Tänaseks leidsin ühe loo kassidest, mille kirjutasin 2-3 aastat tagasi ühe ajakirja palvel, mis ilmumist ei alustanudki.
Linn on. On. Ja ei olegi mõtet arutada, kas see, et inimesed elavad linnades on hea või halb ja kas maal on parem või mitte. Ma olen maal, ma tean vastust; mäletan üheksakorruselise Lasnamäe betoonmaja raskust pea kohal kui elasin teisel korrusel ja seitse ülemist korda rõhusid. See oli minu reaalsus, mis on igalühel erinev. Nii loomal kui inimesel. On neid inimesi, kellele linn meeldib ja, neid, kes seda endale valetavad. Ja on neid loomi, kes on linnas harjunud olema.
Kassidel ja ehk ka koertel ja teistel nn inimkaaslejatel on kehvasti läinud. Kui mõnel Pääsküla rabast linna sattunud rebasel ehk ongi võimalus oma loomulikku keskkonda tagasi minna, siis kassil seda ei ole. Tal ei olegi loomulikku keskkonda. Ta elab, kas siin või sealpool klaasi. Klaasist seespool elavad kassid vaatavad aknast, kuidas elu mööda läheb ja on heal juhul rahul sellega, mis neil on; inimene, hea söök, soe tuba ja veel paremal juhul on tal liigikaaslasest sõber ja teda viiakse vahel maale. Kui on ja kui viiakse. Ma tunnen kasse, kes oskavad traksidega jalutada, aga selle õppimine ei läinud neil väga kergesti ja neid ei ole palju ehkki mul on väga palju kassidest tuttavaid. Paljud kassid elavad teisel pool klaasi, see tähendab, et neil ei ole tuba, igapäevast sööki ja oma inimest. Suur osa selliseid kasse elab kassikolooniates. Tallinnas ei ole praegu enam palju kassikolooniaid, aga oli. See ei tähenda, et just Tallinnas elaksid eriti head inimesed, kes on väga tahtnud kasse aidata vaid pigem seda, et kasse oli nii palju, et nad on hakkasid inimesi häirima. Kannatusi ei ole kerge näha. Kolooniaid on selliseid, kust loomakaitsjad on vahele seganud ja kassid on steriliseeritud, aga Eestis on küllalt veel neid, kuhu sekkuda ei ole saanud. Ma ei saa öelda, et seal elavad kassid loomulikku elu, aga võibolla mõnes elavad ka. Kui kass ei ole inimesega esimestel elunädalatel kokku puutunud, siis ta õpib kergesti ka metslasena elama, aga see ei ole kerge elu. Üldse mitte. Võibolla neil siis ikka on kergem, kes kümme tundi klaasi taga oma inimest ootavad. Võibolla on.
Kui tahta kassi tundma õppida, tuleks talle otsa vaadata nii nagu inimeselegi. Inimeste tundmaõppimiseks me elame nende keskel ja kasutame empaatiat. Empaatia tähendab enamasti seda, et sa tunned sama, mis see, kes midagi kogeb, ilma ise seda kogemata. Ja see kogeja ei pea olema samast liigist. Samamoodi on kassidega. Kodutul kassil on kodutu kassi pilk. Inimestel on kombeks teistest liikidest endaga sarnaseid jooni otsida, et neid väärtuslikeks pidada. Kass on ju inimene sarnane küll, aga erinev ka nagu teisedki loomad. Ta ei mõtle ajalooliselt, tal ei ole sellist mälu. Ta ei tea, milliste meetoditega veel paarkümmend aastat tagasi kasse püüte, hukati, või steriliseeriti; ta ei tea, mida tehti kassidega lastekampade poolt Lasnamäe majade vahel. Ta ei tea, et veel kuus aastat tagasi hukati (loe tapeti) Tallinna toonases varjupaigas pea 90 % kassidest, kes sinna toodi; ta ei tea, et veel praegugi uputatakse maal igas kolmandas või neljandas talus paar korda aastas kassipoegi veeämbrisse. Inimkaaslejatega nii tehaksegi ja ei tehta enam siis kui uued põlvkonnad inimesi peale kasvab. Kass ei tea oma sünnipäeva ega sedagi, kas maailm on hukule määratud või mitte. Aga võibolla tunnetab paremini kui meie; tal on selleks aega.
Kujutage ette linna nimega Utoopia, mis on kujunenud inimeste käe all, kellele teised liigid on sama olulised kui ta ise. Selles linnas saaksid autojuhid trahvi kui kassi alla ajaksid, aga seda juhtuks väga väga harva, majade vahel on koridorid, et kassid ei peaks tänavat ületama; suurtes parkides võivad vabalt ringi liikuda nii kassid kui koerad; majadel oleksid kassiuksed ja kassid võiksid käia kohvikutes ja raamatukogudes ja kontorites ja haiglates oma inimestel külas. Muinasjutt? Jah…
Foto: Kretel Kuusk
kkadri 