Kas me vajame revolutsiooni?

See tekst on siinsamas blogis ilmunud kõigepealt inglisekeelsena ja siis juba Loomuse poolt tõlgituna nende blogis. Vt siit.

Küsimust „Kas me vajame revolutsiooni?“ ma nädal tagasi oma sõpradele ja teistele aktivistidele ei esitanud. Aga võib-olla edaspidi peaksin… Palusin hoopis oma blogi jaoks kommentaari eelmise aasta olulisematest arengutest loomaõigusliikumises.

Sotsioloog ja sotsiaalse õigluse aktivist Corey L. Wrenn ütles, et ta hoiab end kursis enamiku USA ja Ühendkuningriigi suurte heategevusorganisatsioonide tegevustega ning esialgu näib, et ainus tõeline saavutus on veganvalikute suurenemine suurtes poekettides. „Veganuary-l oli rekordarv, 600 000 registreerijat. Samuti oli iga neljas uus toode Ühendkuningriigis vegan; Vegan Society valmistas meile küll pettumuse oma hiljutise rassistliku prohmakaga, Nathan Winograd (no-kill-liikumise asutaja) on postitanud oma ajaveebi päris mitu olulist seadusandlikku muudatust (mõnes USA linnas on näiteks koerte müük keelatud). Bernie Rollin suri novembris ja Nancy Regan suri samuti sel aastal. Kreekas hukkus metsatulekahjudes ja Kanadas üleujutustes miljoneid loomi. Ühendkuningriigis tunnistati kaheksajalad, homaarid ja krabid tundlikeks olenditeks; nii et tegelikult kui nüüd järgi mõelda, juhtus palju.“

Kultuuriteaduse doktorant Saara Mildeberg mainis karusloomafarmide keelustamist Eestis. „Seaduse muutmisel on väga olulised tagajärjed ning ka sümboolne jõud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Aga – meie töö jätkub, sest karusnahk on endiselt lubatud toodete osana ja iga õigusakt annab ju võimaluse seadust rikkuda. Kuid see on siiski märkimisväärne saavutus Eestis ja maailmas. Seetõttu – kuidas saaksingi midagi muud välja tuua. Siiski meenutan rõõmuga loomaõiguste konverentsi Animal Futures, mille korraldasime hoolimata pandeemiast. Arvan, et akadeemikud, kes tegelevad kriitiliste loomauuringutega ja ujuvad nagunii vastuvoolu, nende jaoks on see koroonaaeg ilmselt üsna üksildane olnud. Aga ühena korraldajatest olen loomulikult erapoolik.“ Siinkohal sobib öelda, et 7. konverents Animal Futures toimub 2022. aasta maikuus.

Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priks mainib samuti karusloomafarmide keelustamist, kuid kirjeldab ka oma tähelepanekut omamoodi närvilisusest loomakasvatuses. „Need tootjad, kes lähevad muutustega kaasa ega süüdista oma muredes taimse toidu tarbijaid, on targemad. Kui rääkida lemmikloomade heaolust, siis on Eestis silmapaistvamaks arenguks Põllumajandus- ja Toiduameti uue loomakaitsespetsialisti Tiina Kuke töö. Lõpuks ometi määratakse loomade väärkohtlejatele õiglased

karistused.“

Karusloomafarmide keelustamist mainivad ka paljud teised aktivistid, ja seda mitte ainult Eestis. Kauaaegne aktivist, Jake Conroy, ütleb; „Ma arvan, et karusnaha vastane liikumine on eelmisel aastal olnud ka tõeliselt põnev. Nii karusloomade kasvatamine kui müük keelati paljudes maades. USA-s survestatakse paljusid disainereid ja müüjaid just rohujuuretasandilt.“ 

Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige Anny Drobet räägib, kuidas tema jaoks on loomaõiguste vallas kõige kummastavam nähtus meie (inimkonna) võitlus zoonootiliste haigustega loomkatsetega testitud vaktsiinidega. „Tundub justkui võitleme ärakasutamise tulemuse vastu loomade kahekordse ekspluateerimisega.“

See on tõsi: katseteks kasutatavate loomade arv Euroopas on viimase 10 aasta jooksul pärast direktiivi 2010/63/EL kehtima hakkamist langenud keskmiselt vaid 1% aastas. Euroopa Komisjon lubas sel aastal järk-järgult kaotada põllumajandusloomade puurid („Puuriajastu lõpp“ kogus üle miljoni ELi kodanike allkirja) ja Euroopa Parlament hääletas loomkatsete järkjärgulise lõpetamise laiaulatusliku kava poolt. Lõpuks ometi!

Loomade heaolu vallas on uudiseid veelgi: Türgi võttis vastu uue loomakaitseseaduse, mis liigitas hulkuvad loomad ja lemmikloomad ümber elusolenditeks, mitte kaubaks. Seadusandlus sätestas ka karmimad karistused loomade julma kohtlemise eest. Mais käivitas Ühendkuningriik loomade heaolu tegevuskava, mis käsitleb umbes 40 erinevat loomade heaoluga seotud probleemi, sealhulgas rahvusvahelise kaubanduse, põllumajandusloomade, lemmikloomade ja sportloomade ning metsloomade probleeme. Valitsus lubab sealhulgas keelustada foie gras, lõpetada elusloomade ekspordi ja keelustada primaadid lemmikloomadena. Eestis otsustasid paljud omavalitsused loomade ja keskkonna pärast uusaasta ilutulestikku mitte korraldada.

Hollandi valitsus avalikustas 25 miljardi euro suuruse plaani kariloomade arvu radikaalseks vähendamiseks, sest neil on probleem loomasõnniku koguste mahutamisega. See plaan, esimene omataoline maailmas, seisab silmitsi tugeva vastupanuga põllumeestelt. Nad on viimastel aastatel korraldanud suuri tänavameeleavaldusi karmi reguleerimise ja talunike väljaostmise vastu. Riigis kardetakse püsivat kahju toidutootmisele juhul, kui liiga paljud põllumehed oma tegevuse lõpetavad.

Vaatamata lihatarbimise kasvule teeb loomatööstus lobitööd saamaks kõikjal rohkem toetust. Eesti riigi rahastatud sellesisuline kampaania on samuti üsna naeruväärne. Tõsiasi on, et Pariisi kokkuleppe täitmine on seniste liha tarbimise koguste juures võimatu.

Soome loomade eestkoste organisatsioon Animalia kirjutab oma aastakokkuvõttes, et taimse valgu turg on kasvanud üle kolmandiku ja taimseid tooteid ostetakse Soomes aastas üle 50 miljoni euro väärtuses.

On peaaegu võimatu kindel olla täpselt kui suur on lihatarbimise mõju kliimamuutustele. See siiski on tohutu, arvatavasti isegi esikohal olenemata allikast. Numbrid, isegi kunstlikult vähendatud, on liiga suured.  Peamiselt seetõttu ongi piir loomaõiguste ja -kaitse ning keskkonnakaitse vahel hägustunud. Minu arvates on tähelepanuväärne, et Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) valis karusloomafarmide keelustamise aasta keskkonnateoks. (Aitäh, Loomus!) Sellises protsessis aga peitub oht – kui piir on hägune, ei mõelda niivõrd loomade õigustele, vaid enda ellujäämisele, mis pole aus. See ongi spetsietsism. Jah, loomulikult on loomafarmid uute viiruste kasvulava ja liha tarbimine teeb inimkonna haigemaks bakterite resistentsuse tõttu antibiootikumide suhtes, kuid see ei peaks olema kõige olulisem. Meil ei ole õigust teisi liike ekspluateerida. Keegi ei taha, et neid enda tarbeks ära kasutatakse.

Eelmisel aastal oli dokumentaalfilm „Seaspiracy“ Netflixis mõnda aega vaadatavuses esikohal. Samuti pälvis (ja pälvib) „Don’t look up“ tohutult tähelepanu. Mulle meeldib mõte, et viimane film ei räägi mitte ainult kliimamuutustest, vaid ka globaalsest totalitarismist ja muust olulisest.

Kirjutan blogiteksti aastavahetusel ja jätkan lõppeval aastal ilmunud oluliste raamatutega, sest keskkonnakaitse lektor Mihkel Kunnus loetleb sel aastal eesti keeles ilmunud raamatuid. „Mulle kui raamatuinimesele jääb iga aasta kuidagi meelde eelkõige raamatute kaudu. 2021. aastal möödus 200 aastat suure inimtundja Fjodor Dostojevski sünnist. Loomakaitseliikumisse suhtus ta soojalt (jah, loomakaitsjad olid juba siis olemas) ja tema teostes on korduvaks motiiviks näitena inimliku languse sügavusest oma hobust kui omandit jõhkralt kohtlev inimene. Kui sinna kõrvale lugeda veel A. H. Tammsaare arutlusi inimesest ja loomast, sellest, kui õudne on see tapatöö, mida inimene loomade kallal korda saadab, siis tekitab üsna suurt kummastust väide, et Peter Singeri teos „Loomade vabastamine“, mille eestindus jäi ka sellesse aastasse, oli revolutsiooniline. Rõõmustada tuleb ka Pentti Linkola teoste tõlkimise üle. Soovitusliku lugemisvara hulka lisan veel Frans de Waali „Mama viimase kallistuse“ ja Kristjan Zobeli „Ökoloogia võhikutele“. Küllap aga lootustandvaimaks märgiks on see, et Postimehe juhtkirjas ilmus sel aastal üleskutse oma lihatarbimist piirata. On ju loomakaitsega natuke nagu tervislike eluviisidega – seda ei saa täielikult spetsialistidele delegeerida, masside üldise käitumisviisi muutumine on väga oluline. Eks kõige suurem edulootus ole praegu neil loomakaitseliikumiste allharudel, kus tegutsemisettepanekud kattuvad energiasäästu jms-ga. Kuniks elu, seniks lootust!“

Jah, meil on veel lootust, nagu selleski näites: 2022. aastal arutab New Yorgi apellatsioonikohus, kas üksik elevant Happy võib lahkuda oma põrgulikust Bronxi loomaaiast ja minna suurepärasesse varjupaika. Seal oleks tal 3000 aakrit ja sõbrad praeguse 1 haletsusväärse aakri ja üksinduse asemel, kus ta on aastakümneid piinelnud. Otsuse tegemisel teeb kohus loodetavasti kõik, mis on vajalik tavaõigusegi arengu kindlaksmääramiseks võttes arvesse tarkust, õiglust, õigust, eetikat, poliitikat, muutuvaid ühiskondlikke norme ja muutunud tingimuste lainetavat reaalsust. Ise püüan seda juhtumit jälgida.

Sel aastal tundsin isiklikult lootust, kuulates paljusid veebiseminare ja konverentse kriitiliste loomauuringute vallas. See on pandeemia üks hea tulemus – kui ma saan veebikonverentsidel osaleda, elan ilma reisimata hästi. Teadmised on kõikjal ja suurepärane viis saada tarkust on  parimatelt loomade eestkostjatelt, kuulates neid oma köögis koos kassidega. Kriitilised loomauuringud on loomade vabastamise suur ja oluline osa ning loodan nagu sotsiaal- ja poliitikateoreetik Dinesh Wadiwel, et ühel päeval on meil tugev intellektuaalne loomade vabastamise liikumine.

Ehk on hea lõpetada PETA presidendi Ingrid Newkirki sõnadega, kes kirjutas mulle nii: „Töötame kõik koos igas riigis ja rahvusvaheliselt selleks et peatada loomade väärkohtlemine ja ellu viia loomade vabastamine! Iga sõna, iga tegu loeb. Anname vegantooteid inimestele, kes pole kunagi vegantoitu proovinud, ostame ainult vägivallatuid asju ning harime end videote, vestluste ja eeskuju kaudu. Edu meile kõigile 2022. aastal loomade nimel!“

______________________________________________________________________________

Foto: We Animals Media. Briti Columbia on 2021. aasta jooksul tundnud kliimamuutuste laastavaid mõjusid metsatulekahjude, kuumakupli ja viimati tõsiste üleujutuste tõttu Novembri üleujutused tabasid üht Kanada suurimat loomakasvatuspiirkonda Fraseri orus, kus toodetakse 75% provintsi piimatoodetest ning enamus kanadest ja munadest. B.C. Kanakasvatajate Ühingu sõnul on üleujutuses otseselt kannatada saanud 60 linnufarmi, millest 20 kasvatavad lihakanu. 17. novembri seisuga on BC Dairy kinnitanud, et 59 piimafarmi on evakueerimiskäsu all. Arvatakse, et Abbotsfordi üleujutuses hukkus sadu tuhandeid loomi, enamalt jaolt kanad. Oma paatidega kodanikel, kes üritasid inimesi ja loomi päästa, kästi piirkonnast lahkuda. Igaühele neist määrati ka 2000 dollari suurune trahv. Vaatamata evakueerimiskäskudele ja piiratud juurdepääsule oli meie fotograaf Nick Schafer Abbotsfordis kohapeal, et dokumenteerida katastroofi ja jagada nende põllumajandusloomade rääkimata lugusid.

British Columbia has felt the devastating effects of climate change throughout 2021 with wildfires, a heat dome and most recently, severe flooding. Ground zero for the November floods hit one of Canada’s largest animal agriculture zones in the Fraser Valley, which produces 75% of the dairy and the majority of the chicken and eggs for the province. According to the B.C. Chicken Growers’ Association, 60 poultry farms have been directly affected by the flooding, 20 of which raise chickens for meat. As of November 17th, BC Dairy has confirmed that 59 dairy farms are under an evacuation order. When the floods inundated Abbotsford, hundreds of thousands of animals, mostly chickens, are believed to have perished in the disaster. Citizens with their own boats, who were attempting to save human and non human animals were ticketed, told to leave the area and fined $2,000 each. Despite evacuation orders and restricted access, our photographer Nick Schafer was on the ground in Abbotsford to document the disaster and share the untold stories of these farmed animals.

Tõsine toidupärand

“Perinnevegeä”; Anniina Ljokkoi, Liisa Kaski, Helsinki, 2021, SKS Kirjat

Seda raamatut tulebki lugeda jaanuaris. Siis, kui on veel aega alanud aasta plaanidesse lisada, mida tävanu korjata, kasvatada, katsetada. Eriti peale seda, kui somelehekülgedel on sind jälle hoiatatud, et kala peab sööma ja kohaliku omakasvatatud toiduga sureb nälga.

Raamatu autorid ütlevad, et nad alustasid kirjutamist uudishimust ja samal põhjusel lugesin minagi õhinaga kokaraamatut, mis tegelikult kokaraamat polegi, ehkki sisaldab retsepte nii 50 kanti.

Veganlust kui maailmavaadet mind vaimustanud raamatus väga mainitud ei olegi. Hoolimata sellest, et vägivallatu eluhoiak on ammu omane mõlemale kirjutajale. Anniina Ljokkoi elab Eestis, aga tema juured on Kesk-Soomes, Savos ja Karjalas. Liisa Kaski on Soome kultuuriteadlane, kes puutub oma töös tihtipeale kokku asjaoluga, et toidupärand on inimeseks olemisele oluline.

Traditsioonilisest taimetoidust rääkiva raamatu koostamisega on tehtud tõsist tööd, pikas allikatenimekirjas on ka kümnekonna Eesti teadlase raamatud. Pärandtoitu ongi kirjeldatud läbi kahe omavahel tugevalt seotud kultuuri. Olgugi, et põhjas on kasvuperiood tunduvalt lühem, on toidutaimede nimestik hästi sarnane. Nii mõnegi taime söömisharjumus jõudis Eestisse küll varem, sest eks me olemegi ajalooline läbikäiguhoov, aga on siiani alles, sest näiteks okupatsiooniaegne toiduainepuudus hoidis aiapidamise kauem elus ja sundis loodusest vaheldusrikkust otsima. Nii ongi raamatut rikastatud toitudega, mis Soomest on juba kadunud. Küllap on pikk närutamisperiood üheks põhjuseks, miks Eesti vanem põlvkond tugevamalt taimetoidu vastu on – alles ju saime poodidesse kogu selle külluse ja nüüd tahetakse see jälle ära võtta, sest loomad ja kliima ja mis kõik veel? Võimalik, et teen eakaaslastele ja vanematele liiga, sest ma ei tea, et keegi oleks seda põlvkondlikku suhtumist korralikult mõõtnud.

Üks tõsiasi puudutab meie piirkonda kindlasti ühepalju, hoolimata riigipiirist või põhjapoolsusest – peale teist maailmasõda mõõdutundetult suurendatud intensiivne loomapidamine on kogu toidulaua palju vaesemaks teinud.

Talus elava veganina, kellel on hiiumaisel tavapärane harjumus toitu kasvatada, korjata ja säilitada, ootan raamatust kinnitust saanud elamusi, et proovida, kuidas kanepiseemnetest juustu saab teha, mismoodi maitseb ahjus tehtud puder, kas teistmoodi hernesupp mulle maitseb või ei jne. Pea kõiki tooraineid on ju saarel saada, naabrid kasvatavad nüüd isegi läätsi ja kikerherneid.

Kõiki ise proovima ei peagi, sest Eestist pärit retseptid on tuttavad. Suur soolaseenepurk seisab igal aastal keldris ja näiteks mulgiputru sõime siinsamas Kuuli talus koos Soome loomaõiguslastega igal suvel liigagi palju. See oli nullindate keskel ja edaspidi kui Tallinna poodidest ei olnud veel tavalist tofutki saada. Soome aktivistid tõid meile siis odavat suitsutofut ja ostsid kottide kaupa tatart kaasa ja kõik said söönuks.

Ka eesti keelest saab traditsioonilist toidutarkust varsti lugeda. Nimelt annab kirjastus Varrak raamatu peaagu samal kujul mai alguses välja. Tööpealkiri on “ Meie taimsed pärimustoidud” ja paar retsepti vahetatakse ka välja. Saab suvekülalistele midagi uut pakkuda.

Do We Need a Revolution?

This is not the question I asked my friends and fellow activists week ago but maybe next time I should. I asked: Could you, please, tell me for my blog couple of words about animal rights this year? What was important, was there any development?

Sociologist and social justice activist Corey L. Wrenn said that she subscribes to most of the big charities in the US & UK and at first it seems the only real achievements were getting more vegan options available in big chains. “Veganuary had record numbers of registrants, 600k; also 1 in 4 new products in the UK were vegan; the Vegan Society failed us all with the recent racist gaffe, Nathan Winograd (founder of the no-kill movement) has posted quite a few major legislative changes on his blog (some cities in the US are banning the sale of dogs). Bernie Rollin died in November and Nancy Regan died this year too. Millions of animals died in wildfires in Greece and floods in Canada. In the UK, octopi, lobsters, crabs were recognized as sentient; so – a lot actually happened now that I think about.”

Saara Mildeberg, doctoral student of cultural studies, mentions ban of fur farms in Estonia. “Changing a legislation has very important outcomes and also symbolic power, at home as well as internationally. But – our work continues because fur is still allowed as a sub product and every legal act gives opportunity to break the law. But it is a remarkable achievement in Estonia and globally; how can I mention something else. Second best is our conference Animal Futures what was organized despite the pandemics; I think that academics who are in critical animal studies and are swimming upstream anyhow; for them this corona time has probably been quite lonely.  But as one of the organizers, I am biased, of course.” Good place to mention that 7th conference – Animal Futures takes place in May, 2022.

Head of Estonian Animal Shelters, Triinu Priks, mentions ban of fur farms as well but also describes how she has noticed kind of nervousness in animal agriculture. “These ones are smarter who go with the changes and not blame plant based consumers of their troubles. If we talk about welfare of pets, then in Estonia the most remarkable development is work of Tiina Kukk – new animal welfare specialist of Estonian Agriculture and Food Board. Finally, animal abusers get what they deserve.”

Many other activists mention the ban of fur farms but not only in Estonia. Jake Conroy, long-time activist, says; “I think the movement against fur has been really exciting this past year. Lots of bans on farming and sales. And in the US, lots of grassroots pressure and success against designers and retailers.”

Anny Drobet, board member of Estonian Vegan Society answers that for her, the most significant phenomenon in animal rights field is that we fight the zoonotic diseases with animal tested vaccines. “It seems that we fight the outcome of exploitation with double exploitation of animals.”

And it’s true: the number of animals used for experiments in Europe has only fallen by an annual average of 1% over the past 10 years since Directive 2010/63/EU has been in place. This year European Commission promised to phase out cages for farmed animals (End of the Cage Age gathered more than million signatures of EU citizens) and European Parliament voted in favour to a vote in favour of a comprehensive plan to phase-out experiments on animals. About time.

In animal welfare there are more news: Turkey passed a new animal welfare law that reclassified strays and pets as living beings rather than commodities. The legislation also laid out harsher penalties for cases of animal cruelty. In May, the U.K. launched the Action Plan for Animal Welfare. It addresses around 40 different animal welfare concerns, including those surrounding international trade, farm animals, pets and sporting animals, and wild animals. As such, the government pledged to crack down on foie gras, end live animal exports, and ban primates as pets, just to name a few. In Estonia, many local governments decided not to organize new year’s fireworks because of animals and environment.

The Dutch government has unveiled a €25bn plan to radically reduce the number of livestock in the country as it struggles to contain an overload of animal manure. But the plan, the first of its kind in the world, faces a huge backlash  from farmers who have staged big street protests in recent years over the prospect of tough regulation and farmer buyouts. They fear permanent damage to food production in the country if too many farmers are forced to quit.

Despite of that meat consumption is growing, livestock industry is lobbying to get more support everywhere. Estonian state funded campaign is quite ridiculous. But – meeting Paris Agreement is impossible with continuation of meat consumption.

Finnish animal advocacy organization Animalia writes in annual summary article that market of plant protein has grown more than one third and plant based products are bought over 50 million euros during one year.

It’s almost impossible to be sure how big is the meat consumption impact to climate change.  It’s huge, maybe really in first place, no need to find exact numbers even if official data is smaller than in reality. And mostly because of that, line between animal rights/protection and environment protection has blurred. I think, it’s remarkable that Estonian Environmental Law Centre nominated ban of fur farms as environmental act of the year. (Go, Loomus!). There is a danger in this process – if the line is blurred, people don’t think so much about animal rights but their own survival and this is not fair. It’s speciesism. Yes, of course, animal farms are breeding ground for new viruses and yes, meat consumption makes humankind more ill due to bacteria resistance for antibiotics but even these things are not the main point. We just don’t have rights to exploit other species. They don’t want us to.

Last year documentary “Seaspiracy” was at least some time number one in Netflix and in the same streaming platform “Don’t look up” got lots of attention. I like the idea that this movie is not about climate change but also about global totalitarianism and more.

I’ll write this blog text over new year’s eve if I’ll continue with important books published this year but Mihkel Kunnus, lecturer of environment protection lists some authors and books published in Estonian this year. He answers my question like this: “As a book person, I remember this year by books. In 2021. 200 years passed since the birth of Fyodor Dostoevsky, the great expert of human soul. His attitude towards animal protection movement (yes, it existed in his lifetime) was warm and in his books there is repetitive motif about person who abuses his horse as his property – as an example of deepness of human decline. To read the texts of A. H. Tammsaare at the same time – discussions about animals and humans, and how awful is the killing of animals committed by humans; then it’s quite weird to read that Peter Singer’s Animal Liberation (was published in Estonian this year) is a revolutionary book. I am glad that also books of Pentti Linkola were translated to Estonian this year and I’ll add to recommended reading list this year “Mama’s Last Hug”, by Frans de Waal and “Ökoloogia võhikutele” (Ecology to Ignorants), by Kristjan Zobel. Surely, it’s hopeful that in the editorial of “Postimees” (daily newspaper) was call to reduce one’s meat consumption. Animal protection is kind of the same as healthy lifestyle, we can’t delegate it fully to the specialists, changes in general behaviour are very important. Biggest hope is in these branches of animal protection movement whose suggestions to change one’s overlap with suggestions of energy saving.  Until life – we have hope.”

Yes, we still have hope, like in this example: In 2022 the New York Court of Appeals will hear whether a single elephant, Happy, can leave her hellish Bronx Zoo life and go to a spectacular sanctuary that will give her 3,000 beautiful acres and friends, instead of the 1 pathetic acre and loneliness that have tormented her for decades. In making its decision this court will do what is required to determine an advance of common law: consider wisdom, justice, right, ethics, fairness, policy, shifting societal norms, and the surging reality of changed conditions. I’ll try to monitor this case.

This year I personally felt hopeful listening many online seminars and conferences in critical animal studies. This is one good outcome of pandemics – really, I can easily live without travelling if I can attend online conferences. Knowledge is everywhere and the best thing is to get some wisdom from the best animal advocates sitting in my own kitchen with cats. Critical animal studies are a big and important part of animal liberation and I hope like social and political theorist Dinesh Wadiwel that one day we have a strong intellectual movement for animal liberation.

Or maybe it’s more understandable to finish with the words of Ingrid Newkirk, president of People for the Ethical Treatment of Animals. She wrote the answer to me: “Let us all please work in every country and internationally to stop the scourge of animal abuse and bring about animal liberation! Every word, every deed counts. Let’s feed people who have never tried vegan food, let’s buy only things where an animal is not involved at all, and let’s educate via videos and Word of mouth and example. Good luck to all of us in 2022 for the animal sake!”

I know what I’ll ask next year.

Foto: We Animals Media

British Columbia has felt the devastating effects of climate change throughout 2021 with wildfires, a heat dome and most recently, severe flooding. Ground zero for the November floods hit one of Canada’s largest animal agriculture zones in the Fraser Valley, which produces 75% of the dairy and the majority of the chicken and eggs for the province. According to the B.C. Chicken Growers Association, 60 poultry farms have been directly affected by the flooding, 20 of which raise chickens for meat. As of November 17th, BC Dairy has confirmed that 59 dairy farms are under an evacuation order. When the floods inundated Abbotsford, hundreds of thousands of animals, mostly chickens, are believed to have perished in the disaster. Citizens with their own boats, who were attempting to save human and non human animals were ticketed, told to leave the area and fined $2,000 each. Despite evacuation orders and restricted access, our photographer Nick Schafer was on the ground in Abbotsford to document the disaster and share the untold stories of these farmed animals.

Mida sina jõuluajal sööd?

Toidupilte- ja juttu pole kunagi liiga palju, eriti pühade ajal. Söök on meie rõõm ja lohutus, staatuse sümbol ja ka pealkirjas veganitele päris tihti esitatud küsimuse vastus.

Hapendatud seente salat

Proovisin tänavu esimest korda seeni hapendada nagu kurke. Ja tulid ülemõistuse head. Ka klassikaline seenesalat sibulate ja hapukoorega (hapukooreasendaja või toidukoor või majonees) maitseb hapendatud seentest kuidagi paremini kui soolaseentest. Soolaseened seisavad kasvõi mitu aastat, nii et sellest ei ole midagi, et nad jõulu ajal kasutamata jäid. Kuulitalu sahvris on tänavu soolatud, hapendatud, marineeritud, kuivatatud, soolvees hoidistatud ja sügavkülmutatud seened.

Lillkapsapraad

Ahjus tervena küpsetatud lillkapsas sobib lausa jõuluprae asemele. Maitsed imbuvad paremini kui lillkapsas on korraks läbi keedetud, al dente. Aga ashju võib panna ka päris toore kapsa, millele on valatud puljond ja glasuur. Puljongi keetsin ise ja glasuuri tegin sojakastmest, ebaküdooniasiirupist (Kripasti talu ebaküdooniad) ja maisitärklisest. Mul ei tulnud esimese korraga väga hästi välja kuna üritasin kapsast küpsetada oma puupliidi ahjus, aga see ei läinud korralikult kuumaks.

Miks nad nii liha moodi on?

Valgurikkaid taimseid toite on söödud sajandeid ja sajandeid. Tofut, seitanit, tempehit, hummust ja muud sellist kraami ei ole veganid välja mõelnud. Sellel pildil on ka norivorstid ja Bonsoya grillvorstid. Jube head. Kastme teen tavaliselt küüslaugust, sinepist ja toidukoorest. Kõige parem on kuumalt. Pildil on veel omatehtud hapukurgid, mida võiks alati rohkem olla. Nagu ka hapukapsast ehkki seda ma olen küll ainult üks kord algusest peale ise teinud.

Tofusink

Tofusink ehk tofuroast tuleb parem kui tofu juba eelmisel päeval marinaadi panna. Marineerisin kahte erinevat tofut, silken tofut ja Boni küüslaugutofut. Viimane sobis ikka paremini, siiditofu jäägu magustoitudeks. Marineerisin sojakastme, küüslaugu, vedelsuitsu ja apelsiniõliga. Olen alati ka kartulisalatit teinud, aga seekord tegin makaronisalati, mis maitses hea. Värskem ka kuidagi – salatkressi võrsetega.

Salatid ja lisandid

Kokku oli laual 25 nimetust ja suurema osa moodustasid muidugi igasugused lisandid – kõrvitsasalat ja palsamiveiniäädikaga marineeritud peet (Kaevusauna talust) ja oliivid, sest need sobisid hästi jne. Proovisin tänavu esimest korda marineeritud seeni kevadistest võluheinikutest teha ja tuli väga hea. Teistmoodi. Kartulitega oleks võinud rohkem vaeva näha, aga kui on mitu küpsetatud ja tugeva maitsega valikut, siis on tavaline keedukartul nende kõrvale ehk kõige parem. Kuna hoog oli sees, siis tegin veel kikerhernejahust ja pärmihelvestest ahjuvormi köögiviljadega. Pohlamoos oli seekord poest. Üks sõber korjas mulle igal sügisel mustikaid ja pohli tänuks selle eest, et ma tema kassidele süüa viisin, aga teda ei ole enam. Peab ise pohli korjama hakkama. Kasside eest hoolitseb tema mees, sest nii oli ingel soovinud.

Veganid söövad nii huvitavaid asju

Meil Kuulil oli tänavu magustoiduks piparkoogitort, mis tuli nii vedel välja, et sobis kausist serveerida. Selles olid piparkoogid, vaarikatoormoos ja kaeravahukoor. Kõik sõime ära.

Natuke enne jõule kogusin veganite Facebooki grupis infot jõulutoitude kohta ja selgus, et veganid on harjunud jõulude ajal nii huvitavaid asju sööma. Siis on rohkem aega nikerdada ja toidutegemiseks tõesti aega võtta. Päris mitmed teevad kapsarulle, sest nende täidist saab varieerida ja neid on mugav ette teha ja näiteks sügavkülma panna. Tehakse ka lillkapsasteike, mannaga praetud ahjukartuleid, baklažaani rollmopse, taimset wellingtoni, nut-roasti, suitsutatud kapsasteike, sojašnitslit, tanguvorste, läätsevormi, ahjujuurikaid, arancisid, hasselbacka kartuleid, erinevaid hapukapsaid, juurselleripraadi sinepikastmega jne. Magustoiduks näiteks rammusat šokolaaditorti või hoopis mandlipiimakreemiga napoleonitorti.

Ja sellega ehk ongi küsimusele, et mida teie siis jõulude ajal sööte, pikemalt vastatud. Järgmine kord saan vastuseks juba siinse lingi saata. Aga kuna tahaksin järgmisel aastal uusi retsepte proovida, siis ilmselt tuleb hoopis uus tekst kirjutada. Pilte ja infot vegantoitudest ei saa kuidagi liiga palju olla, sest see on tulevikutoit.

Filmimine sigalates, lautades, farmides – oma nime ja näoga

See lugu ilmus kõigepealt detsembrikuu ajakirjas Vegan.

Oktoobri alguses läks saates „Pealtnägija“ eetrisse üks lugu, mis jäi justkui suurema tähelepanuta, ehkki oleks seda väärt olnud. Nimelt rääkis seal veganrestorani V peakokk (kes on igasuguse kahtluseta ka maailma parim kokk) Mikk Mägi sellest, kuidas ta omal ajal karusloomakasvandustes filmimas käis. Tõele au andes on ta sellest varemgi rääkinud, aga anonüümselt raamatus „Loomade poolt“, mille Loomus Hooandja toel 2016. aastal välja andis.

„Olen üks neist, kes on nii Eestis kui mujal Euroopas käinud pildistamas ja filmimas karusloomafarmides, sigalates, lehmalautades, kanalates. Laborites mitte. Olen seda teinud pidevalt kaheksa aasta jooksul ja osa mu salvestistest on ka avalikustatud. Enne olin näinud internetis teiste maade videomaterjale ning alati leidus neid, kes väitsid, et see kõik toimub kuskil kaugel – Eestis loomad nii halvasti ei ela. Tahtsin tõestada, et vahet ei ole, kus nad elavad. Tundsin, et kui filmitud on inimeste lähedal, võib see muuta nende mõtlemist. Kogu vajaliku teabe olen selleks leidnud veebist, õpetanud pole mind keegi.

See on teema, millest ei saa oma lähedastele rääkida, ning vaid üksikud neist teavad, millega ma tegelen. Olen mõelnud ka sellele, et võiksin tulla oma näoga avalikkuse ette, öelda: jah, mina olen nende materjalide autor. Aga tunnen, et selleks on veel vara. Ehk otsustan kunagi avalikustada, millega tegelen, kuid praegu muudaks liigne tähelepanu dokumenteerimisega jätkamise keeruliseks. Ma ei ela roosamannas, ei usu, et maailm muutub ideaalseks, aga tahaksin, et rohkem inimesi teaks, mis loomade elus toimub. Usun, et inimestes on empaatia olemas, seda on vaja lihtsalt motiveerida. Juba praegu on üldine suhtumine muutunud loomi austavamaks,” kirjutab anonüümne raamatus „Loomade poolt”.

Miks sa just nüüd oma nimega välja tulid?

Tahtsin meeles pidada neid inimesi, kes on oma aega ja teadmisi salaja filmimisele pühendanud ja kellel ei ole võimalust sellest avalikult rääkida. See võib nende elu mõjutada, mõnel töökohal vaataks tööandja viltu jne.

Neid on kokku kümmekond, täiesti tavalised inimesed, ei ole ilmtingimata loomaõigusaktivistid, võime nendega kokku puutuda ega oska arvatagi, millega nad tegelenud on. Neid motiveeris see, et farmid oli tarvis ära keelustada ja selleks oli vaja videomaterjale. Nad ei ole igapäevaelus strateegid või filmijad. Aga eks nad on õppinud ja katsetanud. Näiteks minu motivatsioon autojuhilube teha tekkis just seoses farmides filmimas käimisega.

Tahan neile aitäh öelda, sest nende osa karusloomakasvanduste keelustamise protsessis on olnud väga suur ja nad väärivad rohkem tunnustamist. „Pealtnägija“ saatest jäigi see minu jaoks kõige olulisem asi välja. Vanameelsetele karusloomakasvatajatele ütlesin seal küll, et maailm muutubki aja jooksul eetilisemaks, alati saab uusi tegevusi välja mõelda. Kui vähegi võimalik, siis lõppevad ebaeetilised tegevused nagu orjapidamine.

Mida sa tundsid?

Ajapikku tekib endale justkui kaitse, mitte päris apaatsus, aga psühholoogiliselt ei häiri enam nii palju. Kasvatad kaitsekihi, aga tegelikult see võib täiesti ootamatul hetkel murduda. Üldjuhul siiski püsib – ilma on seda tööd väga raske teha. Ma ei teagi, kas olen päris läbipõlemist tundnud või näinud, aga sellest räägitakse kindlasti liiga vähe, seda kuuleb hiljem ja eemalt, aga peaksime rohkem omavahel rääkima.

Filmimise ajal olen näinud, kui segaduses paljud loomad on. Nad tahaksid liikuda, aga ei saa. Segaduse juures on kurbus ja valu. Kui loomad on noored, siis on ka rõõmu, aga vanemates enam mitte – noored ei ole aru saanud, mis neid ees ootab. Nad mängivad ja kepslevad, kuid hiljem justkui jõuab reaalsus kohale.”

Filmimiste ajal elasime üle igasuguseid olukordi. Küll oleme kottpimedas eksinud ja porri kukkunud. Inimesi ja koeri me ei kartnud, sest neid on võimalik ära rääkida või ära meelitada. Kõige hirmsam oli, kui kuulsime metsas urisemist ja saime aru, et metssead on meid sisse piiranud. Tol korral me farmi ei jõudnudki, sest pidime sigade eest ära jooksma.

Mõnedki asjad olid meie jaoks naljakad, aga ei tea, kas nad hiljem inimestele rääkides enam on. Naljakaid hetki lihtsalt peab olema, muidu ei saa pingeliste olukordadega hakkama. Mäletan koomilist olukorda, kui me ei jõudnud üht aktivisti hoiatada, et keegi töötajatest on farmis. Meil olid tollal väga odavad walkie-talkie’dja ühendus kadus ära. Nii nägimegi, kuidas vastamisi seisid loomatalitaja ja aktivist, kellel olid sel hetkel rastapatsid maski silmaaukudest väljas. Talitaja ei saanud üldse aru, mis see selline on. Mõlemad ehmusid väga ja jooksid kiiresti minema, üks ühele ja teine teisele poole.

„Muidugi ma kardan, aga mitte pimedat ega külma ega väsimust, vaid seda, mis võib juhtuda. Igasugu võimalikud stsenaariumid keerlevad peas, kui ma seal pimedas seisan. Kuid ega mul hullem ikka ei ole kui loomadel. Ma saan eest ära joosta, ennast välja rääkida, koju tagasi minna. Loomad ei saa. Ja ma ei saa neid kuidagi rohkem aidata kui oma kaameraga, mille kaudu näitan nende olukorda teistele inimestele. Loomade silmadesse vaadata on kõige koledam, seal pole mingisugust lootust. Seda tunnet kardan ma kõige rohkem.”

Kas ka praegu on teemasid ja kohti, mida peaks filmima?

Kindlasti on. Videote tegemise mõte on ju see, et loomakasvatus oleks rohkem avatud. Peaksime rohkem nägema, mis toimub sigalates ja kanalates ja tapamajades ja laborites. Aga praegu ei tegeleta sellega muuhulgas ka seepärast, et on sea- ja linnugripid ja muud viirused. Kui midagi juhtuks, oleksime justkui meie süüdi. See, et pandeemiate levik on nagunii paljuski intensiivpõllumajandusega seotud, on veel omaette teema.

Mikk, mida sa jõuluõhtul sööd?

Jõuluajal on kõige olulisem see, et ma ise ei peaks süüa tegema, kuna tegelen sellega niikuinii kogu aeg. Nii et ma söön ilmselt lihtsalt kartuliputru ja seenekastet, mis on parim toit.

Miku juttu ja tervet raamatut saab lugeda siit:
http://www.loomus.ee/wp-content/uploads/2016/12/Loomade_Poolt.pdf

„Pealtnägija“ saadet saab järele vaadata siit:
www.err.ee/1608361056

582 ja 1

Suvel kuulsin, et varjupaikades on keerulised ajad – loomi on väga palju. Minu küsimuse peale, et kust neid siis äkki nii palju tuli, kostus üks vastus: “Kukk möllab.”. Sellest hoolimata andis Varjupaikade MTÜ talle silmapaistva ametniku tiitli.

Tiina töötab Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja Regioonis loomade heaolu peaspetsialistina, aga selles regioonis teda küll mitte miski kinni ei pea. Somekanaleid jälgides saab teada, kus ja millal Tiina parasjagu on. Tavalise ametnikuga tegemist ei ole, sest kellaajast ja vahemaadest ta ei hooli. Tänavu on tema eestvõttel halbade pidamistingimuste ja väärkohtlemise pärast omanikelt ära võetud 582 looma. Peamiselt küll nn lemmikloomad, aga sekka näiteks ka hobuseid. Numbri teeb suureks see, et endiselt on Eestis võimalik pidada kutsika- ja ka tõukasside vabrikuid. Tiina ja tema meeskond juhindub Loomakaitseseadusest, eelkõige paragrahvist nr 64.

See paragrahv on seal seaduses juba ammu ja ometigi ei ole ma kunagi midagi sellist näinud. Üks kutsikavabrik teise järel tühjeneb, sotsiaalmeedia kihab ja Kukk roomab koos oma meeskonnaga mööda lämmatavalt haisvaid vannitube ja kapialuseid, kuulab sajatusi ja jõuab tihtipeale kella viie ajal hommikul koju.

“Ma olen nüüdseks kõike näinud, aga iga kord on ikka üllatusi ka, Tartus leidsime osa loomi keldrist, puurid olid ämblikuvõrke ja tolmu nii täis, et ma ei saanud esiotsa pimedas aru, mis loomad seal sees on.“ Äravõetud loomad päästetakse tõelisest põrgust – nad kasvavad väljaheidete sees, on alatoidetud, kõikvõimalike aretus- ja tervisehädadega, rääkimata käitumishäiretest, mis sellistes tingimustes alati tekivad. Uutel kaastundlikel omanikel saab olema palju tööd ja kogemusest julgen arvata, et nii mõnigi loomake tuuakse varjupaika paar korda tagasi.

Järvakandist pärit Tiina on õppinud jurist, töötas 22 aastat pangas, siis proovis kinnisvara müüa, aga see pole tema teema; on õppinud ka keskkonnakaitset, meikimist ja rätsepatööd; üksvahe oli tal ka oma moekollektsioon, mida ma näha tahaksin.

PTAst ei teadnud Tiina enne sinna tööleasumist suurt midagi, aga on ajapikku endale kogu süsteemi selgeks teinud või tegemas. Tal on palju ideid, milliseid muudatusi vajab kogu loomakaitset puudutav seadusandlus, sh karistusseadustik ja kindlasti Asjaõigusseadus, kus peaks loomade kohta ikka eraldi peatükk olema. Lisan omalt poolt, et meie seadustel polegi suurt viga kui ainult jätkuks inimesi, kes neid rakendaksid.

“Ma ei tea, kas see inimene oli pea peale kukkunud, kes lemmikloomade määruses koerte aediku suuruse määras”, kritiseerib Tiina määruse kokkukirjutajaid ja tegelikult ka loomakaitse organisatsioone, kes võiksid näiteks loomade ketispidamise keelustamist nõuda. Seda viimast rõhutan ma mõistagi ise, sest ilma aktivistideta muutusi ei toimu. Ma ei tea näiteks ühtegi erakonda, millel oleks korralik loomaõiguslik platvorm. Rohelistel vist tegelikult ikka on. Igatahes ei saa Tiina ketikoerte heaks väga palju peale keti pikkuse mõõtmise teha. “Meil ei ole jälitustegevuse luba, me ei saa käia kontrollimas, kas nende koertega jalutatakse ka”, ütleb Tiina, kelle meeskond oleks loa olemasolul tõenäoliselt valmis ka ketispidajatel kannul käima.  Töö ei saa neil igajuhul niipea otsa, näiteks on mitmed juhtumid lahendatud vanadele vihjetele jäelkontrolli tehes. Seda viimast kuuldes tahavad mu kõrvad pea küljest maha kukkuda. Ma ei arva üldse, et enne Tiinat loomade heaoluga tegelevad ametnikud niisama istusid, aga initsiatiivi ja hoolimist ja entusiasmi oleks pidanud kindlasti rohkem olema. Seda enam, et PTA süsteemis töötavatel ametnikel on võimalik palju rohkem loomade heaks teha kui vabatahtlikel loomakaitsjatel. “Peaasi, et ta läbi ei põleks, “ jagab üks loomakaitsjatest kogukonna hirmu, aga Tiina ise arvab, et seda ei juhtu, sest talle meeldib ka magada ja klaverit mängida ja pildistada. Raamatuid lugeda ka, aga seda ta praegu küll ei jõua.

“Tead, kui ma oleks kokk, siis ma ilmselt oleksin vegan”, vastab Tiina kui ma uurin tema suhtumist veganitesse. “Mul ei ole lihtsalt aega praegu, hea et ma üldse midagi süüa jõuan, aga liha söön ma muidugi järjest vähem, ma pean ju tapamajades ka käima….”. Viimase asjana küsin pigem retooriliselt, et millal me siis laboritesse loomi päästma läheme, viies hilisõhtuse arutelu loomkatsete mõttekuse, eetikakomisjoni, raskusastmete ja selle juurde kui segane on nii seadusandlus kui loomadesse suhtumise kultuur, sest valu ja stressi tunnevad eranditult kõik loomad, ka need, kelle peal endiselt katseid tehakse.

Päris kindlasti ei jää see meie viimaseks jutuajamiseks ja koostööks; ehkki enne tänast oleme telefonitsi ainult ühest, meile mõlemale olulisest loost rääkinud – sellest kui sügisel Hiiumaale väga kehvades tingimustes jahikoeri toodi. Tiina jääb napisõnaliseks kui ütleb, et oleks Hiiumaa ametnikelt rohkem oodanud ja jätab mulle kui hiiumaalasele ilmselgelt midagi rääkimata.

Meedias rääkides rõhutab Tiina alati seda, et tal on meeskond, ta ei tegutse üksi. Oma kolleegidest nimetab ta Diana Siltsi, Magda-Liisa Leppa, Laura Kaljusaart, Kerttu Lindmat ja Hagbard Räisi. Ja politseid, ikka ja jälle samu patrulle, kes teevad oma tööd südamega.

Tegelikult ma arvasin, et PTAle on kuskilt raha juurde tulnud kui hoogsast sekkumisest kuulsin, aga nii ei ole, PTA ei ole moodustanud uut loomakaitse löögirühma ehkki just selline mulje jääb. Rahast ei taha Tiina üldse eriti rääkida kui uurin, kas talle ja teistele entusiastlikele ametnikele ka ületunnitöö kinni makstakse.

Selle loo kirjutamise mõte võiks ju ridade vahelt välja tulla, aga juhul kui ei tule, siis kirjutan puust ja punaselt: Kõik suuremad muutused algavad alati ühest inimesest.

Kobrastega koos

Novembri viimase reede hommiku veetsin vallamajas koprakoosolekul. Täpsemini kohtumisel, kus arutati, mida teha kobrastega, kes on asunud elama Kärdlasse Nuutri jõe suudmesse.

Miks nad seal elada ei või?

Nuutri jõgi asub kõrge üleujutusohuga piirkonnas. Jõe suudme lähedal asuvad mitmed kinnistud, mis kopra tammide puhul jääksid kiiresti vee alla. See on ka oluline lõheliste kudemise jõgi. “Kopra kaitse ja ohjamise tegevuskavas” on kirjas, et osadele (sh kaitsealustele) liikidele (ebapärlikarbile, siirdekaladele ja lõhelistele) on kopra elutegevusel paraku ka negatiivne mõju. Koprad ise ei ole looduskaitse all ja neid elab Eestis umbes 12-13000 isikut.

Ei läinud väga lihtsalt

Koosolekust võtsid osa valla ja Keskkonnaameti ja jahimeeste esindajad. Peale arutamist otsustati, et tuleks pöörduda jahiseltside poole ettepanekuga koprad elusalt kuskile mujale viia. Sinna, kus nad ei sega ja üleujutust ei tekita. Nagu arvata, ei läinud see nii lihtsalt. Selgus, et nii suures jões nagu seda on Nuutri jõgi ei saa kobrast puuriga püüda. Puuriga saab püüda väiksematest kraavidest, kus kopra pesa ette ehitatakse kunstlik tamm ja seeläbi peatatakse vee voolamine teatud ajaks. Kopra pesa käigud asuvad allpool veepiiri ja seetõttu pole jõevette puuride panemisel mõtet.

Kes otsustab?

Tiheasustusalal võib püüda ka väljaspool jahihooaega ja muuhulgas ka kopraraudadega, tiheasustusalal elava metslooma tapmine ei kuulu Jahiseaduse alla.  Muidugi pole Hiiumaa vald esimene, kes peab otsustama, mida teha kui soovimatud isikud, praegusel juhul siis koprad, on valla territooriumile luba küsimata ehitama hakanud. Keskkonnaameti vastavasisulisest kirjavahetusest leian ka soovituse, et kui lubada koprad välja püüda raudadega, siis on mõistlik järgida jahieeskirjas toodud kuupäevi, et tagada väljapüügi eetiline pool, jälgida väljakujunenud eetilist tava (emaslooma ei tohi küttida kui on poeginud, kopra pesakond sünnib tavaliselt aprillis-mais). Nuutri jõel on tegemist pigem noorte loomadega, kes laiendavad oma territooriumi ning praegu on nende väljapüük veel suhteliselt lihtne.

On ka teisi võimalusi

Eestis ei ohusta kobrast kui liiki väljasuremine. Aga on küllalt neid kohti, kus proovitakse kobrast loodusesse tagasi tuua. Allolevatelt linkidelt saab lugeda, miks on kobras kasulik loodusele, elurikkusele, turismile, Sellest ka, et ta on taimetoitlane, kala ei söö.

https://www.wildlifetrusts.org/saving-species/beavers, https://www.thenakedscientists.com/articles/science-news/benefits-beavers

https://www.nature.scot/doc/management-framework-benefits-beavers

Nii et on üsna mitmeid põhjuseid, miks otsitakse uusi võimalusi, kuidas kobrastega koos elada. Julgen arvata, et see aeg, mil iga ettejääv metsloom maha löödi, on möödas või mööda saamas.

Lisan mõned näited ehituslikest võimalustest:

https://en.wikipedia.org/wiki/Beaver_pipe?fbclid=IwAR0KcHp_mJpiw3Jjh1QnSfEGtJRWSvWC9xvEDuyTNEJEBf2CxNx_xQup4pw

https://en.wikipedia.org/wiki/Flow_device?fbclid=IwAR2G-tXe58cCw2XFl8pDhS0C8v6S-Z0bUtQYW5GpV_nN35G_k6l_SJt_LuU


Mõtteviisi muutus

Kui tähele panite, siis ülevalpool on mainitud “väljakujunenud eetilist tava”. Loomakaitsjate ülesanne on seda tava ja kogu eetilist paradigmat muuta. Minu asi ei ole öelda, et kobraste tapmine on ok. Muidugimõista on tegu keerulise olukorraga, kus asjaosalised lähevad peale paari arutelu lihtsama vastupanu teed. Muidugimõista läheks uute võimaluse läbivaatamine, katsetamine ja elluviimine kõvasti kallimaks kui kobraste mahanottimine. Meil on juba olemas looma- ja looduskaitseseadusandlus, mis nõuab, et loomi tapetaks võimalikult väikeseid kannatusi tekitades. Selle tava järjepidev rõhutamine ei ole minuarvates loomakaitseorganisatsioonide vaid pigem ametkondade järelevalve ülesanne. Mul pole ka kahtlust, et enamusele asjaosalistest ei meeldi vastuvõetud otsus ja nad peavad seda raskeks ja ebamugavaks. Vähemalt korraks. Aga kui prooviks midagi uut? Kui prooviks midagi sellist, mis näitaks Hiiumaad hoopis uuest küljest? Et ongi olemas selline saar, kus proovitakse loodusega kooskõlas elada?

Kogukonnakass Täpi

Soome parlamendis ehk Eduskunnas on ringlemas seadusemuudatuse ettepanek, mis kohustab vabalt liikuvate kasside omanikke neid steriliseerima ja kastreerima ja registrisse kandma. Tegu on rahvaalgatusega, mille esitasid üheskoos üle 70 loomakaitseorganisatsiooni ja millel on rohkem kui 50000 allkirja. Kissakriisi (kassikriis) on saanud palju tähelepanu ka meedias ja põhjused selleks on samasugused kui meil siin Hiiumaal või terves Eestis. Kasse on liiga palju, neil ei ole korralikke kodusid, keegi ei jõua nende eest hästi hoolitseda ja pealegi on nende arvukuse tõus ohuks loodusele.

Kohustus kasse vaktsineerida, vajadusel ravida, toita ja tegelikult ka mitte oma territooriumilt välja lubada, on Eesti seadusandluses juba ammu kirjas, aga nende nõuete jõudmine kõikide loomaomanikeni võtab arvatavasti veel palju aega. Loomad ja eriti kassid pole ju inimkeskses ühiskonnas prioriteet ja sestap on nende hooletussejätmine justkui lubatud.

Ühtegi seadust ei saa kehtestada siis kui inimesed selleks üleüldse valmis ei ole. Ja valmisolek sõltub eelkõige ikka neist, kes oma peaga mõelda suudavad ja sealjuures ka teisi aitavad. Nii sõltub ka kasside heaolu eelkõige kogukondlikust mõttest – sellest, kuipalju aega ja energiat inimesed iseendast kaugemale vaatamiseks võtavad.

Täpi sündis 14 aastat tagasi Kõpus. Ta on pigem väikest kasvu, valget ja musta värvi, üsna ümmargune, inimesi valiv ja väga iseseisev kass. Täpil pole häält. Lugu räägib niimoodi, et Täpi kukkus kunagi kooli keldris suurde purki, kus ta nii mitu päeva appi hüüdis, et häält enam ei jäänudki. Selge see, et pika aja peale on lugusid veelgi, üks on näiteks selline, et ümmargune Täpi jäi keldri õhutusavasse kinni ja peale seda prooviti tema toiduratsiooni vähendada, et niimoodi enam ei juhtuks. Täpi elab Kõpu kooli territooriumil, teda tunnevad nii endised Kõpu Internaarkooli, Hiiumaa Vabakooli kui ka Noortekodu lapsed. Täpi on steriliseeritud ja aegajalt saab ka parasiiditõrjet nagu iga korralik kass. Täpi elus ei olekski midagi väga iseäralikku kui ta ei oleks kogukonnakass. Ja just seda ta ongi. Tema eest on hoolitsenud 14 aasta jooksul erinevad inimesed, kes on omavahel püüdnud kontakti hoida. Mõistet “kogukonnakass” seadusandlusest mõistagi ei leia.

Just tänu kogukonnale on Hiiumaal nii mõnigi “kassiprobleem” lahendatud või vähemalt lahendamist alustatud. Täpi vend Onku (nimi muudetud) näiteks palus ise Emmaste poe ees inimestelt abi ja tema päästeoperatsioon lõppes hea elujärjega ilusas kodus Kärdlas. Keegi ei tea täpselt, mis temaga vahepeal juhtus ja miks ta Kõpust Emmastesse sattus. Kassikolooniate kokkukorjamisest Hiiumaal võiks ilmselt mitu raamatut kirjutada.

Ka praegu on nii, et ühte Hiiumaa tallu on tekkinud kassikoloonia, millest teavad üsna mitmed Hiiumaa inimesed, eelkõige vist sellepärast, et talu on sõidutee ääres ja nii satuvad teele ka kassid. Kolooniaks saab nimetada kasside kampa, kus on üle kümne kassi, kes on steriliseerimata ja seega paljunevad piiramatult. Selge, et neile ei jätku toitu, vajaikku ravi ja asja käestlasknud pererahval pole jõudu ka uusi kodusid otsida. Hiiumaal on üks loomakaitseinspektor ja üks väike varjupaik, mis on Hiiumaa Loomakliiniku osa ja mis päris kindlasti ei jõua kõikide tekkivate probleemidega tegeleda ja ei peagi. Ka vallaametnikud on looga kursis, aga seni ei ole vist päris sekkumiseni jõutud – omanikukohustuste ettelugemine sellisel juhul ei aita. Aitama peaks kogukond, st igaüks, kes kehvasti elavatest ja paljunevatest loomadest teab – inimestega rääkida, abi pakkuda ja muuhulgas meelde tuletada, et novembrikuus saab Hiiumaal kasse valla toetusel tavalisest odavamalt steriliseerida.

Valimislubaduste asemel

Ma ei tea täpselt, kes saab siis raha kui jahimehed Hispaaniast ja Itaaliast siia sõidavad. Ma ei tea täpselt, kes hiidlastest jahiseltsidesse kuuluvad ja miks. Ma ei tea täpselt, millised on need koolitused, mida kaugelt tulnud jahimeestele kohapeal korraldatakse. Ma ei tea täpselt, kuidas saab sekkuda kohalik omavalitsus. Ja ma ei tea täpselt, mida teistes riikides jahiturismi vastu tehtud on. Ma ei tunne hästi meil kehtivat ja järjest rohkem reguleeritud jahiseadusandlust. Ma tegelikult ei arva, et on olemas eetilisemat ja ebaeetilisemat jahti, sest jaht tapab ja loomad tahaksid elada. Aga ma olen näinud, kuidas jahimees kährikut tapab ja seda ei olnud tarvis teha. Ja seda ei olnud tarvis niimoodi teha nagu ta tegi. Võibolla see oli siis ebaeetilisem kui nt metssigade tapmine, kes põllud segi tuhnivad. Aga kindel ma selles küll ei ole.

Kindel olen hoopis selles, et tegelikult saab kuidagi teistmoodi. Ja jahiturismi küll tarvis ei ole, ka inimesele ja sellele rahasaajale mitte. Jahiturism on moraalitu, kasutu ja mõttetu tegevusala, mida ei ole inimesele ei fuktsioneerimiseks ega meelelahutuseks tarvis. Ei Hiiumaal ega ka kusagil mujal mitte. Selles olen ka kindel, et muutuvad ainult need asjad, mille muutumist võimalikult palju inimesi ootab. Ja praegu on see hetk käes, mil jahiturism hakkab vastu kriitilisele massile inimestest. Mulle väga meeldis Põllumajandus- ja Toiduameti ametniku vastus ERRi ajakirjanikule seoses Hiiumaale toodud jahikoertega – Vastutavad kõik, kes selle asjaga seotud on.

Laiendaksin vastutajateringi aktivistile omaselt veelgi – Vastutavad kõik, kes teavad. Kui kellelegi liiga tehakse, siis ei ole võimalik, et vastutab ainult ametnik või ainult jahimees või ainult vägivallatseja. Ma päriselt usun, et kõik peavad sekkuma.

Nii et kui keegi teab, kes jahiturismi eest raha saab, siis öelge neile, et nad ära lõpetaksid, sest jahiturism ei ole midagi sellist, millega teiste inimeste imetlust või heakskiitu teenib. Need ajad on möödas. Ja mis puutub selle väikese teksti alguses loetletud teemadesse, millest ma midagi ei tea, siis luban, et teen need asjad endale selgeks. Ja mõtlen välja, mida saab teha. See võtab kindlasti palju aega, nii nagu võttis aega näiteks metsloomade avaliku näitamise keelustamine või karusloomafarmide keelustamine. Ometi on need nüüd tehtud. Ja seda võib ka neile edasi öelda.

Foto on leitud internetist – Saarte Hääle arhiivist.

Keskkonna päästmiseks tuleb teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonda arvestades elama õppida

See tekst ilmus kõigepealt ajakirja Vegan oktoobrinumbris.

Tänavu kevadel elasin läbi ebameeldiva olukorra ühega naabritest. Pean meie külarahvast väga lugu, aga seekord läks asi käest. Ähvardasin minema kolida, justkui see kedagi huvitaks. Ja muidugi ei kolinud.

Nimelt hakkas naabrimees endale parki rajama. Meie maatükkidel on ühine piir, tema elab küll kaugemal, aga metsane tükk on siinsamas, mu akende all. Pargi rajamine seisnes metsaaluse “ilusaks” tegemises, mistõttu kolis enamus linde minu poolele üle ja mootorsae jõrin ei lasknud mul öövahetuste järel magada.

Aga kõige rohkem häiris mind tegevuse mõttetus. Ta ei teinud pliidipuid, ei rajanud teed või õueala kodu juurde ega andnud akendesse valgust. Võsa võeti suuremate puude alt maha, põletati sealsamas, minu õiendamise peale küll natuke kaugemal. Eks see oli konflikt põlvkondade ja maailmavaadete vahel. Iseenesest ei teinud ta ju midagi valesti. Kõik seadusega lubatud, tema maa, tema aeg, tema saag ja kütus ka.

Just sellise kasutu looduse raiskamise vastu on oma tekstides ka mullu lahkunud Soome keskkonnakaitsja Pentti Linkola. Ta kuulub kõigi aegade mõjukamate Soome mõtlejate hulka, oli n-ö radikaalne keskkonnakaitsja, paduroheline, ökoterrorist, dissident ja mida kõike veel. Linkola programmi järgi peaks inimkond radikaalselt vähenema ja eluks vajaliku hankimine tuleks miinimumini viia. Inimene võiks süüa ainult seda, mida ta kodu ümber kasvatada saab, liiklusvahend on jalgratas, kodusoojus kõige rohkem +18, laenu ei tohi kellelegi anda, lapsi pole tarvis, lemmikloomi ammugi mitte, ka haridust ei ole kõigile vaja, sest enamiku puhul on see täiesti kasutu. Pealegi oli Linkola arvates selleks programmiks juba liiga hilja. Maailma lõpp on tema arvates juba toimunud.

Rahvusliku Ehituse Selts andis tänavu eesti keeles välja Pentti Linkola raamatu „Teisitimõtleja märkmed” ja annab oktoobri lõpus välja Linkola teisegi teose „Ellujäämise küsimus”. Väikesed omakirjastused on hirmus head, aga natuke rohkem sisutoimetamist ei teeks järgmise raamatu puhul paha. Linkola tekstiga on mõnes kohas üsna kergekäeliselt ümber käidud, et asja mõtet eestikeelsele lugejale paremini edasi anda, ja joonealused märkusedki ei ole päris täpsed. Nii näiteks ei soovi Peter Singer oma teoses „Loomade vabastamine” loomadele inimõigusi ja Leena Vilkka tõenäoliselt ei ole enam ökoanarhismi pooldaja.

„Teisitimõtleja märkmetele” on raamatu kaanel poolehoidu avaldanud mitmed meie nimekad loodusetundjad, nt Kaido Kama, Rein Kuresoo, Valdur Mikita ja hiljuti lahkunud Jaan Kaplinski, kes keskkonnakatastroofist põhjustatud maailmalõppu arvatavasti meist kõigist varem tajus. Kaido Kama kirjutab raamatu eessõnas, et me võiksime vähemalt siin väikeses Eestis väärikaks jääda ja loobuda enesepettusest ja valetamisest seoses kliimakriisiga. Kama kirjutab ka sellest, kuidas teda seob Linkolaga see, et tema nägi oma elu jooksul ära metsad ja siis selle, kuidas neid enam ei ole. Soome ürgmetsadest, nagu ka Eesti omadest, ei ole praktiliselt midagi järel.

Linkola on looduskeskkonna hävimisest rääkinud otse ja keerutamata ning on lugupidamist pälvinud sellegagi, et elas oma sõnade ja põhimõtete järgi – kulutas võimalikult vähe, püüdis kala ja kõndis jala. Mõjukaid teisitimõtlejaid ja otserääkijaid on alati kõvasti kritiseeritud ja nii on ka Linkola muuhulgas saanud hävitavat kriitikat sellegi eest, et kuuldavasti pooldas natsismi ja tsiteeris fašiste, ja seda viimast ta tõesti tegigi. Jättes selle teema mõneks teiseks korraks, meenutan Linkola sõnu, et märkimisväärne osa inimestest ei oska argimuredest kõrgemale tõusta ja väga väike osa inimesi elab väärikalt ja teeb oma valikuid millegi suurema kui iseenda heaolu järgi. Enesehävituslikku pillerkaari saab lõpetada ainult despootlikult ja käsu korras. Inimene ei muutu, ütleb bioloog. Ja eks sellele on raske vastu vaielda.

Muidu on Linkola jutus vastuolusid küll. Veganid, kelle maailmavaadet ta paistab ainult pealiskaudselt tundvat, on loodusmehe eritähelepanu all sellegipoolest. Näiteks leiab ta, et veganite argument loomasööda all oleva maa muutmise kohta inimtoidu kasvualaks ei pea vett, sest suurel osal maast ei saagi toitu kasvatada. Samas arvab Linkola, et maanteed peaks üles võtma ja vabanevale alale põllud rajama.

Pentti Linkola on muidugi kogu intensiivpõllumajanduse vastu, loomade puuris pidamise vastu, lemmikloomade pidamise vastu ka, erilise viha alla on sattunud kassid, keda ongi looduslikku tasakaalu arvestades liiga palju ja nende kahjulikest kiskjakommetest räägitakse kahtlemata liiga vähe. See on pikk teema, mida võib loomaõiguslase poolt maksimaalselt kokkuvõetuna kirjeldada nii: 1. Kassid on. 2. Kasse peaks olema kümneid kordi vähem. 3. Kassid ei ole kinnises korteris elades eriti õnnelikud, aga saavad hakkama.

Järsu mõtlemisega Linkola looduskirjeldustes on palju sümpaatset. Ilma igasuguse sentimentaalsuseta oskab ta kirjeldada loodust ja eriti metsa sellisena, nagu see kunagi oli. Ajalukku vajunud metsamajandusvõtete kirjeldusi võiks nii mõnigi metsaärimees lugeda. Nooremapoolsed ilmselt ei teagi, et oli aeg, mil lageraiet ei tuntud. See oli mõeldamatu.

Sümpaatsed on ka harvad austusavaldused loomadele, näiteks kaladele, keda kalamees ise tarbib. Aga see on ikkagi võõrastav – mulle tundub, et see õõnes ja paljukorratud austus loomade vastu, kes ära süüakse, on samuti ajalukku vajumas.

Linkola arvab, et loomakaitsjaid paneb valesti mõtlema meie kultuur, kus surm on midagi hirmsat ja sellest tuleb igal võimalusel hoiduda, ehkki see pole võimalik. Aastaid ebamugavat ravi saavaid lemmikkasse tundes leian, et Linkolal on õigus. Aga surma ja valu ma ühele pulgale panna ei oska. Ma ei ole kunagi päris hästi aru saanud, miks võib koduloomi valuvaigistusest ilma jätta bioloogide põhjendusel, et metsloomade elu ja enamasti surm on valurikkad.

Mulle tundub keskkonnakaitsjate tekste lugedes ikka ja jälle, et tegemist on liiga antropotsentristliku lähenemisega. Selleks, et inimene ellu jääks, mis siis, et ebamugavalt, tuleb päästa planeet. Ja see, et loomad on isikud, kellel on õigused (jah, kassidel ka), kipub kõrvale jääma.

Kui keskkonnakaitseliikumised peale eelmist lainet nüüd uuesti pead tõstma hakkasid, tekkis loomaõiguslastel lootus, et ehk see toob kaasa ka loomade olukorra paranemise, kuna suur osa kliimasoojenemisest on otsesemalt või vähemotsesemalt loomatööstusega seotud. Praegu võib öelda, et see lootus luhtus ja inimese ülemvõim kestab.

Arvatavasti ei jõudnud Linkola koos kõigi teiste tema moodi mõtlevate looduskaitsjatega aru saada, et maailm ja looduskeskkond ei tule enam kunagi sellisena tagasi, nagu see kunagi oli. Ürgmetsamassiivide tuhandete kilomeetrite pikkuste ökokoridoride ja kalu täis merede ajad on pöördumatult möödas. Kui midagi looduskeskkonnast veel päästa õnnestub, siis peab inimene igal juhul uutmoodi elama õppima. Ja seda teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonna vajadusi arvesse võttes.

Kuulsin suvel ühel paljudest kriitilise loomaõiguse konverentsidest vajadusest intellektuaalse loomaõigusliku liikumise järele. Ja just seda olekski vaja – liikumine peab lapsekingadest ja stagnatsioonist välja tulema, leidma ühisosa keskkonnaliikumistega (ja vähemalt 80% seda ühisosa ju ometi on) ja tõsiselt inimlikku tarkust (mitte ülemvõimu) kasutama hakkama.

Aga Linkola raamatute juurde tagasi tulles tsiteeriksin lõpetuseks üht lühikest lõiku. „Ma olen visa. Ravin depressiooni välja ja jätkan,” kirjutab radikaalne mõjuvõimas looduskaitsja, tuletades meelde, kui palju võib üks inimene teiste mõtlemist mõjutada süsteemiväliselt, kuulumata ühtegi akadeemilisse ringkonda või erakonda, ainult oma loodusearmastuse ja tugeva isiksusega.

—————————————–

Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed” – Rahvusliku Ehituse Selts, 2021