Valimislubaduste asemel

Ma ei tea täpselt, kes saab siis raha kui jahimehed Hispaaniast ja Itaaliast siia sõidavad. Ma ei tea täpselt, kes hiidlastest jahiseltsidesse kuuluvad ja miks. Ma ei tea täpselt, millised on need koolitused, mida kaugelt tulnud jahimeestele kohapeal korraldatakse. Ma ei tea täpselt, kuidas saab sekkuda kohalik omavalitsus. Ja ma ei tea täpselt, mida teistes riikides jahiturismi vastu tehtud on. Ma ei tunne hästi meil kehtivat ja järjest rohkem reguleeritud jahiseadusandlust. Ma tegelikult ei arva, et on olemas eetilisemat ja ebaeetilisemat jahti, sest jaht tapab ja loomad tahaksid elada. Aga ma olen näinud, kuidas jahimees kährikut tapab ja seda ei olnud tarvis teha. Ja seda ei olnud tarvis niimoodi teha nagu ta tegi. Võibolla see oli siis ebaeetilisem kui nt metssigade tapmine, kes põllud segi tuhnivad. Aga kindel ma selles küll ei ole.

Kindel olen hoopis selles, et tegelikult saab kuidagi teistmoodi. Ja jahiturismi küll tarvis ei ole, ka inimesele ja sellele rahasaajale mitte. Jahiturism on moraalitu, kasutu ja mõttetu tegevusala, mida ei ole inimesele ei fuktsioneerimiseks ega meelelahutuseks tarvis. Ei Hiiumaal ega ka kusagil mujal mitte. Selles olen ka kindel, et muutuvad ainult need asjad, mille muutumist võimalikult palju inimesi ootab. Ja praegu on see hetk käes, mil jahiturism hakkab vastu kriitilisele massile inimestest. Mulle väga meeldis Põllumajandus- ja Toiduameti ametniku vastus ERRi ajakirjanikule seoses Hiiumaale toodud jahikoertega – Vastutavad kõik, kes selle asjaga seotud on.

Laiendaksin vastutajateringi aktivistile omaselt veelgi – Vastutavad kõik, kes teavad. Kui kellelegi liiga tehakse, siis ei ole võimalik, et vastutab ainult ametnik või ainult jahimees või ainult vägivallatseja. Ma päriselt usun, et kõik peavad sekkuma.

Nii et kui keegi teab, kes jahiturismi eest raha saab, siis öelge neile, et nad ära lõpetaksid, sest jahiturism ei ole midagi sellist, millega teiste inimeste imetlust või heakskiitu teenib. Need ajad on möödas. Ja mis puutub selle väikese teksti alguses loetletud teemadesse, millest ma midagi ei tea, siis luban, et teen need asjad endale selgeks. Ja mõtlen välja, mida saab teha. See võtab kindlasti palju aega, nii nagu võttis aega näiteks metsloomade avaliku näitamise keelustamine või karusloomafarmide keelustamine. Ometi on need nüüd tehtud. Ja seda võib ka neile edasi öelda.

Foto on leitud internetist – Saarte Hääle arhiivist.

Keskkonna päästmiseks tuleb teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonda arvestades elama õppida

See tekst ilmus kõigepealt ajakirja Vegan oktoobrinumbris.

Tänavu kevadel elasin läbi ebameeldiva olukorra ühega naabritest. Pean meie külarahvast väga lugu, aga seekord läks asi käest. Ähvardasin minema kolida, justkui see kedagi huvitaks. Ja muidugi ei kolinud.

Nimelt hakkas naabrimees endale parki rajama. Meie maatükkidel on ühine piir, tema elab küll kaugemal, aga metsane tükk on siinsamas, mu akende all. Pargi rajamine seisnes metsaaluse “ilusaks” tegemises, mistõttu kolis enamus linde minu poolele üle ja mootorsae jõrin ei lasknud mul öövahetuste järel magada.

Aga kõige rohkem häiris mind tegevuse mõttetus. Ta ei teinud pliidipuid, ei rajanud teed või õueala kodu juurde ega andnud akendesse valgust. Võsa võeti suuremate puude alt maha, põletati sealsamas, minu õiendamise peale küll natuke kaugemal. Eks see oli konflikt põlvkondade ja maailmavaadete vahel. Iseenesest ei teinud ta ju midagi valesti. Kõik seadusega lubatud, tema maa, tema aeg, tema saag ja kütus ka.

Just sellise kasutu looduse raiskamise vastu on oma tekstides ka mullu lahkunud Soome keskkonnakaitsja Pentti Linkola. Ta kuulub kõigi aegade mõjukamate Soome mõtlejate hulka, oli n-ö radikaalne keskkonnakaitsja, paduroheline, ökoterrorist, dissident ja mida kõike veel. Linkola programmi järgi peaks inimkond radikaalselt vähenema ja eluks vajaliku hankimine tuleks miinimumini viia. Inimene võiks süüa ainult seda, mida ta kodu ümber kasvatada saab, liiklusvahend on jalgratas, kodusoojus kõige rohkem +18, laenu ei tohi kellelegi anda, lapsi pole tarvis, lemmikloomi ammugi mitte, ka haridust ei ole kõigile vaja, sest enamiku puhul on see täiesti kasutu. Pealegi oli Linkola arvates selleks programmiks juba liiga hilja. Maailma lõpp on tema arvates juba toimunud.

Rahvusliku Ehituse Selts andis tänavu eesti keeles välja Pentti Linkola raamatu „Teisitimõtleja märkmed” ja annab oktoobri lõpus välja Linkola teisegi teose „Ellujäämise küsimus”. Väikesed omakirjastused on hirmus head, aga natuke rohkem sisutoimetamist ei teeks järgmise raamatu puhul paha. Linkola tekstiga on mõnes kohas üsna kergekäeliselt ümber käidud, et asja mõtet eestikeelsele lugejale paremini edasi anda, ja joonealused märkusedki ei ole päris täpsed. Nii näiteks ei soovi Peter Singer oma teoses „Loomade vabastamine” loomadele inimõigusi ja Leena Vilkka tõenäoliselt ei ole enam ökoanarhismi pooldaja.

„Teisitimõtleja märkmetele” on raamatu kaanel poolehoidu avaldanud mitmed meie nimekad loodusetundjad, nt Kaido Kama, Rein Kuresoo, Valdur Mikita ja hiljuti lahkunud Jaan Kaplinski, kes keskkonnakatastroofist põhjustatud maailmalõppu arvatavasti meist kõigist varem tajus. Kaido Kama kirjutab raamatu eessõnas, et me võiksime vähemalt siin väikeses Eestis väärikaks jääda ja loobuda enesepettusest ja valetamisest seoses kliimakriisiga. Kama kirjutab ka sellest, kuidas teda seob Linkolaga see, et tema nägi oma elu jooksul ära metsad ja siis selle, kuidas neid enam ei ole. Soome ürgmetsadest, nagu ka Eesti omadest, ei ole praktiliselt midagi järel.

Linkola on looduskeskkonna hävimisest rääkinud otse ja keerutamata ning on lugupidamist pälvinud sellegagi, et elas oma sõnade ja põhimõtete järgi – kulutas võimalikult vähe, püüdis kala ja kõndis jala. Mõjukaid teisitimõtlejaid ja otserääkijaid on alati kõvasti kritiseeritud ja nii on ka Linkola muuhulgas saanud hävitavat kriitikat sellegi eest, et kuuldavasti pooldas natsismi ja tsiteeris fašiste, ja seda viimast ta tõesti tegigi. Jättes selle teema mõneks teiseks korraks, meenutan Linkola sõnu, et märkimisväärne osa inimestest ei oska argimuredest kõrgemale tõusta ja väga väike osa inimesi elab väärikalt ja teeb oma valikuid millegi suurema kui iseenda heaolu järgi. Enesehävituslikku pillerkaari saab lõpetada ainult despootlikult ja käsu korras. Inimene ei muutu, ütleb bioloog. Ja eks sellele on raske vastu vaielda.

Muidu on Linkola jutus vastuolusid küll. Veganid, kelle maailmavaadet ta paistab ainult pealiskaudselt tundvat, on loodusmehe eritähelepanu all sellegipoolest. Näiteks leiab ta, et veganite argument loomasööda all oleva maa muutmise kohta inimtoidu kasvualaks ei pea vett, sest suurel osal maast ei saagi toitu kasvatada. Samas arvab Linkola, et maanteed peaks üles võtma ja vabanevale alale põllud rajama.

Pentti Linkola on muidugi kogu intensiivpõllumajanduse vastu, loomade puuris pidamise vastu, lemmikloomade pidamise vastu ka, erilise viha alla on sattunud kassid, keda ongi looduslikku tasakaalu arvestades liiga palju ja nende kahjulikest kiskjakommetest räägitakse kahtlemata liiga vähe. See on pikk teema, mida võib loomaõiguslase poolt maksimaalselt kokkuvõetuna kirjeldada nii: 1. Kassid on. 2. Kasse peaks olema kümneid kordi vähem. 3. Kassid ei ole kinnises korteris elades eriti õnnelikud, aga saavad hakkama.

Järsu mõtlemisega Linkola looduskirjeldustes on palju sümpaatset. Ilma igasuguse sentimentaalsuseta oskab ta kirjeldada loodust ja eriti metsa sellisena, nagu see kunagi oli. Ajalukku vajunud metsamajandusvõtete kirjeldusi võiks nii mõnigi metsaärimees lugeda. Nooremapoolsed ilmselt ei teagi, et oli aeg, mil lageraiet ei tuntud. See oli mõeldamatu.

Sümpaatsed on ka harvad austusavaldused loomadele, näiteks kaladele, keda kalamees ise tarbib. Aga see on ikkagi võõrastav – mulle tundub, et see õõnes ja paljukorratud austus loomade vastu, kes ära süüakse, on samuti ajalukku vajumas.

Linkola arvab, et loomakaitsjaid paneb valesti mõtlema meie kultuur, kus surm on midagi hirmsat ja sellest tuleb igal võimalusel hoiduda, ehkki see pole võimalik. Aastaid ebamugavat ravi saavaid lemmikkasse tundes leian, et Linkolal on õigus. Aga surma ja valu ma ühele pulgale panna ei oska. Ma ei ole kunagi päris hästi aru saanud, miks võib koduloomi valuvaigistusest ilma jätta bioloogide põhjendusel, et metsloomade elu ja enamasti surm on valurikkad.

Mulle tundub keskkonnakaitsjate tekste lugedes ikka ja jälle, et tegemist on liiga antropotsentristliku lähenemisega. Selleks, et inimene ellu jääks, mis siis, et ebamugavalt, tuleb päästa planeet. Ja see, et loomad on isikud, kellel on õigused (jah, kassidel ka), kipub kõrvale jääma.

Kui keskkonnakaitseliikumised peale eelmist lainet nüüd uuesti pead tõstma hakkasid, tekkis loomaõiguslastel lootus, et ehk see toob kaasa ka loomade olukorra paranemise, kuna suur osa kliimasoojenemisest on otsesemalt või vähemotsesemalt loomatööstusega seotud. Praegu võib öelda, et see lootus luhtus ja inimese ülemvõim kestab.

Arvatavasti ei jõudnud Linkola koos kõigi teiste tema moodi mõtlevate looduskaitsjatega aru saada, et maailm ja looduskeskkond ei tule enam kunagi sellisena tagasi, nagu see kunagi oli. Ürgmetsamassiivide tuhandete kilomeetrite pikkuste ökokoridoride ja kalu täis merede ajad on pöördumatult möödas. Kui midagi looduskeskkonnast veel päästa õnnestub, siis peab inimene igal juhul uutmoodi elama õppima. Ja seda teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonna vajadusi arvesse võttes.

Kuulsin suvel ühel paljudest kriitilise loomaõiguse konverentsidest vajadusest intellektuaalse loomaõigusliku liikumise järele. Ja just seda olekski vaja – liikumine peab lapsekingadest ja stagnatsioonist välja tulema, leidma ühisosa keskkonnaliikumistega (ja vähemalt 80% seda ühisosa ju ometi on) ja tõsiselt inimlikku tarkust (mitte ülemvõimu) kasutama hakkama.

Aga Linkola raamatute juurde tagasi tulles tsiteeriksin lõpetuseks üht lühikest lõiku. „Ma olen visa. Ravin depressiooni välja ja jätkan,” kirjutab radikaalne mõjuvõimas looduskaitsja, tuletades meelde, kui palju võib üks inimene teiste mõtlemist mõjutada süsteemiväliselt, kuulumata ühtegi akadeemilisse ringkonda või erakonda, ainult oma loodusearmastuse ja tugeva isiksusega.

—————————————–

Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed” – Rahvusliku Ehituse Selts, 2021

Õpik tulevasele loomakaitsjale ja töövahend juba edasijõudnutele

See lugu ilmus kõigepealt Postimehe raamatuportaalis. Vt siit.

Eelmisel aastal tähistas loomakaitseorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest (People for the Ethical Treatment of Animals, PETA) neljakümnendat sünnipäeva ja kuna PETA kauaegne president Ingrid Newkirk on kaua loomade kohta lugusid kogunud, otsustas ta osa neist juubeli puhul raamatusse panna. Veel samal aastal ilmus raamatust ka eestikeelne tõlge, mille pealkiri on «Loomkond».

Raamatu tõlkija Elina Adamson jutustab nii: «Kui pealkirja otsustamiseks läks, siis ei tahtnud jääda lihtsa variandi «Loomariigist» juurde. Inglisekeelne «Animalkind» kannab endas märksa rohkem nüansse. Ja kuna raamat ei rääkinud niivõrd loomariigist ja loomadest, vaid hoopis sellest, miks ja kuidas nende vastu hea ja lahke olla, (mankind/animalKIND – kind tähendab inglise keeles lahke), siis tahtsin seda signaali pealkirja ka sisse jätta. Rõhutada seost inimlikkusega, inimkonnaga lootuses, et võibolla tekib just selle uitsõna kaudu lugeja peas küsimus, mis see inimlik loomade kohtlemine siis õigupoolest on ja kas inimkonda saab üldse inimlikuks nimetada.»

Ja tõepoolest, peale huvitavate faktide on raamatu teises pooles hulgaliselt kirjeldusi ja nõuandeid selle kohta, miks ja kuidas saaks ja peaks loomade olukorda inimesekeskses maailmas parandada.

Augustikuine Zoomikohtumine Ingrid Newkirikiga läks just nii halvasti nagu ma kartsin. Valmistusin, saatsin küsimused ette, aga tegelikult rääkisime planeeritust kauem ja hoopis millestki muust. Peamiselt sellest, miks ja kuidas pühendada oma elu loomade õiguste kaitsele.

Pealegi segas meid äike ja üks väikene koer, kes seda äikest kartis. Ingrid soovitas kohe üht erilist vesti, mis koertele ärevuse maandamiseks selga pannakse. Kui küsisin läbipõlemise vältimise kohta, siis vestisoovitust ei tulnud, küll aga hulk linke erinevate materjalidega. Ja nii see läks. Rääkisin Ingridile, kuidas üks keeruka elusaatusega poiss mandrilt Hiiumaale tuli ja kuidas teda kalalkäikudega harjutatakse. «Oi, aga räägi talle, kui tundlikud kalad on ja mida see konks neile teeb… Ja võibolla oleks hea, kui saaks talle Jonathan Balcombe kalaraamatut lugeda anda?», õpetas PETA president ja rõõmustas koos minuga, et ka see raamat eesti keeles juba olemas on.

PETA meeskonnal on komme teha võimalikult palju koostööd võimalikult kuulsate inimestega, et loomaõiguslik sõnum paljude inimesteni jõuaks. Üks neist on teiste hulgas Iggy Pop, kes tuleb loodetavasti järgmisel aastal jälle Eestisse. Sellest juttu tehes ütleb Ingrid «Oh, ta on selline kullatükk (he is such a sweetheart), alati nõus loomade jaoks midagi tegema.»

Sweetheart tahaks ka Ingrid Newkirki enda kohta öelda, sest ma kujutasin sihikindla ja järsu mainega organisatsiooni juhti hoopis teistsugusena ette, aga kohtusin sooja inimesega, kes teab loomadest ja loomakaitsjatest rääkida. Mul ei õnnestunud temalt välja kavaldada mitte ühtegi kriitilist märkust nende aadressil, kes PETA suunas kriitikat teevad, ega ka inimeste suunas, kes loomadest ei hooli.

«Radikaalne on minu meelest nii negatiivne sõna. See, mida meie teeme, on mõistuspärane, ja radikaalne hoopis see, kuidas me teisi liike kohtleme, neilt lapsed ära võtame, sundsöödame, naha maha võtame jne», räägib Ingrid Newkirk. «Keskkonnaorganisatsoonid on harjunud rääkima asjadest, mis otseselt ei sunni nende liikmeid midagi omaenese elus muutma, aga Greta Thunberg, ÜRO kliimaraportid ja loomaõigusaktivistide järjekindel surve on lõpuks mõjunud ning neil lihtsalt ei jää enam muud üle kui hakata rääkima sellest, kuidas intensiivne loomapidamine kliimakriisiga seotud on. PETA plakat ütles juba 30 aastat tagasi, et Sa ei saa olla liha ja piima sööv keskkonnakaitsja! Ka sotsiaalse õiguse liikumistega tuleb koostööd teha, sest vägivald tuleb ühest ja samast allikast. Ma ei usu, et meil õnnestub kapitalistlikku süsteemi muuta, aga aktivist saab küll igaüks olla, ehkki keskmisest erinemine võib olla alguses ebamugav. Jagage infot, jätke sobivatesse kohtadesse buklette lugeda, kiitke inimesi, kes on midagi juba teinud, kasvõi oma poodi vegantoitu müügile võtnud – selliseid asju saab igaüks teha,» ütleb Ingrid, kes ise just niimoodi juba aastakümneid teeb.

«Raamatute lugemine on hästi oluline. Mina lugesin Birute Galdikase, Diane Fossey ja näiteks Jacques Cousteau raamatuid ja sain neist loomadest nii palju huvitavat teada, lugesin kodanikuõiguste liikumistest, aga ka Kapten Cooki reisidest, lõunamere saarte jubedast invasioonist. Inimene on ikka selline olnud, et kõik on justkui tema jaoks loodud ja kõik on talle ühekordseks kasutamiseks… Ja Peter Singeri raamat «Loomade vabastamine» (eesti keeles Tartu Ülikooli kirjastus, 2021 september) oli mulle küll silmiavav. Lugesin ja mõtlesin, et just nii olen ma ju mõelnud! Mind nimetati sel ajal Washintoni aukodanikuks või midagi sellist ja ma rääkisin oma tänukõnes Singeri raamatu mõjul plaanitu asemel hoopis sellest, et kui hea kui meil siin laudadel ei oleks loomade kehaosasid…,» meenutab Ingrid Newkirik malbelt.

Kui inimkond tahab loomkonnast rohkem teada saada, siis tasub Ingrid Newkirki (ja ka kaasautori Gene Stone, kes töötab tegelikult farmiloomade varjupaigas) raamatut lugeda. See on nagu õpik tulevasele loomakaitsjale ja töövahend juba edasijõudnutele, kes ei jaksa ehk alati ja igas situatsioonis kõikidele rääkida, mis nende loomadega siis õieti on, et neid kaitsma peab.

Loomade õigused ja kliima soojenemine

See jutt ilmus kõigepealt 3. septembri Sirbis. Vt siit.

Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. See plaan on saavutamatu, kui loomatööstus senisel kujul jätkab.

Kuigi esmapilgul ei pruugi loomaõiguslus kliima soojenemisega haakuda, on need omavahel vägagi tihedalt seotud. Juba 2006. aastal avaldas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the UN, FAO) raporti, millest järeldus, et põllumajandusloomade pidamine on keskkonnale suureks ohuks, mõjudes nii põhjalikult ja laialdaselt, et selle probleemiga tegelemine peaks olema keskkonnapoliitikas esimesel kohal. Mõni aasta tagasi teatas ÜRO, et maailmal on ainult mõniteist aastat aega reageerida, et ära hoida kliimasoojenemisest tingitud katastroof. ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni hinnangul sureb iga päev välja kuni 200 liiki ning loomakasvatus on üks peamistest elupaikade hävinemise, liikide väljasuremise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjustest. Samal ajal suureneb aasta-aastalt loomade tapmine järjest halvemates tingimustes. Tänavu tapetakse umbes 80 miljardit looma, ÜRO hinnangul see arv suureneb ja 2050. aastaks kasvab tapetud maismaaloomade arv aastas 120 miljardini. Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, mis tähendab seda, et sajandi keskpaigaks peaksime olema jõudnud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise madala tasemeni. See plaan on saavutamatu, kui loomatööstus senisel kujul jätkab. Pealegi on loomatööstuse tekitatud kasvuhoonegaaside protsent tõenäoliselt suurem, kui on ÜRO raportis kirjas.*

Katsed loomatööstust reformida

Kuid mida siis teha? Kolme strateegiat, mida pakuvad nii loomaõiguslased kui ka tööstus, on oma esinemistes ja artiklites kritiseerinud Merceri ülikooli professor Vasile Stanescu.

Esimene neist on liikumine kohaliku, humaansema ja loomi vabamalt pidava tööstuse poole ning toetub osaliselt uskumusele, et sellised muudatused mõjuvad ka keskkonnale positiivselt. Stanescu väidab, et nii see siiski ei ole, sest kui eelistada väikeseid kohalikke farme, läheb vabamalt peetavatele loomadele rohkem toitu ja kasutatakse veelgi rohkem maad, ehkki juba praegu on kolmandik maismaast loomatööstuse kasutuses. Teine strateegia loomatööstuse vähendamiseks on nn in vitro liha, mis asendaks tapetud põllumajandusloomadelt saadud liha ja seeläbi vähendaks kliimasoojenemist. Tõenäoliselt see siiski nii ei ole, arvestades energia hulka, mis katseklaasiliha kasvatamiseks läheks, kui jutt on tõepoolest kogu maailma toiduvajadustest. Kolmas strateegia on kõikvõimalike lihaasendajate tootmine sojast, hernevalgust või muust taimsest materjalist, mis võiksid liha turult välja tõrjuda. Stanescu sõnul ei juhtu seda päris kindlasti. Muidugi rõõmustavad need tooted veganite südant ja rikastavad paljude toidulauda, aga peamiselt on tegu siiski veganluse haloefekti ehk nimbusega, mis varjutab teiste toodete küsitavat eetilisust. Turundusuuringud on näidanud, et kui tootja toob turule uue toote, nt Dr Martens hakkas tootma ja müüma veganjalanõusid, siis tõuseb ka tema tavapäraste nahast jalanõude müük. Samal põhjusel müüvad burgeriketid ka salateid, mida müüakse imevähe, aga mis jätavad mulje, et tegemist on rahva tervisega arvestava toidukohaga. Selle teooria kohaselt peaks kasvama ka nt Tere piimatoodete müük, kuna nad on välja töötanud terve sarja vegantooteid. Neid saab, muide, aeg-ajalt loosiga võita, aga loosimises osalemiseks tuleb ühismeedias kinnitada, et ettevõte meeldib.

Mugavaid lahendusi ei ole, võib küll rääkida tapmise vähendamisest või inimeste vabast valikust.

Aga loomade õigused?

Kuid loomi ei vabastata, kui ei leidu neid, kes seda nõuavad. Loomade vabastamise liikumine on sotsiaalse õigluse liikumine, mis lähtub sellest, et iga loom on isik, kellega tuleb arvestada ja keda ei tohi ekspluateerida. Kriitilised loomauuringud (critical animal studies) on aga akadeemiline uurimissuund, mis esitab veganlust pooldavaid argumente. Need kaks tõdemust on loomaõiguste aktiviste ja teadlasi üksteisele lähendanud ja mitmed konverentsid ja kokkusaamised on korraldatud nii, et rääkijate ja kuulajate hulgas on nii ühtesid kui teisi.

Teistes valdkondades nii hästi ei lähe. Loomaõiguslus on uus asi – nii maailmavaateliselt, uurimisvaldkonnana, poliitikakujundamises kui ühiskondlikes aruteludes. Kahtlemata leiab loomaõiguslikku mõtet aegade algusest, aga laiemat, kõigile arusaadavat arutelu ju endiselt ei toimu. Ja ehk sellepärast on raske ka koostöö näiteks keskkonnakaitsjate ja loomaõiguslaste vahel, kuigi nii loomaõiguslased, keskkonnakaitsjad kui ka teised mõtlevad inimesed peaksid moodustama ühisrinde, sest muidu nii lühikese aja jooksul vajalikku muudatust ei tule.

Kuna kliimasoojenemise ja loomatööstuse vahel on väga suur seos, siis on ilmselt aeg neist erimeelsustest üle saada. Tõenäoliselt oskavad mõlemad pooled üksteisele nii mõndagi õpetada ja juurde anda. Millegi tõsiselt muutmiseks oleks vaja veel suuremat vastastikust toetamist ja koostööd. Vähemalt kaks nimekat Eesti literaati kirjutasid elevant Medi surma järel (Medi suri Eestis tsirkusetuuri ajal ja see kurb juhtum viis mõne aastaga metsloomade avaliku näitamise keeluni) temast luuletuse. Pole vist mõtet küsida, mis sellest kasu on ja miks nad hoopis meeleavaldusele ei tulnud. Ebamugavasse aktivistirolli ei saagi kõiki oodata, aga saab loota, et kirjutatakse veel ja veel ja ka loetakse kas või kriitilistest loomauuringutest, mõeldakse kaasa sellele, mismoodi loomi koheldakse, ja ka sellele, mis on kliimamuutuste taga. Kunagi soovitas Eesti aktivistidele raamatute lugemist ka üks loomaaiadirektor, nüüd sai see soovitus laiali saadetud.

Selle kohta, et veganlus kui poliitiline liikumine ka erudiitidele arusaamatuks jääb, nimetavad mõned loomaõiguslased vahetevahel Vseviovi sündroomiks (ärgu lugupeetud professor ometi haavugu), pärast seda, kui mõjukas arvamusliider ühes raadiosaates taimetoitluse kui liialduse kohta märkuse tegi. Asi pole mõistagi ühes ütlejas, olgu ta nii mõjukas kui tahes. Märkus jäi meelde, sest liiga tihti ei saada aru, et veganlus ei ole toiduvalik, vaid midagi palju laiemat. Seesama laiem vajab muidugi ise ka kriitlist vaatenurka ja radikaalset muutust, sest praegu on nii loomade kannatuste suurenemise kui kliimamuutuste valguses tegu pigem kõigile meele järgi olla tahtva, kapitalismi mustrisse sobituda sooviva naiivsevõitu kambaga.

Stanescu ei ole ainuke kriitiliste loomauuringute esindaja, kelle arvates läheks loomade eestkostes vaja sotsiaalsest õiglusest lähtuvat suunda, mille eesmärk on solidaarsus loomaõiguste ja teiste sotsiaalset õiglust taotlevate liikumiste vahel ja mis töötaks vastu spetsietsismile ja antropotsentrismile.

Ühel konverentsil esitati Sydney ülikooli poliitikateooria õppejõule Dinesh Wadiwelile küsimus „mis teie silmad avas?“, pidades silmas hetke või sündmust, mil kriitiliste loomauuringutega tegeleja aru sai, kui ebaõiglane ja kannatus­rohke on mitteinimloomade elu. „Nad ei olegi mul avanenud,“ ütles dr Wadiwel, „ma ootan, et tekiks intellek­tuaalne liikumine, milles ma saaksin osaleda, võib-olla siis avanevad.“

* Richard Twine, Emissions from Animal Agriculture –16.5% Is the New Minimum Figure. – Sustainability 2021, 13(11), 6276. https://doi.org/10.3390/su13116276

Pildiallkiri: Loomade vabastamise liikumine on sotsiaalse õigluse liikumine, mis lähtub sellest, et iga loom on isik, kellega tuleb arvestada ja keda ei tohi ekspluateerida.

Miks ma Viljandis viinereid jagasin?

Nädal tagasi, eelmisel laupäeval, seisin koos teiste aktivistidega Viljandi turu väravas ja jagasin inimestele süüa. Õigemini hüppasin, lobisesin, kõndisin, naersin, rääkisin, kükitasin ja vastasin. Sest küsimusi oli palju: Mis erakonda te esindate? Millest need tehtud on? Kus need tehtud on? Kindel, et tasuta? Aga kuhu ma allkirja annan? Miks need tasuta on? Päriselt? Aga kas te ise ka neid sööte? Mismoodi ma neid teen? Mis firma see on? Kas see on reklaamikampaania? Miks te neid jagate? Mille puhul te neid jagate? Kas neid saab ahjus ka teha? Millal te jälle jagate? Kas need on vegan?

Mõtlesin, et kümmekond aastat tagasi oleks küsimusi kindlasti veel rohkem olnud ja võõristust ja pahameelt ka. Seekord eriti ei olnud; üks suure kõhuga onkel küll kurjustas, et miks me tööle ei lähe, sest Viljandis ei viitsi keegi isegi teid ehitada, isegi ukrainlased mitte. Aga eks me ju käime tööl ja teid ehitada eriti ei oska ka. Teine pahas tujus onkel teatas, et ta ei söö neid raha eest ka, aga me ei hakanud vastupidist tõestama. No et äkki raha eest ikka sööb.

Rõõmsaid inimesi oli kõvasti rohkem. Neid, kes tänasid, õnne soovisid ja rõõmustasid, et midagi saab tänapäeval niisama ja tasuta ja just Viljandis selliseid asju toimub. Kingitusi toodi ka natuke, näiteks hästi häid ploome sealtsamast turu pealt ja öeldi lihtsalt, et loomaõiguslased teevadki head tööd.

Me keegi ei saa aktivismi eest palka ja keegi tõepoolest maksis nende viinerite eest. Ingrid Newkirk, PETA (people for the Ethical Treatment of Animals) president, nimelt arvas, et see oleks loomaõiguste sünnipäeva puhul tore aktsioon ja nemad teevad USAs selliseid, et inimestele taimset toitu tutvustada. PETA maksis need vorstid kinni ka. Õieti küll osaliselt, sest BonSoya, kust grillvorstid ja hernevalgust burgerid “Iga teine” (viinerid on minupoolne üldistus) tehtud on, tegi korraliku allahindluse. Inimeste (kõikide inimeste) taimsele toidule üleminek on pikk protsess, keegi ei hakka arvatavasti ühe viineripaki pärast veganiks, aga nii mõnigi saab head toodet maitsta, mida ta võibolla ise poest ostma ei hakka, sest lihtsalt ei tule selle pealegi. Nii mõnigi näeb, et veganid ei hammusta ja näevad täitsa terved ja rõõmsad välja. Nii mõnigi saab teada, et veganid ei söögi ainult muru ja kapsaid ja nii mõnigi võibolla mõtleb, et äkki niimoodi süüa ongi tegelikult normaalne?

Pealegi, mis võiks olla päikselisel laupäevahommikul parem kui olla Viljandis? (Kui ma ei elaks Hiiumaal, siis ma elaksin Viljandis). Mis võiks olla parem kui jagada päikselisel laupäevahommikul Viljandis inimestele tasuta toitu? Mis võiks olla parem kui jagada päikselisel laupäevahommikul Viljandis inimestele tasuta vegantoitu? Mis võiks olla parem kui jagada päikselisel laupäevahommikul Viljandis inimestele tasuta julmusevaba, taimset, keskkonnasõbralikku, tervislikku, eetilist ja head toitu?

Palju õnne meile kõigile! – Loomaõigusliikumine 15



See jutt ilmus esmalt augustikuu ajakirjas Vegan.

Augustis on põhjust tähistada Eesti loomaõigusliikumise algust. Kogukond ise on sünnipäevaks pidanud 18. augustit 2006, mil pooljuhuslikult said kokku kolm inimest, kes liikumist kohe samal päeval ja tunnil intensiivselt arendama hakkasid – Maaja, Mikk ja mina ehk Kadri.

Maaja töötab Loomuses infokoordinaatorina. Enne seda oli ta Eesti Loomakaitse Seltsi hädajuhtumite juht. Loomuses tegeleb nii Fur Free Retaileri programmi edendamisega kui paljude muude jooksvate teemadega. Lisaks õpetab prantsuse keelt ja elab koos kolme kassi ja koeraga.

Tema jaoks oli loomaõigusliku liikumise algusaeg väga oluline. Kui ta aastal 2003 Eesti Loomakaitse Seltsiga liitus, arvas ta välismaiste filmide põhjal, et ka Eestis tegeleb loomakaitse näiteks tsirkuseloomade, karusloomade ja katseloomade temaatikaga. “Üllatusin, kui sain teada, et Eesti Loomakaitse Selts koosneb ainult vabatahtlikest ja tegeletakse ainult lemmikloomadega,” sõnab Maaja.

Kui õnnestus luua kontakte inimestega, kes soovisid natuke teistmoodi loomakaitsega tegeleda, olid rõõm ja entusiasm väga suured. “Tagasi vaadates olin naiivne ja teadmatu. Ei olnud kursis erinevate terminite ega ideoloogiatega. Samas enesekindlust ideede eest seista ja neid levitada oli palju rohkem ja see aitas loomaõiguse algusele ka kaasa,” teab ta ning lisab, et internetis polnud info nii levinud ning õppima pidi omal käel.

Inimesele, kes just praegu loomaõigustega või loomakaitsega tegelema hakkab, võib ilmselt tunduda, et kõik on halvasti. “Olles aga näinud asju pika aja vältel, näen suuri muudatusi,” tõstab ta tuju. Igatahes on tal hea meel selliste saavutuste üle nagu metsloomade tsirkustes kasutamise keelustamine ja karusloomafarmide keelustamine.

Ka inimeste suhtumine on aastatega muutunud. Kui 15 aastat tagasi ei teatud loomaõiguslusest midagi või naeruvääristati seda, siis praeguseks on see siiski termin, mis igaühe jaoks selge ning mille poolehoidjate arv kasvab pidevalt.

Mikk on veganrestorani V peakokk ja üks omanikest. Praegu elab metsas ja kasvatab last. 15 aastat tagasi oli ta võitlusvaimu ja aktiivsust täis 21-aastane. “Hakkasin aru saama, mismoodi loomakasvatused toimivad. See puudutas mind väga ja mõtted olid üsna radikaalsed. Tundsin selles teemas end üksi,” meenutab Mikk. Kui ta mõttekaaslased leidis, hakati aktiivselt tegutsema. Ka Mikk nendib, et aktivismist neil eriti aimu ei olnud – liikumine tekkis teistega koos õppides ja katse-eksitusmeetodil.

“Kõige suurem motivaator minu jaoks oli see, kui nägin Audru karusloomakasvanduse puuris kahte rebasekutsikat mängimas – see pilt ei ole mul siiani meelest läinud. Nad oli rõõmsad ja mängisid, aga mina teadsin, mis neist saab. Audrus oli hiigelsuur kasvandus, mis suleti paar aastat hiljem. Täpselt ei teagi, miks. Oli amortiseerunud ja vajas investeeringuid. Hea on mõelda, et äkki oli ka “Pealtnägija” lool selles oma osa,” meenub Mikule.

Kui ta enda eesmärkidele mõtleb, meenub neid alguses kaks: metsloomade tsirkuses kasutamise ja karusloomafarmide keelustamine. Need on nüüd tehtud. Edaspidi saab Mikk anda tuge ja murda oma toiduga müüte. “Keeruline aeg oli siis, kui pidin valima, kas olen aktivist või hakkan süüa tegema ja selle kaudu inimesi mõjutama,” tunnistab Mikk. Liikumine oli selleks ajaks tugev ja toimiv. Nii otsustas Mikk suure pühendumisega restorani luua. “Aga üks asi on tegemata. Mulle tundub, et oleks aeg tänada neid inimesi, kes on varju jäänud – need, kes aastaid karusloomakasvandusi salaja filmimas käisid. Nendeta ei oleks keeldu tulnud ja ka inimeste üldine teadmine loomadest oleks väiksem,” saadab ta südamest tänusõnad teele.

Eesti Loomakaitse Seltsi tollane juht Helen on öelnud, et ilmselt oli sel ajal loomakaitsjate seas valdav arusaam, et Eesti liigub sama rada nagu kõik teised arenenud ühiskonnad. Ühel hetkel ei ole loomade kaitse enam piisav, vaid tuleb edasi liikuda. Laiem avalikkus sellist arengut ilmselt ei märganud. Oli levinud arusaam, et kõik tolleaegsed organisatsioonid on häälekad valitseva korra segajad. Pigem tunnetasid muutusi loomakaitse valdkonnas juba tegutsevad organisatsioonid, kes enda tegutsemise alused ja valdkonnad läbi olid mõelnud.

Mina leian, et loomaõiguslik liikumine on praegu teelahkmel. On mugandunud olemasoleva süsteemi ja struktuuridega ning kipub aeg-ajalt unustama, mille pärast kokku tuldi. Ikka selleks, et loomade ekspluateerimine lõppeks.

Lugusid on hea jutustada ja kultuurrahvas peab oma ajalugu teadma. Veel parem on see ajalugu ise kirja panna. Võimalik, et mõni tollane tegutseja peab liikumise alguseks hoopis midagi muud – näiteks veganfoorumi tekkimist või mõnda hoopiski isiklikumat lugu. Samas enne väljapoole suunatud teavitustegevust, mida tehti kambakesi koos, ei saanud liikumist siiski olemas olla. Seega, las meil olla siis selline sünnipäev!

Pildistasin paar aastat tagasi Helenit ja Mikku.

Ei loomkatsetele!

Eestis toimus viimane loomkatsete vastane meeleavaldus minuteada 10. mail 2008. vastukaaluks Skandinaavia Katseloomateaduste Seltsi (Scand-Las) aastakonverentsile Tartus. Väiksemaid kampaaniaid on ikka tehtud ja artikleid kirjutatud ka, aga pealtnäha ei ole see loomaõiguslastele prioriteetne teema olnud. Liikumine on väike, kõike ei jõuagi ehkki peaks ja teadmine, et teemasid, millega ilmtingimata peab tegelema, on liigagi palju, tiksub aktivistil kuklas niikuinii ja koguaeg.

Euroopa Liidus on kosmeetikatoodete testimine loomadel keelatud ja see on võtnud ilmatuma aja. Tegelikult on ELis võetud suund ka ravimite loomadel testimise lõpetamisele, aga muidugi ei tea keegi, millal see võiks õnnestuda.

Ühendkuningriigis protestitakse ööpäevaringselt juba juuli algusest peale loomkatseteks kasvatatavate beaglete (Inglise madalajalgne hagijas) farmi ees – vt siit. Facebookis saab seda protesti jälgida lehelt https://www.facebook.com/freethembrbeagles. Katkematu meeleavaldus on seotud kampaaniaga, mida toetavad muuhulgas Ricky Gervais ja Peter Egan.

Eestist pärit loomaõiguste aktivist Triinu, kes viibis meeleavaldusel eile, pühapäeval, ütles, et meeleavalduse meeleolu on keeruline kirjeldada, sest ühtpidi on hea peale pikka lahusolekut näha mõttekaaslasi ja seda, et endiselt jätkub inimesi, kes tahavad loomade heaks midagi ära teha, aga näiteks kasvanduse töötajate politseikonvoi saatel saabumist ja lahkumist on raske näha ja teadmine, et sealsamas paari meetri kaugusel elavad koerad, kelle elu lõppeb katselaboris. Pealegi on koeri kuulda, neid on kokku umbes 2000. Meeleavalduse korraldajad on kogunud väravate ette ka hulgaliselt transpordipuure, et loomade vabastamisel nad kohe ära viia saaks. Triinu ei usu, et koerad aktivistidele antakse, sest see looks pretsendendi ja loomkatsetetööstuses loeb alati ainult raha. Mulle meenub 2016. aastal suletud Green Hilli kasvandus, kust koerad õnnestus kätte saada ja mis kuulus, muide, samale ettevõttele – Marshall BioResourses.

Ka Eestis tehakse endiselt loomkatseid, mille tegemiseks peab Maaeluministeeriumilt loa saama. Eelmisel aastal tehtud katsete tehnilised kirjeldused on siin: https://www.agri.ee/sites/default/files/content/teadus/loomkatsed-kokkuvotted-2020.docx. Pole kahtlust, et loomkatsete tegemist piiratakse järjest enam – komisjonidesse on kaasatud ka loomakaitsjaid, kes esitavad katsete vajalikkuse kohta küsimusi; katsete kirjeldused peavad olema ministeeriumi lehel kirjas jne. Pole kahtlust selleski, et kaasaegset meditsiini ei oleks ilma loomkatseteta olemaski. Sealhulgas vaktsiine. Ja nii on vaktsineeritud loomakaitsjad, minagi sealhulgas, teatud mõttes variserid – Ma olen Stockholmis AstraZeneca laborite ees meeleavaldusel osalenud küll, aga vaktsiini võtsin ka vastu. Eetiline dilemma – kas jääda 100% kindlaks oma veendumustele või panna ohtu ennast, oma lähedasi ja kõiki teisi inimesi – ei ole ainuke, millega loomaõiguslane kokku puutub. Mõned vaktsiine tootvad firmad on küll väitnud, et nad jätsid loomkatsed vahele, aga asja uurimisel selgub, et ei jätnud – muuhulgas katsetati vaktsiini rottidel ja makaakidel.

Huntingtonis kasvatatavatel beagletel vaktsiini ei testita, nendega tehakse hoopiski toksikoloogilisi teste – et kui palju mürki üks kutsu välja kannatab ja mida sellest siis järeldada… Loodan, et aktivistid ei väsi ja koerad päästetakse. Või vähemalt pööratakse tähelepanu teravamalt sellele, et loomkatsed tuleb kõik ära lõpetada – seda on plaanitud juba rohkem kui 200 aastat.

Üks olulisimaid teoseid loomaõiguslusest ilmub eesti keeles

See tekst ilmus kõigepealt ajakirja Vegan juuninumbris

Kadri Taperson

Peter Singeri “Loomade vabastamine” on kahtlemata ja kõigest hoolimata üks loomaõiguste tähtteoseid ja tüvitekste. Ilmus esimest korda 1975. aastal ja sellest on tehtud kümneid kordustrükke, tõlgitud paljudesse keeltesse. Seetõttu on teos andnud loomaõigusliikumisele suure hoo ja võimaldanud sestsaati ka tõsiseltvõetavaid filosoofilisi arutelusid. Sel suvel ilmub raamat lõpuks ka eesti keeles.

Autor on rõhutanud, et uut eetikat tutvustav tekst on taotluslikult kirjutatud üsna lihtsalt mõistetavas keeles, et oleks võimalik jõuda paljude lugejateni. Ta on ootusi raamatu ilmumise mõjule kirjeldanud nii: „Mu ootused kõikusid kahe äärmuse vahel. Optimistlikumatel hetkedel tundusid argumendid loomade rõhumise vastu niivõrd selged ja ümberlükkamatud, et olin kindel sellise liikumise tekkimises, mis suurendaks inimeste teadlikkust loomade väärkohtlemisest.” Tol ajal, 1975. aastal ei teadnud ju enamik inimesi tööstuslikust loomakasvatusest ega loomkatsetest midagi. „Teadlikumad inimesed hakkaksid boikoteerima loomseid tooteid, et tööstuslik loomakasvatus või isegi kogu lihatööstus kahaneks ja kaoks lõpuks sootuks. Nagu ka loomadel tehtavad katsed,” on ta öelnud ning lisanud, et pessimistlikumatel (või realistlikumatel) hetkedel mõistis ta, kui üüratu ülesanne tal tulevase liikumise ees seisab: kuidas saab muuta niivõrd levinud ja sügavalt juurdunud harjumusi?

Hiljem on Peter Singer tunnistanud, et tegelikult on muutunud vähem, kui ta lootis, ja see tegi temast nii mõnelegi aktivistile mõttekaaslase. Ükskõik, kui palju me ei teeks, muudaks, võidaks või selgitaks – loomade rõhumine inimese poolt on nii mastaapne osa kogu maailmakorraldusest, et suuri muutusi on väga raske ühe inimese eluajal näha.

Selleks, et loomade olukorda üksikasjalikult kirjeldada, on Singer valinud kaks tegevusvaldkonda, kus loomi ekspluateeritakse. Loomkatsed ja intensiivpõllumajanduslik toidutootmine. Lisaks kirjeldustele, mida on mõistagi väga raske lugeda, ei räägi Singer otseselt loomade õigustest, vaid utilitaristlikust eetikast, mis lähtub tagajärgedest, kus oluline on maksimaalne kasu võimalikult paljudele. Singeri arvates peaks selle põhimõtte järgi kohtlema ka teisi liike. Vastasel juhul on tegemist spetsietsismiga ehk ühe liigi eelistamisega.  Ka see termin leidis just pärast “Loomade vabastamise” esmakordset avaldamist laialdase kasutuse.

Aja jooksul on raamat saanud ka kõvasti kriitikat nii loomaõiguslaste kui muude sotsiaalse õiguse aktivistide poolt. Puuetega inimestele ei ole meeldinud filosoofilised võrdlused loomadega. Samuti negatiivne suhtumine erivajadustesse ja arvamus, et puue on ilmtingimata halb või vajab võimalusel kõrvaldamist. Tõsi, loomaõiguslased ei poolda utilitaristlikke vaateid, vaid lähtuvad põhimõttest, et loomi ei tohi ekspluateerida niikuinii. Hoolimata ka sellest, kui üksikutel juhtudel võiks olla ühe looma kannatustest kasu tulevikus paljudele loomadele.

Juhul, kui raamatu ilmumine oleks mõõdupuu, on Eesti loomaõigusliikumine just iseseisvusaja jagu aastaid maha jäänud. Nimelt ilmus Soomes raamat aastal 1991 – 16 aastat peale esmatrüki ilmumist. Meil võttis ilmumine omajagu aega. Katseid on tehtud varemgi, aga sel suvel lõpuks trükist tuleva raamatuga on intensiivselt tegeletud neli aastat. Juba kasutatav sõnavara on Eestis üsna uus. Ka ei olnud lihtne leida toimetajaid ja nõuandjaid. Raamatus on tõlgitud ka uus eessõna, mis on kirjutatud 2005. aastal ilmunud juubeliväljaandele. Lisaks on kaante vahel Kadri Simmi kirjutatud järelsõna. Kui küsisin tõlkija Martin Garbuze käest, kas ta jaksab viimast korda tänaseks ilmselt pähekulunud teksti veelkord üle lugeda, vastas ta hoopis, et endiselt on kõige raskem lugeda loomkatsete kirjeldusi.

Arvatavasti kirjutaks Peter Singer tänapäeval loomadest veidi teistmoodi, sest just viimase 40–50 aasta jooksul oleme tänu etoloogidele – aga mitte ainult – loomade olemusest ja käitumisest, mõtlemisvõimest, keelest ja emotsioonidest väga palju rohkem teada saanud. Õieti on vist nii, et teadsime ka enne, aga tänu loomaõigusaktivismi kasvule ja headele raamatutele on teave jõudnud suurema arvu inimesteni. Ja kui kedagi tänada, siis nende hulgas oleks ka Singer.

P. Singeri “Loomade vabastamine” ilmub 2021. aasta suvel ja selle annab välja Tartu Ülikooli kirjastus.

Mis järgmiseks?

“Mille te siis järgmiseks ära keelustate?”, on poolirooniline küsimus, mida loomakaitsjad on viimase nädala jooksul vist kõige rohkem kuulnud. Ja vastata saab mitut moodi. Näiteks nii, et mitte midagi, võiksime kõigepealt vaadata, et olemasolev loomakaitseseadus toimiks. Aga võib ka üles lugeda kõikvõimalikke mõttetuid nähtusi, mis omaette keelustamist vajaksid nagu nn põllumajandusloomade elustransport, kõikide loomade kasutamine tsirkuses (praegu ei tohi avalikult näidata ainult metsloomi), paljude koeratõugude aretamise, zoofiilia (sest see pole otseselt keelatud), koerte ketis pidamise jne. Siis võiks veel ära keelustada vangistamisvahendid nagu puurid ja lõad, suurema osa tapmisvahenditest, kõik loomkatsed jne jne.

Ja kui keelustamise asemel oleks küsimus kohustustest, siis kohustaks inimesi oma koertega jalutama, kasse steriliseerima, kõiki nn lemmikloomi vaktsineerima ja regulaarselt arsti juures käima, kohustaks kohalikke omavalitsusi paremini hulkuvate loomadega tegelema, kohustaks Maaeluministeeriumit seda eelarverida, kust loomakaitseinspektorid raha saavad, kõvasti suurendama; kohustaks haridusüsteemi kõikidesse õppekavadesse loomakaitset siise kirjutama jne jne. Ja kohustaks lasteaedadesse ja koolidesse vegantoiduvalikuid lisama jne. Ja loomakaitsjatel peaks olema eestkosteõigus, sest praegu on nii, et kui looma on väärkoheldud, siis eestkosteõigus on omanikul ehk siis tavaliselt sellelsamal, kes looma halvasti kohtles.

Kõik need asjad tulevad kogenud loomakaitsjal korraga ja läbisegi meelde, mitte ainult siis kui niimoodi küsitakse, vaid needsamad teemad hüppavad pähe, arvutiekraanile ja omavahelistesse vestlustesse iga päev.

Peab veel rõhutama, et loomakaitsjad ei keelusta midagi, seda teeb seadusandja ja loomakaitsjal on lakkamatu teavitamise, nõudmise ja poliitikakujundamise ülesanne, et kõik see, mis loomadega toimub, jõuaks ühiskonnani ja sealt poliitikuteni.

Karusloomafarmide keelustamise eelnõu algatanud riigikogu liikmed rõhutasid sedagi, et see eelnõu on teistest erinev – tavaliselt on ju tegu valitsuskokkuleppega, koalitsioonilepingu punktidega, millegagi, mis sõltub võimulolijatest ja ka päevapoliitikast, mitte valitsusväliste organisatsioonide eetilisest ettepanekust. Just eelnõu eetilisus annab lootust, et kõik ei sõltu majanduslikest huvidest või üleüldisest õitsengusoovist. Muidugi on neid, kes võivad kadedalt viriseda, et tegelikult ei muutunud ju midagi, karusloomatööstus on ju välja surnud niikuinii ja positiivne hääletus oli võimalik, sest tegelik töö oli aastate jooksul loomakaitsjate poolt juba ära tehtud. Katsu näiteks pesitsusrahu hääletusele panna – otsus oleks hoopis teine.

Karusfarmide keelustamine ei anna mitte ainult lootust, et ka edaspidi võib läbi minna nii mõnigi otsus, mis põhineb eelkõige eetilisel seisukohal vaid tõukab tegutsemisele ka meie naabrid. Soome meedia on Eesti ettejõudmisest pungil ja Läti televisioon räägib just täna õhtul sealsetest farmides, tuues Eesti näite muidugi sinna juurde.

Laiemas plaanis võiks öelda, et loomaõiguslaste edasine tegelik eesmärk on hoopis veganluse normaliseerimine ja nii ongi, ehkki me seda kõikidesse kampaaniatesse kirja ei pane. Vist on nii, et kui me inimeste mõttemaailma eetilisemaks muutumist ootama jääme, siis läheb selle laiema eesmärgiga mitte 15 vaid 150 aastat. (Muidugi on neid, kes isegi seda numbrit ei usu ja eks see on mõistetav). Aga ilmselt otsustab asja mitte inimeste paremaks muutumine vaid vana hea hirm. Nimelt on intensiivpõllumajandus kliimasoojenemise põhjus number üks ja planeedi kaotamise hirmus saab ka loomad vabastada.

Loomaõiguste kolmas laine

See tekst ilmus kõigepealt 30. aprilli Sirbis.

Sotsioloog Corey Lee Wrenn leiab, et loomaõiguslik mõtteviis peaks saama nn kaine mõistuse osaks ja sestap peavad sotsioloogid seda sotsiaalset konstruktsiooni kujundada aitama. „Me uurime, sest hoolime,“ kirjutab Kenti ülikooli lektor, tsiteerides Itaalia marksisti Antonio Gramscit, kes on öelnud, et intellektuaalid on kohustatud varustama sotsiaalsete muutuste algatajaid kasutatava ja kultuuri sobiva raamistikuga.

Sel eesmärgil on dr Wrenn üle kolme­kümne aasta uurinud lääne loomaõiguste liikumist. Kui pidada loomakaitse­poliitika algusajaks Briti parlamendis vastu võetud Martini seadust, siis on liikumine üle kahesaja aasta vana. Eesti loomakaitse ajalugu on kirjeldatud alates XIX sajandi lõpust, aga loomaõiguslik mõte on siinmail vaid viieteistaastane. Ilmselt on aeg käes, et keegi uuriks ja kirjeldaks korralikult ka postsovetlike riikide loomakaitse ja -õiguste teket, aga võib-olla on veel liiga vara. Igal juhul oleks huvitav teada saada, kuidas selles valdkonnas ree peale hüppamine käis. Oli ju läänemaailmas 1990. aastate alguses loomaõiguste liikumise arengu nn teine laine juba lõppemas. Teine laine algas 1960. aastatel ratsutades noorte vastandkultuuril ja sotsiaalset õiglust nõudvatel protestidel ning toetudes Ruth Harrisoni, Brigid Brophy ja Peter Singeri raamatutele.

Muide, Wrenn nimetab loomaõigusi järjekindlalt mitteinimloomade õigusteks, et kõik oleks selge.

1980. aastateks oli lääne loomaõiguste liikumises peamine loomade õiguste ideoloogia sadade organisatsioonide poolt omaks võetud, ja kujunenud rahvusvaheline võrgustik. 1990. keskel algas pikaldane üleminek uut tüüpi organisatsioonidele, millede normiks sai professionaalne eestkoste. Alludes neoliberalismi loogikale jõudis liikumine 2000. aastaks kolmandasse aktivismifaasi. Organisatsioonid tegutsevad bürokraatlikus mittetulundusühingu formaadis, olles aktiivsed sotsiaalmeedias ja proovides muuta inimeste tarbimisharjumusi. Tegutsetakse riigile sobivas vormis, kapitalistlikus raamistikus ja see tekitab vaidlusi – paljud aktivistid, eriti teise laine aktivistid, on seepärast liikumisest võõrandunud. Liikumine on killustunud, aga see on tavapärane arengufaas, sest sotsiaalset õiglust nõudvatele liikumistele on alati olnud omane vaielda eesmärkide ja taktikate üle.

Sotsioloogina leiab dr Wrenn, et strateegiaid saab teaduspõhiselt planeerida – uurida, mis töötab ja mis mitte ja on sellest kirjutanud oma kahes mõneaastase vahega ilmunud raamatus „Ratsionaalne lähenemine loomaõigustele: abolitsionistliku teooria laiendused“ ja „Killustatud protest: loomaõigused MTÜde ajastul“. Wrenn rõhutab feministlikke meetodeid, ehitades loomaõiguslusele ratsionaalset, tõenduspõhist alust, millel on intersektsionaalses poliitikas mõtet. Ta uurib sotsiaalsete muutuste teooriaid, kasutades kriitilise sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogia vahendeid. Hoolimata loomadele õigusi nõudvate liikumiste märkimisväärsest kasvust, on loomade vabanemise tempo aeglane ja veganite arv on endiselt marginaalne. Seda võib nimetada stagnatsiooniks, ehkki suuremad organisatsioonid on jõukad ja laiemalt loomakaitsele toetus ikkagi tõuseb.

Wrenn leiab, et praegune liikumine manipuleerib rõhumisinstitutsioonidega, mitte ei välista neid. Tihtipeale on kompromisside tegemine loomaõiguslaste poolt vaadatuna väga küsitav ja tegelikult tugevdab rõhuvat tööstust. Mõned organisatsioonid välistavad abolitsionismi, sest nii olevat tõhusam, aga samas loobuvad sellega peamisest – loomadele õiguste nõudmisest ja jutlustavad seega peamiselt libahumaansust. Senine süsteem säilib, kui toodetakse võltskarusnahka, kõikide toodete vegan­alternatiive, rõhutades täiuslikkust ja tervislikkust. Hierarhia ja ebavõrdsus liikumise sees, sõnumite monopoliseerimine, dialoogi ja demokraatliku otsustamise kõrvalejätmine, see kõik aeglustab sotsiaalse õigluse arengut.

Wrenn leiab, et aktivistid ei peaks ilmtingimata tegutsema olemasoleva süsteemi sees – loomade olukorra muutmiseks ei ole vaja liigselt tegeleda seadusemuudatuste läbisurumisega. Senise olukorra muutmiseks on eetiline veganlus kõige vajalikum ja jätkusuutlikum.

Kuigi radikaalsuse tekkes (mis annab riigile liigselt võimalusi sekkuda) süüdistatakse killustatust, jõuab Wrenn vastupidisele järeldusele – mittetulunduslik formaat kapitalistlikus ühiskonnas tegutsemiseks ja neoliberaalsed strateegiad on need, mis soodustavad radikaalsete rakukeste teket ja killustatust. Tema arvates on sarnaselt teiste sotsiaalset õiglust taotlevate liikumistega nagu feminism ja kodanikuõigused killustatus ühistegutsemise lahutamatu osa. Killustatus on ettearvatav ja tervislik reaktsioon ebatervislikele kompromissidele, mis on tehtud kapitalistliku süsteemiga, radikaalsed aktivistid jätkavad mobiliseerumist hoolimata takistustest. Selgituseks peaks lisama, et radikaalsuse all peab Wrenn silmas oma veendumustele kindlaksjäämist, ta kritiseerib vägivalda, mida võhikud võib-olla seostavad radikaalsusega kui vähetõhusat strateegiat.

Aktivistid toetuvad oma teavitustöös järjest rohkem etoloogide tööle ja peaksid hakkama ka sotsiolooge kuulama. Teadusmaailm ja aktivistid on üksteisele lähenemas kas või läbi kriitiliste loomauuringute. Corey Lee Wrenni teooriatega tutvudes võivad tõsimeelsed loomaõiguslased kergendunult ohata ja loota, et loomavaenulike kompromisside tegemise aeg hakkab ümber saama.


Corey Lee Wrenn

Corey Lee Wrenn on Kenti ülikooli sotsioloogialektor. Tema ettekannet „Heategevus, arvutid ja kapitalism: kuidas loomaõiguslus jõudis oma kolmandasse lainesse ja mis seisab ees tulevikus“, saab kuulata Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi korraldatud kuuendal loomaõiguste konverentsil: https://loomus.ee/konverents