega seotu on poliitilistes diskussioonides esmatähtsal kohal? Kas keskkonnakaitse ja loomade õigused on üksteisele piisavalt lähenenud? Kas rahavood on suunatud taimse toetamisele ja muule keskkonnasõbralikule?

Elisa põhjendatult pidulik kõne tõi mulle muidugi lisaks kliimasoojenemisele ja loomade tundmisele meelde kolmanda asjaolu, millest meie tulevik sõltub – aktivistide olemasolu. Pean silmas neidsamu sotsiaalse julguse kandjaid, kes lisaks julgusele ka raamatuid lugeda oskavad.

https://animalia.fi/elainoikeusraportti/

Tulevikunägemused ja konverents

Loomaõiguslased korraldavad kuuendat korda konverentsi. Täpsemalt – Eesti loomaõiguslased, sest maailmas korraldatakse neid järjest rohkem. Meil siin ei ole kriitilised loomauuringud ( vaata siit, mis need on) väga tuntud, aga ühtteist tehakse ikka. Olulisi asju ei saagi ilma aktivistideta käima lükata, nii et kõik kuus konverentsi on korraldatud eelkõige aktivistide, entusiastide, loomaõiguslaste poolt ehkki tänavuse konverentsi esinejad on justkui akadeemia poole kaldu. Meie konverentside üldpealkiri on alati olnud “Loomaõiguslus akadeemias ja aktivismis”, tänavune allpealkiri on Animal Futures, mida võib ehk tõlkida – “Loomad – tulevikunägemus”.

Algselt oli plaanis teha uhke konverents, seekord Viljandis koos heategevuskontserdi ja muude üritustega, aga nagu enamus üritusi praegu, kolisime ka meie veebi. Ja nii toimubki rahvusvaheline konverents Zoomis, 8-9. mail, kokku on üle 20 ettekande ja esinejad on erinevatest Euroopa riikidest, aga ka Mehhikost, Jaapanist, Brasiiliast, USAst ja Eestist muidugi ka. Aga seekord ilma tõlketa – ainult inglise keeles.

Kui ettekandeid koguma hakkasime, siis rõhutasime kutses tulevikuvisiooni; küsisime, et milliseid väljakutseid ja võimalusi globaalne kriis loomade vabastamisele (animal liberation) esitab ja annab? Millised peavad ja saavad olema loomade eeskoste uued suunad? Kuidas on feministlikud, queer, puuetega inimese, postkoloniaalsed ja muud vaatenurgad seotud mitteinimloomadest arusaamisega ja meie omavahelistele suhetele?

Ettepanekuid tuli kõikidest maailma nurkadest ja kava sai kirju, aga tegelikult vastab esitatud küsimustele küll. Olen ka hakanud kahtlema, kas esinejate kogum ikka on akadeemia poole kaldu, sest see piir hakkab nagu ära kaduma, pealegi on paljud esinejad mõlemas rollis. Loomaõiguste teemast ei ole saa ükski valdkond enam mööda vaadata, see on sotsiaalse õigluse, parema maailma, planeedipäästmise lahutamatu osa. Konverentsil räägitakse sellest, misasi on tegelikult loomade vabastamine; miks peaks loomade õigused olema kirjas ühe naaberriigi põhiseaduses, milliseid strateegiaid peaks kasutama aktivistide nn kolmas laine; mida tehakse loomade heaks Madriidi tänavatel; sellest, mis on viga vegankapitalismil jne jne jne. Vaadake siit – ma tahaksin kõiki neid ettekandeid kohe kuulata ja isegi kui korraldamise kõrvalt ei jõua, siis hiljem saab ikka, sest kõik esinejad on andnud loa oma ettekanded üles riputada. Sama lingi tagant leiab ka registreeimisvormi, mis tasub ära täita, sest ilma selleta ei saa konverentsi kuulamise linki. Iga ettekande lõpus on võimalus küsimusi küsida, iga lõunapausi ajal on võimalus omavahel suhelda (mikrofonid on siis lahti), laupäeva õhtul on väike üllatustega vastuvõtt ka. Virtuaalne küll, aga tore ju ikka.

Konverentsi korraldab dreamteam – Kadri Aavik, Anu Tensing, Helena Šegedin, Jesper Veber, Annaliisa Post, Anny Drobet, Saara Mildeberg, Farištamo Eller, Ireene Viktor, Annika Lepp, Sirli Spelman – täiesti suvalises järjekorras kirja pandud imeinimesed (nii ma just arvangi), kes seda järjekordset mahukat ülesannet vabatahtlikult täidavad. (Allakirjutanu saab küll natuke raha, aga ainult natuke 🙂 ). Korraldavad organisatsioonid on seega Loomus, Eesti Vegan Selts ja OÜ Kuulitalu, mis lahtiseletatult tähendab sedasama blogi siin. Üks oluline inimene on veel mainimata – Martin Rästa tegi konverentsi kujunduse – sellesama valgusest meie poole astuva jõulise elevandi pildi siin teksti all.

Kkadriblog saab kõikide nende teemadega järgneva kuu jooksul täidetud. Kirjutan mitmel esitamisele tuleval teemal just enne konverentsi ja küsin esinejatelt igasuguseid küsimusi. Loomade tuleviku nimel :).

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kriitilised-loomauuringud/?fbclid=IwAR05t4aiEJ1hcjbODX70WprqbKvx-pnyZ272fIEv8fJunzWTCBWgrhPzlecme temmmmmmmm,,,,,,,,ffffff

Meremahhinatsioonid ja kalakokkumäng

Just selliseid eestikeelseid pealkirju pakkus hea sõber eile Netflixis välja tulnud dokumentaalfilmile “Seaspiracy”, mis päris täpselt küll filmitegijate mõtet edasi ei anna, küll aga viitavad vandenõule nagu ka esmalinastunud filmi sugulane “Cowspiracy”. Ka filmimeeskonna võtmeisikud kattuvad natuke, “Seaspiracy” produtsent Kip Andersen on teinud ka “Cowspiracy” nimelise dokfilmi.

“Seaspiracy peamiseks filmijaks, jutustajaks, peategelaseks on Ali Tabrizi, keda on lapsest saati paelunud ookean oma elu, värivide ja iluga. Täiskasvanuna tahab ta ise ookeani täiust dokumenteerida, seda enam, et rannalt plastiku korjamine ei ole tema arvates piisav.

Poolteist päeva peale maailmaesitlust on filmi vaadanud mitu sõpra ja nende arvamused on üsna ühesugused – hästi tehtud ja masendav film. Mõned neist leiavad, et tegelikult teadsid maailmamere olukorda, uut oli vähe; teised ütlevad, et uut oli ikka küll ja see uus info on šokeeriv.

Tõepoolest on õõvastav teada saada või uuesti kinnitust leida faktidele, et 80% maailma elusloodusest asub tegelikult meres; armutult tapetavad vaalad on oluline osa ookeani ökosüsteemist; et delfiine müüakse loomaparkidesse ja need, kes ülejäävad tapetakse maha valepõhjendusega, et muidu nad söövad liiga palju kalu ära; et suur osa mereelust saab hukka lihtsalt kaaspüügina, sest jäävad kalavõrkudesse kinni ja õlilekked ei kahjusta ookeani niipalju kui kalapüük.

Jah, kalapüük. Tööstuslik kalapüük on maailmamere kehvas seisus süüdi rohkem kui miski muu. Isegi toksiline mikroplast ei suuda kalapüügi tagajärgedega võistelda, rääkimata sellest, et palju kära tõstnud plastikust joogikõrred moodustavad merd reostavast plastikust ainult 0.03%. Plastijäätmete saared koosnevad pea poolenisti kalavõrkudest, võrke leiab ka sadadest kaldale uhutud hukkunud vaalade kõhtudest jne. Teadmine, et eelkõige tänu tööstuslikule kalapüügile on maailma kopsud alla andmas, tekitab ebameeldiva, hingematva aistingu. 93% süsihappegaasist on ladustatud ookeanis.

Põnevusfilmi elementidega tehtud õppefilmile (või vastupidi) võiks võibolla ette heita teemade ja osaliste paljusust; oma seisukohtadega vilksavad ekraanil ootuspäraselt Richard O’Barry, Silvia Earle, Jonathan Balcombe, nii mõnigi aktivist Sea Shephardi põhimeeskonnast jne, aga kaadrite tiheduse eesmärk on selge – inimene on hävitamas planeeti ja iseennast.

Meremahhinatsioonides tuleb ette palju seaduserikkumist ja humanitaarprobleeme – nimelt on mere peal endiselt sajanditetaguse maiguga orjapidamist, millest oleks saanud teha eraldi filmi nagu enamustest kiiruga läbivõetud teemadest. Nagu alguses mainitud sugulasfilmis, näeb põhjendatud kriitikat ka leebemate keskkonnakaitseorganisatsioonide suunas – liiga läbinähtav on nende sõnumi seotus rahastajate tegevusvaldkonnaga. See paneb mind jälle mõtlema, et kas nt kanade puurist päästjatega on sama lugu? Kuidagi palju on neid organisatsioone, kes müüvad tarbijale võltsi rahulolutunnet – Kui ostan delfiinisõbraliku kala, siis minu kala on püütud võrguga, kuhu kõrvalpüük kinni ei jää ja ma olen parem inimene… Kui ma ostan kala merefarmidest, siis ei ole ju ookeanipõhja traalitud. (Šoti lõhefarmide tülgastavast olukorrast saab lisainfot värskest Loomuse kampaaniast.)

Minu jaoks on kõige kriipivam moment filmi teises pooles, kus Ali läheb filmima traditsioonilist vaalapüüki Fääri saartel. Jõhkrast vaatemängust rabatud filmimees leiab uue tähenduse mõistele – jätkusuutlikkus (sustainability). Jätkusuutlik on see tegevus, mis muudkui jätkub ja jätkub igavesti, hoolimata sellest kui palju kannatusi see põhjustab. “Ma ei ole halvem inimene kui see, kes kana sööb”, Mina võtan ühe elu 2000 kana asemel. Umbes niimoodi see kaaludes välja tuleks”, seletab vaalapüüdja utilitaristlikult.

Film lõppeb pealtnäha lootusrikkal noodil – Ärge sööge kala (mis on pealegi mürke täis ja sellele on head alternatiivid ka) ja jätke ookean rahule, see taastub kiiresti. Aga me ju juba teame, milline inimene on. Subsiidiumite mõttetus ja korporatiivse maailma legaalsed ja illegaalsed seosed, mida on vahetevahel raske vandenõust eristada, saavad veel üks kord paljastatud, aga mis edasi saab?

A NETFLIX ORIGINAL DOCUMENTARY

Documentary  |  1h 29 min  |  2021  |  UHD

Selle sajandi küsimus: süüa või mitte süüa?

See jutt ilmus kõigepealt veebruarikuu (2021) ajakirjas Vegan.

Praegu, mil keskkonnateemad on iga inimese infoväljas, on aeg iseendalt küsida, mida
ja miks süüa. Ühest inimese baasvajadusest on saanud poliitiline küsimus, millele
vastamisest ei ole kellelgi pääsu. Aga miks inimene üldse liha on õppinud sööma?

Omnivoorlus ei ole muinasjutt. Inimene on evolutsioonis kujunenud olendiks, kes suudab
peaaegu kõike süüa ja seedida. Meie liik ei ole ellu jäänud ja vastutustundetuks
maailmavalitsejaks kujunenud tänu lihasöömisele – milleks meil õigeid hambaidki pole –,
vaid tänu väga heale kohanemisvõimele. Ainuke toit, millega me ilmselt päriselt ära ei
harjuks, on teine inimene ja sedagi puht bioloogiliselt, sest võib vaid ette kujutada neid
baktereid, mida teise inimese keha kannab.

Võib-olla on eelnenu paadunud loomaõiguslase kohatu nali, aga tõepoolest – ajalooliselt on
inimene kui liik kohanenud kõikvõimalike raskustega. Olgu need põhjendatud geograafilise
asukoha, pandeemiatega, ilmastikumuutustega, keskkonnast ja omaenda loomusest tulenevate
konfliktidega.

Kuna teiste liikide liha tarbimisest on saanud üks suurimaid keskkonda kahjustavaid tegevusi,
millega inimene iseenda jalgealust õõnestab, on põhjust uurida, miks taimsele toidule
üleminek nii vaevaline on. Muidugi on arusaadav, et ühiskondlikud muutused toimuvadki
väga aeglaselt ja inimese toidulaud on palju rohkemat kui lihtsalt valik kütust
funktsioneerimiseks, aga praegu on juba liiga kiire, et selle tõdemuse peale ainult elutargalt
noogutada.

Sotsiaalpsühholoog Melanie Joy (1) on lihasöömise harjumuse kui nähtuse nimetanud
karnismiks ja see on tõesti üks moodus, kuidas kogu probleemi kokku võtta. Joy on jaotanud
põhjused nelja gruppi.

Esiteks, loomse söömine on loomulik, kuna inimene on omnivoor ja sestap on liha talle
loomulik toit. Tegelikult on inimest arendanud leidlikkus ja kohanemisvõime ja sõna
“loomulik” tähendus on väga ebamäärane. Nii võib ju öelda, et kõik, mida inimene teeb, ongi
loomulik.
Teiseks, sest see on normaalne. Tõesti, normaalsus ehk karjaidentiteet pakub turvalisust.
Sotsiaalselt on raske normist erineda.
Kolmandaks, sest see on meile vältimatult vajalik. See seostub kahe eelneva põhjusega –
kuna see on loomulik ja normaalne, siis järelikult ka vajalik. Toitumisteadus on küll
tõestanud, et inimene ei vaja loomset. Inimene vajab valke, rasvu, vitamiine ja kiudaineid
ning pole oluline, millistest allikatest need toitained tulevad.
Neljandaks ja viimaseks põhjuseks on tavaliselt see kõige suurem – sest maitseb.
Ka eestikeelsed allikad jõuavad samale tulemusele – loomse söömine on tugev harjumus, mis
on meile sisse kodeeritud, aga milleks ei ole otsest vajadust. Zooloog Mart Meriste (2)
kirjutas kaks aastat tagasi ajalehes Sirp lihasöömise ökoloogikast. Ta kirjeldab, kuidas
inimene on liha söönud suuresti sõltuvalt sellest keskkonnast, kus ta elab. Kui inimene elab
territooriumil, kus kasvavad taimed, mis kõlbavad süüa ainult mõnele teisele loomaliigile, siis
sööb inimene seda looma, muidu ta ei jää ellu. Põlluharimise jõudmine neisse paikadesse, kus
vähegi midagi kasvatada saab, vähendas loomse söömise vajalikkust. Liha on Meriste sõnul
ka selles mõttes hea toit, et sellest võib saada kõiki toitaineid, mida inimesel ellujäämiseks
vaja on. Lisaksin hetkel aga, et intensiivpõllumajanduse ajal saab loomsest ka palju sellist,
mis meid tappa võib – antibiootikume, keskkonnamürke jne.
Huvitav on lugeda, kuidas zooloog on ise valinud loomade kasvatamise ja tapmise selle
asemel, et poest osta, ehkki teab, et inimene saab ka taimse toiduga hästi hakkama. Seegi
paneb mõtlema, et sööme loomi ainult harjumusest ja mugavusest. Taimsele üleminekuks on
vaja rohkem kui teadmist, et taimne toit sobib inimesele hästi.
Võrdlemiseks soovitan sotsioloog Kadri Aaviku artiklit (3) 2019. aasta ajakirjast Vikerkaar,
kus ta tihendatult loomse söömise lõpetamist põhjendavad faktid ja arvud välja toob –
loomakasvatuse põhjustatud kasvuhoonegaasid; loomasöögi kasvatamiseks kasutatava maa
protsent (kas teadsite, et see on 83% kogu põllumaast?). Pool planeedi mageveest kulub
loomakasvatusele. Lihasöömine põhjustab inimese antibiootikumiresistentsust, seades sellega
ohtu meie kõigi tervise. Kadri kirjutab ka rahvusvaheliste terviseorganisatsioonide

soovitustest taimset toitu rohkem süüa ja lisab omapoolsed soovitused ühiskonnale, kus seda
soovitust tõsiselt võetakse.
Meelde tuletades asjaolu, et inimest tapvad pandeemiad on suure tõenäosusega pärit
intensiivpõllumajanduse farmidest, ja kõige olulisemat – loomad on tundevõimelised olendid,
jääb üle veelkord kinnitada, et ehkki inimene on ajalooliselt olnud kõigesööja, ei saa enam
sellesse fakti pealiskaudselt suhtuda. Et ellu jääda, peame kohanemisvõimeliste olenditena
harjuma uue normaalsusega.

KASUTATUD ALLIKAD:
(1) Why we love Dogs, Eat Pigs and Wear Cows. Melanie Joy, Red Wheel, 2009
(2) Lihasöömise ökoloogika. Mart Meriste, Sirp, 2019
(3) Toitumine: loomselt taimsele. Kadri Aavik, Vikerkaar, 2019

Minge ringi, linnarebased?

Järgnev tekstike on kirjutatud peale pikemat jutuajamist Hiiumaa vallamajas ja peaks lühendatult ilmuma ka aasta viimases Hiiumaa Valla Teatajas.

Arvatavasti on igal hiiumaalasel oma seisukoht, kuidas oleks pidanud lahendama Kärdla väikese rebase loo, mis on, lisaks sellele, et toime pandi loomavaenulik tegu, heitnud varju ka Hiiumaale tervikuna. Vähemalt nii mulle tundub, sest teema ei ole sugugi vaibunud ja vallavalitsus otsib lahendusi ja tegeleb juhtnööride koostamisega järgmiste taoliste juhtumite jaoks.

Metsloomad linnas on ju päris tavaline nähtus ja selleks, et nendega koos eksisteerida saaks, on nad kõige targem rahule jätta. Alati ei ole see lihtne ja sestap uurisin teiste riikide loomakaitsjate käest, kas kuskil on olemas kaasaegset ja eeskujulikku metsloomadega käitumise regulatsiooni, mille on koostanud just kohalik omavalitsus. Mitmete kontaktivõttude peale selgus, et sellist ei ole kuskilt võtta. Oleme põhjamaiste riikidega loomakaitsevaldkonnas tänaseks üsna ühel tasemel ja nii mõneski asjas vaadatakse hoopis Eesti poole, sest areng on kiirem ja energiat justkui rohkem.

Kuuldavasti paneb uut regulatsiooni kokku ka meie Keskkonnaamet, millest omavalitsused saavad lähitulevikus juhinduda ja nii ei ole vaja Hiiumaal päris nullist uusi juhtnööre välja mõelda.

Tagantjärele mõeldes tekkis liiga problemaatiline olukord seoses Kärdla rebasega kõige tavalisemal põhjusel – halva kommunikatsiooni ja ebaselge informatsiooni tõttu. Võibolla oleksid pidanud omavalitsus, kodanikud, Keskkonnainspektsioon, Keskkonnaamet, Veterinaar- ja Toiduamet, Päästeamet jne omavahel oskuslikumalt suhtema, aga samamoodi võib mõelda ka nii, et head lahendust ju ei olegi – linnaloomad on tulnud, et jääda.

Metsloomadega, eriti samadest liikidest linnaloomadega suhtlemisel ongi mitu tasandit. Väga lihtsustatult võib neid jaotada nii, et üks neist on omavalitsuse oma, kellel on kohustus kodanike heaolu eest seista, teine on nendesamade kodanike oma, kes üldjuhul lähtuvad omaenese huvidest, kolmas loomakaitsjate oma, kes proovivad lähtuda looma huvidest või vähemalt heaolust ja neljas looma enda oma. Näiteks rebase.

Konflikte nende tasandite vahel juhtub pidevalt ja igal pool, ka ülalmainitud Põhjamaades; Hiiumaa juhtum sai lihtsalt laia kõlapinna. Loomi linna juurde meelitada ei tasu, aga linnarebane on linnas sündinud rebane ja see ongi tema kodu. Muidugi ei ole mõistlik neid sööta, aga ega inimestel ei saa keelata oma kasse omal territooriumil sööta ja ega rebane ei võta arvesse, kellele söök mõeldud on. Loomade ümberasustamist tohib teha ainult Keskkonnaameti loaga ja asustamisega ei tohi looma suuremasse ohtu seada. Enamikel ümberasustamisjuhtudel see siiski on ohtu seadmine, sest loom ei tunne uut keskkonda ja tavaliselt on sobivas keskkonnas juba liigikaaslased ees, kes uut tulijat ei tervita. Looduskaitseseaduse järgi tohib kohaliku liigi loomi loodusest eemaldada vigastuste ja haiguste ravimiseks ja hüljatud noorlooma üleskastamiseks. Aga seda peab tegema muidugi inimene, kes oskab ja igaüks sekkuda ei või. On riike, kus selles osas tehakse tõhusat koostööd metsloomade päästeühingutega, aga meie omadel veel piisaval määral sekkumisjõudu kindlasti ei ole.

Loomakaitseseadus ütleb, et looma ei tohi abitusse seisundisse jätta. Jättes kõrvale selle kõlava seadusesätte võimatuse inimkeskses ühiskonnas tekib küsimus, et kes peaks looma seisundit oskama hinnata. Arvatavasti ei ole see vallaametnik ja iga kodanik ka mitte.

Loomaarst Maie Vikerpuuri soovitusel lugesin linnarebaste tundmaõppimiseks hiljuti eesti keelde tõlgitud asjatundliku autori raamatut Rebase varjatud maailm. (Adele Brand. Eesti Raamat 2020), kust selgub veelkord kui kohanemisvõimeline on rebane ja kui halvasti inimesed teda tunnevad. “Hirm 4,5 kilose metslooma ees annab veenvalt tunnistust sellest, et moodne ühiskond eemaldub järjest enam loodusest”, ütleb autor ja kirjeldab kuidas inimeste negatiivne suhtumine liigub ülespoole vallavalitsustesse ja –volikogudesse. Adele Brand kummutab hulga müüte, kaasaarvatud selle, et rebased ohjeldamatult kasse söövad (muidugi ei söö) ja valimatult ründavad (äärmiselt harva) ja tõestab, et ühe rebase mahalöömine on kasutu, sest tema asemele tuleb kohe uus. Rebaste ühiskonnas on nimelt alluvad ja domineerivad rebased, kelle vahel käib katkematu maadejagamine, toimuvad teatraalsed, aga enamasti veretud lahingud ja sestap suudab rebase üldine asurkond välja kannatada päris suurt suremust, ilma et see arvu mõjutaks. Sigiva rebase asemele tuleb teine sigija, kellel enne seda võimalust ei olnud.

Loomade ekspluateerimine ja loomadega ühes keskkonnas elamine on nii tihedalt keskkonnamuutustega seotud, et sellest räägitakse iga päev järjest rohkem. Need ajad on ammu möödas, mil võis kassipoegi uputada ja rebaseid valimatult maha lüüa ja sestap peavad nende teemadega tegelema nii omavalitsused kui igaüks meist.

Samal teemal:

https://kkadriblog.com/2020/09/04/nuhtlusisend-foxy/

https://www.psychologytoday.com/us/blog/animal-emotions/202011/urban-animals-work-hard-adapt-and-we-must-be-kind-them?fbclid=IwAR0ZSU-YOHeDoIqpUzrqWWUWk53G-O1V5StWuDGLzSxfVEtHUq6QAqNCngI

Kas ma peaksin oma rohelise lehekese tagasi andma?

See jutt ilmus kõigepealt ajakirja Vegan detsembrinumbris.

Kadri Taperson

Küllap on ajakirja lugeja seda lugu juba kuulnud, kuidas kunagi, nii 14–15 aastat tagasi toimis aktiivselt üks foorum, mille kasutaja sai oma nime juurde lisada värvilise lehekese: kõigesööjad punase, vegetaarlased kollase ja veganid rohelise. Tollase esimese Eesti veganpõlvkonna jaoks oli lehekese roheliseks muutumine oluline tähis elujoonel, maailmavaade sai esialgu mõttekaaslastele avalikult välja kuulutatud.

Ilmselt läks hingel kergemaks, aga elu läks vähemalt sel ajal natuke keerulisemaks. Paar aastat tagasi ilmunud esseekogumikus “Thinking Veganism in Literature and Culture” kirjeldavad koostajad veganit kui queer’i(seksuaal- või soovähemust – toim.), kes on külaline traditsioonilises heteropulmas, kus ülistatakse rõõmsas õhinas kõike head, milles ühiskond on juba kokku leppinud. Päris raske ja kohatu on sellises olukorras püsti tõusta ja öelda: “Aga … ”

Eraklik ja eriline omatahtsi võetud roll teeb veganile maailmavaateliste mõttekaaslaste kogukonna väga oluliseks. Võib arvata, et eriti oluliseks just teismeliste veganite puhul, sest kodust ja koolist saavad nad harva oma valikutele tuge – pigem vastupidi. Olulised kihid ühiskonnast on selle eetilise elulaadi koha pealt harimata ja seetõttu vaenulikultki meelestatud. Mõeldagu, et teadsime 14 aastat tagasi palju veganluse eetilisusest, aga tervislikkusest eriti mitte. See info jõudis piisaval määral teaduskirjandusse ja meie infovälja mõnevõrra hiljem.

Seega on vegan kahekordse surve all. Enamiku jaoks on ta niikuinii väikese grupi esindaja ja teisalt survestab teda seesama kogukond, mis on tegelikult tema kõige suurem tugi. Kui tegemist on noore inimesega, kelle identiteet on tugevalt veganiksolemisega seotud, võib päris raske olla. Ma ei pea silmas olukordi, kus keegi kellegi tarbimist kontrollib või pahasti ütleb. Üldjuhul laieneb veganite empaatiavõime ka omadele ja seda väga tugeval ja toetaval moel. Pean silmas üldist hoiakut nn vigade tegemisel, mille veaks nimetamine algab tavaliselt libastujast endast.

Asi ei ole ju meis endas, vaid loomades. Mulle tõesti tundub, et kui kulutame energiat iseenda ideaalsena hoidmisele, jäävad mõned muud loomaõiguslikud asjad tegemata. Sellepärast olen ka mõnikord kasutanud sõna egovegan nähtuse puhul, kus minu arvates liiga palju iseenda puhtusega tegeletakse. Pealegi on inimesi igasuguseid – mina näiteks ei kuulu väga korralike hulka, olen pigem kärsitu, veresuhkur arvatavasti kõigub ja samas teeb aeg-ajalt maailmas toimuv nii tuimaks ja tujutuks, et neil hetkedel on mul üsna ükskõik (mitte täielikult), mida söön ja kas üldse. Julgen arvata, et ma pole üksi.

Muidugi on alati parem oma maailmavaatele truuks jääda. Iga libastumine hakkab närima ka siis, kui ise sellest aru ei saa. Võib-olla on asi ka põlvkondade erinevuses ja selles, et ma mäletan tühje poode ja külmutuskappi. Mõtlesin sellelegi, et kui libastud üks kord, siis on ka teine kord lihtne tulema ja varsti ei saa arugi, kui oled loomsete toodete tarbimistsüklisse kistud. Neid näiteid ilmselt on. Eriti kurb on kuulda, kui keegi pikaajaline elulaadi ägedalt propageeriv eestvedaja kõigesööjate hulka naaseb ja seda siis õigustab. Elus võib igasugu asju ette tulla ja inimpsüühika on imeline, aga sügavast eetilisest veendumusest (sellest, et meil pole õigust loomi ekspluateerida) ei saa ju loobuda. Mulle tundub, et see ei ole sisuliselt võimalik.

Selge see, et nii sügav veendumus ei tee meie elulaadi täielikult isetuks. Vegan tunneb end seda paremini, mida rohkem ta vegan on. Ja see ei tee tema valikuid kuidagi vähem eetiliseks. Teist sellist inimest, kes on täiel määral, eranditult loomade poolt, ju ei olegi. Ma siiski loodan, et veganid hindavad iseennast ja teisi veganeid tegude, mitte vigade järgi. Ja oma rohelist lehekest ma ka ära ei anna.

Mis on loomaõiguslaste suurim saavutus?

See jutt ilmus esimesena 13. novembril ajalehes Sirp

vt siit

Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

Youtube’is on videod, kus Hollywoodi näitlejad vastavad küsimustele, mida on nende kohta Googleʼis kõige rohkem küsitud. Nt kas see või too on vallaline või mis rahvusest ta on jne. Šoti näitleja David Tennant vastas küsimusele, kas ta on vegan – küsimus, millega paljud kuulsused kokku puutuvad –, et ei ole, aga on iga päevaga järjest rohkem vegetaar. See on siis selline nii-öelda taimetoitlane, kes sööb midagi loomset ikka ka, nt mune vms.

Just see vastus, õigemini küll iga sedalaadi vastus, on loomaõiguslaste kõige suurem saavutus lõppeval, algaval või mis tahes aastal. Tavapärasem oleks muidugi reastada iga aasta lõpul seadusemuudatused, kollektiivsed loobumised või muud riiklikud ja kohalikul tasandil tehtud otsused loomade heaks ja eks seda tehakse niikuinii; igal järjepidevalt tegutseval organisatsioonil on tark reastada saavutused, mis on vähegi ühingu tegevusega seotud ja seda nii liikmete ja vabatahtlike motiveerimiseks, toetajatele ettenäitamiseks kui ka iseendale – midagi muutus ja see on selgelt kirjeldatav ja mõõdetav.

Karusloomafarmide keelustamine

Loomaõiguslik liikumine on globaalne ja sestap ei ole päris õige ja võimalik välja tuua Eesti loomaõiguslikke saavutusi kas või lõppeval aastal, seda enam et organisatsioone, mida võib loomaõiguslikeks pidada, on ainult kaks, Eesti Vegan Selts ja Loomus. Pean silmas neid ühinguid, mille tegutsemise tõukepinnaks on teadmine, et inimestel ei ole õigust loomi üldse mingil viisil ekspluateerida.

Ükski loomade õigusi parandav või kehtestav ühiskondlik otsus ei sünni või ei kinnistu ühes riigis üksikult, vaid sellele eelneb aastatepikkune rohkem või vähem organiseeritud kampaania. Eestis näiteks on lootust, et veel käesoleval aastal keelustatakse karusloomafarmid, sest vastav eelnõu läks riigikogus teisele lugemisele. Suures saalis on teemat arutatud varemgi, aga esimesest lugemisest kaugemale ei ole eelnõu jõudnud. Võib-olla seda siis peakski 2020. aasta suurimaks saavutuseks pidama, ehkki eestikeelsed vastavad loosungid „Karusnahavaba Eesti!“ ja „Surnud loom ei kaunista“ saavad tänavu novembris juba 14 aastat vanaks. Või peaks ütlema: ainult neliteist aastat vanaks, sest Holland üritas seda ettevõtlusala keelustada üle 20 aasta. Eesti ühiskond jõudis loomaõiguslastele järele 14 aastaga.

Ainuke võimalus midagi põhjapanevalt muuta ongi inimeste infoväli teemast nii tiineks muuta, et enam seda ignoreerida ei saa. Ilmselt on igaühel ühele või teisele poole kalduv arvamus selle kohta, kas karusloomi tohib farmides pidada või mitte. Viimane uuring ütleb, et 75% Eesti inimestest on keelustamise poolt.

Rohkesti Euroopa riike on karusloomafarmid juba meist varem keelustanud.* Käesoleva aasta jooksul Iirimaa ja Prantsusmaa. Nemad jõudsid meist ette, aga näiteks metsloomade tsirkuses kasutamise keeld on Eestis juba paar aastat vana, Leedu jõudis selleni alles tänavu. Karusnahateema on muidugi rohkem kõlapinda leidnud, erakordselt palju moeloojaid on kõvahäälselt karusnaha kasutamisest loobunud, Eestis on karusnahavabad (Fur Free Retailer) juba 50 moeloojat. Iisrael läks veel kaugemale ja on keelustamas (küll väikeste eranditega) karusnahkadega kauplemist.

Taimse toidu poole

Päris palju on neid tegevusi, mida on raske saavutuseks nimetada, sest liiga palju infot kogu protsessist ei ole paberil, vaid inimeste mõtetes. Kuidas saakski tõestada, et nt vibujahi lubamist takistasid just loomade eestkostjad. Selle kõrvale võib näiteks tuua liiga suurejoonelised projektid nagu rahvaalgatus „AITAB! Rahvaalgatus Loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks“. Loomapäästegrupi algatusel on muidugi õilis eesmärk, aga muuta soovitakse nii palju (ja loomade seisukohalt muidugi jälle nii vähe) korraga, et sellest ei näri end läbi ükski riigikogu komisjon.

Hoopis teistsuguseid teid pidi kui rahvaalgatused ja seadusloome, on loomaõigused edenemas inimkonna liikumisel taimse toidu suunal. (Kujutan ette, mis nägu läheb Peeter Ernits, kui ta seda lauset lugema peaks – tema nimelt arvab, et ka inimeste toidueelistusi hakkab riigikogu hääletama.) Beyond Meati aktsia teeb võidukäiku, isegi Tere tõi poodi kaerapiima ja inimese tervise peale mõeldes on Tervise Arengu Instituut läbi viinud kampaania „Söö rohkem taimetoitu“. Muidugi ei ole siin niivõrd tegu loomaõigustega kui juba mainitud terviseküsimuse ja ka keskkonnakahjude vähendamisega. Sama keskkonna, kus inimene elab. Kuna kliimamuutuste suurimaid põhjustajaid on loomatööstus, siis puudutab sündiv keskkonnakahju meid kõiki, seega siinkohal on tegu peamiselt enesekaitsega, mitte loomade õiguste tagamisega.

2020. aasta saavutuste hulka võib äraspidisel moel lugeda ju ka selle, et aina rohkem teadvustame pandeemiate ja loomatööstuse seost. Sellega läheb teatud määral vastuollu ja jääb ajale jalgu üleeuroopaline kampaania EndtheCageAge, mis kogus 1,5 miljoni kodaniku allkirja, nõudes puuride kasutamise lõpetamist loomatööstuses, mis võib-olla tundlike elusolendite lühikest ja piinarikast elu mõnevõrra leevendaks.

Jutu alguses toodud Tennanti näitest ei tohi valesti aru saada – loomaõigustega pole sellel ju lähemal vaatlusel midagi pistmist ja sestap ei peaks loomaõigusi kaitstes pehmeks muutuma. See, kellel on loomade kannatuste suhtes silmad lahti, s.t need, kes tõesti teavad, mismoodi loomad kannatavad, ei tohiks oma seisukohti ühiskonnale sobivamaks vormida. See ei aita. Adressaadini jõudes on sõnum mingil määral niikuinii muutunud. Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

* https://www.furfreealliance.com/fur-bans/