Seisan laval ja räägin tühjale saalile

See luuletus on metsas kirjutatud. Kohe peale seda eksisin korraks ära, aga mitte sellepärast, et mets oleks suur ja paks vaid, et ma unustasin hetkeks ära, kuspool tee on. Luuletusi ma tavaliselt ei kirjuta, aga viimasel ajal elan nii, et mul on aega. Ja kui on aega, siis juhtub igasuguseid asju.

Fridays for Future Eesti korraldas eile, 27. augustil, Tartus ürituse: “Climate Live 2022 – tuleviku nimel”. Kontserdile kutsuti kokku muusikud ja kirjutajad, et seekord niimoodi otsida lahendusi paremaks tulevikuks. “Milline oleks tulevik kui hakkaksime kohe paremaid otsuseid tegema?”.

Aga minu luuletus seal metsas tuli hoopis selline lootusetu. Tulevik on seal teistmoodi. Ja üles riputasin sellepärast, et see endal meelest ei läheks. Ja Farištamole erakordselt hea esituse eest veelkord aitäh.

Seisan laval

ja räägin tühjale saalile

olen unustanud oma nime

et Hiiumaal mäkra ei elanudki

ja kui ma rattaga lompides sõitsin

tol korral kui metsa eksisin

siis küsis see suurte silmadega vasikas

ega ma ei tea, kus ta ema võiks olla

Seisan laval

 ja räägin tühjale saalile

et must lagi on meie toal

et ma võtaks lillesideme,

et me läksime rukist lõikama

ja taevas olid roosad õhtupilved

Seisan laval

 ja räägin tühjale saalile

Et yesterday all my trouble seemed so trouble

aga ega nad ei usuks niikuinii

sest ma olen andmekandja

ja räägin lindilt juba sajandeid

Seisan laval

ja räägin tühjale saalile

Juba sajandeid

Ja mulle tuleb meelde

et täiesti väikese tähega

mu nimi on inimene

Foto: Kaia Konsap

Kirjuta alla!

Tänane lühike tekst sisaldab ettepanekut kirjutada alla kolmele olulisele petitsioonile. Kui te seda teha ei kavatse, siis ärge parem edasi lugege. Või siiski? Tegelikult tahtsin selgitada, miks ma ise polnud kuni tänase hommikuni alla kirjutanud. Mulle nimelt ei meeldi. Ei meeldi avada veel üht uut lehekülge, vaadata, mismoodi see allakirjutamine seekord käib, veenduda, et tegemist on ikka vajaliku algatusega jne. Mis sellest, et ma tean, et allkirjade kogumisel on alati päris mitu eesmärki. Esimene on tavaliselt see, et vajaliku hulga allkirjade kokkusaamisel käivitub protsess – Kui näiteks 1 miljon Euroopa Liidu kodanikku millegi muutmiseks oma allkirja annab, siis on võimalik EL institutsioonidel lihtsamini midagi teha. See on demokraatlik töövahend ja Eestile ei anna see väga keerulist ülesannet, sest meid on vähe ja sestap on ka allkirju vähem vaja. Teine eesmärk on inimesi teavitada ja otsustajatele märku anda, et probleem on olemas. Ja muidugi on oluline allkirjade kogujat usaldada, eriti sel juhul kui ei ole aega kõikidesse detailidesse süveneda. Või ei jaksa, sest ei taha emotsioone, mis süvenemisega kaasnevad. Loomakaitse puhul on tihtipeale nii.

Mu vastumeelsus allakirjutamisele algas ilmselt tänu mitmekordsele läbipõlemisele. Loomaõigusaktivisti arenguloos on palju frustreerivaid asjaolusid, aga üks on kindlasti see, et sinult hakatakse ootama liiga palju. Kuna enamust inimestest niikuinii teema liiga palju ei huvita või nad hoiavad sellest kui raskest ja ebameeldivast eemale, siis langev aktivistidele jube koormus. Kui juba oled loomakaitsja, siis tee kõike – korja viimane kui kass üles, algata, kirjuta, esine, sõida, seleta, räägi, helista, kogu, vaidle, mine – ja kirjuta alla. Kuhjuva stressi vastu kaitseks võib tekkida üsna rumal protest, millel pole mõistusega suurt pistmist. On tõrge ja kõik. Ja kui siis keegi veel küsib, et miks siis sinu allkirja ei ole, muutub tõrge suuremaks ja endast hakkab päris hale. Kas siis ülejäänud miljoni käest ka küsitakse, miks just mina jne.

Võin kinnitada, et omaaegne läbipõlemine tõi veel imelikumaid tagajärgi kaasa. Aga vähemalt sellest ühest blokist on lõpuks võimalik üle saada. Tegin algust ja kirjutasin täna hommikul alla kolmele olulisele petitsioonile ja palun teil sedasama teha.

Esimesega neist on kõige kiirem, sest tähtaeg on augusti lõpus. See on üle-euroopaline kampaania, millega reguleeritakse jälle loomkatseid. Ei tasu end eksitada sellega, et vähemalt kosmeetikatööstuses on need ju keelatud? Päriselt ikkagi ei ole, teised seadusandlikud aktid võimaldavad katseid endiselt. Kirjuta alla: https://endanimaltesting.eu/en

Teise petitsiooni eesmärk on keelustada kogu Euroopas karusloomafarmid. Ja jälle – ei tasu end eksitada sellest, et need on ju Eestis keelatud. On, sest aktiivsus ja õige ajastamine võimaldas seda teha, aga igal pool nii ei ole ja tuge on vaja: Kirjuta alla: https://www.eurogroupforanimals.org/fur-free-europe.

Ja kolmas on Eesti petitsioon – Loomuse oma. Olen ka seda meelt, et pole vaja veel üht tapmismeetodit legaliseerida ja sestap kirjuta alla:

Kuulitalu aknakohvikust

“Need kohad, kust me toorkord jahu otsisime, muutuvad su jutus küll iga kord imelikumaks”, ütles hea sõber Katharina kui ma järjekordsele huvilisele Kuuli talu aknakohvikust rääkisin. Asi on selles, et vahetevahel tuleb sellest kohvikust rääkida, eriti siis kui keegi pakub, et ma võiksin Hiiumaal vegankohvikut või –söögikohta pidada.

Aknakohvik tegutses pop-up (või aken lahti!) kohvikuna 2007-2019 ja esimestel aastatel oli tegu pigem privaatkohvikuga, mis toitlustas loomaõiguslaste koolitusi ja laagreid. Meie kamp käis ja pakkus süüa ka erinevatel üritustel, sest teisi vegantoidu tegijaid alguses lihtsalt ei olnud ja lõi akna lahti oma õue peal korraldatud heategevusüritustel ja koolitustel.

Katharina kommenteeris mu mälestust festivalist Fantast, mis segastel põhjustel ja eriti emmastepoolsete naabrite meelehärmiks Kuuli talus kunagi toimus. Mõned aastad tegutsenud festivali iseloomustas DIY ja kindel kodukootus. Muusikas mööndusi ei tehtud, aga lava ja kõik muu selline oli valmistatud sellest, mis parajasti kohapeal olemas oli. Esimene festival toimus näiteks Muhu saarel Liival, kus mina oma suure koeraga kolm päeva lõkkel süüa tegin. Kohvivett sai küll keeta, aga rohkemaks elektrit ei jagunud. Vegansööki muidugi. Kuulil toimuvaks Fantastiks oli asi juba arenenud, süüa tehti köögis sellise hooga, et kui varahommikul jahu otsa sai, pöörati terve maja pahupidi, et seda kuskilt leida.

Ma ise nimetasin tollaseid kohvikupidamisi ekstreemtoitlustamiseks, sest terve mõistusega inimene ei tee kolmesajale inimesele lõkke peal läätserooga, aga ega aktivistid ei teegi alati väga alalhoidlikke asju. Eesmärk oli ikka vegantoitu tutvustada ja samal ajal ka tegutsevale varjupaigale raha teenida. Jahuotsijad olid kõik rõõmsad vabatahtlikud, kellest nii mõnigi hiljem kuulsates veganrestoranides töötas.  

Ja ega me siis ainult veganlust ei tutvustanud. Looduslähedast elulaadi ja keskkonnasõbralikkust ikkagi ka. Ühel hetkel selgus näiteks, et meie majapidamises oli 400 taldrikut, mõned neist Uue Maailma Seltsimajast maha kantud, mõned varjupaigale annetusmüügiks kingitud jne. See andis võimaluse pakkuda süüa tavalistest nõudest ja mitte kunagi ühekordseid kasutada.Mäletan, et näiteks Hiiu Folgil oli see omalajal paras hitt ja jäi kõigile silma.

Ärge saage valesti aru, ma pole mingi hea söögitegija, liiga kärsitu loomusega selle jaoks – aga järjekindla loomaõiguslasena teen või tegin kõike, mis tarvis, et loomsevaba toitu propageerida. Praegu oskab igaüks hummust teha, aga siis oli see rohkem meiesuguste pärusmaa. Või näiteks ilma munata kooki, mis tundus tollal täiesti võimatu. Paar aastat tagasi, kohvikutepäeval, pidasime Kuuli talu 120ndat sünnipäeva ja siis oli aknakohvik viimast korda avatud. Osa meeskonnastki sama, mis päris alguses.

Blogipostituse tegin täna sellepärast, et algab Hiiumaa kohvikute nädalavahetus ja rõõmustavalt mitmes neist on ka veganvalikud olemas. See tähendab, et kohvikuid saavad nautida ka need, kellele loomad ja keskkond ja planeedi tulevik korda lähevad. Kõlab dramaatiliselt, aga täpselt nii ju ongi. Ja sellepärast ka, et ajalugu kuskil kirjas oleks.

Aga kust vegan Hiiumaal süüa saab?

See tekst ilmus kõigepealt 29. juuli Hiiu lehes.

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks – ega vegan niisama lihtsalt nälga ei jäägi, sest arvestades, kui keeruline oli veel mõni aasta tagasi vegan olla, peab ta suhteliselt leidlik olema ja ongi. Tänaseks on Eestis vegantoitumine nii mugav, et pingutama ei pea ja saab puhta südame­tunnistusega süüa, mida soovid. Pealegi on Eesti vegankogukond nullindate keskel just Hiiumaal hea hoo sisse saanud, nii et küllap neid kisub siia ka edaspidi.
Kui ma veganina esimest korda Hiiumaale tuleks, siis ilmselt vaataksin rahvus­vahelisest portaalist “Happy Cow”, mida mõttekaaslased soovitavad ja leiaksin sealt ainult “Mamma mia” ja tema ülihead veganpitsad, kuhu küll päris alati veganjuustu peale panna ei ole, aga seda juhtub harva.
Eestikeelselt lehelt Taimsed Valikud on Hiiumaa kohal tühi koht ja seal ei reklaami end ükski vastav söögikoht, järelikult tuleb endal sotsiaalmeedias ringi vaadata ja sõpradelt küsida.
Poodidele pole midagi ette heita, Hiiumaa kaupluste kaubavalik on kaasaegne ja tegelikult leiab otsimise peale kõike, mida vaja, aga näiteks puhkuse ja reisimise ajal tahaks ju muretult väljas ka söömas käia. Seda, kas kohvi peale taimset piima ka saab, tuleb ilmselt igast toidukohast eraldi küsida ja tihtipeale saabki.
Sotsiaalmeedias näljasena toidu­kohtade menüüsid uurides väga lihtne infot leida ei olegi. Et päris kindel olla, tuleks igal pool kohal käia. Nii et kui alljärgnevast infost nüüd midagi päris valesti kirja pandud on, siis andke Suvelehele teada.
Selgub, et Hiiumaal on päris palju selliseid toidukohti, kus menüüs midagi veganitele ei olegi. Näiteks: Rannu pubi, Kõrgessaare sadama kohvik, Ratturi talu kohvik, El Jefe Beach Bar, Meite Möte, Gahwa, Pritsumaja Pubi, Sõnajala söökla, Sõru Kõrts, Kork, Kärdla burks, Kati söögituba, Iiumekk resto ja Õlletare. Muku tare ütleb oma lumisel Facebooki lehel, et proovitakse vastu tulla eri­soovidele, mis paneb mõtlema, et äkki on mõnes kohas veel nii. Juhtumisi teab kirjutaja, et Hõbekala kohvikus, Baabades, Linnumäel ja Pihla Inspiratsioonitalu suvekohvikus teatakse, mida veganitele pakkuda ehkki menüüst sobivat ei leia. Kohvik Kärdlast, Emmaste tee­majast ja Viigrist saab nälja korral tavalisi või bataadifriikaid, aga ega see kedagi palju rõõmsamaks ei tee. Selliseid toidukohti, kus on valikus üks roog veganitele, on meil ka. Üks neist on Magus Mari, mis on võtnud üle veganite lemmikkoha Hõng Kassari Rahvamajas. Vastuolulise nimega toidukoht Lest ja Lammas pakub veganitele eesrindlikult lillkapsasteike, aga ilma kastmeta – veganitele mõeldud valik, aga mitte vegansõbralik, ütleb selle peale kohalik vegankogukond. Külaseltsi Muhv nädalavahetusel avatud mitmepäevakohvik pakub ühte kindlat lihtsat läätserooga, millest saab kõhu täis, aga mis kindlasti ei ole lausa gurmeetoit ja see polegi toidukoha eesmärk. Kiitus sellegi eest. Ambrosia menüüs on spinatiriis ja kuuldavasti on päevapakkumine vegan, aga nende Facebooki leheküljelt seda ei leia. Kiidetud Kpt. Malmis on menüüs suvikõrvitsa vegan pasta ja Ristna Surfikohvikus saab veganburksi. Roograhus saab aegajalt veganjuustuga pitsat. Olerexis on ka veganvalikud, aga seal tasub uurida, kas ikka on, sest nagu hiljuti selgus, nende keskmajas ei teata päris täpselt, mis see vegan tähendab ja vähemalt kastmetes on ikka mingeid loomseid koostis­osi, mida seal ei peaks olema.
Teiste toidukohtade seast esile kerkivaid on ka päris mitu. Soovitada võib kohvik Ruudi tomatist bulguripada taimse lihaga; Rannapaargut, sest seal on menüüs korralikult märgitud, mis on vegan ja mida saab sellisena tellida; Riksi kohvikus on hea vegan tempura; Kalana ÄÄRes on suvine tofuga salat, päikesekuivatatud tomatitega baklažaan ja vegan pitsat saab ka. Selle artikli honorari eest läheksin ilmselt Ungrusse sööma ja maitseksin Papardelle pastat röstitud paprika ja mandli kastme, krõbeda pähkli ja aedharakputkega.
Nii et tegelikult valikut nagu on ja võiks justkui rahule jääda, aga päriselt ikkagi ei jää. Valikus võiks olla ka pannkooke ja võileibu, suppe ja kooke ja selliseid häid koduseid toite nagu kartulipuder kastmega või näiteks kartulisalat – aga ikka ilma loomsete koostisosadeta.
Tundub ka, et need ajad on alles ees, mil toidukohad aru saavad, et Hiiumaal on olemas kõik taimsed puhtalt kasvatatud toiduained, millest maailmatasemel kaasaegset toitu teha. Siinsed metsad ja talud pakuvad selleks kõike; kikerhernestest ja kanepist kuni šampinjonide ja murakateni. Siinses kogukonnas on ka piisavalt teadmisi kriisitoidust, metsatoidust, pärimustoidust, toidu kasvatamisest, kogumisest, säilitamisest ja toidu­sõltumatusest.
Nagu lugeja tõenäoliselt juba aru sai, tegutseb Hiiumaal ka välja­õppinud veganpolitsei, kes järgmine kord luurab ringi arvatavasti kohviku­päevadel.
Ja lõpuks teeme siis veel ühe asja selgeks: veganlus on tulnud, et jääda. Peale Teist maailmasõda taimetoitlaste hulgast välja­kasvanud ülemaailmne liikumine muudkui kasvab. Eelkõige on tegemist muidugi eetilise maailma­vaatega, mis teab, et loomi ei tohiks ekspluateerida. Peale seda, kui kõigile selgeks sai, et lihatootmine on ka kliima­soojenemise üks peamisi põhjustajaid, leiab see elulaad muidugi järjest rohkem toetajaid. Ka Hiiumaal.

Lahendus, mis meile ei meeldi

See lugu ilmus kõigepealt juulikuu ajakirjas Vegan.


Loomaõiguslased on täna nagu väike frustreerunud kogukond, kes teab
maailmapäästmise saladust, mida keegi ei taha vastu võtta. Saladust, mida me ei hoia
kiivalt enesele, vaid üritame levitada, aga see pole seni õnnestunud.


Kuna maakera on omadega läbi, siis ei ole enam võimalik ka kogukond kokku korjata ja
ühiskonnast välja – metsa elama minna. Metsa ei ole enam nii palju alleski ja vaevalt, et
empaatilistel inimestel õnnestub kõrvad ja silmad kinni panna selle ees, mis loomadega
ülejäänud ühiskonnas toimuma jääb.
Sestap peaksime oma sõnumit veelgi valjemalt kuulutama, leidma üles need õiged strateegiad
ja taktikad, mis edendaksid vägivallatut maailma ja ühtlasi aeglustaksid kliimasoojenemist.
Tuletagem veelkord meelde: 2006. aastal avaldas ÜRO Toidu- ja
Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the UN, FAO) raporti,
millest järeldus, et põllumajandusloomade pidamine on keskkonnale suureks ohuks, mõjudes
nii laialdaselt, et selle probleemiga tegelemine peaks olema keskkonnapoliitikas esimesel
kohal.
ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni hinnangul sureb iga päev välja kuni 200 liiki
ning loomakasvatus on üks peamistest elupaikade hävinemise, liikide väljasuremise ja
bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjustest. Seejuures tapetakse aastas umbes 80
miljardit looma, ÜRO hinnangul see arv suureneb ja 2050. aastaks kasvab tapetud
maismaaloomade arv aastas 120 miljardini. Samal ajal on Euroopa Liidu eesmärk saavutada

aastaks kliimaneutraalsus aastaks 2050.

Need kaks asjaolu räägivad üksteisele justkui vastu? Kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine
suureneb intensiivpõllumajanduse ehk loomatööstuse tõttu, mitte ei vähene.
Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi korraldatud 7. loomaõiguste konverents oli sel aastal samale
teemale pühendatud. Konverents pealkirjaga Loomaõiguslus Keskkonnakriisis otsis vastuseid
küsimusele, kuidas ühendada loomade õigused püsivalt keskkonna jätkusuutlikkuse teemaga?
Loomseid tooteid kutsutakse küll vähem tarbima, aga inimkonna eluspüsimise ja planeedi
päästmise kaalutlustel.
Üks konverentsil esinejatest, aktivist Dan Kidby rääkis taas sellest, kuidas kliimakriisi
peatamisel ja loomade vabastamisel on olemas ühine lahendus. Teine, Richard J. White lisas
sellele tausta, et tegelikult peaks selleks maailmakord muutuma, kirjeldades anarhistlikke
geograafiaid.
Kriitiliste loomauuringutega tegelejad ja aktivistid räägivad võimalikust lahendusest ja
toidurevolutsioonist ju aastaid, vaieldes seejuures küll mõistete ja taktikate üle, aga on
peamises siiski ühel meelel: vaja on toidurevolutsiooni, mida toetab ka ülaltoodud ÜRO
raport. Ei tee vist paha veelkord eetikat meelde tuletada – loomade õiguseid ei tohi sealjuures

unustada. Toon näite: oletagem, et taimsele toidule ülemineku jaoks oleks kellegi arvates vaja
teha nn mõistlikes kogustes loomkaitseid, kas me siis kiidaksime need heaks?
Kriitilise pilguga peavoolumeediat jälgides tundub, et äkki on midagi vaikselt ikkagi
muutumas, üks artikkel soovitab ise rohkem toitu kasvatada, teine varuda, kolmas kokku
hoida. Ekspressi juhtkirjas on kerge irooniline vihje lihasöömise vähendamise vajalikkuse
kohta jne. Aga kui näen meedias avaldatud fotot, millel Ukraina sõdur kaevikus Eestist pärit
lihakonservi sööb, siis tekivad mul muidugi keskmisest erinevad mõtted. Üks neist ei kuulu
mulle endale ja on midagi sellist, et niivõrd suure kriisi ajal ei sobi loomade õigustest rääkida,
ja teine neist vaagib, kuidas me saaksime seda olukorda ära kasutada. Ma ei tea, kas see on
võimalik – sõda halvab edasiviivat mõtlemist, majandust, ühiskonna arengut.
Ja samal ajal on viimane aeg jõuda infolevitamise järgmisesse etappi. Olemasolev lahendus
on praegu takerdunud väikese kogukonna teadvusesse. Enne ei muutu midagi, kui taimsest
toidust teab iga lasteaialaps. Kui suur maailmamuutus on põhikooli õppekavas, osa
õpetajakoolitusest, kajastub selgelt põllumajandustoetustes, teadusgrantides ja toiduliidu
viisaastakuplaanis. Kui sellega tegeleb kogu Maaülikool ja Maaeluministeerium, rääkimata
koalitsioonilepingutest, erakondade programmidest, valitsuse tegevuskavast ja presidendi
aastapäevakõnest. Kus on see nõks, mis selle kõik käima lükkab?!

Lihtsalt loomasõber

Hellika Landsmann on justkui alati loomakaitseringkondades olemas olnud ja pole olnud põhjust küsida, millal ja kuidas ta sellesse valdkonda sattus. Hiljuti köitis tähelepanu üks omanäoline reisikirjeldus, mida tavalisest suurem seltskond Facebookis jälgis; “Ju siis seda järjejuttu oli tore lugeda ja pealegi ei pidanud ma igaleühele eraldi kirjutama”; arvas Hellika ise, kes just jõudis tagasi “Helen Woodward Animal Center” korraldatud konverentsilt Californiast, millele järgnenud kolmepäevast õppimismaratoni Hellika oma järjejutus tutvustaski. Ja ega see väga tavaline olegi, et üht loomakaitsjat teisele poole maakera rääkima kutsutaks. Tegelikult on Hellika olnud teadlikult loomakaitses juba 2006st aastast, sest just siis lõpetas ta kooli ja astus Eesti Loomakaitse Seltsi liikmeks. “Lapsena käisin konni päästmas, teadsin, et kodutut kassi tuleb aidata ja loomi ei tohi lüüa, aga see oli nii loomulik, et teadlikuks loomakaitseks seda nimetada ei saa”, rääkis Hellika, kes on töötanud ELSi hädajuhtumite telefonil, olnud samas ka juhatuse liige ja pidanud ka Tallinna loomade varjupaiga juhataja ametit. Praegu on Hellika ringiga jälle tagasi Tallinna linnavalitsuses, täpsemalt Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametis ja tegeleb hulkuvate lemmikloomade probleemidega. Hetkel on tal käsil avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriõpingud ning saadud kutse ka Lennuakadeemiast, mistõttu on ta töötanud ka lennunduses. “Ma olen tõesti katsunud vahepeal teha ka midagi muud kui loomi kaitsta, aga ei saa. Hoiukoduloomade üle arvepidamine läks 50 juures sassi, ilmselt on neid olnud aja jooksul üle saja, aga ikka jõuan sama teema juurde tagasi”. Ja tõepoolest, see on loomakaitsjate puhul vist päris tavaline, et raske teema juurest mingiks perioodiks põgenetakse, et avastada, et teemaga tegeletakse seljuhul oma vabal ajal ja pääsu pole.

Tööalaselt oli õppekäigul oluline teada saada, millised on sealsed loomade karantiinitingimused, kuidas vabatahtike võrgustik on üles ehitatud, mis osa on fundraisingul jne, aga Hellika käis ka loomaparkides nagu Sea World ja Wild Animal Park, mis oma valdkonda tundvale loomakaitsjale just lemmikkohad ei ole. “Ega mul ei ole vaja minna ise sigalasse või tapamajja, et teada saada, kuidas loomad end seal tunnevad,” ütleb Hellika, kes loomaparkides ikkagi kohal käis. Külastustest saab ta hea uudisena kokkuvõtte teha, et loomaparkides toimub palju sellist, mida kodulehelt ei leia. Põhirõhk on seal nimelt metsloomade päästmisel; kord toodi rannast ära hülgepoeg (seda võivad teha ainult asjatundjad!), kelle ema oli hüljanud, siis käidi merilõvi päästmas, kes millegipärast mitmendat korda kiirteele tikkus jne. Sea Worldi päästepoolel on kiirabibrigaad ja hea meditsiinitehnika, päästetakse pelikane, kajakaid, hülgeid, merilõvisid jne. Oluline on, et kõik päästetud loomad proovitakse loodusesse tagasi saata. Loomaparke rajati peamiselt seitsmekümnendatel, enam neid juurde ei tehta ja on näha, et olemasolevate tegutsemispõhimõtteid muudetakse.

Hellika konverentsil esinemise põhiteemaks kujunes hoopiski Ukraina. Eesti ei ole ju Ukrainast kuigi kaugel, eriti ameeriklaste jaoks. Küsiti, kuidas ja kelle kaudu aidata ja selle otsustamine ongi ju vahel keeruline, sest sõjaolukorras ei saa alati korralikku tagasisidet ja kontaktid katkevad. Viimane abistatud organisatsioon on “Happy Paw”, millele osteti auto, sest senini viisid nad pikkade vahemaade taha loomadele toitu jalgrattaga. Hellika selgitas, kuidas on sõjapõgenikest loomade abistamine Eestis korraldatud, mida teevad meie organisatsioonid ja sedagi, et tegemist ei ole kodusõjaga, sest endiselt on neid, kes niimoodi arvavad. “Ma rääkisin, mida on teinud vene sõdurid ja sellest, kuidas üks mu tuttav loomakaitsja tema kümne koeraga omaenda kodus maha lasti jne. Et küüditamine ei toimu meie maailmaosas sugugi esimest korda jne. Kuulajate jaoks oli see kõik ebareaalne”. Enne kojusõitu küsiti Hellikalt, kas ta ikka tahab tagasi minna ja kas ta võiks äkki kõigi oma loomadega hoopis Californias elada. “Mul on tegelikult kõikidele loomadele europassid tehtud ja kuskil sisimas ka valmisolek lahkuda, aga loodetavasti seda siiski ei juhtu”; räägib Hellika, kelle abikaasa töötab Eesti Kaitseväes.

Räägime sellestki, mis võiks olla need kõige olulisemad asjad, mis maailmas peaksid muutuma, et loomade olukord paraneks ja jõuame muidugi inimeseni. Inimene on see, kes peaks aru saama, et looma elu eesmärk ei ole inimesele kasulik olla, et loom on sõber ja perekonnaliige, kellele ei tohiks haiget teha. Inimesed ei tohiks mööda kõndida kui keegi abi vajab või kui naaberkorterist hirmsat haisu tuleb, sest seal kasvatakse hirmsates tingimustes lemmikloomi müügiks. Hellika räägib sellestki, et seoses sõjapõgenikega on tekkinud uus probleem, paljud neist ei taha oma loomi steriliseerida, sest tõukoerakutsikate eest võib saada raha, mida neil väga vaja on. “Peame tegema ennetustööd, harima lapsi, nii palju on teha”, räägib Hellika, kelle suurimaks sooviks on muidugi see, et tema tööd ühel päeval üldse vaja ei oleks.

Tahan rahvusparki

See arvamus ilmus kõigepealt 14. juuni Hiiu lehes.

Käisin laupäeval tuttaval bioloogil külas ja rääkisin muuseas, et mul on
eelmisest aastast veel nii palju seeni üle, et ei tea, mis nendega peale hakata.
Uus seeneaeg on ju juba alanud. Tema vastas ootamatult, et vaat kui hea, tulebki
koguda niikaua kui neid metsi veel on. Minu küsimuse peale, et kuidas ta
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) Hiiumaa rahvuspargi ettepanekusse suhtub,
vastas ta, et loomulikult suhtuvad kõik bioloogid sellesse väga hästi ja et läheks
see kõik ometi nii.
Hiiumaal on vana metsa säilinud rohkem kui mandril, seda pole väga
intensiivselt majandatud (vähemalt osa sellest), vääriselupaikade osakaal on
suur ja paljud haruldased taimed ja loomad on meile tavalised – hiiumaalasena
ei oska vahel arvatagi, et mõnda taime pole mujal maailmas palju nähtud.
Viimati loodi Rahvuspark 2018. aastal Alutagusel ja seal oli vist ka nii, et
olemasolevad kaitsealad liideti ja sellega seoses tekkis terviklik kaitstud ala.
Kui vaadata Keskkonnaministeeriumile ELFi poolt tehtud ettepaneku juurde
kuuluvat kaarti, siis see näeb ka esialgu lapiteki moodi välja, aga kuna pakutud
maaalade vahele jäävad juba kaitse all olevad maatükid, siis peaks Hiiumaa
rahvuspark ka lõpuks terviku moodustama. Olemasolevalt kaardilt ei saa sellest
küll esialgu aru, aga Regio korralik kaart on juba tegemisel.
Mulle tundub, et hiidlaste mõningase vastuseisu juured on ehk 2008. aastas, mil
maismaale plaanitava tuulepargi ettepanek oli nii loodus- ja inimvaenulik kui
üks kasumit taotlev plaan veel olla saab. Võibolla peaks meelde tuletama, mida
hiidlased tollal vastuargumentideks loetlesid? Need olid üsna sarnased praeguse
ELFi ettepaneku põhjendustega: “Hiiumaal on tervikuna geoloogilise tekkeloo,
hõreda ning hilise inimasustuse, eripärase kliima, mitmekesise mullastiku,

saarelisuse ja vähese majandamisintensiivsuse tõttu välja kujunenud unikaalne
elukeskkond.” Vt pikemalt siit.
Aga võibolla on ärevatel aegadel umbusk meile kõigile omane ja sestap on hea,
et ELFi omad tulevad saarele asja arutama ja ilma kohaliketa midagi niikuinii ei
otsustata. Kuulsin, et esimene kord saab oma seisukohti esitada ja küsimusi
küsida juba enne jaanipäeva. Sest kui Rahvuspargi loomiseks on vaja petitsiooni
ja kohalike poolthääli, siis peaks kogu asjast rohkem teadma.
Niikaua kui otsust veel pole tuleks Hiiumaad nagu Rahvusparki kohelda
niikuinii, vähemalt omaenda tegudes.

Pilt on lehelt loodusegakoos.ee

Kas loomaaiad on paremad?

Lapsena mulle loomaaiad meeldisid. Läksin laupäeviti läbi Kadrioru pargi tolleaegsesse Tallinna loomaaeda, sain ilma piletita sisse, sest käisin ahvimajas abiks ja tundsin elukatega suhtlemisest palju rõõmu. Naljakad, sõbralikud, armsad ja mõned olid kurjad ka. Nagu inimesed, aga teistmoodi. Loomade kuulamine, nägemine ja mõistmine tulid palju hiljem koos empaatia ja raamatute lugemisega. Durrell tundus kõige loomasõbralikum inimene, aga täna suhtun loomaõiguslasena sellessegi kriitiliselt.

2015. aastal oli Eestis maailmakuulus fotograaf Jo-Anne McArthur, kes muuhulgas käis ka Tallinna loomaaias pildistamas. Kedagi kaasa ei tahtnud, sõitis trolliga Õismäe poole ja veetis seal terve päeva. Osa neist piltidest on veebist leitavad, osa Jo-Anne raamatus “Captive” (vangistuses), aga Tallinna loomaaia nime sealt ei leia. Palusin mitte kirjutada, kus need pildid tehtud on. Mulle nimelt tundus, et Eesti ühiskond ei ole sugugi valmis selleks, et meie loomaaedu rahvusvaheliselt kritiseeritaks ja pealegi oli seda enne ENDCAPi organisatsiooni poolt ka närviliselt tehtud ja see ei andnud kuigi head tulemust. Teine põhjus oli palju pragmaatilisem ja konkreetsem. Nimelt aitasid mõned eksperdid Tallinna loomaaiast meil karusloomakasvanduste vastast kampaaniat teha, Kaudselt ja ka konkreetsemalt ka kui vaja. Ja see tähendas, et loomaõiguslastel ei olnud üldse õige aeg end loomaaednikele vastandada.

Muidugi ei küsitud mitte ainult üks kord kogu kampaania ajal, et mis need loomaaiad paremad on? Nii karusloomafarmides kui loomaaedades elavad loomad ju vangistuses, sõltuvad täielikult nende eest hoolitsevast inimesest ja lõpuks nad sinna ka surevad. Eks me vastasime nii nagu ongi: loomaaedadel on ka hariduslik ja teaduslik eesmärk, mida kasvandustel kindlasti pole, loomade eest hoolitsetakse paremini, mida üldjuhul tehaksegi, loomaaedades kehtivad tingimustele teised standardid jne.

Loomaaia direktorile, Tiit Maranile, ma Jo-Anne pilte muidugi näitasin. Ühel neist oli oma puuris selili mustvalgena kujutatud armadill, kes niimoodi magas. Tiit arvas, et fotograaf vist ei tunne eriti loomi, sest sellel polnud ju häda midagi, lihtsalt magas. Jo aga oli pildi albumisse pannud hoopis troostitu keskkonna pärast. Betoon ja raudtrellid ei ole kindlasti loomale loomulik keskkond.

Ja eks selles asi ongi. Ma ei vaidle, et on neid loomi, kes end loomaaias üsna hästi tunnevad, aga mitte kõik. Ja muidugi on neid, kes on sinna sattunud sellepärast, et neil oli abi vaja ja loomaaias on inimesed, kes oskavad aidata, aga nemadki on vähemuses. Kontseptsioon, mille järgi on tundlikke olendeid õigus puurides pidada, ei kõlba ju kuskile.

Tänasel päeval ei saa ma mööda mõelda ka Ukraina loomaaedadest, kus talitajad loomi uimastatuna keldrites hoiavad, et need stressi tõttu hulluks ei läheks ja ära ei sureks ja kus osad loomad surevadki lihtsalt nälga. Meil muidugi ei ole nii, sest sõda ei ole, aga tuletan seda koledat näidet meelde sellepärast, et loomadelt on ära võetud võimalus end kaitsta, põgeneda, ellu jääda – viimane peaks olema ju nende kõige esimene instinkt. Nagu meil kõigil.

In 2016, Jo-Anne worked with the Born Free Foundation on the EU Zoo Inquiry, which examined the current state of zoos and aquaria across the European Union. Jo-Anne visited dozens of facilities across nine countries. These images highlight the problems of keeping animals in captivity, and make up the majority of images seen in her book, Captive (Lantern Books, June 2017). Buy the book.

Minu akadeemia

Vt Loomuse Akadeemia tabel – see siin on kõige olulisem osa tänasest postitusest. Tõstsin kokku ühendused ja organisatsioonid, kelle konverentse ja seminare üritan jälgida. Pandeemial oli või on vähemalt üks hea tulemus – väga paljud konverentsid ja kokkusaamised kolisid veebi ja hiljem hübriidvormi, mis tähedab, et kvaliteetne info jõuab internettipidi osalejatele koju. Mulle sobib.

Loodan, et blogilugejale sobib, et lingi all peidus olev tabel saab olema pidevas muutumises. Mul on aega jälgida, millised seminarid välja kuulutatakse, kas tulemas on midagi uut ja huvitavat jne. Kui keegi teab veel mõnda sobivat ühendust, siis andke teada, tõstan selle teiste juurde.

Ja aegajalt sobib mulle väga kohtuda päriselt nende inimestega, kellel on sarnane maailmavaade ja empaatiatase. Siin alloleval pildil on see kamp, kes korraldas tänavust Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi koostöös elluviidud konverentsi Animal Futures ja kes – kuulake nüüd! – järgmisel aastal korraldab EACASe (European Association of Critical Animal Studies) konverentsi! Ilmselt igatepidi hübriidvormis, sest see saab samal ajal olema ka Animal Futures nimeline ja nii veebis kui kohapeal. Kus ja millal, seda veel täpselt veel ei tea.

Tabelis ei ole kõik just kriitilisi loomauuringuid kajastavad kokkusaamised. Mõned neist ei ole nii ühiskonnakriitilised ja intersektsionaalsed nagu üks aktivist ootab. Aga mulle tundub, et kahe uurimissuuna vahe (human-animal studies vs critical animal sudies) hakkab justkui õhemaks jääma ja õppida on mõlemalt poolt.

Just õppimise pärast me konverentse korraldame ja tabeleid teeme. Mulle sobib plakatiga tänaval seismine ka ja sellest on aegajalt rohkemgi kasu, aga selleks, et ühiskondlikest muutustest paremini aru saada, tuleks kuulata, vaadata, lugeda ja kirjutada. See ongi minu akadeemia.

Foto: Saara Mildeberg

Millest ma mõtlen?

Mul on üks hea valitud perekond või õigemini: Ma kuulun parimasse valitud perekonda. Ja sellega on mul kohutavalt vedanud. Muidugi pean silmas loomaõiguslaste kogukonda, liikumist, kus mul on palju mõttekaaslasi ja mis on kohati täiesti ebafunktsionaalne nagu parimad perekonnad ikka. Ja kuna moodsasse perekonda kuuluvad ka mitteinimloomad, siis olgu nemadki praegu ära märgitud.

Tänase lühikese blogipostitusega tahtsingi seda perekonda või liikumist tänada. Mõtlen teie peale iga päev. Et mu mõtted eriti selged ja mustvalged pole, selgub allolevast üleskirjutusest, mille tegi Saara meie konverentsi lindistuselt. Nimelt tekkis konverentsil hetk, kus väljakuulutatud ettekandja ei ilmunud õigel hetkel kohale ja Saara improviseeris kiiresti intervjuu minuga, kes ma uniselt konverentsisaali ees seisin. Küsis, et mismoodi loomaõigusliikumine Eestis algas ja mida ma õieti õppinud olen ja muuhulgas sedagi, et miks liikumine maha rahunenud on. Nagu vastusest näha, ma tegelikult ei tea seda. Praegu sellele mõeldes mõtlen, kuidas ma tahaksin olla keset kõvahäälset meeleavaldust, mille põhisõnumiks on see, et sõda loomade vastu kestab ikka veel ja sellel ei ole õigustust.

Konverentsil rääkisin nii:

Igihaljas loomaõiguslane Kadri Taperson võtab alates 19:55 hästi kokku nädalavahetusel Tallinna Botaanikaaias juba 7. korda toimunud rahvusvahelise loomaõiguste konverentsi 7th International Animal Futures Conference 2022 teema – loomaõiguslus keskkonnakriisis – viidates ka sellele, miks on loomaõiguste konverentsi korraldamine üldse oluline.

Ma küsisin, miks loomaõiguslased varasema demonstratiivselt anarhistliku lähenemisega võrreldes maha rahunenud on, miks ei näe me neid tänavatel marssimas ja loomade õigusi taga nõudmas? Kas see on ajutine nähtus või näitab hoopis liikumise küpsusastet?

Kadri: “Ma arvan, et kõige tähtsam on intersektsionaalsus. Me ei vaja hetkel nii vihast ja vahetut tegevust. Me vajame inimesi, kes mõistavad kliimakriisi, keskkonnakriisi, puuetega seotud teemasid. Vaja on inimesi, kes saavad aru, kuidas see kõik üksteisega seotud on. See on kõige tähtsam. […] Muidugi on hetki, kui ma mõtlen, et me peaks rohkem tänavatel olema. Tõesti, me peaksime häirima inimesi, kes südametult jahti peavad; või üldse rohkem tegutsema, end vähem tagasi hoidma, mitte mõtlema, et laupäevad on puhkamiseks, või muud säärast. Me peaksime tõesti jälle aktivistideks hakkama. Ja nii ei mõtle [ainult] mina — loomaõigusliikumises on nii palju inimesi, kes mõtlevad samamoodi. Miks me tänavatel ei ole? Ja kui ma räägin kliimakriisist, kliimakriisist ja keskkonnaliikumisest […], siis ma ei ole kindel — ja mitte ainult mina, vaid nii arvavad paljud aktivistid — kas me peaksime ainult keskkonnale keskenduma ja kas see ei süvenda loomade jaoks probleemi? Sest me selgitame inimestele, et nad peaksid liha [söömise] lõpetama, aga me unustame loomade õigused. Kui sa saad aru, mida ma mõtlen: see [kõik] ei keerle meie ümber, see ei ole meie ellujäämisvõitlus. See keerleb ka teiste liikide ümber, liikide, kes tõesti-tõesti kannatavad. Me peame nende kannatustele rohkem tähelepanu pöörama. Rõhutatult rohkem, sest see oluline teema jääb tihti puutumata: sügav valu, füüsiline valu, mida nad iga päev kannatavad. Me räägime surevast planeedist, ja nii edasi. See on tõde, et planeet on hävimas, meie hävime, on kliimakriis; aga me ei saa selle üsna abstraktse tõdemuse juures unustada loomi, kes on tõeliselt õnnetud, nad kannatavad ja neil on valus. […] Kuidas seda teadmist inimestele nähtavamaks teha?”

Kadri makes a good summary of animal advocacy in the environmental crisis – the main theme of the 7th International Animal Futures Conference 2022 that was held at the Tallinn Botanic Garden last weekend. Also explains why is it necessary to hold such an event in the first place.

I asked why have animal rights activists in Estonia calmed down in relation to previous demonstratively anarchist approaches; why don’t we see them marching on the streets, demanding for animal rights? Is this a matter of the current state of things, or does it refer to the maturity of the movement?

Kadri: “I think the most important thing is intersectionality. We don’t need so angry and so direct animal rights movement at the moment. We need people who understand climate crisis, environmental crisis, social changes, disability things. We need people who understand how this all goes together. That’s the most important thing. […] Of course there are moments when I think that we have to be more on the streets. Really, we should be disturbing people who are hunting without any heart inside themselves; or we really have to do like more actions; or we really have to be more — not so careful, not thinking that we are not working on Saturdays, or something like that. We really should be activists again. And it’s not me — there’s so many people in animal rights movement that think the same. Why aren’t we on the streets? And if I’m talking about the climate crisis — climate crisis and environmental movement […], is that I’m not sure — not only me, but there are many activists who are thinking that — should we emphasise only on environmental, and isn’t it a problem for animals, again? Because we explain to people that you should ditch meat, or, you know, but we are forgetting the rights of animals, if you understand what I mean. That it’s not about us, it’s not about us surviving. It’s also about other species who are really-really suffering. And we have to emphasise on this suffering more, and more, and more, because we don’t talk so much about this crucial deep pain, physical pain that they are in every day. We are talking about the planet dying, and so on. It’s true, it is dying. We are dying, it’s a climate crisis; but we can’t forget, in this quite an abstract talk, these animals who are really unhappy, suffering, and in pain. […] I’m thinking of how should we make this information more visible to the people, and so on.”

Foto ja üleskirjutus: Saara Mildeberg