Ei teagi kui mitu korda olen endale lubanud, et ei küsi enam annetusi. Ja ometi tegin seda nädal tagasi jälle. Küsisisin toetust sellelesamale blogile siin. Tean, et on terveid valdkondi, mis ilma annetusteta olemasoleval kujul ei eksisteerikski; eelkõige haiguste ravimisega ja laste toetamisega seotud ühingud. Annetustega saab toetada kõike seda, millega inimene ise või riik hakkama ei saa ja ehk siis peabki nii olema. Ometigi on annetuste küsimisel alati kuidagi kerjamise maik juures ja ehk ka sellepärast on vähemalt Eestis head fundraiserit ehk rahakogujat ühingule raske leida.

Kindlasti on asi selleski, millisest ajast me pärit oleme. Meil ei ole piisavalt annetuste vastuvõtmise ja annetamise kogemusi ja arusaama, et uued valdkonnad vajavadki nii selle loojate ohvrimeelsust kui teiste inimeste tuge.

Loomakaitse on üks selline valdkond. Kuna kogu Eesti (ja tegelikult ka igal pool mujal) loomakaitselist tegevust on alustatud vabatahtliku heategevusena, siis tekkis hoiak, et nii peakski olema. Nii mõnegi organisatsiooni ja ka varjupaiga on aja jooksul miinustest välja toonud koledad juhtumid. Kui mõnel loomal on kiiresti abi vaja ja ühing tema abistamiseks korjanduse korraldab, siis saavad makstud ka mõned teised arved. See ei ole muidugi rusikareegel, aga kindlasti on konkreetset raviabi kergem saada kui näiteks tulemuslikult Facebooki postitada, et meil on homme palgapäev, aga raha ei olegi.

On ka neid, kes põhimõtteliselt raha ei anneta, sest jumal teab, mis sellega tehakse, aga asju võib ju küll annetada. Kui tegemist on varjupaigaga, siis on sellisest suhtumisest palju kasu, sest toitu ja muud ostetavat kulub iga päev. Selliste annetajate hulgas on vahel ka (õnneks väga väike protsent) neid, kes varjupaika prügimäeks peavad. Ühe kolleegiga nimetasime neid tekitoojateks. Kui telefon heliseb ja keegi tahab Sulle pööningult leitud poolhallitanud tekke tuua, siis peab vastama, et jaa, ootame. Kui hakkad kohta ja aega kokku leppima, saab helistaja pahaseks, sest ta on juba autosse istunud ja ootab väärilist vastuvõttu ja piiritut tänu.

Pidasin kümmekond aastat Hiiumaal oma kodus varjupaika ja kõige meeldejäävam lugu annetamisest seostub mul meie suurima toetajaga. Üks eakas Hiiumaa inimene müüs mandril oleva kinnisvara ja annetas suure osa sellest varjupaika pidavale ühingule. Rõõm oli suur, palju sai tehtud, aga lepingut me ei sõlminud. See tähendab – me ei leppinud väga konkreetselt kokku, mille jaoks annetust kasutatakse. Umbes aasta hiljem pidin mõneks ajaks mandrile tööle minema – loomadest püsielanikud jäid varjupaika, vabatahtlikud jäid uusi juhtumeid lahendama, mina sõitsin mandri ja Hiiumaa vahet nagu paljud meist. Suurannetaja sai väga pahaseks, sest tema ettekujutuses ei oleks ma Hiiumaalt ära minna tohtinud. Helistas ja kurjustas, et olen oma lapse (kes oli tollal juba täiskasvanu) ja loomad maha jätnud ja endale linna tema raha eest uhke elamise soetanud. Samasuguse pahameelega helistas ta ka minu tollasele tööandjale, kes õnneks segasest jutust välja ei teinud. Elasin linnas Uue Maailma Seltsimajas, istusime sõpradega õhtul peale hirmsaid süüdistusi tossava pliidi ees ja vaatasime mu toakese jäätunud seinu. Soe oli ainult üks sein, sest sellest teisel pool asus majapidamise ühispeldik… Ilmselt ei oleks pahameel vinduma jäänud kui ma oleks Hiiumaale sõitnud, annetajale kommikarbiga külla läinud ja linnamineku põhjuseid seletanud. Mind on aga õnnistatud enesekaitserefleksiga – kui keegi järjekindlalt ebaõiglaselt ründab, siis lähen lukku ja see inimene justkui kaob. Midagi ei tunne. Küllap me lepime abistajaga kunagi teispoolsuses ikkagi ära, sest ta ei tahtnud ju midagi halba, pigem tegi palju head ja mina olin tänamatu. Ja selles asi ongi – kui tegeled millegi nii raskega nagu loomakaitse või muud sama kaalukat, siis ei jaksa koguaeg tänulik olla.

Teine meeldejäänud juhtum toimus aastaid hiljem. Loomade eestkoste organisatsioonis tegelesime ka lobitöö ja poliitikakujundamisega. See on muidugi valdkond, milles igaüks oskab kaasa rääkida, teate isegi, et PR on õhumüümine, poliitikat oskab igaüks teha, meediatööd samamoodi jne. Võibolla natuke isegi on nii, aga üks meie toetajatest oli kindel, et ta teab meist paremini, kuidas poliitikuid mõjutada.  Mõned tema mõtted olid päris ehmatavad ja põhinesid peamiselt hirmutamis- ja häbistamistaktikatel ja oleks kindlasti meie vastu pöördunud.  Mäletan kui toetaja korraldas meile kohustusliku kohtumise teadatuntud erakonna teadatuntud endise meedianõustajaga, kes oli toetajale teene võlgu. Läksime ainult selleks, et esimese kolme minuti jooksul mõlemapoolselt aru saada, et tal ei ole meile kindlasti midagi õpetada. Istusime annetaja meeleheaks muidugi natuke rohkem koos ja arutasime maailma asju. Oli tore, aga raiskasime aega.

Kolmas meeldejääv juhtum oli ootamatu. Olime kutsustud esindama edukat vabaühendust ja rääkima, kuidas püsima jääda ja jätkusuutlik olla. Ürituse elavdamiseks oli teenus tellitud ka professionaalselt õhtujuht-küsitlejalt, kes oli ilmselt oma ülesandest valesti aru saanud või siis talle lihtsalt ei meeldinud vabaühendused. Rääkisime eesmärkidest ja pühendumusest ja tegevustest ja ka annetajatest, mispeale küsitleja kuidagi kinni jooksis ja saalitäie rahva ees kolm korda üritas välja kangutada, et millal me ometi ise raha teenima hakkame. Ei hakkagi.

Eks neid näiteid on veel. Kas või hollandlasest toetaja, kes loobus toetamisest päevapealt kui sai aru, et me ei asutagi kiiresti loomaõiguslaste erakonda nagu Hollandis juba ammu on. Võibolla oleks pidanud seda siiski tegema.

Nagu öeldud, on selliseid valdkondi, mida muudmoodi arendada ei saagi, sest nende esimene ülesanne on teavitamine – muuhulgas ühiskonna teavitamine, et nende tegevust on väga vaja – midagi on väga puudu, olgu see siis varjupaik või kriisiabi. Tegelikult peab ju oma olemasolu vajalikkust rõhutama igaüks, kes konkreetselt mingit hüve ei tooda. Vabaühendustele on kõige parem kombineeritud sissetulek liikmemaksudest, annetajatelt, fondidest, heategevusmüükidest jne. Oleks muidugi hirmus tore kui maailmaparanduslikku tegevust saaks ülal pidada näiteks kohvikupidamisega, aga seegi nõuab ressursse ja ülejääk ei teki lihtsalt.

Kõikide ülalkirjeldatud näidete puhul on ühiseks nimetajaks kommunikatsiooni ja usalduse puudumine. Suurtoetaja küll toetas, aga ei usaldanud loomakaitsjaid, sest mida nood ikka teavad. Varjupaiga toetajal oli omaette arusaam sellest, kuidas varjupaika pidada ja temaga ei olnud piisavalt asju arutatud. Õhtujuht elas välja ilmselt täielikku usalduse puudumist kõigi vastu, kes “kerjavad” Hästi palju on ju seda suhtumist, et kui ikka päris tööd ei tee ja ise raha ei teeni, ju siis on midagi kahtlast. Võibolla sellepärast ongi vabaühenduste kõige paremad toetajad püsitoetajad – need, kes teevad valiku peale infoga tutvumist pikkadeks aastateks ja kes oma igakuist väikest kulutust võibolla ei märkagi. Ja võibolla on ikkagi nii, et kuna loomakaitse valdkond on nii terav ja emotsionaalne ja aeglaselt edasiliikuv, siis on ka annetajad sama frustreeritud kui kaitsjad aegajalt ise on.

Jutu alguse juurde tagasi tulles annan veelkord lubaduse mitte annetusi kaubelda. Toetuse vajajaid on nii palju, et mina nende hulka ikkagi ei mahu. Sain sellest aru siis kui kaks sõpra toetamise asemel töökuulutuse saatsid. Pean päristööle minema ja blogikirjutamise õhtutundideks jätma. Kõikidele aastate jooksul toetajatele olen sellegipoolest mõõtmatult tänulik ehkki see pole võibolla alati välja paistnud.

Tänane postitus on täielik haltuura või õigemini – vana rasva peal liugu laskmine. Nimelt sain blogi käimalükkamise puhul mitu head kirja ja ühes neist soovitati raamat kirjutada. Ikka loomaõigustest. Ja siis tuli mulle muidugi meelde, et ühe ma ju olen kirjutanud ja et see tegelikult ei meeldi mulle endale eriti. Peaks vist uue kirjutama või õieti lausa mitu. Ühe sellise, kus on kirjas, kuidas kõik päriselt oli. Ja siis veel ühe sellise, kuidas asjad võiksid olla.

Tänan ka kirjavigade märkajaid ja esimest toetajat. Pikem tekst tuleb homme, aga siin allpool on raamatu link. Kui keegi paberraamatut tahab, siis peab Loomuse poole pöörduma. Järelejäänud eksemplarid on Tallinnas Loomuse/EVSi ühiskontoris tagumises toas, ülemisel riiulil, kastis, mille peale on millegipärast kirjutatud KOLONELIPROUA.

Loomade Poolt

 

Õiendan ühe vana võla. Lubasin maikuus, et hakkan süstemaatiliselt loomaõiguslikku blogi pidama ja kõigepealt kirjutan sellest, miks minu arvates end efektiivseks aktivismiks nimetav loomaõiguslik suund loomadele kasuks ei tule.

Olen lugematul arvul kordi kuulnud seisukohta, et kõik loomakaitsjad peaksid hästi läbi saama ja ühtemoodi mõtlema, sest me ajavat ühte asja. Loomakaitsjate all mõeldakse kõiki neid, kes loomade abistamisega kuidagimoodi tegelevad – päästjaid, hoiukodude pakkujaid, juhtumitega tegelejaid, varjupaikade pidajaid, igasuguste organisatsioonide lihtliikmeid, loomaõiguslasi, eestkostjaid jne. Veganeid vast harvemini ja seda ehk sellepärast, et veganluse otsene seos loomade abistamisega on mõnel meist endalgi ununenud. Sellistest ebakonkreetsetest õhushõljuvatest seisukohtadest, ei olekski mõtet juttu teha kui need ei segaks igapäevast tegutsemist.

Tegelikult ei mõtle loomakaitsjad, sh loomaõiguslased, muidugi kõik ühtemoodi ja mida laiemaks see valdkond kasvab, seda suuremaid erinevusi loomakaitsjate mõttelaadis ette tuleb. Nii nagu ei mõtle ühetmoodi näiteks Eesti poliitikud või sisehaiguste arstid või kas või kooliõpetajad.

Kellel olekski aega süveneda teemasse, mis tundub küll vajalik, aga mitte kõikidesse inimestesse puutuv, sest alles praegu kui keskkonnateemad järjest populaarsemaks muutuvad, hakkab vaikselt ühiskondlikku teadvusesse imbuma arusaam, et loomade ekspluateerimine võib olla saabuva keskkonnakatastroofi põhjus. Läheb aega, enne kui arusaam muutub nii tavaliseks nagu näiteks see, et eluspüsimiseks on hapnikku tarvis.

Üks kehvasti informeeritud poliitik ütles kevadel loomaõiguslaste tegutsemise kohta, et kõik, mida te teete, on tore, aga teil ei ole vundamenti.

Väidan, et on. Selleks vundamendiks on faktidel põhinev seisukoht, et inimestel ei ole õigust loomi ekspluateerida, sest loomad on tundevõimelised (sentient) olendid, kellel on vajadused ja soovid; nad mõtlevad ja tunnevad. Veelkord: Tundevõimelusus tähendab muuhulgas seda, et neil on kannatusvõime. Vundamendi teiseks sambaks on faktidel põhinev seisukoht, et inimesel ei ole funktsioneerimiseks mingilgi määral tarvis loomseid tooteid. Ei ole.

Mõtteviisid imbuvadki ühiskondlikku teadvusesse aeglaselt. Tegelesin pea viisteist aastat vaimupuudega inimeste teemaga ja selles valdkonnas on loomaõiguslusega palju sarnast. 1992. aastal võeti Eestis vastu selline haridusseadus, mis kohustas kõiki lapsi koolis käima. Praktikas tähendas see vaimupuudega lastele seda, et neil tekkis võimalus kooli minna ja riigil ja kohalikel omavalitsustel kohustus see võimalus tagada. Samal ajal alustasid organisatsioonid poliitikakujundamise projekte võttes kasutusele sõnad nagu integratsioon ja kaasamine; viimane puuetega laste tavakooli kaasamise kontekstis. Jättes arutelu, kas kaasamine kõigile sobib ja kui keeruline see ikkagi on, mõneks teiseks korraks, leian, et kõigile võrdsete võimaluste tagamine on tänase inimühiskonna alus. Tolleaegsed poliitikakujundajad jäid endale kindlaks; Jah, me saame aru, et kõiki vaimupuudega inimesi ei saa kohe ja korraga tavakooli saata, aga neil on see õigus.

Käesoleva aasta kevadel  näitasin konverentsil seinale vaimupuuet käsitlevat teksti, mille kirjutas Norra moraalifilosoof Harald Ofstad ja mis algas nii: Kõik vaimupuudega inimesed võivad kogeda lõbu ja rõõmu. …. Ofstad kirjutab, et sõnad nagu “rõõm” “õnn” ja lõbu” tähistavad olekut, mille väärtuse osas on alati üksmeelel oldud. Kui õnnelik olemisel pole väärtust iseeneses, millel see siis on? Ja kui mitte millelgi pole väärtust iseeneses, pole millelgi ka vahendina väärtust. Samal määral kui kui puuetega inimesed kogevad lõbu ja rõõmu, tekib niisiis ka miski, millel on väärtus iseeneses. Et vahendid, mida on vaja puuetega inimese õnnelikuks tegemiseks, on võibolla teised kui puueteta inimete  puhul, ei mängi mingit rolli. Otsustav on rõõm nagu seda kogetakse, mitte see, mis selle esile kutsub. Kuid tänu meie eelarvamustele puuetega inimeste suhtes on meil tihti raske mõista, et see, mida  kogeb, ongi tõepoolest rõõm, kuna selleks rakendatavad vahendid on tihti erinevad nendest, mida meie – puueteta inimesed – kasutame.

Ja nüüd lugege teksti nii, et puuetega inimeste asemel on kirjeldatud loomade oskust lõbu ja rõõmu kogeda…

Konverentsil näitasin ma peale seda teksti sladil ka Slavoj Žižeki tsitaati sellest, kuidas õnn ei ole üldse oluline, aga jäägu ka selle väite lahkamine mõneks teiseks korraks.

Aga nagu öeldud – ühiskondlikud mõtteviisid muutuvad aeglaselt. Näiteks opereeriti kunagi (mõningatel andmetel 1980nda aastani) imikuid ilma anesteesiata, sest arvati, et nende aju ei ole valu tundmiseks piisavalt arenenud.

Eestis ja mitmetes teistes postsovjetlikes riikides alustati loomaõigusliikumisega 2000ndate keskel. Loomaõigused olid jõudnud või jõudmas postkriminaalsesse ajajärku, sest mõlemal pool maakera istusid jõulisemad aktivistid vangis või ootasid kohtuotsust. Viisteist aastat hiljem tundub see juba uskumatu olevat, sest kujutage ette kui keegi praegu Greta trellide taha saadaks. Eks see ole jälle pikem jutt, aga põhimõtteliselt räägivad aktivistid juba 70ndatest peale ühte ja sama asja – keskkond on ohus ja loomse tarbimine on selle üks peamisi põhjustajaid.

Postkriminaalsust on oluline sellepärast rõhutada, et tänu ülemaailmsele loomaõiguslaste jõulisele (loe: jõhkrale) vaigistamisele tuli Eestis väga harva ette otsest tegutsemist (direct action) ja kõige jultunumad teod olid seotud võõrale territooriumile tungimisega. Tänu sellele seaduserikkumisele saadi videomaterjali, mida vaadates ei teki kahtlust, et tegemist oli moraalselt õigustatud teoga. Olgu direct actioniga kuidas on, aga ilmselt just tänu sellele politiseerus kogu valdkond. Otsene tegevus kahjustas enamasti ainult kasumit silmas pidavat tootjat. Kahjustas raha.

Mäletan, et liikumise Eestisse jõudmise alguses rõhutasid aktivistid teistest riikidest, et meiegi ei tohiks minna projektimajanduse teed. Nad pidasid silmas olukorda, mida vabaühendustes (ja ka loomaõiguslik liikumine on ju end vabaühenduste vormi sättinud) ikka ette tuleb. Olukorda, kus liiga palju auru läheb projektide kirjutamisele, raha taotlemisele, aruannete esitamisele ja liigsele reeglite järgmisele. Olukorda, kus raha muutub olulisemaks kui idee. Ometi on minu arvates paljud organisatsioonid seda teed läinud. Kõige lihtsam näide on USAs tegutsev Open Philantrophy fond. Kuna selle fondi pidajate nägemus loomaõiguslusest on utililitaristlik, siis jagavad nad raha neile, kes “päästab” suurema arvu loomi. Kui hakata näpuga järge ajama, siis on see põhjuseks, miks liigagi paljud ühingud kanadega tegelevad. Kanu kasvatatakse ju miljonite kaupa – järelikult päästame või aitame suuremat arvu loomi.

Utilitarismi võib lühidalt seletada niimoodi: Mis tahes olukorras on moraalselt õige tegu selline, mis toob kaasa suurima võimaliku kasu. Utilitarismile nagu igale teisele moraaliteooriale on muidugi algusest peale kõvasti kriitikat tehtud. Nietzsche suurim probleem seoses utilitarismiga oli see, et see hindab kõike, mis toob kannatusi kurjaks ja kõike, mis toob naudigut heaks.

Bernard Williams kirjutab oma teoses “Moraal” järgmist: “Leidub kõikvõimalikke viise, kuidas moraal saab inimese õnne silmas pidada, taandumata seejuures isegi avaramalt mõistetud utilitarismile…..Võib isegi näida, et tänu teatud konservatiivsusele, on utilitarismist abi ja märksa vähem mõistlikule nõudmisele, et kristlusest vabastatud moraal peaks olema suuresti seesama, mis varem kuulus kristluse juurde…..Utilitarismile piisab toimimahakkamisest vaid moraalimaailma minimaalsetest nõuetest, valmidusest võtta arvesse niihästi enda kui ka teiste inimeste tahtmisi…Moraaliprobleeme saab põhimõtteliselt lahendada tagajärgede empiirilise kalkuleerimisega. Moraalimõtlemine muutub empiiriliseks, avaliku poliitika küsimustes aga sotsiaalteadlikuks küsimuseks. Raskus on loomult vaba igasugusest salapärast. …Kõike saab konverteerida õnne mõistestikku…Ikka ja jälle puutuvad niisuguste väärtuste kaitjad (keskkonnakaitsjad näiteks) kokku dilemmaga, kas keelduda sellise väärtuse kvalifitseerimisest, mispuhul seda üldse arvestusse ei kaasata või püüda sellega siduda teatud kvaniteeti.”

Minu meelest kaob utilitarismi uskudes ja tulemusi kalkuleerides käsitlus “loom kui isik” justnagu ära. Selle teooria järgi võiksime ju näiteks loomkatseid teha ohustatud liikidega, sest neid on niigi vähe? Ja inimõiguslased peaksid tegelema eelkõige hiinlastega, sest neid on ju nii palju nagu kanugi? Ja minu meelest on efektiivsed aktivistid käsitlust “loom kui isik” justnagu reetnud. Ei ole ju mõtet loobuda sõna “vegan” kasutuselevõtust ajajärgul kui igal konkurentsis püsida tahtval kaupluseketil on veganlett ja ei ole ju mõtet rääkida kanade heaolust väljaspool puure kui nende tundlike olendite elu läheb “puurivabana” küll grammivõrra paremaks (ka selle üle võib vaielda), aga  mitte oluliselt. Ja selle tulemusena  (ja vabandust, et ma nüüd ilmselt ainult loomaõiguslastele arusaadava asja kirja panen) saavad welfare ja welfur varsti kokku, aga paremaks ei lähe midagi. Ühiskonnas tekib lihtsalt suurem puhta südametunnistuse kujutlus ja selles probleem ongi.

Kliiniline psühholoog Casey T. Taft ütleb oma raamatus, et efektiivne aktivism ei vii sotsiaalsete normide muutmiseni, sest käitumise muutumisel peab olema lõppeesmärk. Veganlus on minimum, mitte radikaalne maksimum. Ja ka rassismi ei saa natuke vähendada.

Muutuste elluviimiseks tuleb endale kindlaks jääda ja osata kompromisse teha. Loomaõiguslastel läks rohkem kui kümme aastat, et Eestis metsloomade tsirkuses kasutamine keelustada. Kompromisse tehti ainult üks: olime nõus sellega, et kõikide loomade kasutamise keeldu veel ei tule, aga metsloomade oma on võimalik seadusesse kirjutada. Ja sellest ettepanekust enam aastate jooksul tagasi ei astutud. Neid inimesi on ilmselt vähe, kes kogu protsessi mäletavad, aga laual oli väga mitu seadusemuudatuse varianti. Nii selline, kus tsirkustes ja muudes avalikes esinemistes oleks keelatud ainult neli loomaliiki, ja selline kus neljale liigile olid lisatud kiskjad. Lõpufaasis vaieldi liikide kaupa läbi neid loomi, kelle avalik näitamine on lubatud ja sellesse lubatud liikide nimekirja taheti lisada ka karusloomad, aga sellega ei olnud loomakaitsjad nõus. Metsloomade avaliku näitamise keelustamisel (va loomaaedades, millel on teised nõuded) kasutati ära ühiskondlikku valmisolekut mõtteviisi muuta.

Polariseerumine on loomaõiguslikus liikumises tegelikult algusest peale olemas olnud. (welfare vs rights või liberation). Aga praegu kui keskkonnateemad on kõigile mõistetavaks muutumas, ei ole mingit mõtet efektiivset mängida. Efektiivseks teeb organisatsiooni professionaalsuse ja empaatiale ja emotsioonile toetuva idealismi (juhul kui loomaõiguslus seda üleüldse enam ongi) hästisegatud segu, kombineeritud strateegiad, järjekindel töö, oskus ühiskondlikke muutusi tajuda ja neist natuke ette vaadata jne.  Aga need peavad olema rajatud ühele vundamendile ja lõppeesmärgile.

Kauaaegne loomade eestkostja Kim Stallwood on öelnud, “Efektiivne altruism on neoliberaalne vastus sotsiaalsele õiglusele. See muundab sotsiaalse õigluse kapitalismi tööriistaks. Efektiivne altruism teeb sotsiaalse muutuse rahaks. See ei ole süsteemi muutmine. See on halva natuke vähem halvaks muutmine ja sestap ebaefektiivne.”