Kohtusin sel nädalal omaealise soomlannaga ja muuhulgas rääkisin talle Tuulispää Mikkost (#mikkothemink). Et kui elav ja uudishimulik see naarits on, kuidas talle meeldib ujuda ja mängida ja kui erinev on tema elu liigikaaslaste omast, kes elavad farmides. Millegipärast läks mu vestluskaaslase pilk tumedaks ja ta ütles, et alati kui karusloomafarmidest juttu on, tuleb tal meelde üks lugu, mis juhtus tema noorpõlves. Nimelt oli ta isal üks põgusalt tuttav karusloomafarmer, kes olevat neil kunagi mingil põhjusel isegi külas käinud ja lausa koos naisega. Viimane asjaolu jäi talle meelde sellepärast, et karusloomakavataja mõrvas oma naise ja teo varjamiseks söötis karusloomadele muu toidu seas sisse. Ja see õõvastav lugu tuli mullegi mälukihtide alt meelde. Küllap olin seda telekast YLE uudistest näinud, kust mujalt.
Mälu petab inimest rohkem kui me teame. Tegelikult juhtus 1980. aastal Juukas Põhja-Karjalas niisugune lugu, et naise mõrvas tema naaber, kes oli ka karusloomafarmer. Mõrvale eelnes pikaajaline naabritevaheline tüli; nimelt süüdistas mõrvar naist ja tema abikaasat aretusminkide ja kärhrikute salaja varastamises ja vahetamises, ähvardas mõlemaid maha lüüa, söödaveskis ära jahvatada ja loomadele sööta.
Ühel päeval oligi naine kadunud. Mõrvarit hakati kahtlustama ja mõne aja pärast tunnistas ta oma teo üles. Kohtuprotsess oli pikk, eluaegne vanglakaristtus mõisteti talle mõningatel tehnilistel põhjustel lausa kahel korral. (Praegu ei ole muide üldse teada, kas ta on elus ja hoopiski vabanenud). Kohtuprotsessi venitas ka süüdistatu ütluste muutumine. Esialgu jäi ta endale kindlaks, et peale naise kiviga surnukslöömist jahvatas ta laiba söödaveskis toiduks, aga kui see kriminalistide poolt kinnitust ei leidnud, siis tunnistas üles, et oli enamuse laibast hoopis 500 km kaugusele sohu uputanud ja kährikutele söötnud ainult mõne tüki. Ühe versiooni järgi oli söödaveski laibatükkidest ummistunud ja sestap esialgne plaan ei õnnestunud.
Juhtum jäi soome kriminalistikaajalukku siiski kui “söödaveskimõrv” ja kuuldavasti olevat see nimetatud toimumise aastal “aasta isikuvastaseks kuriteoks”, aga viimane ei ole küll kontrollitud fakt, võibolla nimetati kuidagi teisiti, meelde jäi ta paljudele igal juhul.
Tänaseks on Põhja-Karjala piirkonna karusloomakasvatus vägagi kokku kuivanud. Savo-Karjala piirkonnas (seega kahe maakonna peale kokku) on ainult 7 farmerit, kes kuuluvad karusloomafarmide ühingusse. 80ndatel oli piirkonnas karusloomafarmide asutamise buum. Internetifoorumites kirjutatakse, et neid tekkis sinna nagu seeni pärast vihma, palju oli vägivalda, samakaajamist, omavahelisi tülisid ja just selle buumi ajal kui piirkonnas oli üle 80 farmi, toimus ka söödaveskimõrv.
Ehkki ma päris kindlasti ei pea õigeks mustvalget suhtumist (farmeid – halvad, loomakaitsjad- head) jäin ikkagi mõtlema sellele kuipalju karusloomakasvatajate töö ebaloomulikkus alateadlikult mõrvale kaasa aitas? Kui palju mõjutab inimest elamine sellises kurjusepesas, kus tapmine on loomulik?Ja veel; Kui palju mõjutas söödaveskimõrv karusloomakasvatajate mainet nende põlvkondade hulgas, kes seda veel mäletavad? Nii või teisiti on selle tegevusvaldkonna väljasuremine kasulik nii loomadele kui inimestele.
kkadri 