20 aastat kommentaare

Mul ei ole ammu enam kombeks kommentaare lugeda, sest need on tavaliselt mõttelagedad ja vastikud. 20 aastat tagasi kui Delfi alustas, oli küll huvitav, sest sellist avalikku sõna ei olnud ju enne kuuldud. Ka Loomuses töötamise ajal pidi neid aegajalt lugema, et näiteks inimeste reaktsiooni mõnele kampaaniale näha, aga ega seal midagi analüüsida ei olnud. Me ju kõik teame, et kommentaare kirjutavad ja ka loevad vähesed inimesed ja pealegi on need igavad ja ootuspärased.

Kunagi ehk oli huvitav vaadata, et kas on võimalik mõne artikli puhul ette ennustada, millest kommentaarides juttu tuleb ja alati oli. Poliitikute puhul oli teada, milliseid pahategusid nende puhul meelde tuletatakse; kui vähegi võimalik, siis esitati natuke vähem tuntud tegelase puhul küsimus, et kes see niisugune üldse on, kellest kirjutatakse ja miks; naiste puhul mõnitati välimust ja vanust jne.

Loomakaitsjate ja veganitegi puhul olid kommentaarid ootuspärased; alati leidus neid, kes soovitasid kaitsjad ja aktivistid kuskile kinni panna, neile omistati mõtteid ja tegusi, mis olid tõest väga kaugel; kogu temaatika oli kommenteerijate meelest oma maailmavaate pealesurumine jne. Pole ime, et loomakaitsjaid misantroopia ähvardab – lugupidamine inimeste vastu on kerge kaduma.

Reedel ilmuvas Laupäevalehes avaldati minuga intervjuu, millele oli juba varahommikuks sadakond kommentaari kogunenud. Õnneks sain kohe aru, miks nii palju. Ajakirjaniku valitud pealkiri “Ketikoerad on Eesti häbiplekk” on juba iseenesest nii järsk, et kommenteerimishimuline ei pea enam edasist teksti lugemagi. Selleski ei ole midagi ebatavalist, sest tavaliselt nad seda ei teegi. Pealkiri, mis on ärritav ja sisaldab umbisikulist kriitikat, on hea kütus igasugustele arvamustele, mida hiljem kommentaariumist lugeda saab.

Tahtsin teada, kas ketikoerte teemal on kommenteerijate väikeses kogukonnas arvamusnihe toimunud, aga pidin pettuma, sest vist ikka ei ole toimunud. Õnneks on neidki, kes kommentaariumis rahulikult koerte olemust seletavad ja  oma kogemusi jagavad. Ja tõepoolest – arvan samamoodi, et koeri ei tohi ketis hoida, hoolimata sellest, et seadus seda teatud tingimustel lubab; et mõneruutmeetrine aedik ei ole parem kui kett kaela ümber; ei ole olemas ainult kahte võimalust – ketis ja raevukalt mööda tänavaid joostes ja inimesi rünnates -vaid koer on pereliige, kellesse tuleks suhtuda nagu lapsesse (sest see on kõige lihtsam seletus ilma üksikasjadesse laskumata) ainult selle vahega, et koer ei saa nö täiskasvanuks vaid vastustus kestab tema elu lõpuni.

Natuke on kommentaarium siiski muutunud. Ilmselt tänu sellele, et nii mõnedki kommentaarid on otsapidi politseisse ja kohtussegi jõudnud, ollakse kurja sõnaga ettevaatlikum ja otseseid ähvardusi ja kauaks meelde jäävaid solvanguid nagu polegi.

Ja ikkagi mõtlen juba mitmendat korda, mis selle väikese hulga inimestega lahti on? Kui õnnetu, segaduses ja kade peab inimene olema kui ta istub arvuti taha ja kirjutab nö anonüümse kommenaari lootuses, et keegi seda loeb ja tema arvamust tõsiselt võtab? Kas anonüümne kommenteerimine on juba mõne depressioonivormi sümptomaatikas arvestatav ja kirja pandud? Või ikkagi ongi tegemist palju suurema hulga inimeste sügavama olemusega, mida lihtsalt kuskil mujal näidata ei saa?

Intervjuud saab lugeda siit.

 

Foto: Tiit Blaat

CZ5I5663

Inimõigused on loomaõigused

Intervjuu ilmus kõigepealt ajalehes Sirp, 15. novembril 2019. Vt siit.

Eesti Vegan Seltsi kutsel käis hiljuti Eestis dr Jeanette Rowley, kes pidas loenguid loomade ja veganite õigustest. Dr Rowley sõnumi kohaselt aitab inimõiguste järgimine ja kõikide võrdne kohtlemine levitada ka veganite sõnumit ning loomade vabastamiseks on tarvis seista just veganite õiguste eest. Dr Jeanette Rowley töötab Suurbritannia The Vegan Society juriidilise nõustajana ja juhib rahvusvahelist õiguste võrgustikku, mille töös osaleb ka Eesti Vegan Selts.

Oma raamatus „Inimõigused on loomaõigused: Eetilise veganluse implikatsioonid inimõigustele“1 kirjutab Jeanette nii: „Veganluse populaarsus on plahvatuslikult kasvanud tänu kaastundele mitteinimloomade vastu, sealhulgas kasvab sotsiaalne huvi nii keskkondlike kui humanitaarsete teemade kui ka taimetoidu tervistava mõju vastu. Veganluse populaarsus on loonud palju positiivset meediakajastust asendades endist negatiivsust ja toonud juurde palju vegantooteid, kuna nende järgi on suur nõudlus. Veganluse algne kontseptsioon – veganlus kui elustiil, mis on omaks võetud selleks, et väljendada eetilist seisukohta mitteinimloomade kannatuste suhtes, on viimasel ajal kujunenud strateegiliseks vahendiks võitluses laiemate rõhumisstruktuuride vastu, mille tulemuseks on mitteinimeste kannatused. Sellepärast on vegaluse valinud ka mõned feministid, antikapitalistid, humanitaartöötajad ja rohelised, kes on seisukohal, et kõik rõhumisvormid on omavahel seotud. Sellegipoolest jääb veganelulaadi normaliseerimiseks olulisele kohale just algne põhimõte, mis tõstab esile moraalse seisukohavõtu mitteinimeste õigustest. Seda konkreetset veganluse tähendust, mida tavaliselt nimetatakse eetiliseks veganluseks, peetakse Euroopas ja Suurbritannias kohaseks kaitsta inimõiguste ja võrdõiguslikkuse raamistikus.“

Jeanette, kas just sellepärast on oluline end veganina identifitseerida, mitte lihtsalt vähem loomset tarbida?

Jah, sest seadus näeb veganlust kui moraalset tõekspidamist. Veganlus kui põhimõte mõjutab inimese elu väga laialdaselt. Ka Euroopa inimõiguskohus on juba 1993. aastal öelnud, et veganluse praktiseerimisse ei tohi sekkuda, kui just ei ole mingisugust seaduslikku alust, mis on sellele väga heaks põhjuseks.

Milliseid muudatusi või reforme veganid ootavad?

Eks eelkõige õiglust ja austust kõikide tundlike olendite vastu, loomadega seotud väärarusaamade lõppemist, aga ka vegantoitlustamist avalikes kohtades, koolides, haiglates, hooldusasutustes; tarbijaõigusi, alternatiive loomkatsetele ja ausat haridust; koolides peaks õpetama, kuidas loomi tegelikult ekspluateeritakse.

Kasutame nende muudatuste saavutamiseks mitmesuguseid strateegiaid, on olemas loomaõiguslaste organisatsioonid, koostöö meediaga ja erinevate materjalide kirjutamine, veganite ühingud ja ka keskkonnaorganisatsioonid. Ka lähenemised on erinevad – korraldatakse loomakaitsekampaaniaid, mille eesmärgiks on kasvatada loomade heaolu, aga ka abolitsionistlikke, loomaõiguslikke kampaaniad – mille tulemusena kasvavad keelud loomade kasutamisel.

On veel kolmas võimalus: edendada seadusandluses veganite õigusi, kasutada neid põhimõtteid, mis juba on seadustes olemas, et viia ellu neid muudatusi, mida veganid tahavad ja läbi selle saavutada loomade õigusi. Pidasin juba 2012. aastal esimese loengu sellest, kuidas veganite õiguste kaitse aitab loomaõigusi edendada. Elame inimkeskses ühiskonnas, veganlus tuleb normaliseerida ja see aitab ka loomi.

Jeanette Rowley mitteinimeste õigustest: „Seda konkreetset veganluse tähendust, mida nimetatakse eetiliseks veganluseks, peetakse kohaseks kaitsta inimõiguste ja võrdõiguslikkuse raamistikus.“

Erakogu

Sa oled kirjutanud, et sotsiaalseid muutusi on võimalik saavutada kahtepidi: alt üles, nii et survegrupp teavitab ja nõuab, see toob kaasa ühiskondlike vaadete muutumise ja see omakorda kujundab poliitikat ja seadusloomet. Aga on võimalik ka vastupidi: et seadus dikteerib moraalse hoiaku ja see mõjutab sotsiaalset suhtumist ja saab moraalinormiks?

Minu arvates ei ole seda teist võimalust piisavalt kasutatud ja olen võtnud oma ülesandeks seda lähenemist arendada, et need kaks võimalust keskel kokku saaksid.

Kuidas seda protsessi alustada?

Tuleb üles leida need seadusesätted, millega saab tegeleda ja neid veganite toetamiseks kasutada. Ja alustada reforme seal, kus neid vaja on; hariduses, tervishoiu- ja hooldusasutustes, tarbijate õigustes, tööhõives. Inimõiguste deklaratsioonis kirjas olev südametunnistusevabadus annab meile õiguse elada vastavalt sellele, mis on meie sügavad veendumused seoses loomadega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist leiame samuti südametunnistuse ja mõttevabaduse. Ühendkuningriigis kehtivad muidugi ka mitmed diskrimineerimisvastased seadused.

Too palun näiteid, kuidas veganite õigusi rikutakse.

Esineb psühholoogilist survet oma veendumustest loobuda – nt veganlaps lasteaias, või koolis, kus tal soovitatakse veganlusest klassis mitte rääkida, või näiteks soovitatakse veganitel, kellel on muuhulgas söömishäire oma moraalsetest veendumustest loobuda. Samasugused lood võivad juhtuda vanadekodudes või vanglates. Veganeid võidakse seostada ka ekstremistide või radikaalidega, veganeid kiusatakse ka sõnalise vägivallaga, solvavate kommentaaridega, tehakse kohatuid ründavaid nalju jne.

Esineb ka otsest diskrimineerimist, nt kirjutatakse töökuulutuses, et veganeid ametikohale ei taheta või keeldub reisifirma veganit reisile kaasa võtmast. Ühel konkreetsel juhtumil ei antud inimesele laenu, sest ta tahtis selle abil minna just vegankoolitusele. Ta sai hiljem pangalt selle eest kompensatsiooni ja oluline on, et selles pangas on kokku 35 000 töötajat, kelleni see info kindlasti jõudis.

Vahel võib diskrimineerimine tulla ka pealtnäha neutraalsest olukorrast, sest ei ole seadusest tulenevaid kohustusi, nt tuletõrjuja läheb tööle, aga tema tööriietuses ei ole veganvariante. Ja esineb kaudsemat; näiteks pakutakse koolis eritoitu kõikidele lastele lähtudes nende usulistest veendumustest, aga mitte veganitele.

Olid nooremana, 80-90ndatel loomaõiguste aktivist, sind on tol ajal arreteeritud, tegutsesid ka jahtide saboteerijate hulgas. Kas enam mitte?

Olin osaline sellises organisatsioonis nagu Animal Aid,2 käisin Londonis meele­avaldustel, kohtumistel, aga enam mitte. Ma arvan, et see ei oleks praegu minu aja hea kasutamine. Olen ennast täiesti pühendanud veganmaailmale üleminekule.

Millist lähenemist sa pooldad, kas abolitsionistlikku või reforme?

Kui me räägime reducetarian-liikumisest,3 siis nende lähenemist ma eriti eetiliseks ei pea. Ma ei usu sellesse, aga ma saan aru, et loosungiga „Eat less Meat on lihtsam inimesi kaasata ja sellega on pealtnäha lihtsam midagi saavutada. Aga eesmärk peaks ikka veganlus olema, me ei saa ju nende vahesaavutuste üle rõõmustada, kui loomade ekspluateerimine endiselt jätkub, see ei ole loogiline. Ei ole ju eetiline seada näiteks kurjategijatele eesmärkideks, et tehke 50% vähem kurja vms.

Sinu loengu eilsed kuulajad olid suures vaimustuses asjaolust, et nii sina ise kui su lapsed ja lapselapsed on veganid. Lausa kolm põlvkonda.

Ise ma selle peale eriti ei mõtle. Tegelikult on üks mu lapselastest neljanda põlve vegan, sest tema teist liini pidi vanavanaisa oli ka vegan. Lapsed sünnivadki veganiteks, see on normaalne.

1 Jeanette Rowley, Human Rights are Animal Rights: The Implications of Ethical Veganism for Human Rights. Palgrave, 2016.

2 https://www.animalaid.org.uk

3 Reducetarian – sõnast reduce, vähendama – liikumine hõlmab kõiki inimesi, kes soovivad vähendada loomsete toodete tarbimist.

Activists should go to politics – interview with Kim Stallwood

Kim Stallwood is an animal rights advocate, author, independent scholar, and consultant. He is co-founder of the Animals and Society Institute. He has been an editor of different magazines of animal rights, including The Animals’ Agenda, is a former executive director of People for the Ethical Treatment of Animals, campaigns officer for the British Union for the Abolition of Vivisection, and national organizer for Compassion in World Farming. He serves on the board of directors of the Culture and Animals Foundation, which was established by the philosopher, Tom Regan, and his wife, Nancy, in 1985.

I met Kim Stallwood couple of years ago during animal rights conference in Sweden. And I saw wisdom – I really think that he knows what he is talking about, been in a movement for so long time.

To know more about him and AR history – I strongly recommend to read his book – “Growl: Life Lessons, Hard Truths, and Bold Strategies from an Animal Advocate.”

So, how it was to be a vegan in 70ties?

I get this question so often lately, so I have to think what to answer… Maybe it is to do with the fact that veganism is coming so mainstream. But it was difficult, even to be vegetarian was difficult – but not impossible. Biggest difference was that there was no internet and access to the information was limited. In Vegan Society was basic information available if you asked them to send the information and they also sent magazine four times a year, some leaflets and maybe there was a local group. There was a vegan festival and some animal rights events. In 1970-80 I helped to found Coordinating Animal Welfare, we made bulletin every two months – simple publications, printed by hand. We held meetings in London for networking, talking about menus, places to eat. And we relied upon these meetings, mailings, drinking in the pub after demos. We just didn’t have internet which has made so big difference now. Given that – there should be so much more vegans than there are. There are so many products in supermarkets, meals made ready etc. But in 70ies there was Holland & Barrett, a chain of health food and the only place to get plant milk was Plamil. You had to open the tin, fill the tin with water and then stir. And it didn’t taste like milk at all…. In restaurant all you could it was green salad and baked potato or French fries.

And did it later got better because of these people who wanted more health food?

No, because of growing animal rights movement and vegans.

At the moment you are an independent scholar. What does that mean and what are your interests?

Well, I can’t call myself academic. I moved back to live in England in 2007, I didn’t want to be a director anymore or do projects, so I called myself an author but I want to build bridges between animal studies and animal advocacy. Maybe, if I would have known all this what I know now, I would have been political theorist or maybe lawyer. And I have an advice for younger activists – pro animal organizations are not very healthy places to work – for several reasons. Many organizations are founded by motivated people but they are not effectively built. So, go to university, be a lawyer, a philosopher, a veterinarian and be an AR activist then – professionally.

Is it a same kind of suggestion you gave in London Vegan Fair this year; animal rights should go to the politics?

Main point I made there was need of animal rights to understand mainstream political issues – we do a lot of work on encouraging individuals to make lifestyle choices, we persuade transformation moment to other people and it’s very important but my point was to get animal rights people to get elected to became MPs and political counsellors, to be educated and committed in politics.

You said that pro-animal organizations maybe sometimes be unhealthy places to work. Don’t you think sometimes they are also kind of merciless?

Yes, sometimes people use animal rights issues to behave unprofessionally, even to abuse others. Some activists can’t be over misanthropy. This field is so different of other social justice campaigners – we are talking about interactions between different species.

You are talking about Misanthropic Bunker in your book, let me quote you: “If only every pro-animal group exclusively promoted veganism, we’d achieve animal liberation much sooner. We must abolish the property status of animals before anything else. We should set free all the cats and dogs imprisoned in animal shelters if their only future is a cage or death by euthanasia. Democracy has failed and illegal direct action is the only course to take.” Do you believe it yourself?

No. What I wanted to say is that some animal advocates have created this kind of ideology but I don’t agree with these. We shouldn’t narrow down our goals.

So, we can’t be dogmatic?

Yes and no. Dogma doesn’t mean to be a negative thing. We can live ourselves like the world already is like we want it to be. And we have to work in the context of society, see for what changes is the society ready.

Do you know that I have quoted you about effective altruism in my blog, I don’t remember from where I found it but do you think still think so? “Effective altruism is a neoliberal response to social justice. It transforms social justice into a tool of capitalism. Effective altruism makes social change money. This is not a system change. It’s about making the bad a little less bad and therefore ineffective.”

I had forgotten saying this and was even quite impressed with it! More seriously, it’s clearly an idea that needs further development. The linking of effective altruism with capitalism and market forces is a very interesting one—specially with its relationship to social justice advocacy. But I can understand an argument in effective altruism but I find it problematic because I don’t see myself as utilitarian advocate. I see myself as a combination of rights based advocate and ecofeminist. I find in troubling then people argue that we shouldn’t worry about all animals. It excludes individuals who need help, some animal organisations who are unworthy of support. I think it is discriminative.

Do you think it is a phase or what, should we worry about this effectiveness?

I don’t think it is a phase, it should be criticised and challenged and effective altruists should be campaigning for insects because there are so many of them.

You have written one good book, will there be another?

Maybe Growl gets a follow up one day – hopefully. I am a consultant, this gives me income and possibility to write. I am writing a book about Topsy, the elephant, telling her life story within a larger picture; what would happen to her if she has lived today. Are their life better then they were hundred years ago.

I know that you read a lot. Can you give some recommendations?

Zoopolis by Kymlicka and Donaldson is very interesting. For two reasons. First two chapters about animal rights are very good. And it makes a political argument for animals in interesting way – animals as citizens.

I can also recommend a novel: The Tiger of Malgudi by R K Narayan. It is a lovely story about a tiger who is caught and goes in zoo and circus and a spiritual leader rescues him. I think this novel is enlightening in ethics.

And one more, by Olga Tokarczuk who recently got Nobel Prize. It’s called “Drive Your Plow Over the Bones of the Dead” and is very well written – through elderly women who lives in woods, couple of her dogs disappear and she blames her neighbours who are later found dead. It’s an interesting book within this narrative our relationship with animals.

Is the world different in 20 years?

I would like to believe in 20 years of time, intensive animal agriculture has collapsed. It’s not sustainable. I think that there will be animal related sickness amongst population, so they eat less meat or “better quality meat”. And we may see in animal testing the development of non-animal technology is actually more effective and cleaner and cheap.

unnamed

Kui ma läheksin Taimetoidumessile

Minuga juhtub vahel nii, et ma ei saa minna sinna, kuhu väga tahan. Nii juhtus ka alanud nädalavahetusel. Ometi on laupäeval ja pühapäeval suur pidu ehk järjekordne Taimetoidumess. Täiesti ebaaus, sest vist esimest korda oleksin saanud osa võtta ilma ühegi ülesandeta, täiesti tavalise külastajana, kes naudib nädalavahetust, mida ilmaasjata veganite jõuluks ei nimetata.

Mäletan, et veganlus kinnistus ainuvõimaliku elulaadina minu jaoks vist 2007ndal aastal kui alustasin osavõtmist suurtest rahvusvahelistest loomaõiguslaste kogunemistest, kus pika nädalavahetuse jooksul sai 4-500 loomaõiguslasega, kes mõistagi olid veganid, koos õppida, suhelda, kogemusi vahetada ja plaane teha. Lühikeseks hetkeks tekkis alternatiivne miniühiskond, kus inimesed mõtlesid väga olulises osas ühtemoodi. Taimetoidumessil võib see emotsioon peaaegu sama tugevalt tekkida. Kogunemistel oli küll nii, et kui Sa ikka näed endast vanemaidki, terveid, elujõulisi, rõõmsaid veganeid, siis ei ole kahtlustki, et oled ise ka õige valiku teinud. Mäletatavasti ei olnud tol ajal veganlusest meie ühiskonnas niipalju infot kui praegu on. Rääkimata valikutest.

Praegu on valikuid kohati rohkemgi kui tarvis. Tean, et messile pääseb neist ainult parem osa. See tähendab, et alati on neid, kes soovivad taimseid asju müüma tulla, tunduvalt rohkem kui üritus mahutab. Eelistatakse ikka neid kaubapakkujaid, kes ainult veganasju teevad või siis neid, kelle tooted on eriti kvaliteetsed ja vajalikud.

Pealegi pole see sugugi ainult ostupüha vaid umbes samaväärselt ka infoüritus. Seekord kuulaks ja vaataks ma küll vist kõiki esinejaid. Ma kuulaks Triinu Uprust, kes on äge aktivist Inglismaal ja teeb asju, mida ma ka teeks kui oleksin noorem ja elaks teistmoodi. Siis kuulaks Kristin Siili, kellega ma polegi kunagi rääkinud sellest, kui keeruline võib olla Greta Thunbergi jälgedes käija Eestis. Kadri Aaviku ettekannet meestest ja veganlusest olen ma Loomaõiguste konverentsil küll kuulnud, aga kuulaks veelkord. Loodan, et Tiiu Lausmaa räägib sellest, kuidas sellest, et ise veganelulaadi järgida, kuidagi ei piisa. Üks mu kangelastest Jake Conroy on ka kohal, mäletan, et eelmine kord Eestis käies jättis talle Hiiumaa vahet lendav lennuk sügava mulje: loodan teda uuesti näha varsti valmivas filmis The Animal People. Linda-Mari ja Eesti Metsa Abiks asju kuulaks muidugi ka ja Eesti Vegan Seltsi. Õhtupoolikult läheks ja vaataks filmi Running for Good. Selle filmi kangelane jookseb sellepärast maratone, et saaks ülal pidada loomade varjupaika. Minust kolm aastat noorem, kuuendast eluaastast peale vegan…

Võibolla järgmisel päeval enam igale poole ei jaksakski minna, aga Bon Soya töötuppa ju ometi läheks. See, et Bon Soya on üks messi toetajatest, on tõesti rõõmustav, sest nende tooted on Eesti veganeid varsti juba 15 aastat elus ja tervena hoidnud ja nende suuremahulisem osavõtt veganüritustest oli ainult aja küsimus. Pealegi osalesin ma megaloosis, kus loositi välja tuhat pakki (või oli see 4000 pakki?) taimseid viinereid ja neid tahaks ju kätte saada. Marko Lepiku töötuppa läheks pühapäeval ka, mis siis, et olen Loomuse ajal saanud kogu tema kahepäevase koolituse, sest just loomaõiguslaste peal ta oma kätt harjutas. Ja PJd tahaks kuulata, sest ma tegelikult ei tea, mida kõike ta selleks teinud on, et kõik maailma suured moegigandid on karusnahavabaks hakanud. Ilma PJ Smithita poleks seda niipea juhtunud. Praegu märkasin, et tegelikult ei saagi kõiki kuulata, sest on asju, mis toimuvad ühel ajal, nii et tehke kindlasti oma valik juba ette ära. Messile jõudes hakkab pea rõõmust ringi käima ja siis võib algusajad maha magada. Kindlasti ma ei magaks maha oma lemmikbändi (päriselt ka) Rhythms of Resistance’i töötuba, mis sellest, et see vist jookseb ajaliselt sisse ühele olulisemale ettekannetest, Loomuse tsirkusekeelustamise loost. Aga seda lugu ma ju tean ise ka.

Ja siis ma ostaks burgerit ja jäätist, sest on ju pidu. Ja kaasa ostaks Rohelise Villa tehtud pipramoosi ja HappyV suitsuvorsti ja Bedda juustu ja midagi magusat võibolla sellelt uuelt vegankohvikult Kringel, mis detsembris Uues Maailmas avatakse. Midagi kindlasti veel, ma ei teagi kõiki neid tegijaid, kes oma laudadega kohal on.

Ja tegelikult on nii, et kuna mul on maailma parimad sõbrad, siis mõned asjad saan ma sealt messilt ikkagi postipakiga järgmisel nädalal kätte, näiteks messiajakirja.  Pean veel mõtlema, äkki ma tahan ikkagi Veshist ka midagi. Näiteks seda türkiissinist kotti.

Ja täiesti võimalik oleks, et kui ma Hiiumaale tagasi sõidan ja bussis noori inimesi näen, kes arutavad, millist liha grillipeole osta, mõtleksin esiotsa, et nad teevad nalja, sest selliseid inimesi ju ometi ei ole enam olemas…

74620888_2337434716505236_5842265062936412160_n

Soome veganvarjupaigas elab 70 päästetud farmilooma

 

See intervjuu ilmus kõigepealt 5. novembril ajalehes Postimees.

(Vt lingi tagant koos Annika Lepa fotodega).

NB! Mina ei kasuta nö keelekorretset vormi veganivarjupaik v veganitort vms. Arvan, et osa keelest kujuneb ise või see kujundatakse selle grupi poolt, kes seda kõige rohkem kasutab. Sestap on eesti keeles õige öelda ikkagi veganvarjupaik, veganblogi, veganelu.

Soome veganivarjupaigas elab 70 päästetud farmilooma

Intervjuu varjupaiga juhiga!
Kim Stallwood

The Grumpy Vegan!

Striving with Systems

radical vegan perspectives on total liberation

Striking at the Roots

Animal activism around the world

D the Vegan Feminist

every act of kindness matters

MÜÜRILEHT

Just another WordPress.com weblog

Metsik Aed

Taime - ja loomasõbralik aiandus.