Thanks, Lauri

Lugesin eile ERRi arvamusportaalist Lauri Vahtre kurja juttu siin  ja ega selles midagi erilist polnudki; jälle üks tekst teiste omataoliste seas, millest suurt midagi ei sõltu. Aga ega ma ikka aru ei saa, miks mõned inimesed aega tagasi tahavad pöörata ja tänapäevaste arengutega üldse rahul ei ole.

Kas teate seda tunnet, et kui midagi on nii vastumeelde ja on teada, et sellest jõud mingil juhul üle ei käi, siis kipuvad superlatiivid ja muu selline suust välja tulema. Eesti keeles ju enam sõna “väga” suurt midagi ei tähenda, hästi on asjad siis kui nad on superübermegahästi. Lauri Vahtre selliseid sõnavärdjad korraliku eestlasena endale muidugi lubada ei saa ja sestap räägib ta süvalollusest, laenates selle sõna vist ühelt teiselt rahuolematult.

Midagi ei ole teha; kõik need asjad, mis Lauri Vahtrele vastu hakkavad ja mida ta lolluseks peab, on päriselt olemas. Kliimamuutus on alanud; inimene ekspluateerib armutult tundlikke olendeid; suur osa inimesi ei tunne end praeguses ühiskonnas hästi – nende õigusi ja vabadusi riivatakse. Ja kuna need asjad puudutavad meid kõiki, siis pole mõtet rääkida vähemustest.

Mulle tuli meelde kunagise Emmaste valla kunagine konstaabelt, kes koolikoosolekul laste suunas näpu majadevahelisel platsil olevale noortekeskuse nime kandvale paariruutmeetrisele putkale suunas ja noomis; Mis teil viga on- teil on ju seal kõik olemas. Tõsi – noomitavad noored ei olnud tegelenud maailmaparandamisega vaid lärmasid niisama. Neilgi oli keeruline maailmaga hakkama saada.

Parem näide asjast arusaamiseks on vist see, mida minuteada ei juhtunud. 80ndate noorterahutuste ajal ei tulnud keskealised kurjustama, et lõpetage oma lollused, te ei tea elust midagi, teil on kõik olemas, meid saadeti omalajal Siberisse, aga teie ei taha siin vene keeles matermaatikat õppida.

Lauri Vahtrega ühtemoodi mõtlevad võiksid ju lõpuks aru saada, et just seda, mis praegu toimub, nad ju omalajal iseseisvusvõitluses taotlesidki. Sõnavabadust, inimõiguste täitmist, võrdõiguslikkust.  Kui nii ei olnud, siis mida Vahtre sõpruskond õieti taotles? See ongi ju vaba ühiskond. Õnneks on ju küllalt palju neid eakaaslasi, kes tegid iseseisvuse taastamiseks rohkemgi ja toetavad praegu igal võimalikul moel lumehelbekesteks nimetatud põlvkonda.

Äkki see on nii, et nagu on olemas menopausi aegne kaalutõus, siis on olemas ka midagi muud ärahoidmatut? Et peale viiekümneseks saamist tekib hormonaalne vajadus säilitada status quo? Et muidu läheb ärevaks ära ja ei saa enam hakkama?

Sest miks muidu kirjutada nii nagu Vahtre valuliselt teeb; “Lumehelbekestel, sooneutraalidel ja võitlevatel vikerkaarlastel pole ilmselt aimugi, kui pingule on nad oma rumaluses ja eneseimetluses tõmmanud teatud ühiskondlikud vedrud ning kui painavaks on tuhandetele inimestele muutunud nende vaikne – aga sageli ka kärarikas –, kuid igal juhul söövitav vaimne terror.”

Kui asjad on nii halvasti nagu praegu, siis peavadki ühiskondlikud vedrud pingule tõmmatud olema ja küllap on meil sellest aimu. Iga valulik reaktsioon näitab, et sõnumit võetakse kuulda ja mõeldakse kaasa.

Ma saan aru küll, et Vahtre ja tema mõttekaaslased kardavad ühiskondliku stabiilsuse katkemist. Otsides Vahtre küsimusele “Kuidas küll” vastust, sain aru, et muud vastust ei saagi olla kui talle meelde tuletada, et rahulikku eksisteerimist ei ole mõtet oodata. Tuleb laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja aegsed kogemused meelde tuletada, targad teadlased kaasa võtta ja lokkide lehvides koos noortega barrikaadidele ronida. Olgu siis tõrvikutega või ilma.

VGKids Sticker Template

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s