Elan Hiiumaal väikse metsatuka sees ja olen otsustanud, et ei teeskle hiidlastele omast külalislahkust. Siin ei käi ootamatuid külalisi ja sissesõidutee otsas on eemalepeletav silt. Peaasjalikult põhjustab ebaviisaka elulaadi see, et pidasin kümmekond aastat oma kodus loomade varjupaika. Katkematu inimeste ja hädasolevate loomade vool kaotas igasuguse privaatsuse ja ega ma sellest rollist vist kunagi lahti ei saagi. Kuuli tallu ei võeta uusi loomi juba viis aastat, aga hoolimata sellest pakutakse mulle kasse eranditult iga kord kui metsast välja tulen. Ja tegelikult tähendab see seda, et varjupaika on endiselt tarvis ja varjupaigast veel rohkem oleks vaja hiidlast informeerida ja õpetada. Olen osalenud kümnetel koosolekutel ja kohtumistel, kus arutatakse, kes inimeste informeerija olema peaks. Loomakaitseorganisatsioonid teevad seda niikuinii, aga peaksid tegema ka kohalikud omavalitsused, loomaarstid, veterinaarkeskused ja tegelikult igaüks, kellel infot on. See viimane lause käis nüüd muidugi kogu Eesti (ja ka Euroopa) kohta, mitte ainult Hiiumaa. Aga info liigub visalt kuna tegemist on ebamugava teemaga. Hiiumaal ju usutakse nii nagu igal pool mujalgi, et inimene on loomast olulisem ja sestap tuleks eelkõige tegeleda inimese probleemidega.
Seoses sellega on viimasel ajal Hiiumaal jälle liikuma hakanud valeinfo, et juhul kui asud hulkuvat kassi või ka koera söötma, siis muutud automaatselt looma omanikuks. Tegelikult nii muidugi ei ole. Loomakaitseseadus kohustab inimest hädasolevat looma aitama ja näljase looma söötmine on kindlasti aitamine. Muidugi juhtub igasuguseid segaseid lugusid seoses sellega, et mõni kass teab hästi, mis kell naabrite juures paremat sööki saab kui kodus jne, aga praegu teen juttu just neist, kes on kodu kaotanud või keda ei kohelda kodus hästi. Tervikuna vastutab looma eest tema omanik, aga kui omanik ei ole teada, siis peab selle kohalik omavalitsus välja selgitama. Selle kohustusega ongi seotud omavalitsuse ülesanne varjupaika pidada või varjupaigateenust osta, sest kuskil peab ju hulkuvaid loomi hoidma kuni omanik selgub. Eestis kehtib see hoidmise kohustus 14 päeva. Kõik varjupaigapidajad Eestis teavad kui keeruine on hoida suhteid omavalitsustega, sõlmida nendega lepinguid, esitada arveid jne. Keeruliseks teeb teema ka see, et inimesed ei taha hulkuvate loomade pärast omavalitsusse pöörduda, sest see ei tundu nii oluline asi olevat kui mõni muu, nt lume lükkamine või toetused vms. Tasapisi need asjad muidugi muutuvad, aga võtavad aega ja just sellepärast ongi oluline informeerimine. Omaette teema on ka lemmikloomade pidamise eeskiri, mis enamasti sätestab, et loomad tuleb hoida omaniku territooriumil, aga see on tõesti omaette teema ja sellest ja ka kassidest üldisemalt kirjutan mõni teine kord.
Oluline on, et:
Kassi (nagu kõikide teiste nn lemmikloomade eest) vastutab tema omanik.
Kui omanik ei ole teada, siis vastutab kohalik omavalitsus, mitte looma leidja või loomakaitsja.
Hädasolevaid loomi peab aitama ja näljaseid loomi võib sööta, selle tegevuse tagajärjel ei saa keegi automaatselt loomaomanikuks.
Kõik kassid võiksid olla steriliseeritud (ka isased kassid) ehkki seadus seda ei kehtesta. Kasse sünnib nimelt liiga palju, neile ei jätku häid kodusid ja ka looduse jaoks on neid liiga palju (küsige ornitoloogidelt).
Jah, steriliseerimine võib kulukas tunduda, aga loodetavasti annate mulle andeksi, et julgen väita, et päris tihti on küsimus taas prioriteetides, st, et loomaga seotud kulud ei tundu olulised.
Ja just neid kirjapandud olulisi punkte pidasin eelkõige silmas kui ülalpool kirjutasin, et informeerijaid võiks olla rohkem kui üks. Lisan selle toetuseks ka ühe ERRi uudise lingi, kus EV õiguskantser juba kümnendat korda kinnitab, et hulkuva looma toitjale omaniku vastutus ei laiene. https://www.err.ee/910803/oiguskantsler-hulkuva-looma-toitjale-omaniku-vastustus-ei-laiene
Kassid tuletasid mulle meelde ka teise infojagamise teema. Nagu teada, on loomakaitsjad enamasti veganid ja veganlus kui maailmavaade on koos teiste keskkonnakaitseliste teemadega iga päevaga järjest olulisem. Ka veganite arv kasvab jõudsalt eriti nooremate inimeste hulgas. Aprillikuus käisin sellepärast koos restoran V kokaga Kärdlas toitlustajaid ja muid huvilisi koolitamas. Koolitas tegelikult kokk Grete, mina niisama korraldasin Hiiumaa Arenduskeskuse palvel. Koolitusel tuli jutuks seegi, et ka Hiiumaa koolilaste hulgas on päris palju neid, kes tahaksid veganid olla või sellest lihtsalt rohkem teada, aga kooliõpetajate hulgas ei ole just palju neid, kellel oleks adekvaatset ja põhjalikku infot. Sestap oligi mul hea meel kui järgmine esinemakutsuja oli Hiiu valla kultuurikeskus, mille töötajad tahtsid, et ma tuleks Lastefestivalile vegantöötuba tegema. Nimesid nimetamata ütlen, et sellest toredast plaanist ei tulnud midagi välja, sest sekkusid ametnikud, kes arvasid, et nii noortele nagu 7-14. aastased hiidlased ei tohiks veganlusest rääkida. Arvan teadvat, et ametnike selja taga olid mõned lapsevanemad, aga olgu peale. Ma ei usu, et selle väikese töötoa tegemise tagajärjel oleks keegi lastest oma maailmavaadet kardinaalselt muutnud, aga ilmselt jäid mõned küsimused vastamata küll ja see ei ole hea. Mulle ei meeldi mõelda, et kuskil Kärdlas on mõni empaatiline laps, kellele loomad, keskkond ja ka oma tervis korda lähevad, aga kellelt võeti võimalus sellest täiskasvanud inimesega rääkida. Korraldamata töötoa pärast suuremat tüli kiskuda ei meeldi mulle ka nii et seegi jääb tegemata. Aga – infot tuleb jagada, lastega tuleb rääkida ja täiskasvanud võiksid ju teada, et kaasaaegsetes riikides on veganlus ka terviseametnike poolt heakskiidetud eluvorm.
PS: Palun ärge mulle sellepipoolest enam kasse pakkuge.
kkadri 