Kaks head tuttavat, kelle vastuseid ülaltoodud küsimusele väga ootasin, saatsid oma pikad vastused natuke hiljem kui teised. Nii tulebki eelmisele blogipostitusele (Miks sa vegan ei ole?) järg.
Tean, aga kahtlen
Ajakirjanik: Olen viimastel aastatel märkimisväärselt liha söömist vähendanud ja koju naljalt enam liha ei osta. Ennekõike olen kokku tõmmanud sea- ja lehmaliha tarbimist, kuna sigu ekspluateeritakse mu meelest kõigist loomadest kõige brutaalsemalt ja ka lehmaliha söömine tekitab alati teatava süütunde. Lambalihaga on veidike lihtsam, sest tundub,et lambad vähemasti saavadoma elu jooksul väljas käia, kuid küllap on samas tõsi seegi, et suur osa neist tapetakse talledena. Eks see on raske teema. Ma muide arvan, et olen kõvasti juurde võtnud just seetõttu, et liha ehk proteiine mu menüüs eriti pole ja igapäevane toitumine süsivesikute ja rasvade poole kaldu. Aga nädalas korra või kaks ma liha või kala (enamasti kala) ikka söön. Sedavõrd olen siiski edasi arenenud, et poest puurikanade munasid enam ei osta. Olen vabalt peetavate kanade munade puudumisel jätnud lihtsalt ostmata. Kas ma kujutaks ette täiesti lihavaba elu? Usun, et seda oleks lihtsam viljeleda mõnel soojemal laiuskraadil (kus puu- ja köögivilja valik rikkalikum) ja/või kõrgema sissetuleku juures. Kõikvõimalikud lihavabad burgerid ja sojapiimast tehtud tooted on meil ikka kahjuks märksa kallimad kui “traditsioonilised tooted” ja mul ei ole lihtsalt raha selle jaoks. Samas – näiteks Aasias reisil olles valin hea meelega menüüst sojaga tehtud toite ja ei igatse lihatoite üldse. Lõpuks üks küsimus ka: kuidas ja mis tundega vegan oma kassidele või koertele lihast tehtud krõbinad või pasteete annab (või liha naturaalsel kujul)? See on ju ka põhimõtteliselt selle julma äri toetamine.
Kui klõps ära käib
Vabakonnaasjatundja kirjutab vastuseks nii: Peamiselt on põhjuseks ikka seesama laiskus ja harjumus: käin väljas lõunat söömas ja veganina peaks ilmselt toidu kodust kaasa võtma või rohkem aega ja raha kulutama, sest päevapakkumised on harva veganid. Viimase paari aastaga olen küll ka väljas süües teadlikumaid valikuid teinud, samamoodi ise kokates, minnes taimsema või vähemalt lähedal-mahedalt toodetu peale. Suurtööstuselt katsun üldse mitte midagi osta, sest nemad on kogu maailma pekki keeranud. Lõpuni kõike kontrollida muidugi ei suuda, usun silte pakendil. Restoranides ei oska aga 99% teenindajatest öelda, kust nende kraam pärineb. Muutustega käitumises on ju paraku nii, et inimene ei pea põhjendama tänast, vaid just seda muutust, mis nõuab ikka tugevat klõpsu peas, vähemalt toitumisel. Ju sinu praegune küsimus aitas mind ka natuke edasi. Aga kas nii palju, et loobuda ka nii suurtest lemmikutest kui juustust või kohupiimast (kokkuvõttes maitseharjumustest), ei julge veel lubada. Et mu keha või seltskond takistaks veganlust, ei usu. Pigem näen, et viimastel aastatel on sotsiaalne suhtumine ikka nihkumas: enam ei peeta napakateks veganeid ega karsklasi. Küllap on ka mõlema käitumise eestkõnelejad veidi vastuvõetavamaid sõnumeid hakanud koostama, mis esimese asjana trotsi või häbitunnet ehk vastupidist efekti ei tekitaks. Infopuudust mul ilmselt ka ei ole, küll aga võin osa infot ise ära blokeerida, sest teadmatuses on mugavam mitte midagi muuta ja teha nägu, et kui halb see olukord ikka olla saab …
Ja lõpetuseks
Keegi ei küsinud seekord, et miks ma neid vastuseid otsin. Ja kui olekski küsinud, siis oleksin sama lihtsalt vastanud nagu küsimuski vormistatud oli. Ma nimelt usun (sinisilmselt?), et veganid loovad uut normaalsust. See normaalsus arvestab asjaoluga, et loomad ei taha inimeste poolt ekspluateeritud olla.
kkadri 