Sa näed ja ei mürista

Kas poleks tore kui kirik mõtleks nagu loomaõiguslased? (Ja kas 31. oktoober ei ole mitte hea päev selle küsimuse küsimiseks?). Riskides naiivitari staatust veel kaua hoida (aga naiivsus päästab maailma) ütlen rõhutatult, et ma kindlasti ei ole kristlane ja ei saagi selleks kunagi ja kristlastega loomaõiguslusest rääkimine on tavaliselt ummiktee ja ega ma seda eriti ju ei teegi.

Aga – peaaegu kümme aastat tagasi lugesin Sirbist tänaseks lahkunud sõbra, vaimulik Urmas Petti kirjutist sellest, kuidas ta oli üht Fanny de Sieversi raamatut lugenud. Nimelt ilmus 2010. aastal Tartu Ülikooli kirjastuse poolt vihikuke “Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm”.

Urmas kirjutas sellest raamatust nii: Laiemalt on kõigis viieteistkümnes vaimurikkas  kirjutises kõneks diskrimineerimise vorm, mida briti psühholoogi Richard D. Ryderi ettepanekul nimetatakse „spetsiesismiks”. Selle rassismi või seksismiga võrreldava nähtuse sisuks on inimese kui bioloogilise liigi kõrgemaletõstmine kogu muust elusloodusest. Ent loomulikult on rõhumine universaalne käitumismuster, mis hõlpsalt kuju vahetab: „Kui naist ei saa pidada täiesti inimeseks, siis pole ka imestada, et loom muutub ebahuvitavaks  asjaks!” (lk 58).     https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vajatakse-animaalset-teoloogiat/

Ja ühes neist Sieversi tekstidest on minu lemmikkoht: /—/Koduteel kõndides mässas mu hing. “Issand, sa tead, neil ei ole pattu. Kuidas sa void seda lubada? Ütle, et see kannatus ei ole täiesti absurdne, hävitav, väljaspool sinu halastuse piire! Ütle, et sa ei jäta kedagi üksi selle maailma valude mädasoos! Ütle midagi. Anna mulle üks märk!”

Ja siis see märk saabus.

Kui ma jõudsin tänavale, mis viib teelahkmele, kust algab minu kodukoha piirkond, nägin ma oma üllatuseks koera ja kassi istumas keset sõiduteed. Need loomad kuulusid ühele naabrile, kelle majast ma peaaegu iga päev mööda kõndisin. Kass ei näidanud end tavaliselt üldse, ja koer istus või lebas ukse ees. Igatahes minust ta ei teinud välja. Ma ei huvitanud teda üldse.

Ja nüüd istusid nad mõlemad keset tänavat ja oli näha, et nad ootasid….. /—/

Edasi peate ise raamatust lugema, sest peaaegu samasugune ime nagu kirjutaja seda koges, juhtus minuga siis kui sain aru, et seesama lõik on ainuke, mis mind aitab. Peamine, mis mind aitab. Loomaõiguslane nimelt otsib koguaeg alateadlikult abi, kasvatab paksu nahka, et loomade kannatusi kirjeldav info teda ennast ei tapaks või hulluks ei ajaks, läbi ei põletaks, skisofreenilises maailmas elamine vähegi talutav oleks. Alati ei aita mõttekaaslaste tugi, kogemusnõustamine ja iseenda eest hoolt kandmine, sest loomaõigusliikumine on tegelikult üsna armutu kamp, aga see on pikem jutt. Aitab ainult ebaratsionaalne lootus, et kuskil on midagi veel, mida me ei tea, sest maailm ei saa ju selline olla nagu ta on.

73261871_2600688866658818_306760840751611904_n

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s