Sa näed ja ei mürista

Kas poleks tore kui kirik mõtleks nagu loomaõiguslased? (Ja kas 31. oktoober ei ole mitte hea päev selle küsimuse küsimiseks?). Riskides naiivitari staatust veel kaua hoida (aga naiivsus päästab maailma) ütlen rõhutatult, et ma kindlasti ei ole kristlane ja ei saagi selleks kunagi ja kristlastega loomaõiguslusest rääkimine on tavaliselt ummiktee ja ega ma seda eriti ju ei teegi.

Aga – peaaegu kümme aastat tagasi lugesin Sirbist tänaseks lahkunud sõbra, vaimulik Urmas Petti kirjutist sellest, kuidas ta oli üht Fanny de Sieversi raamatut lugenud. Nimelt ilmus 2010. aastal Tartu Ülikooli kirjastuse poolt vihikuke “Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm”.

Urmas kirjutas sellest raamatust nii: Laiemalt on kõigis viieteistkümnes vaimurikkas  kirjutises kõneks diskrimineerimise vorm, mida briti psühholoogi Richard D. Ryderi ettepanekul nimetatakse „spetsiesismiks”. Selle rassismi või seksismiga võrreldava nähtuse sisuks on inimese kui bioloogilise liigi kõrgemaletõstmine kogu muust elusloodusest. Ent loomulikult on rõhumine universaalne käitumismuster, mis hõlpsalt kuju vahetab: „Kui naist ei saa pidada täiesti inimeseks, siis pole ka imestada, et loom muutub ebahuvitavaks  asjaks!” (lk 58).     https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vajatakse-animaalset-teoloogiat/

Ja ühes neist Sieversi tekstidest on minu lemmikkoht: /—/Koduteel kõndides mässas mu hing. “Issand, sa tead, neil ei ole pattu. Kuidas sa void seda lubada? Ütle, et see kannatus ei ole täiesti absurdne, hävitav, väljaspool sinu halastuse piire! Ütle, et sa ei jäta kedagi üksi selle maailma valude mädasoos! Ütle midagi. Anna mulle üks märk!”

Ja siis see märk saabus.

Kui ma jõudsin tänavale, mis viib teelahkmele, kust algab minu kodukoha piirkond, nägin ma oma üllatuseks koera ja kassi istumas keset sõiduteed. Need loomad kuulusid ühele naabrile, kelle majast ma peaaegu iga päev mööda kõndisin. Kass ei näidanud end tavaliselt üldse, ja koer istus või lebas ukse ees. Igatahes minust ta ei teinud välja. Ma ei huvitanud teda üldse.

Ja nüüd istusid nad mõlemad keset tänavat ja oli näha, et nad ootasid….. /—/

Edasi peate ise raamatust lugema, sest peaaegu samasugune ime nagu kirjutaja seda koges, juhtus minuga siis kui sain aru, et seesama lõik on ainuke, mis mind aitab. Peamine, mis mind aitab. Loomaõiguslane nimelt otsib koguaeg alateadlikult abi, kasvatab paksu nahka, et loomade kannatusi kirjeldav info teda ennast ei tapaks või hulluks ei ajaks, läbi ei põletaks, skisofreenilises maailmas elamine vähegi talutav oleks. Alati ei aita mõttekaaslaste tugi, kogemusnõustamine ja iseenda eest hoolt kandmine, sest loomaõigusliikumine on tegelikult üsna armutu kamp, aga see on pikem jutt. Aitab ainult ebaratsionaalne lootus, et kuskil on midagi veel, mida me ei tea, sest maailm ei saa ju selline olla nagu ta on.

73261871_2600688866658818_306760840751611904_n

Siin- ja sealpool klaasi

Tänaseks leidsin ühe loo kassidest, mille kirjutasin 2-3 aastat tagasi ühe ajakirja palvel, mis ilmumist ei alustanudki.

Linn on. On. Ja  ei olegi mõtet arutada, kas see, et inimesed elavad linnades on hea või halb ja kas maal on parem või mitte. Ma olen maal, ma tean vastust; mäletan üheksakorruselise Lasnamäe betoonmaja raskust pea kohal kui elasin teisel korrusel ja seitse ülemist korda rõhusid.  See oli minu reaalsus, mis on igalühel erinev. Nii loomal kui inimesel. On neid inimesi, kellele linn meeldib ja, neid, kes seda endale valetavad. Ja on neid loomi, kes on linnas harjunud olema.

Kassidel ja ehk ka koertel ja teistel nn inimkaaslejatel on kehvasti läinud. Kui mõnel Pääsküla rabast linna sattunud rebasel ehk ongi võimalus oma loomulikku keskkonda tagasi minna, siis kassil seda ei ole. Tal ei olegi loomulikku keskkonda. Ta elab, kas siin või sealpool klaasi. Klaasist seespool elavad kassid vaatavad aknast, kuidas elu mööda läheb ja on heal juhul rahul sellega, mis neil on; inimene, hea söök, soe tuba ja veel paremal juhul on tal liigikaaslasest sõber ja teda viiakse vahel maale. Kui on ja kui viiakse.  Ma tunnen kasse, kes oskavad traksidega jalutada, aga selle õppimine ei läinud neil väga kergesti ja neid ei ole palju ehkki mul on väga palju kassidest tuttavaid. Paljud kassid elavad teisel pool klaasi, see tähendab, et neil ei ole tuba, igapäevast sööki ja oma inimest. Suur osa selliseid kasse elab kassikolooniates. Tallinnas ei ole praegu enam palju kassikolooniaid, aga oli. See ei tähenda, et just Tallinnas elaksid eriti head inimesed, kes on väga tahtnud kasse aidata vaid pigem seda, et kasse oli nii palju, et nad on hakkasid inimesi häirima. Kannatusi ei ole kerge näha. Kolooniaid on selliseid, kust loomakaitsjad on vahele seganud ja kassid on steriliseeritud, aga Eestis on küllalt veel neid, kuhu sekkuda ei ole saanud. Ma ei saa öelda, et seal elavad kassid loomulikku elu, aga võibolla mõnes elavad ka. Kui kass ei ole inimesega esimestel elunädalatel kokku puutunud, siis ta õpib kergesti ka metslasena elama, aga see ei ole kerge elu. Üldse mitte.  Võibolla neil siis ikka on kergem, kes kümme tundi klaasi taga oma inimest ootavad. Võibolla on.

Kui tahta kassi tundma õppida, tuleks talle otsa vaadata nii nagu inimeselegi. Inimeste tundmaõppimiseks me elame nende keskel ja kasutame empaatiat. Empaatia tähendab enamasti seda, et sa tunned sama, mis see, kes midagi kogeb, ilma ise seda kogemata. Ja see kogeja ei pea olema samast liigist. Samamoodi on kassidega. Kodutul kassil on kodutu kassi pilk. Inimestel on kombeks teistest liikidest endaga sarnaseid jooni otsida, et neid väärtuslikeks pidada. Kass on ju inimene sarnane küll, aga erinev ka nagu teisedki loomad. Ta ei mõtle ajalooliselt, tal ei ole sellist mälu. Ta ei tea, milliste meetoditega veel paarkümmend aastat tagasi kasse püüte, hukati, või steriliseeriti; ta ei tea, mida tehti kassidega lastekampade poolt Lasnamäe majade vahel. Ta ei tea, et veel kuus aastat tagasi hukati (loe tapeti) Tallinna toonases varjupaigas pea 90 % kassidest, kes sinna toodi; ta ei tea, et veel praegugi  uputatakse maal igas kolmandas või neljandas talus paar korda aastas kassipoegi veeämbrisse. Inimkaaslejatega nii tehaksegi ja ei tehta enam siis kui uued põlvkonnad inimesi peale kasvab.  Kass ei tea oma sünnipäeva ega sedagi, kas maailm on hukule määratud või mitte. Aga võibolla tunnetab paremini kui meie; tal on selleks aega.

Kujutage ette linna nimega Utoopia, mis on kujunenud inimeste käe all, kellele teised liigid on sama olulised kui ta ise. Selles linnas saaksid autojuhid trahvi kui kassi alla ajaksid, aga seda juhtuks väga väga harva, majade vahel on koridorid, et kassid ei peaks tänavat ületama; suurtes parkides võivad vabalt ringi liikuda nii kassid kui koerad; majadel oleksid kassiuksed ja kassid võiksid käia kohvikutes ja raamatukogudes ja kontorites ja haiglates oma inimestel külas. Muinasjutt? Jah…

Foto: Kretel Kuusk

DSC03509

Eetika paradigma peab muutuma

Täna jagan üht paar aastat vana pikka teksti, mis ilmus lühendatud kujul

Müürilehes ja tervikuna Loomuse kodulehel. 

Vihmase päeva lugemissoovitusena lisan veel parima eestikeelse veganblogi lingi, sest seal on aegumatuid nõuandeid ja põhjalikke seletusi kõigile, kel selle teema kohta küsimusi Vegani päevaraamat

 

Lugu ise on siin:

Loomade keele mõistjate elus on üsna tavaline aegajalt vapustuste osaliseks saada, olgu selle põhjuseks siis korduvad koledused, mida inimesed loomadega teevad ja mille suhtes immuunseks muutumine kõigil ei õnnestu või argiignorantsus, mida võib kogeda nii pealiskaudseid netikommentaare lugedes kui ka näiteks karusloomakasvatajaid kuulates. Ega viimastel suurt teadmistevahet olegi.

Karusloomakasvatajad väidavad, et kuna loomade keelt keegi ei oska, siis ei ole ka võimalik väita, et nood end puurides halvasti tunnevad. Ja pealegi – inimene on ju looduse kroon. Täpsuse huvides panen kirja, et kuulsin kaht viimast „fakti” õpilasliidrite kogunemisel riigikogus, kus loomade eestkostjad ja farmerid olid kokku kutsutud, et noortele näidata kui keeruline on poliitikutel otsuseid langetada. Ilmselt on just siin õige koht meelde tuletada populaarset nähtust nagu seda on tõepõhjata ühiskond.

Karusloomakasvatajatel on arvatavasti võimatu midagi muud väita senikaua kui nad veel oma sissetulekuallikaga tegelevad, sest kuidas muidu oleks võimalik üldse iseendaga läbi saada. Pealegi on inimese ülimuslikkusse ja loomade mittetundmisse kerge uskuda, sest seda toetab üldine ühiskonnas käibel olev eetiline paradigma. Ma ei ole ainus, kellele tundub hoopis vastupidi – loomade ekspluateerimine on tervikuna ebaeetiline tegevus. Moraalialased väited on tavaliselt normatiivsed; ühiskonnas kasutuselolev eetiline norm räägib heal juhul loomade heaolust, tihtipeale täpsustamata, mida selle all mõeldakse.

Minu ja mu mõttekaaslaste eetiline norm toetub mitmest asjaolust koosnevale aluspõhjale. Aegade algusest peale on filosoofid loomade ühiskondliku staatuse asjus inimeste südametunnistusele koputanud ja korralik loomaõiguslane teab neist tsitaate peast, aga ükski neist ei saa tänasel päeval olla piisavaks argumendiks omaette; oma mõtete toetuseks küll. Kõige mastaapsem asjaolu on ilmselt keskkonnakaitseline aspekt tänu millele löövad loomakaitsjatega järjest enam kampa rohelised, looduskaitsjad ja loodusteadlased, sest kas või ühtainumast fakti, et tänasel päeval kasutatakse loomade pidamiseks või neile sööda varumiseks ühte kolmandikku jäävabast maismaast, on raske ümber lükata.

Teadmine, et loomatööstuses mitteosalemine või vähe osalemine – pean silmas veganlust või loomsete toiduainete vähendamist – on pigem tervislik otsus kui ohtlik valik jõuab ka meie inimeste teadvusesse hoolimata vanema põlvkonna toitumisteadlaste kramplikust vastuseisust. Ja ka neid tuleb mõista; meie kultuuriruumis ei ole juba ajaloolistel põhjustel söömist ja eetikat osatud seostada. Minagi mäletan neid päevi, mil süüa ei olnudki ja eetikast rääkimine tundub seda meenutades kohatu edevusena.

Kõige olulisema osa veendumuse aluspõhjast moodustab kindlasti see, mida loomadest tänaseks päevaks teatakse. See, mida etoloogid on teada saanud ja kirja pannud toetab tõsiselt maailma vanimat uurimismeetodit – vaatlust. Loomade olemuse tajumine, teadmine nende vajadustest on enamus loomade eestkostjatele sama selge kui see, et maakera on ümmargune. Meediatarbijad on viimasel ajal korduvalt kuulnud, et kõik seda ei usu; maakera olevat lapik ja tõestatagu, et see nii ei ole. Teoreetiliselt on nii, et kui ma hakkan koduõuelt astuma, siis jõuan mõne aja pärast tänu sellele, et elan ümmargusel planeedil samasse kohta tagasi. Loomade rikast siseelu on raskem tõestada. Kõike on raske tõestada kui tahetakse näha ja uskuda midagi muud.

Me kõik teame peamisi koledusi, mis loomadega loomatööstuses tehakse. Oleme vähemalt kuulnud ja püüdnud unustada seda, et kuketibud visatakse elusalt purustisse, sest neid ei ole inimesel tarvis; et sigadel ja teistel loomadel tehakse mitmeid protseduure (sabade lõikamine, kastreerimine) ilma narkoosita; et vasikad võetakse emade juurest varakult ära, mis põhjustab tugevat kurbust ja distressi mõlemas pooles; et loom võib enne nülgimist elus olla kui teda ei ole korralikult tapetud; et broilerid kasvatatakse tehislikult nii suureks, et nende jalad võivad murduda; et veiseid ja sigu veetakse ööpäevade kaupa teistesse maadesse tapmiseks ja tee peal hoolitsetakse nende heaolu üle väga vähe kui üldse.

Igale terve mõistusega inimesele peaks vastu hakkama, et tundlikke olendeid niiviisi koheldakse ja sestap räägitaksegi järjest rohkem loomade heaolust, mis on kindlasti tervitatav, aga millest on lihtsam rääkida kui reaalsuses korraldada. Kui loomade elus kõiki heaoluaspekte arvestada, jääb loomapidaja kasum saamata. Sellest hoolimata mängivad loomade eestkostjad justkui kahte mängu; soovitavad nii mõnedki loomapidamisviisid lõpetada, aga seni kui see võimalik ei ole; tõsta heaolu nii kõrgele kui vähegi saab.

Eestkostjaid ajendab seda tegema peale faktiliste teadmiste veel tugev sisemine vajadus. Soome filosoof Elisa Aaltola rääkis hiljutisel Helsingis toimunud loomauuringute päevadel, et oletus sellest, et moraal põhineb ratsionaalsel kaalutlusel on domineerinud nii läänemaade filosoofias tervikuna kui ka loomaeetikas. Praegu on hakatud uskuma, et nii moraalsed väärtused kui põhimõtted tuginevad tihtipeale ka mitteratsionaalsetele põhjustele nagu tunded.

Tunnete olulisusest räägib ka teine akadeemik; Andreas Weber: “Juba sajandeid püüab teadus meile selgeks teha, et meie rõõm teistest elusolenditest on sentimentaalne illusioon. /…./ Ebaõiglaselt nagu selgub. Sest teadlased avastavad tänapäeval, et just nimelt meie tunded juhivad meid kaasaegsete loodusteaduste põhiküsimuste juurde”.

Loomade “keele õppimisse”, neist rohkem teada saamisesse, võib suhtuda kahte moodi. On paljugi sellist, mis on vähemalt teistele imetajatele sama omane kui inimesele ja millest näiteid tuues võib kergesti antropotsentristidelt antropomorfismisüüdistuse saada, aga on palju ka seda, mida me veel ei tea ja ilmselt ei saagi teada.

Baltisaksa soost teadlane Jakob von Uexküll võttis kasutusele mõiste omailm (umwelt), mis on organismi omakeskne maailm lähtudes eristustest, mida see organism teeb. Erinevat liiki organismidel on samas keskkonnas erinevad liigiomased omailmad. Iga eluvorm kogeb oma elu positsioonilt, mida ei saa teisele vormile üle kanda. See tähendab, et me ei saa kunagi päris täpselt teada, kuidas on olla ämblik või kuidas tunneb ennast hai. Ja see teadmatus võiks meid ju teisi liike koheldes ettevaatlikuks teha; tegelikkuses on aga hoopis vastupidi.

Tegelikult oli palju sellest, mida tänapäevased etoloogid alates 30ndatest teavad ja arendavad teada juba Charles Darwinile. Teadusfilosoof Thomas Kuhn tsiteerib teda oma raamatus nii: “Sügava arusaamisega kirjutab Darwin oma Liikide tekkimise lõpus: “Kuigi ma olen täiesti veendunud selles raamatus esitatud vaadete õigustes…, ei looda ma mingil juhul veenda kogenud loodusteadlasi, kelle vaim on varustatud arvukate faktidega…. Aga ma vaatan usaldusega tulevikku, noorte pealekasvavate loodusteadlaste poole, kes on võimelised erapooletult uurima küsimust mõlemast küljest””. Kuhn kirjutab sealsamas ka teadlaste kaitseks: “Kanda oma lojaalsus ühe paradigma suhtes üle teisele paradigmale tähendab elada läbi konversioon, mida ei saa peale sundida.”

Arvan, et seda konversiooni oleks tänapäeval tarvis tervel ühiskonnal ja asi ei ole enam ammu selles, mida me loomadest teame, vaid selles, mida me neist teadmistest tahame kasutusele võtta ja mida mitte. 

2007. aastal ajakirja “Times” poolt üheks mõjuvõimsamaks inimeseks nimetatud USA-Hollandi etoloog Frans de Waal kirjutab oma tähendusrikka pealkirjaga raamatus “Kas me oleme piisavalt targad selleks, et aru saada kui targad on loomad” järgmist: “Kui me katsume aru saada, millisel vaimsel tasandil tegutsevad teised liigid, siis tegelik väljakutse ei tulene niipalju loomadest vaid hoopis meist endist. Inimese suhtumised, loovus ja kujututlusvõime on siin määrava tähtsusega.” Waal kirjeldab loomade tajusid, teadmisi, oskusi, tundeid: “Kuuleme uutest uurimustest, et rotid võivad oma otsuseid kahetseda, varesed kasutavad tööriistu, kaheksajalad tunnevad inimesi nägupidi, spetsiaalne närvirakk võimaldab ahvidel õppida üksteise vigadest. Räägime vabalt loomade kultuurist ja empaatiast ja sõprussuhetest. Midagi ei ole enam võimatu, ka mitte ratsionaalsus, mida kunagi peeti ainult inimloomusele omaseks. “ Waali raamat ilmus eelmisel aastal. Tänavu aprillis ilmus USA loomauurijate Marc Bekoffi ja Jessica Pierce’ raamat “Loomade agenda”, mille autorid ütlevad, et teadus ja see, kuidas inimesed loomi kohtlevad, on sünkroonist väljas. 60ndatest alates on teaduslikud arusaamad sellest, kuidas loomad mõtlevad, teavad ja tunnevad mõõtmatult kasvanud ja tegelikult võiks oodata loomadesse suhtumises suurt muutust.

Ohtralt teaduslikke uurimusi on jõudnud tulemusteni, mis näitavad, et loomad vajavad tunnet, et nad ise kontrollivad oma valikuid ja elu; et nad kannatavad kui kaotavad enesemääratluse võimaluse. Uurimused õpitud abitusest näitavad, et loomad, kes pannakse korduvate ja vältimatute stressorite meelevalda (nagu elektrišokid ja siledate külgedega veeanumas edasi-tagasi ujumine) kannatavad psühholoogiliselt ja püüded nende vastumeelsete stiimulite eest põgeneda tekitavad sügava meeleheite. Vangistus, sotsiaalne isolatsioon, krooniline stress, mis on miljonite loomade saatuseks, viivad mõõdetavate muutusteni ajus, sh neuraalse plastilisuse kaotuseni. Vabadusekaotuse mõju on näha ka vaadeldavas käitumises.

Vangistatud loomadel on tihti ebanormaalseid stereotüüpseid käitumismustreid nagu siis kui jääkarud kõnnivad oma territoorimumil loomaaias lõputult edasi tagasi, rotid, kes nagu peitliga oma hambaid lõhuvad obsessiivselt laboripuuride varbu närides ja lemmikloomadest papagoid, kes omaenda sulgi välja kisuvad. Eelmisel aastal kirjutas Soome bioloog Helena Telkäänranta oma raamatus muuhulgas loomade nendest tajudest, mida meil ei ole; ultraviolettnägemisest magnetite tajumiseni. Telkäänranta teatab, et hiirte ja rottide hoiatus- ja valuhüüetest on suurem osa ultrahelitasandil, mida inimkõrv ei kuule. Sellepärast avavad laborikatsete ajal loomad ainult suu, mis loomkatsete tegijale just väga dramaatilisena ei paista. Pean ütlema, et see on mulle uudis ja näriliste ultrahelitasandil häälitsemine on esimesel mõistmisel midagi sellist, mida ma ei olekski väga tahtnud teada.

Oluline on see, et kogu see vanem ja uuem info loomade olemusest jõuaks otsustajateni, valikute tegijateni. Me ei vaja teadusrevolutsiooni, vaid seda, et info oleks argiteadvuse osa ja tänu sellele eetiline süsteem muutuks; loomade ekspluateerimine ei oleks enam norm ja iseenesestmõistetavus. See, et nooremate põlvkondade hulgas on kasvavalt palju eetilisi tarbijaid; et meedia loomadest kas või pealiskaudselt lakkamatult kirjutab; näitab, et eetiline paradigma on muutumas. Kuni selleni kui ühiskond võtab vastutuse ka teiste liikide eest.

Viited:
http://www.worldwatch.org/node/549
https://elaintutkimus.files.wordpress.com/2017/04/elc3a4intutkimuspc3a4ivc3a4t17_abstraktit2.pdf
http://nymag.com/scienceofus/2017/04/our-behavior-toward-animals-hasnt-caught-up-to-the-science.html
Frans de Waal. “Are we smart enough to know how smart animals are”.2016. W. W. Norton & Company, Inc.
Andreas Weber “Kõik me tunneme”, Varrak 2011
Thomas S. Kuhn. “Teadusrevolutsioonide struktuur”. Ilmamaa 2003
Helena Telkänranta. “Millaista on olla eläin?”, SKS 2015

75521715_738283133355938_24706850909847552_n

Söödaveskimõrv

Kohtusin sel nädalal omaealise soomlannaga ja muuhulgas rääkisin talle Tuulispää Mikkost (#mikkothemink). Et kui elav ja uudishimulik see naarits on, kuidas talle meeldib ujuda ja mängida ja kui erinev on tema elu liigikaaslaste omast, kes elavad farmides.  Millegipärast läks mu vestluskaaslase pilk tumedaks ja ta ütles, et alati kui karusloomafarmidest juttu on, tuleb tal meelde üks lugu, mis juhtus tema noorpõlves. Nimelt oli ta isal üks põgusalt tuttav karusloomafarmer, kes olevat neil kunagi mingil põhjusel isegi külas käinud ja lausa koos naisega. Viimane asjaolu jäi talle meelde sellepärast, et karusloomakavataja mõrvas oma naise ja teo varjamiseks söötis karusloomadele muu toidu seas sisse. Ja see õõvastav lugu tuli mullegi mälukihtide alt meelde. Küllap olin seda telekast YLE uudistest näinud, kust mujalt.

Mälu petab inimest rohkem kui me teame. Tegelikult juhtus 1980. aastal Juukas Põhja-Karjalas niisugune lugu, et naise mõrvas tema naaber, kes oli ka karusloomafarmer. Mõrvale eelnes pikaajaline naabritevaheline tüli; nimelt süüdistas mõrvar naist ja tema abikaasat aretusminkide ja kärhrikute salaja varastamises ja vahetamises, ähvardas mõlemaid maha lüüa, söödaveskis ära jahvatada ja loomadele sööta.

Ühel päeval oligi naine kadunud. Mõrvarit hakati kahtlustama ja mõne aja pärast tunnistas ta oma teo üles. Kohtuprotsess oli pikk, eluaegne vanglakaristtus mõisteti talle mõningatel tehnilistel põhjustel lausa kahel korral. (Praegu ei ole muide üldse teada, kas ta on elus ja hoopiski vabanenud). Kohtuprotsessi venitas ka süüdistatu ütluste muutumine. Esialgu jäi ta endale kindlaks, et peale naise kiviga surnukslöömist jahvatas ta laiba söödaveskis toiduks, aga kui see kriminalistide poolt kinnitust ei leidnud, siis tunnistas üles, et oli enamuse laibast hoopis 500 km kaugusele sohu uputanud ja kährikutele söötnud ainult mõne tüki. Ühe versiooni järgi oli söödaveski laibatükkidest ummistunud ja sestap esialgne plaan ei õnnestunud.

Juhtum jäi soome kriminalistikaajalukku siiski kui “söödaveskimõrv” ja kuuldavasti olevat see nimetatud toimumise aastal  “aasta isikuvastaseks kuriteoks”, aga viimane ei ole küll kontrollitud fakt, võibolla nimetati kuidagi teisiti, meelde jäi ta paljudele igal juhul.

Tänaseks on Põhja-Karjala piirkonna karusloomakasvatus vägagi kokku kuivanud. Savo-Karjala piirkonnas (seega kahe maakonna peale kokku) on ainult 7 farmerit, kes kuuluvad karusloomafarmide ühingusse. 80ndatel oli piirkonnas karusloomafarmide asutamise buum. Internetifoorumites kirjutatakse, et neid tekkis sinna nagu seeni pärast vihma, palju oli vägivalda, samakaajamist, omavahelisi tülisid ja just selle buumi ajal kui piirkonnas oli üle 80 farmi, toimus ka söödaveskimõrv.

Ehkki ma päris kindlasti ei pea õigeks mustvalget suhtumist (farmeid – halvad, loomakaitsjad- head) jäin ikkagi mõtlema sellele kuipalju karusloomakasvatajate töö ebaloomulikkus alateadlikult mõrvale kaasa aitas? Kui palju mõjutab inimest elamine sellises kurjusepesas, kus tapmine on loomulik?Ja veel; Kui palju mõjutas söödaveskimõrv karusloomakasvatajate mainet nende põlvkondade hulgas, kes seda veel mäletavad? Nii või teisiti on selle tegevusvaldkonna väljasuremine kasulik nii loomadele kui inimestele.

74209729_949743622057542_2828813220905484288_n.png

 

 

Kas veganil võib lemmikloom olla?

Veganite lemmikloomad on üks selline teema, millest iga vegan rääkidagi ei taha. Lemmiklooma võtmine ja tema eest hoolitsemine toob endaga kaasa otsuseid ja valikuid, mis on vahetevahel vegani maailmavaate ja moraalinormidega vastuolus. Ka on lemmikloomade pidamine üks selline teema, mida veganitele alatasa nina alla hõõrutakse. Eriti karnivooride pidamine. No võtame näiteks kassid. Mis vegan mina oma 12 kassiga õieti olen?

Ka ühes hiljutises blogipostituses tuli veganite lemmikloomandus jälle jutuks. Ajakirjanik, kes minu küsimusele vastates oma veganvaateid kaalus, küsis vastuseks, “Lõpuks üks küsimus ka: kuidas ja mis tundega vegan oma kassidele või koertele lihast tehtud krõbinad või pasteete annab (või liha naturaalsel kujul)? See on ju ka põhimõtteliselt selle julma äri toetamine.”

Paar lugejat katsus sellele küsimusele vastata ka. Ja tunne ei paistnud hea olevat. Veganid ütlesid, et nad mõtlevad sellele dilemmale kogu aeg ja lemmikloomad olid neil enne kui nad veganiks hakkasid jne.

Tulen korraks sõna “lemmikloom” juurde, mille meelega kirja panin ja mida ma ise  praktiliselt  kunagi ei kasuta. See sõna ei kõlba mitte kuskile ja tavaliselt ütlen “niinimetatud lemmikloomad” kui just juriidilise kontekstiga tegu ei ole, sest loomakaitseseaduses ja selle määrustes on sõna lemmikloom kirja pandud küll. Igapäevases kontekstis kasutan tavaliselt looma nime ja kui sellest ei piisa, siis liiki; räägin näiteks kassidest ja koertest. Veel nimetan neid pereliikmeteks, sõpradeks, hiljuti avastasin, et olen teinud uue sõna “koerlaps”, sest tõesti – mul on palju sõpru ja tuttavaid, kes käituvad oma loomadega nagu lastega ja ma ei pea silmas nende mähkimist ja lehvide pähesidumist ja muid asju, mida inimlapsega võiks teha vaid pühendumust, kannatlikkust, tähelepanelikkust ja oma pereliikme vajadustega arvestamist. Lemmikloom on midagi muud; loom, kes on võetud, vahel ka ostetud, selleks, et inimesele meelehead teha ja see on samasugune loomade ekspluateerimine nagu muud viisid.

Kuidas siis korraldada nii, et pereliikme eest hoolitsemine oleks vegan? Esiteks ei osta vegan looma vaid tavaliselt võtab varjupaigast, vahel ka sõpradelt-sugulastelt, kes oma loomaga ise hakkama ei saa või on midagi juhtunud. Vegan ei pea õigeks loomade aretamist ja sestap steriliseerib ta oma looma. Ei pea vist ütlema, et tõuloomade aretamine ei ole sugugi õigem kui mistahes loomade paljundamine. Koeri ja kasse on liiga palju, kõikidele ei jagu häid peresid ja loomulikke elutingimusi. Ma saan aru, et see ei kõla väga loomaarmastajalikult, aga ma ei ole kindel, kas kasse üldse väga olemas olema peaks.

Kui koera võib üles kasvatada ka taimse toiduga, siis kassi küll ei saa. Tema on kiskja ja karnivoor ja sestap peab talle loomset toitu andma ja see on keeruline tõesti. Ja samas alternatiivi ka ei ole. Üks võimalik variant on kass freeganina üles kasvatada, mis tähendab, et talle saab anda seda loomset toitu, mis muidu ära visatakse. Kassi inimene peaks seljuhul prügisukeldumist harrastama, sest muud moodi loomseid jäätmeid ei saa. Poed nimelt ei tohi inimestele jääke üle ukse anda, nad tohivad “parim enne” loomseid tooteid anda ainult neile varjupaikadele, millega on sõlmitud vastav leping. Enamasti aga varjupaigad sellist lepingut sõlmima ei torma, sest kõik pakutavad loomsed tooteid ei sobi hästi, inimestele valimistatud toodetes on liiga palju soola ja muid maitseaineid, säilitusianeid jne. Kogu see toidu äraviskamine on üldse üks omaette ja täiesti seletamatu teema. Mõelge; kui ma pidasin Hiiumaal loomade varjupaika, siis kandis üks pood meile maha 3 tonni loomseid tooteid igal aastal. Ainult üks pood ja seda Hiiumaal, kus talvel elab võibolla 6000 inimest kui sedagi.

Mulle on alati tundunud, et need veganid, kes otsustavad süümekate vältimiseks või moraalselt õigesti elamise pärast mitte looma võtta, teevad midagi justkui valesti. Muidugi peab alati kõik hästi läbi mõtlema nagu lapsegi hankimise puhul, sest jätkuma peab nii aega, tervist, oskusi kui raha. Tundub aga, et kui inimene on sellepärast, et loomade ekspluateerimine ei ole õigustatud, veganiks hakanud, siis oleks tal ka oma loompereliikmele palju pakkuda, aga võibolla see ei pruugi nii olla? Pealegi kipun ma ikka ära unustama, et mõni on vegan oma isikliku tervise tõttu ja ei teagi loomadest eriti midagi. Mulle tundub, et eetilised valikud toovad alati moraalseid kohustusi juurde.

Igal juhul oleks hea kui näiteks kassiabiühingud ja veganorganisatsioonid üksteisele läheneksid ja üksteist paremini mõistaksid. Need veganid, kes konkreetselt loomi aitavad, päästavad ja toetavad teevad seda nende loomade pärast, kes juba on. Kes on olemas, kes on isikud kõigi oma soovide ja vajadustega ja sestap peab neid ka aitama.

Foto: Annika Lepp

DSC_3824.jpg

 

Thanks, Lauri

Lugesin eile ERRi arvamusportaalist Lauri Vahtre kurja juttu siin  ja ega selles midagi erilist polnudki; jälle üks tekst teiste omataoliste seas, millest suurt midagi ei sõltu. Aga ega ma ikka aru ei saa, miks mõned inimesed aega tagasi tahavad pöörata ja tänapäevaste arengutega üldse rahul ei ole.

Kas teate seda tunnet, et kui midagi on nii vastumeelde ja on teada, et sellest jõud mingil juhul üle ei käi, siis kipuvad superlatiivid ja muu selline suust välja tulema. Eesti keeles ju enam sõna “väga” suurt midagi ei tähenda, hästi on asjad siis kui nad on superübermegahästi. Lauri Vahtre selliseid sõnavärdjad korraliku eestlasena endale muidugi lubada ei saa ja sestap räägib ta süvalollusest, laenates selle sõna vist ühelt teiselt rahuolematult.

Midagi ei ole teha; kõik need asjad, mis Lauri Vahtrele vastu hakkavad ja mida ta lolluseks peab, on päriselt olemas. Kliimamuutus on alanud; inimene ekspluateerib armutult tundlikke olendeid; suur osa inimesi ei tunne end praeguses ühiskonnas hästi – nende õigusi ja vabadusi riivatakse. Ja kuna need asjad puudutavad meid kõiki, siis pole mõtet rääkida vähemustest.

Mulle tuli meelde kunagise Emmaste valla kunagine konstaabelt, kes koolikoosolekul laste suunas näpu majadevahelisel platsil olevale noortekeskuse nime kandvale paariruutmeetrisele putkale suunas ja noomis; Mis teil viga on- teil on ju seal kõik olemas. Tõsi – noomitavad noored ei olnud tegelenud maailmaparandamisega vaid lärmasid niisama. Neilgi oli keeruline maailmaga hakkama saada.

Parem näide asjast arusaamiseks on vist see, mida minuteada ei juhtunud. 80ndate noorterahutuste ajal ei tulnud keskealised kurjustama, et lõpetage oma lollused, te ei tea elust midagi, teil on kõik olemas, meid saadeti omalajal Siberisse, aga teie ei taha siin vene keeles matermaatikat õppida.

Lauri Vahtrega ühtemoodi mõtlevad võiksid ju lõpuks aru saada, et just seda, mis praegu toimub, nad ju omalajal iseseisvusvõitluses taotlesidki. Sõnavabadust, inimõiguste täitmist, võrdõiguslikkust.  Kui nii ei olnud, siis mida Vahtre sõpruskond õieti taotles? See ongi ju vaba ühiskond. Õnneks on ju küllalt palju neid eakaaslasi, kes tegid iseseisvuse taastamiseks rohkemgi ja toetavad praegu igal võimalikul moel lumehelbekesteks nimetatud põlvkonda.

Äkki see on nii, et nagu on olemas menopausi aegne kaalutõus, siis on olemas ka midagi muud ärahoidmatut? Et peale viiekümneseks saamist tekib hormonaalne vajadus säilitada status quo? Et muidu läheb ärevaks ära ja ei saa enam hakkama?

Sest miks muidu kirjutada nii nagu Vahtre valuliselt teeb; “Lumehelbekestel, sooneutraalidel ja võitlevatel vikerkaarlastel pole ilmselt aimugi, kui pingule on nad oma rumaluses ja eneseimetluses tõmmanud teatud ühiskondlikud vedrud ning kui painavaks on tuhandetele inimestele muutunud nende vaikne – aga sageli ka kärarikas –, kuid igal juhul söövitav vaimne terror.”

Kui asjad on nii halvasti nagu praegu, siis peavadki ühiskondlikud vedrud pingule tõmmatud olema ja küllap on meil sellest aimu. Iga valulik reaktsioon näitab, et sõnumit võetakse kuulda ja mõeldakse kaasa.

Ma saan aru küll, et Vahtre ja tema mõttekaaslased kardavad ühiskondliku stabiilsuse katkemist. Otsides Vahtre küsimusele “Kuidas küll” vastust, sain aru, et muud vastust ei saagi olla kui talle meelde tuletada, et rahulikku eksisteerimist ei ole mõtet oodata. Tuleb laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja aegsed kogemused meelde tuletada, targad teadlased kaasa võtta ja lokkide lehvides koos noortega barrikaadidele ronida. Olgu siis tõrvikutega või ilma.

VGKids Sticker Template

 

 

Miks Sa vegan ei ole? (II osa)

Kaks head tuttavat, kelle vastuseid ülaltoodud küsimusele väga ootasin, saatsid oma pikad vastused natuke hiljem kui teised. Nii tulebki eelmisele blogipostitusele (Miks sa vegan ei ole?) järg.

Tean, aga kahtlen

Ajakirjanik: Olen viimastel aastatel märkimisväärselt liha söömist vähendanud ja koju naljalt enam liha ei osta. Ennekõike olen kokku tõmmanud sea- ja lehmaliha tarbimist, kuna sigu ekspluateeritakse mu meelest kõigist loomadest kõige brutaalsemalt ja ka lehmaliha söömine tekitab alati teatava süütunde. Lambalihaga on veidike lihtsam, sest tundub,et lambad vähemasti saavadoma elu jooksul väljas käia, kuid küllap on samas tõsi seegi, et suur osa neist tapetakse talledena. Eks see on raske teema. Ma muide arvan, et olen kõvasti juurde võtnud just seetõttu, et liha ehk proteiine mu menüüs eriti pole ja igapäevane toitumine süsivesikute ja rasvade poole kaldu. Aga nädalas korra või kaks ma liha või kala (enamasti kala) ikka söön. Sedavõrd olen siiski edasi arenenud, et poest puurikanade munasid enam ei osta. Olen vabalt peetavate kanade munade puudumisel jätnud lihtsalt ostmata. Kas ma kujutaks ette täiesti lihavaba elu? Usun, et seda oleks lihtsam viljeleda mõnel soojemal laiuskraadil (kus puu- ja köögivilja valik rikkalikum) ja/või kõrgema sissetuleku juures. Kõikvõimalikud lihavabad burgerid ja sojapiimast tehtud tooted on meil ikka kahjuks märksa kallimad kui “traditsioonilised tooted” ja mul ei ole lihtsalt raha selle jaoks. Samas – näiteks Aasias reisil olles valin hea meelega  menüüst sojaga tehtud toite ja ei igatse lihatoite üldse. Lõpuks üks küsimus ka: kuidas ja mis tundega vegan oma kassidele või koertele lihast tehtud krõbinad või pasteete annab (või liha naturaalsel kujul)? See on ju ka põhimõtteliselt selle julma äri toetamine.

Kui klõps ära käib

Vabakonnaasjatundja kirjutab vastuseks nii: Peamiselt on põhjuseks ikka seesama laiskus ja harjumus: käin väljas lõunat söömas ja veganina peaks ilmselt toidu kodust kaasa võtma või rohkem aega ja raha kulutama, sest päevapakkumised on harva veganid. Viimase paari aastaga olen küll ka väljas süües teadlikumaid valikuid teinud, samamoodi ise kokates, minnes taimsema või vähemalt lähedal-mahedalt toodetu peale. Suurtööstuselt katsun üldse mitte midagi osta, sest nemad on kogu maailma pekki keeranud. Lõpuni kõike kontrollida muidugi ei suuda, usun silte pakendil. Restoranides ei oska aga 99% teenindajatest öelda, kust nende kraam pärineb. Muutustega käitumises on ju paraku nii, et inimene ei pea põhjendama tänast, vaid just seda muutust, mis nõuab ikka tugevat klõpsu peas, vähemalt toitumisel. Ju sinu praegune küsimus aitas mind ka natuke edasi. Aga kas nii palju, et loobuda ka nii suurtest lemmikutest kui juustust või kohupiimast (kokkuvõttes maitseharjumustest), ei julge veel lubada. Et mu keha või seltskond takistaks veganlust, ei usu. Pigem näen, et viimastel aastatel on sotsiaalne suhtumine ikka nihkumas: enam ei peeta napakateks veganeid ega karsklasi. Küllap on ka mõlema käitumise eestkõnelejad veidi vastuvõetavamaid sõnumeid hakanud koostama, mis esimese asjana trotsi või häbitunnet ehk vastupidist efekti ei tekitaks. Infopuudust mul ilmselt ka ei ole, küll aga võin osa infot ise ära blokeerida, sest teadmatuses on mugavam mitte midagi muuta ja teha nägu, et kui halb see olukord ikka olla saab …

Ja lõpetuseks

Keegi ei küsinud seekord, et miks ma neid vastuseid otsin. Ja kui olekski küsinud, siis oleksin sama lihtsalt vastanud nagu küsimuski vormistatud oli. Ma nimelt usun (sinisilmselt?), et veganid loovad uut normaalsust. See normaalsus arvestab asjaoluga, et loomad ei taha inimeste poolt ekspluateeritud olla.

72457116_1118959031828100_7104777494233874432_n

Miks sa vegan ei ole?

Küllap on kõik kuulnud seisukohta, et veganid on pealetükkivad. Võimalik, et see niimoodi mõnele tundubki, sest kui inimese toiduvaliku (loe: toidulaua) kallale minnakse, siis ärkab temas ilmselt midagi ürgset ja tekib hirm, et jahisaak või leivatükk võetakse käest. Toit on baasvajadus, energiaallikas ja sellega on seotud nii palju erinevaid harjumusi, et toitumise muutmine on midagi ümbersünni sarnast. Mulle näiteks ei meeldi kui keegi minu toiduvalikut arvustab ja see on ju kerge juhtuma kuna kõik on nii hirmus terviseteadlikud ja valikuid on palju. “Näed, Sulle endale ka ei meeldi kui keegi Su toidu kohta midagi ütleb”, ütles üks sõber võidukalt kui ma talle sellest rääkisin. Ei meeldigi, aga ma olen vegan teiste pärast, mitte iseenda ja see on ju natuke teine asi. Ma ei hakka praegu rõhutama, et veganlus on vägivallavaba elulaad ja toitumine on üks selle osadest.

Nii küsisingi paarikümnelt tuttavalt, miks nad veganid ei ole ehkki on loomasõbrad ja sain mõned vastused ka. Kuna küsimise kanaliks oli Facebooki chat ja valimi moodustasid inimesed, kellest ma teadsin, et nad ei hakka mulle ilmselt kohe taimede tunnetest rääkima, siis ei ole muidugi tegemist sellise vastuste kogumiga, millest saab järeldusi teha. Aga kõik tavalised põhjused on siin üles loetletud küll ja võibolla pakuvad huvi just veganitele, kes tahaksid nö teist poolt paremini mõista.

Infopuudus

Poliitik kirjutas vastuseks, et ta ei näe vastuolu. See ilmselt tähendab, et ta võib loomasõber olla küll, aga neid sellegipoolest tarbida. Ta ei ole loonud seost, mille minagi lõin üsna küpses eas ja peamine põhjus hiljaksjäänud arusaamaks oli infopuudus.

Kultuuriklubi pidaja kirjutas: Ma olin vegan täitsa mõnda aega. Siis hakkasid tervisejamad. Ja arst ütles väga veendunult ja korduvalt, et liha peab sööma, muidu ei saa korralikult terveks. Ja siis sõin jälle. Vahepeal läksin jälle pooleldi taimetoidu peale, aga siis tuli omajagu tööprojekte, kus ei olnud söömise ajal (head) taimset varianti pakkuda ning see tegi toidu lihasemaks jälle. Nüüd olen jälle hakanud natukene liha vähemaks võtma, vähemasti kodus süüa tehes proovin. Polnud mõnda aega kiire elutempo tõttu toitumise küsimusele mõelnud, just mõni nädal tagasi tuli uuesti pähe ja hakkasin menüüd mudima. Ja nüüd siis Sa kirjutasid, mis tundub nagu järgmine märk, et peaks võimalikult taimseks tagasi ikka minema. Tundub, et see käib mingite kiiremate ja vähem teadlike perioodidega kaasas, kuna taimse toidu puhul on vaja söögikohtade peale eraldi mõelda või tööprojekti puhul ekstra märku anda et kas saab taimetoitu võimaldada jms, siis lihaga toit on vaikimisi valik justkui.

Üks Hiiumaa tüdruk ütles (ja ma usun teda ka), et ta pole kunagi sellele mõelnud, aga ehk sellepärast, et inimene on aegade algusest saati on liha söönud ja organismile on see vajalik. Väga raske on vajalikku kätte saada vaid taimedest. Kõiki maailma loomi ei saaks ju nagunii ellu jätta, see poleks realistlik. Kindlasti on loomade käsitlemine läinud väga ebainimlikuks ja sellepärast ei tarbi ma ka peaaegu üldse muud liha kui kana ja kala.

Ja mugavus

 “Kõige lihtsam ja selgem vastus oleks nõrk iseloom”, kirjutas semiootik. “Küllap ma olen laisk end muutma”, vastas poejuhataja, midagi pikemalt lisamata.

Ja kunstnik räägib enda kohta nii; “Ma olen lähenenud veganlusele küll, aga küllap pole ma seda nii põhimõtteliselt teadvustanud, ma pole tegelikult üldse põhimõttekindel inimene, olen laisk ja lohakas. Mugav ka. Ma pole tegelenud enda süvitsi kurssi viimisega ning kuna kannatan aneemia all, on olnud justkui lihtsam oma isudele alluda.”

Bioloog kirjutab: Lühike vastus sellele küsimusele on, et ma olen selleks ehk liiga mugav? Ma ei armasta süüa teha ja ka ei oska seda eriti, samuti on mul väga palju toidutalumatuseid ja allergiaid, mis veganluse puhul tähendaks seda, et mul peaks iga päev kodus tehtud lõuna endal kaasas olema (kui ma ei taha toituda banaanidest ja karulikrõpsudest jms), mis omakorda eeldaks, et mul oleks õhtul jaksu pärast 10-11 tunnist tööpäeva see ette valmistada. Sest väga sageli lisatakse just vegan- ja taimetoitudesse nende mitmekesistamiseks nt aasiapäraseid maitseaineid, erinevaid vürtse, seemneid-pähkleid-kookospiima jms mis tagavad mulle tugevad valud ja seedehäired mitmeteks päevadeks. Sisuliselt kõik, mis on soolast ja mustast piprast eksootilisem on minu kõhule kindel EI ja taimetoitudes kiputakse nende maitsetega enam mängima. Aga liha ja kalatoitude puhul on lihtne leida kohta, kus ma saan üsna kindel olla, et toit on mulle ohutu. 100% vegan hommikusöögid on minu kodus juba aastaid, samuti ei jõua minu koju liha juba mitmeid aastaid, muna ja piimatooted kodus külmkapis leidub, ning lõunasöökidega põrun pea igapäevaselt kuna mugavaid alternatiive ei tundu olevat.

Poolel teel?

Noor ajakirjanik kirjutab pikemalt: Ma olen veganluse peale mõelnud, aga minu piir jookseb hetkel teise koha pealt – olen igasuguse masstootmise vastu. Olen vastu, et kanad kasvavad rõvedates puurides ja veised rõvedates lautades ja neist ei hooli mitte keegi. Nad ei ole elusolendid, vaid neid nähakse kui lihtsat lihasaadust. Olen tegelikult ka kogu tehisliku keskkonna (linnakeskkonnad, inimmassid) ja ületarbimise vastu ning hinges eelistan ja püüan oma elus liikuda  sellises suunas, mis on inimese jaoks olnud ürgselt loomulik, see kehtib nii toidu, väärtushinnangute, elustiili jm kohta.

Ma eelistan kõike seda, mis on eestlastele või siinse kandi rahvale olnud loomulik, eelistan kõike kodumaist ja püüan seda ka oma toidulaual hoida. Näiteks ei poolda ma ka seda, et eestlase toidulaual peaks olema lai valik erinevaid eksootilisi asju, mis tuuakse meieni teiselt poolt maailma. See on keskkonnale kahjulik.

Ma olen loomasõber, igal loomal on hing, olgu ta kuitahes väikene. Iga looma peab ka austama. Kui ma astun kogemata tee peal teo katki, siis see kriibib hinge, ma tegelen sellega oma mõtetes, südames, vabandan ja see jääb minu südametunnistusele. Minu suhtumine tänasel päeval ja tänaste teadmiste pealt on see, et kui loom kasvab vabaduses, näiteks minu sugulaste lehmad või kanad, kes elavad täisväärtuslikku elu, keda armastatakse ja hoitakse kui pereliikmeid, siis nende kanade muna ma söön. Ma ei näe, et miks ma ei võiks seda süüa. Ma võtan selle muna ja ütlen kanale aitäh. Minu jaoks on oluline, et kui looma on vaja tappa, siis tehakse seda vastutustundega. Kui loom on saanud elada täisväärtuslikku elu,  teda austatatakse, ta hukatakse raske südamega, oma tegu teadvustatakse ja mõistetakse, siis ma mõistan seda, aga kindlasti ei poolda ma noorloomade tapmist, olgu ta kuitahes hästi kasvanud. Seisukoht, et mulle meeldib vasikaliha, sest see on maitsev või hõrk või pehme, pole minu jaoks aktsepteeritav.

Ma soovin, et tänapäeva maailm suudaks toimida nii nagu vanasti, kuid kogu linnakeskkond, inimmassid ja masstootmine ei võimalda seda, et iga inimene kasvataks oma loomad ise ja iga inimene valaks oma tapetud looma pärast ise pisaraid ja need valikud oleksid iga inimese oma südametunnistusel.

Kindlasti peaks kõik inimesed sööma liha kõvasti vähem, kui seda tehakse tänasel päeval. Seda ka keskkonna pärast. Inimesed peaksid mõistma, mis on nende liha söömise taga, austama loomi ja mitte toetama masstootmisfarme. Ka mina püüan liha/kala süüa nii vähe kui võimalik.

Valikute taga on kindlasti paljuski ka mugavus. Ka mina olen laisk inimene ja iga asja eraldi talust ostma ei lähe (siinkohal tuleb mängu ka kütuse raiskamine ja keskkonnareostus). Kui poes on vabapidamisel kanade mune, siis ma ostan need, kui neid ei ole, ma mune ei osta. Kui poes oleks Rakvere jubeduse asemel valikus ka liha, mis oleks tõepoolest selline liha, mille loom elas õnnelikku elu, ma oleks nõus selle eest maksma. Ma ostaks seda harva ja kui ma ostaks, siis ma ostaks selle, sest see loom on saanud elada õnnelikku elu ja see inimene austab oma loomi. Sama kehtib ka kala puhul. Nende puhul ei ole poes veel muidugi üldse mingeid valikuid. Kas selline asi siiski nii suurtes kogustes on võimalik, ma ei tea.

Ma söön liha vaid siis, kui ma tunnen, et mu keha tõesti vajab seda ja söön selle loomaliigi liha, mida ma tunnen, et mu keha parasjagu vajab. Kui ma võtan poest paki liha, siis ma mõtlen sellele, et see on olnud loom. Minu jaoks on oluline, et seda tegu teadvustatakse ja teadvustatakse, mis selle teo taga on.

Piimatoodete tarbmimisega olen ma samal seisukohal. Kui lehm elab head elu, tema piima väärtustatakse ja lehmale öeldakse aitäh, siis minu jaoks on see minu hetke teadmiste pealt okei. See, et need lehmad elavad laudas, kus nad ei saa liikuda, olla ega midagi teha, see ei ole okei ja proovin piimatoodete tarbmimist tasapisi ja igapäevaselt vähendada ning eelistada aina enam taimseid valikuid, aga samas jällegi hoida oma toidulaual võimalikult palju kõike kohalikku. Eriti tore oleks veel enamik toidust oma talus ise kasvatada.

 

Ja muidugi oli ka neid, kes solvusid ja tundsid end neid selle küsimusega rünnatakse. Nagu ikka.

50306243_1998301793557354_4269636970457595904_n

 

 

 

.

Haljal aasal – intervjuu Eesti loomakasvatajaga

Suviste mandrilkäikude ajal sain Viljandi lähedal tuttavaks põllumehega, kellel oli aega vastata mõnele küsimusele. Vastaja jääb anonüümseks. Ta tegeleb lihaveise- ja teraviljakasvatusega, on natuke üle 30 aasta vana ja tal on umbes 200 looma, neist 140 ammlehma.

Kuidas Sa põllumehena alustasid?

Ma olen sündinud sellesse tallu, kus praegu tegutsen. Võtsin vanemate käest üle. Mu õed-vennad on maailma peal laiali, aga mulle meeldib see amet, isegi kui ma ei oleks pidanud oma talu üle võtma, oleksin ilmselt ikkagi põllumajandussektorisse läinud. Õppinud olen tööd tehes ehkki käisin juba peale ülevõtmist Türi Tehnika- ja Maamajanduskoolis ka.

Milline Sinu tööpäev välja näeb?

Ühesuguseid päevi ei olegi. Palju oleneb aastaajast. Sööda ettevalmistamine, loomade jälgimine, karjuste kontrollimine, viljavõtt, maade ettevalmistamine jne

Kumb  kasulikum on, loomakasvatus või teravili?

Mahevilja hind on hea, selle kasvatamist toetatakse rohkem, mahelooma ei osteta kallimalt; liha puhul ei ole vahet, kas ta on mahe või mitte. Ilmselt sellepärast, et enamus on mahedad.

Millised on suurimad probleemid Sinu töös?

Ajapuudus, kvaliteetse tööjõu puudus – selliste töötegijate, kes tunneksid agrotehnikat, tunneksid loomi, tuleksid hommikul õigel ajal kohale jne. Aga eks ma neid siit lähiküladest leian. Ja muidugi paberimajandus; kooskõlastused kõigi ametkondadega, peamiselt PRIA ja Keskkonnaametiga. VTA ei taha meilt palju, nemad kontrollivad meid korra aastas.

Millised on suurimad probleemid loomade jaoks ?

Kõige rohkem probleeme tekitavad minu arvates loomadele need inimesed, kes peavad 20-30 looma, aga kes ei ole pädevad seda tegema. Söötmistingimusi ei ole, kasvatavad mätta otsas, pasa sees. See on looma pidamine, mitte kasvatamine. Loomi tuleb kasvatada nagu lapsi – nendega on metsikult tegemist. Näiteks kutsus naaberküla loomapidaja mind appi, sest loom oli vaja tapamajja viia, aga ta oli selle juba närvi ajanud, loom hakkas juba mööda seina üles ronima. Loom peab rahulik olema. Kui ta on endale ja teistele ohtlik, siis tuleb ta lihtsalt maha lasta. Suured kasvatajad, kellel on palju loomi, tavaliselt teavad, mis nad teevad, rikkumiste protsent on suurem just väikese arvu loomade pidajate hulgas.

Kas Sa neile nimed ka paned?

Pullidel on nimed ja nii kümnel kahekümnel lehmal ka.

Missugune see nende eluring välja näeb?

Ammlehmad poegivad veebruaris-märtsis, kolm kuud on nad ainult koos vasikaga, siis lastakse pull karja, et lehmad tiinestuksid. Vasikas võetakse ära üheksa või kümne kuuselt ja ma katsun vasikad alati kohe peale seda ära saata, et nad lehmadgea üksteist ei ei kuuleks. Saadan edasikasvatamisele, pullid nuumale, mullikaid ka aretuseks. Lehmad tiinestuvad meil aastas ühe korra, kõige vanem lehm on olnud vist 18 aastane.  PRIASt ükskord isegi küsiti, et kas tema sünniaasta on ikka õige. Kõik muidugi ei ela nii kaua, tervisega võib juhtuda, poegimisega, ka iseloomu pärast tuleb loomi ära saata.

Kuhu?

Kohalikku tapamajja saadan üksikuid loomi, praaklehmi näiteks; noorloomad lähevad kogumiskeskusesse. Enamus läheb sealt edasi Euroopasse, Poola näiteks. Türki ei ole nüüd läinud, sest seal olid piiril probleemid ja ma ei pea silmas heaolu probleeme. Loomade heaoluga on probleeme ühe koormaga tuhandest ja need on pigem Lätist, Leedust või Poolast pärit koormad. Kokkuostjate vaheraha ei ole nii suur, et nad saaksid pidevalt riske võtta. Aga igasugu asju juhtub, näiteks tuleb kokkuostukeskustest aegajalt loomakasvatajatele teateid, et ärge saatke siia tiineid mullikaid, nad hakkavad sünnitama. See on jälle see pädevuse küsimus, millest ma enne rääkisin.

Aga piimalehmade vasikaid ju saadetakse ka ära. Vahel isegi paaripäevaselt?

Mulle tundub, et kahenädalaste saatmine ei ole ilmselt parem kui paaripäevaste. Ema juurest võetakse nad niikuinii kohe ära. Ja neid pisikesi on tapamajas ikka küll nukker vaadata. See on üks tobe koht kogu selles asjas.

Kuidas loomi tapetakse?

Veis läheb omaette boksi ja tapetakse poltpüstoliga, mis läheb läbi seljaaju. Täiesti humaanne. Halal tapmine ei ole humaanne, loom ju tunneb kõike. Ka liha kvaliteet on halvem, stress verelõhnast jne.

Räägi võõrutamisest ka, lehmad on kurvad kui vasikaid võõrutatakse?

Nad ei ole kurvad. Kõige parem on vasikad järgmisel päeval ära saata. Ja lehmadel on lihtsalt piimapitsitus, tahavad leevendust, söötmine on instinkt. Ja vasikad on lihtsalt harjunud. Lehma mälu on lühike, kui nad oleksid kurvad, siis nad hüüaksid vasikaid veel kauem. Mälu tekib neil  minu arvates 10-15 aastaga. See on teadlaste teema, kas nad on kurvad või ei ole. Ma ei usu kui keegi ütleb, et nad on kurvad ega ka seda, et nad ei ole kurvad.

Millised on Sinu infoallikad, usaldusväärsed infoallikad, kust Sa loomade kohta infot saad?

No meedia ikka. Koolitusi loomade käitumisest ei ole just palju, heaolunõuetest on natuke olnud. Aga võiks olla; toodang ju kukub kui loomadel on stress.

Mida Sa tunned kui loomi auto peale laetakse?

Minul ei ole mingit tunnet. Võibolla siis on kui vanemad lehmad lähevad, aga ega see ka parem ei ole kui nad vanadusse ja haigustesse surevad. Aga ema hoiab eemale. Naised üldse ei taha juures olla kui loomi ära saadetakse.

See ei sõltu ju soost?

No sõltub ikka…

Mida loomakaitsjatest arvad?

Sinusuguseid hulle on ju vaja.  Eestlased ei ole nii radikaalsed kui mujal, ei käi ennast lautades kinni sidumas. Tasakaal peab olema; peab olema neid, kes kaitsevad, sest on neid, kes rikuvad. Minul ei ole nendega probleeme ja ma ei karda neid.  Eestis peaks olema loomakaitse rohkem riigi poolt organiseeritud, lemmikloomade pidamise üle ei ole ju mingit kontrolli, kariloomi peab kontrollima, aga lemmikloomi mitte. Keegi ei tea, mis seisus on näiteks minu koer. Ja kui keegi kaebabki, siis teha ei saa midagi. Loomapatrulli on vaja. Ja mulle üldse tundub, et loomade pidamiseks oleks inimestel vaja luba; lastesaamisel samamoodi, sest inimesed ei tea, mida nad teevad.

Mida Sa veganlusest tead?

No neid on erinevat sorti. Ühed  ei söö liha ja teised ei söö üldse midagi loomset. Ega ma nendest aru ei saa, kes näiteks muna söövad. Kui oled vegan, siis ära söö üldse. Kui selliseid tekib juurde, siis väheneb ka loomade kasvatamine. Tootmine väheneb ainult läbi tarbimise vähenemise.

Miks neid juurde tuleb, mis neid motiveerib?

Tänu meediale, sest see on popp teema.

Kas midagi veel?

Ja see on väga mugavaks tehtud – poodides on kõiki aseaineid saada, liha pole tarviski.

Mis Sa loomaõiguslaste sellest seisukohast arvad, et loomi ei tohiks üldse ekspluateerida?

Inimene on loomi enda tabeks kasutamud tuhandeid aastaid. Sama kaua aega võtab inimeste ümberõpetamine. Ma ei tea, kas ma ise lõpetaks päris ära. Kui makstakse, siis tegelen teraviljakasvatusega. Aga mulle meeldib ka pull, kes mulle nö taskusse tahab pugeda.

cows-801045__340

Go vegan, Müürileht

 

Metsas elades on posti järel käimine oluline tegevus. Isegi sel juhul kui postkastist iga päev midagi oodata ei ole. Kõige toredam on saada postkaarte ja raamatupakikutseid, ajalehti mul praegu tellitud ei olegi, aga tänu sõpradele käib ajakiri Vegan ja Müürileht.

Müürilehe oktoobrinumber on pühendatud toiduteemale ja eks hakkan sealt loomaõiguslasena ja veganina kohe oma elulaadile tuge otsima ja endale üllatuseks leiangi. Enne kui ma üllatust põhjendan, soovitan täiesti erapoolikult kõige suurema tähelepanuga lugeda Kadri Aaviku ja Ireene Viktori teksti pealkirjaga “Veganid kui “uus terroristlik vähemus””, mille pealkiri ironiseerib muidugi seisukoha üle, mida pigem kannavad paremkonservatiivid.

Muid tekste loen ettevaatlikumalt ja teistsuguse ootusega ja seda tahangi põhjendada. Nimelt on mul aastatega kinnistunud seisukoht, et suhtumine veganlusse on kuidagi seotud inimesi intellektiga. Et kui inimene on kirjaoskaja ja raamatuusku ja lahtiste silmadega ja tegutseb kultuuririndelgi (ja Müürileht on ju nüüdiskultuuri häälekandja, ehkki asi ei ole tegelikult Müürilehes, lihtsalt see leht oli postkastis), siis tal peaks olema veganluse suhtes soosiv hoiak ja veel parem kui ta oleks ka oma tarbimisvalikud eetiliseks muutnud. Sest tal on selleks piisavalt infot ja oskust seda infot analüüsida.

Olen mõelnud nii paljude inimeste puhul, kes on inimõiguslased, feministlike seisukohtadega, loodushoidjad, ökoloogilise jalajälje pärast südant valutavad targad ja ilusad jne, aga kui rääkida nendega loomade õigustest, siis on seda nende jaoks ikka natuke palju ja nende enda valikud neist õigustest pigem ei sõltu. Ma ei tea, miks see nii on ja ei saa sellest aru.

Nii kirjutabki Jaan Pehk millegipärast sellest, kuidas ta Henn Põlluaasa keedab, mis on muidugi hoopis omaette nähtus, eksole, aga ka Aleksander Tsapov küsib juhtkirjas, et kes ei oleks unistanud terve grillitud piimapõrsa allakugistamisest, räägib toiduneuroosidest, sealhulgas peeneks muutunud valikutest, mil näiteks suitsupekiga peenleivast saab falafeliga veganvrapp. – pidades viimast valikut meelelahutuseks, mitte baasvajaduseks – meelekindlaks eetiliseks valikuks. Eks toidunautlejad ja tervisehuvilised on ennegi veganlust kaaperdanud; Facebooki gruppides leidub tihtipeale sõnavõtte, milles eetilised veganid peavad egoveganitele meelde tuletama, millise maailmavaatega algselt tegemist on.

Kõige rohkem infot mind huvitaval teemal saab Tarun Gidwani artiklist, õigemini intervjuust iseendaga, kus ta ilmselt siis teda painanud küsimustele vastuseid pakub. Kuna toidutootmine tekitab 25% kasvuhoonegaasidest…… siis üldiselt on veganid asjast õigesti aru saanud… ja see (veganlus) näib olevat kõige kliimasõbralikum…. aga kõik on suhteline, sest midagi oleneb ju taimetoidu transpordist ja pakendamisest… Aga lugege ise. Seda et veganlust võib probleemseks pidada leiab ka teistest artiklitest ja küllap nii ongi. Banaanide ja aaokaadode eelistamine ei ole tingimata loodussõbralik valik.

Küll leiab Gidwani artiklist meeldetuletuse, et veganite põhiargument ei ole keskkonnakaitse vaid ikka loomade õigused: Ta kirjutab: “Meie soov küllastada oma isiklikke maitseid ei saa olla piisav põhjus tekitada kannatusi ja valu olenditele, kes seda tunnevad. “ Ja nii ongi. Ma loodan, et viimaks ometi intensiivistunud kliimaaruteludes loomade õigused varju ei jää või juba ei ole jäänud.  Ükskõik missuguste protsentarvutuste puhul (et kui suure jalajälje see loomse tarbimine ikka teeb) ei saa loomade kannatusi kõrvale jätta, sest sellele argumendile silma vaadates peab loomse tarbimise lõppprotsendiks olema null.

Nii või teisiti; mõlema teema puhul ei piisa ainult isiklikest vaiksetest valikutest vaid infot nii loomade kui keskkonna kohta tervikuna tuleb levitada igal võimalikul juhul ja kõikidele võimalikele sihtgruppidele. Ja see on Müürilehel minu arvates nii hästi välja tulnud. Artikkel korilusest ju ka. Ja see, kus Britta Talumaa dieedikultuurist kirjutab. Jne.

Aga lause, mille üle naeran südamest on hoopis ühes väikeses nupus ja rääkides hoopis millestki muust on selle lause vorm loomaõiguslastele väga tuttav: “Kui hakkame piirama lehepuhuri kasutamist, peame piirama ka teisi tööriistu!”.

 

why-vegan-fb