Päristööle

Ei teagi kui mitu korda olen endale lubanud, et ei küsi enam annetusi. Ja ometi tegin seda nädal tagasi jälle. Küsisisin toetust sellelesamale blogile siin. Tean, et on terveid valdkondi, mis ilma annetusteta olemasoleval kujul ei eksisteerikski; eelkõige haiguste ravimisega ja laste toetamisega seotud ühingud. Annetustega saab toetada kõike seda, millega inimene ise või riik hakkama ei saa ja ehk siis peabki nii olema. Ometigi on annetuste küsimisel alati kuidagi kerjamise maik juures ja ehk ka sellepärast on vähemalt Eestis head fundraiserit ehk rahakogujat ühingule raske leida.

Kindlasti on asi selleski, millisest ajast me pärit oleme. Meil ei ole piisavalt annetuste vastuvõtmise ja annetamise kogemusi ja arusaama, et uued valdkonnad vajavadki nii selle loojate ohvrimeelsust kui teiste inimeste tuge.

Loomakaitse on üks selline valdkond. Kuna kogu Eesti (ja tegelikult ka igal pool mujal) loomakaitselist tegevust on alustatud vabatahtliku heategevusena, siis tekkis hoiak, et nii peakski olema. Nii mõnegi organisatsiooni ja ka varjupaiga on aja jooksul miinustest välja toonud koledad juhtumid. Kui mõnel loomal on kiiresti abi vaja ja ühing tema abistamiseks korjanduse korraldab, siis saavad makstud ka mõned teised arved. See ei ole muidugi rusikareegel, aga kindlasti on konkreetset raviabi kergem saada kui näiteks tulemuslikult Facebooki postitada, et meil on homme palgapäev, aga raha ei olegi.

On ka neid, kes põhimõtteliselt raha ei anneta, sest jumal teab, mis sellega tehakse, aga asju võib ju küll annetada. Kui tegemist on varjupaigaga, siis on sellisest suhtumisest palju kasu, sest toitu ja muud ostetavat kulub iga päev. Selliste annetajate hulgas on vahel ka (õnneks väga väike protsent) neid, kes varjupaika prügimäeks peavad. Ühe kolleegiga nimetasime neid tekitoojateks. Kui telefon heliseb ja keegi tahab Sulle pööningult leitud poolhallitanud tekke tuua, siis peab vastama, et jaa, ootame. Kui hakkad kohta ja aega kokku leppima, saab helistaja pahaseks, sest ta on juba autosse istunud ja ootab väärilist vastuvõttu ja piiritut tänu.

Pidasin kümmekond aastat Hiiumaal oma kodus varjupaika ja kõige meeldejäävam lugu annetamisest seostub mul meie suurima toetajaga. Üks eakas Hiiumaa inimene müüs mandril oleva kinnisvara ja annetas suure osa sellest varjupaika pidavale ühingule. Rõõm oli suur, palju sai tehtud, aga lepingut me ei sõlminud. See tähendab – me ei leppinud väga konkreetselt kokku, mille jaoks annetust kasutatakse. Umbes aasta hiljem pidin mõneks ajaks mandrile tööle minema – loomadest püsielanikud jäid varjupaika, vabatahtlikud jäid uusi juhtumeid lahendama, mina sõitsin mandri ja Hiiumaa vahet nagu paljud meist. Suurannetaja sai väga pahaseks, sest tema ettekujutuses ei oleks ma Hiiumaalt ära minna tohtinud. Helistas ja kurjustas, et olen oma lapse (kes oli tollal juba täiskasvanu) ja loomad maha jätnud ja endale linna tema raha eest uhke elamise soetanud. Samasuguse pahameelega helistas ta ka minu tollasele tööandjale, kes õnneks segasest jutust välja ei teinud. Elasin linnas Uue Maailma Seltsimajas, istusime sõpradega õhtul peale hirmsaid süüdistusi tossava pliidi ees ja vaatasime mu toakese jäätunud seinu. Soe oli ainult üks sein, sest sellest teisel pool asus majapidamise ühispeldik… Ilmselt ei oleks pahameel vinduma jäänud kui ma oleks Hiiumaale sõitnud, annetajale kommikarbiga külla läinud ja linnamineku põhjuseid seletanud. Mind on aga õnnistatud enesekaitserefleksiga – kui keegi järjekindlalt ebaõiglaselt ründab, siis lähen lukku ja see inimene justkui kaob. Midagi ei tunne. Küllap me lepime abistajaga kunagi teispoolsuses ikkagi ära, sest ta ei tahtnud ju midagi halba, pigem tegi palju head ja mina olin tänamatu. Ja selles asi ongi – kui tegeled millegi nii raskega nagu loomakaitse või muud sama kaalukat, siis ei jaksa koguaeg tänulik olla.

Teine meeldejäänud juhtum toimus aastaid hiljem. Loomade eestkoste organisatsioonis tegelesime ka lobitöö ja poliitikakujundamisega. See on muidugi valdkond, milles igaüks oskab kaasa rääkida, teate isegi, et PR on õhumüümine, poliitikat oskab igaüks teha, meediatööd samamoodi jne. Võibolla natuke isegi on nii, aga üks meie toetajatest oli kindel, et ta teab meist paremini, kuidas poliitikuid mõjutada.  Mõned tema mõtted olid päris ehmatavad ja põhinesid peamiselt hirmutamis- ja häbistamistaktikatel ja oleks kindlasti meie vastu pöördunud.  Mäletan kui toetaja korraldas meile kohustusliku kohtumise teadatuntud erakonna teadatuntud endise meedianõustajaga, kes oli toetajale teene võlgu. Läksime ainult selleks, et esimese kolme minuti jooksul mõlemapoolselt aru saada, et tal ei ole meile kindlasti midagi õpetada. Istusime annetaja meeleheaks muidugi natuke rohkem koos ja arutasime maailma asju. Oli tore, aga raiskasime aega.

Kolmas meeldejääv juhtum oli ootamatu. Olime kutsustud esindama edukat vabaühendust ja rääkima, kuidas püsima jääda ja jätkusuutlik olla. Ürituse elavdamiseks oli teenus tellitud ka professionaalselt õhtujuht-küsitlejalt, kes oli ilmselt oma ülesandest valesti aru saanud või siis talle lihtsalt ei meeldinud vabaühendused. Rääkisime eesmärkidest ja pühendumusest ja tegevustest ja ka annetajatest, mispeale küsitleja kuidagi kinni jooksis ja saalitäie rahva ees kolm korda üritas välja kangutada, et millal me ometi ise raha teenima hakkame. Ei hakkagi.

Eks neid näiteid on veel. Kas või hollandlasest toetaja, kes loobus toetamisest päevapealt kui sai aru, et me ei asutagi kiiresti loomaõiguslaste erakonda nagu Hollandis juba ammu on. Võibolla oleks pidanud seda siiski tegema.

Nagu öeldud, on selliseid valdkondi, mida muudmoodi arendada ei saagi, sest nende esimene ülesanne on teavitamine – muuhulgas ühiskonna teavitamine, et nende tegevust on väga vaja – midagi on väga puudu, olgu see siis varjupaik või kriisiabi. Tegelikult peab ju oma olemasolu vajalikkust rõhutama igaüks, kes konkreetselt mingit hüve ei tooda. Vabaühendustele on kõige parem kombineeritud sissetulek liikmemaksudest, annetajatelt, fondidest, heategevusmüükidest jne. Oleks muidugi hirmus tore kui maailmaparanduslikku tegevust saaks ülal pidada näiteks kohvikupidamisega, aga seegi nõuab ressursse ja ülejääk ei teki lihtsalt.

Kõikide ülalkirjeldatud näidete puhul on ühiseks nimetajaks kommunikatsiooni ja usalduse puudumine. Suurtoetaja küll toetas, aga ei usaldanud loomakaitsjaid, sest mida nood ikka teavad. Varjupaiga toetajal oli omaette arusaam sellest, kuidas varjupaika pidada ja temaga ei olnud piisavalt asju arutatud. Õhtujuht elas välja ilmselt täielikku usalduse puudumist kõigi vastu, kes “kerjavad” Hästi palju on ju seda suhtumist, et kui ikka päris tööd ei tee ja ise raha ei teeni, ju siis on midagi kahtlast. Võibolla sellepärast ongi vabaühenduste kõige paremad toetajad püsitoetajad – need, kes teevad valiku peale infoga tutvumist pikkadeks aastateks ja kes oma igakuist väikest kulutust võibolla ei märkagi. Ja võibolla on ikkagi nii, et kuna loomakaitse valdkond on nii terav ja emotsionaalne ja aeglaselt edasiliikuv, siis on ka annetajad sama frustreeritud kui kaitsjad aegajalt ise on.

Jutu alguse juurde tagasi tulles annan veelkord lubaduse mitte annetusi kaubelda. Toetuse vajajaid on nii palju, et mina nende hulka ikkagi ei mahu. Sain sellest aru siis kui kaks sõpra toetamise asemel töökuulutuse saatsid. Pean päristööle minema ja blogikirjutamise õhtutundideks jätma. Kõikidele aastate jooksul toetajatele olen sellegipoolest mõõtmatult tänulik ehkki see pole võibolla alati välja paistnud.