Miks sa vegan ei ole?

Küllap on kõik kuulnud seisukohta, et veganid on pealetükkivad. Võimalik, et see niimoodi mõnele tundubki, sest kui inimese toiduvaliku (loe: toidulaua) kallale minnakse, siis ärkab temas ilmselt midagi ürgset ja tekib hirm, et jahisaak või leivatükk võetakse käest. Toit on baasvajadus, energiaallikas ja sellega on seotud nii palju erinevaid harjumusi, et toitumise muutmine on midagi ümbersünni sarnast. Mulle näiteks ei meeldi kui keegi minu toiduvalikut arvustab ja see on ju kerge juhtuma kuna kõik on nii hirmus terviseteadlikud ja valikuid on palju. “Näed, Sulle endale ka ei meeldi kui keegi Su toidu kohta midagi ütleb”, ütles üks sõber võidukalt kui ma talle sellest rääkisin. Ei meeldigi, aga ma olen vegan teiste pärast, mitte iseenda ja see on ju natuke teine asi. Ma ei hakka praegu rõhutama, et veganlus on vägivallavaba elulaad ja toitumine on üks selle osadest.

Nii küsisingi paarikümnelt tuttavalt, miks nad veganid ei ole ehkki on loomasõbrad ja sain mõned vastused ka. Kuna küsimise kanaliks oli Facebooki chat ja valimi moodustasid inimesed, kellest ma teadsin, et nad ei hakka mulle ilmselt kohe taimede tunnetest rääkima, siis ei ole muidugi tegemist sellise vastuste kogumiga, millest saab järeldusi teha. Aga kõik tavalised põhjused on siin üles loetletud küll ja võibolla pakuvad huvi just veganitele, kes tahaksid nö teist poolt paremini mõista.

Infopuudus

Poliitik kirjutas vastuseks, et ta ei näe vastuolu. See ilmselt tähendab, et ta võib loomasõber olla küll, aga neid sellegipoolest tarbida. Ta ei ole loonud seost, mille minagi lõin üsna küpses eas ja peamine põhjus hiljaksjäänud arusaamaks oli infopuudus.

Kultuuriklubi pidaja kirjutas: Ma olin vegan täitsa mõnda aega. Siis hakkasid tervisejamad. Ja arst ütles väga veendunult ja korduvalt, et liha peab sööma, muidu ei saa korralikult terveks. Ja siis sõin jälle. Vahepeal läksin jälle pooleldi taimetoidu peale, aga siis tuli omajagu tööprojekte, kus ei olnud söömise ajal (head) taimset varianti pakkuda ning see tegi toidu lihasemaks jälle. Nüüd olen jälle hakanud natukene liha vähemaks võtma, vähemasti kodus süüa tehes proovin. Polnud mõnda aega kiire elutempo tõttu toitumise küsimusele mõelnud, just mõni nädal tagasi tuli uuesti pähe ja hakkasin menüüd mudima. Ja nüüd siis Sa kirjutasid, mis tundub nagu järgmine märk, et peaks võimalikult taimseks tagasi ikka minema. Tundub, et see käib mingite kiiremate ja vähem teadlike perioodidega kaasas, kuna taimse toidu puhul on vaja söögikohtade peale eraldi mõelda või tööprojekti puhul ekstra märku anda et kas saab taimetoitu võimaldada jms, siis lihaga toit on vaikimisi valik justkui.

Üks Hiiumaa tüdruk ütles (ja ma usun teda ka), et ta pole kunagi sellele mõelnud, aga ehk sellepärast, et inimene on aegade algusest saati on liha söönud ja organismile on see vajalik. Väga raske on vajalikku kätte saada vaid taimedest. Kõiki maailma loomi ei saaks ju nagunii ellu jätta, see poleks realistlik. Kindlasti on loomade käsitlemine läinud väga ebainimlikuks ja sellepärast ei tarbi ma ka peaaegu üldse muud liha kui kana ja kala.

Ja mugavus

 “Kõige lihtsam ja selgem vastus oleks nõrk iseloom”, kirjutas semiootik. “Küllap ma olen laisk end muutma”, vastas poejuhataja, midagi pikemalt lisamata.

Ja kunstnik räägib enda kohta nii; “Ma olen lähenenud veganlusele küll, aga küllap pole ma seda nii põhimõtteliselt teadvustanud, ma pole tegelikult üldse põhimõttekindel inimene, olen laisk ja lohakas. Mugav ka. Ma pole tegelenud enda süvitsi kurssi viimisega ning kuna kannatan aneemia all, on olnud justkui lihtsam oma isudele alluda.”

Bioloog kirjutab: Lühike vastus sellele küsimusele on, et ma olen selleks ehk liiga mugav? Ma ei armasta süüa teha ja ka ei oska seda eriti, samuti on mul väga palju toidutalumatuseid ja allergiaid, mis veganluse puhul tähendaks seda, et mul peaks iga päev kodus tehtud lõuna endal kaasas olema (kui ma ei taha toituda banaanidest ja karulikrõpsudest jms), mis omakorda eeldaks, et mul oleks õhtul jaksu pärast 10-11 tunnist tööpäeva see ette valmistada. Sest väga sageli lisatakse just vegan- ja taimetoitudesse nende mitmekesistamiseks nt aasiapäraseid maitseaineid, erinevaid vürtse, seemneid-pähkleid-kookospiima jms mis tagavad mulle tugevad valud ja seedehäired mitmeteks päevadeks. Sisuliselt kõik, mis on soolast ja mustast piprast eksootilisem on minu kõhule kindel EI ja taimetoitudes kiputakse nende maitsetega enam mängima. Aga liha ja kalatoitude puhul on lihtne leida kohta, kus ma saan üsna kindel olla, et toit on mulle ohutu. 100% vegan hommikusöögid on minu kodus juba aastaid, samuti ei jõua minu koju liha juba mitmeid aastaid, muna ja piimatooted kodus külmkapis leidub, ning lõunasöökidega põrun pea igapäevaselt kuna mugavaid alternatiive ei tundu olevat.

Poolel teel?

Noor ajakirjanik kirjutab pikemalt: Ma olen veganluse peale mõelnud, aga minu piir jookseb hetkel teise koha pealt – olen igasuguse masstootmise vastu. Olen vastu, et kanad kasvavad rõvedates puurides ja veised rõvedates lautades ja neist ei hooli mitte keegi. Nad ei ole elusolendid, vaid neid nähakse kui lihtsat lihasaadust. Olen tegelikult ka kogu tehisliku keskkonna (linnakeskkonnad, inimmassid) ja ületarbimise vastu ning hinges eelistan ja püüan oma elus liikuda  sellises suunas, mis on inimese jaoks olnud ürgselt loomulik, see kehtib nii toidu, väärtushinnangute, elustiili jm kohta.

Ma eelistan kõike seda, mis on eestlastele või siinse kandi rahvale olnud loomulik, eelistan kõike kodumaist ja püüan seda ka oma toidulaual hoida. Näiteks ei poolda ma ka seda, et eestlase toidulaual peaks olema lai valik erinevaid eksootilisi asju, mis tuuakse meieni teiselt poolt maailma. See on keskkonnale kahjulik.

Ma olen loomasõber, igal loomal on hing, olgu ta kuitahes väikene. Iga looma peab ka austama. Kui ma astun kogemata tee peal teo katki, siis see kriibib hinge, ma tegelen sellega oma mõtetes, südames, vabandan ja see jääb minu südametunnistusele. Minu suhtumine tänasel päeval ja tänaste teadmiste pealt on see, et kui loom kasvab vabaduses, näiteks minu sugulaste lehmad või kanad, kes elavad täisväärtuslikku elu, keda armastatakse ja hoitakse kui pereliikmeid, siis nende kanade muna ma söön. Ma ei näe, et miks ma ei võiks seda süüa. Ma võtan selle muna ja ütlen kanale aitäh. Minu jaoks on oluline, et kui looma on vaja tappa, siis tehakse seda vastutustundega. Kui loom on saanud elada täisväärtuslikku elu,  teda austatatakse, ta hukatakse raske südamega, oma tegu teadvustatakse ja mõistetakse, siis ma mõistan seda, aga kindlasti ei poolda ma noorloomade tapmist, olgu ta kuitahes hästi kasvanud. Seisukoht, et mulle meeldib vasikaliha, sest see on maitsev või hõrk või pehme, pole minu jaoks aktsepteeritav.

Ma soovin, et tänapäeva maailm suudaks toimida nii nagu vanasti, kuid kogu linnakeskkond, inimmassid ja masstootmine ei võimalda seda, et iga inimene kasvataks oma loomad ise ja iga inimene valaks oma tapetud looma pärast ise pisaraid ja need valikud oleksid iga inimese oma südametunnistusel.

Kindlasti peaks kõik inimesed sööma liha kõvasti vähem, kui seda tehakse tänasel päeval. Seda ka keskkonna pärast. Inimesed peaksid mõistma, mis on nende liha söömise taga, austama loomi ja mitte toetama masstootmisfarme. Ka mina püüan liha/kala süüa nii vähe kui võimalik.

Valikute taga on kindlasti paljuski ka mugavus. Ka mina olen laisk inimene ja iga asja eraldi talust ostma ei lähe (siinkohal tuleb mängu ka kütuse raiskamine ja keskkonnareostus). Kui poes on vabapidamisel kanade mune, siis ma ostan need, kui neid ei ole, ma mune ei osta. Kui poes oleks Rakvere jubeduse asemel valikus ka liha, mis oleks tõepoolest selline liha, mille loom elas õnnelikku elu, ma oleks nõus selle eest maksma. Ma ostaks seda harva ja kui ma ostaks, siis ma ostaks selle, sest see loom on saanud elada õnnelikku elu ja see inimene austab oma loomi. Sama kehtib ka kala puhul. Nende puhul ei ole poes veel muidugi üldse mingeid valikuid. Kas selline asi siiski nii suurtes kogustes on võimalik, ma ei tea.

Ma söön liha vaid siis, kui ma tunnen, et mu keha tõesti vajab seda ja söön selle loomaliigi liha, mida ma tunnen, et mu keha parasjagu vajab. Kui ma võtan poest paki liha, siis ma mõtlen sellele, et see on olnud loom. Minu jaoks on oluline, et seda tegu teadvustatakse ja teadvustatakse, mis selle teo taga on.

Piimatoodete tarbmimisega olen ma samal seisukohal. Kui lehm elab head elu, tema piima väärtustatakse ja lehmale öeldakse aitäh, siis minu jaoks on see minu hetke teadmiste pealt okei. See, et need lehmad elavad laudas, kus nad ei saa liikuda, olla ega midagi teha, see ei ole okei ja proovin piimatoodete tarbmimist tasapisi ja igapäevaselt vähendada ning eelistada aina enam taimseid valikuid, aga samas jällegi hoida oma toidulaual võimalikult palju kõike kohalikku. Eriti tore oleks veel enamik toidust oma talus ise kasvatada.

 

Ja muidugi oli ka neid, kes solvusid ja tundsid end neid selle küsimusega rünnatakse. Nagu ikka.

 

 

 

.