Mõnedel andmetel tegelesin ma loomakaitsega üle 25 aasta. Selle pika ajaga kogunes kogemusi, lugusid, teadmisi ja infot, mida ei peaks ainult endale hoidma. Ehkki üks osa minust tahaks kogu selle emotsionaalselt väga raske valdkonna unustada, siis südametunnistus ütleb, et ei tohiks. Pealegi olen alati tahtnud, et mul oleks koht, kuhu oma mõtteid üles riputada just siis kui endale meeldib ja nii pikki kui ise tahan. Pealegi ei saa ju loomaõiguslaseks olemist lihtsalt pooleli jätta ja tegeleda millegi hoopis muuga. Loomaõiguslus rikub inimese niimoodi ära, et kõik teised tegevused tunduvad mõttetumad ja tühised ükskõik kui huvitavad või austusväärsed need on. Kuidas saabki olla midagi olulisem kui just praegu vaevleb ebaloomulikes oludes nii palju loomi nagu ei kunagi varem inimkonna ajaloo vältel. Ehkki inimene ei ole loomadest kunagi nii palju teadnud kui täna. Muidugi pean ma silmas eelkõige imetajaid ja eelkõige nn põllumajandusloomi, aga mitte ainult. Maailm on valesti. Loomaõiguslane on seega nagu katkematus sõjas rumaluse ja ükskõiksusega ja kuigi olen pikemaks ajaks tagalasse tõmbunud, on see siin minu väike panus.
kkadri 