See intervjuu ilmus kõigepealt 5. novembril ajalehes Postimees.
(Vt lingi tagant koos Annika Lepa fotodega).
NB! Mina ei kasuta nö keelekorretset vormi veganivarjupaik v veganitort vms. Arvan, et osa keelest kujuneb ise või see kujundatakse selle grupi poolt, kes seda kõige rohkem kasutab. Sestap on eesti keeles õige öelda ikkagi veganvarjupaik, veganblogi, veganelu.
Soome veganivarjupaigas elab 70 päästetud farmilooma
Varjupaik alustas oma tegevust seitse aastat tagasi ja algusest peale on kogu ettevõtmist juhtinud Piia Anttonen. Kauaaegne loomaõiguslane Kadri Taperson palus temalt, et ta tutvustaks varjupaiga tegemisi ka Eesti loomasõpradele.
Kui palju praegu Tuulispääl loomi elab?
Praegu 70, aga eks kogu aeg pakutakse juurde, eriti hobuseid, kuna neid ei saa ju enam kasutada, kui neil natukenegi midagi viga on. Aga muidu pakutakse loomi siis, kui inimesed näiteks lahku lähevad või loomaomanik sureb või ka majanduslikel põhjustel või kui loomad on mõtlematult võetud, näiteks suvemajja kanad jne. Osa loomi, kes siia jõuavad, on halvasti koheldud ja loomakaitseametnike poolt ära võetud. Soomes on praeguseks veel kolm väiksemat farmiloomade varjupaika, aga neil vist ei ole plaani suuremaks kasvada.
Mida see tegelikult tähendab, et Tuulispää on veganivarjupaik?
See tähendab, et me ei osta kunagi loomi, vaid aitame neid, kes on juba olemas ja steriliseerime nad, et ei sünniks rohkem vangistuses elavaid loomi. Kuigi meie elanikud on üsna heades tingimustes, ei ole nad ju nii vabad nagu tahaksid. Sama oluline, kui olemasolevate loomade aitamine, on teavitustöö loomade õigustest – me ikka üritame maailma muuta. Aga jah, kassid söövad meil liha ja sinirebane Otto on freegan, saame poest mahakantud kala jms. Kogu lemmikloomaäri peaks muidugi üldse ära lõppema.
Kuidas Sulle need kampaaniad tunduvad, mis soovitavad inimestel lihtsalt vähem liha süüa?
Veganina tundus see alguses vastuvõetamatu. Aga mõistan, et see on paljude jaoks sobiv tee. Nii et ma suhtun nüüd toetavalt, näiteks kui keegi meie külalistest räägib, et ta on lihasöömist vähendanud. Tuulispää veganisõnum ei ole sellegipoolest muutunud.
Mida Sa loomadelt õppinud oled?
Mida rohkem ma neid näen, seda jubedam tundub see, kuidas inimesed neid kohtlevad. Loomad on uudishimulikud, nad tahavad igasuguseid asju teha. Raske on aduda, et nad vajavad tegelikult palju rohkem ruumi, kui neil siingi on. Hobustel hakkab oma koplis igav. Ja ehkki näiteks sinirebase Otto aed on väga suur, kasutaks ta looduses tohutult suuremat maa-ala.
Kõige uuem elanik on teil mink Mikko. Kust tema tuli?
Tema tuli ühe loomakaitseorganisatsiooni kaudu, ta on päris taltsas, nii et ta on kindlasti varem inimestega kokku puutunud. Ta on hästi tore, minu jaoks uus liik ja temaga tuttavaks saamine on jälle silmiavav. Talle meeldib väga ujuda, ta tegutseb vahetpidamata, on hästi uudishimulik. Nii et jälle uus vapustus, kui mõelda tema liigikaaslaste peale, kes karusloomafarmides elavad. Soomes on mink võõrliik, ta on loodusesse sattunud sõja ajal, kui nad farmidest lihtsalt loodusesse lahti lasti. Nii et me ei tohi teda lahti lasta, praegu ta elab ruumides sees, aga kevadeks ehitame talle kindlasti väliaediku ka.
Kuidas Su päev välja näeb?
Mu töö on paljuski muutunud, alguses olin ainuke, kes loomade eest hoolitses. Aga nüüd teen kontoritööd, korraldan koostöid, projekte, vaatan et autod ja traktorid oleksid hooldatud ja näiteks uue aia ehitusmaterjalid olemas. Ajan kõik loomaarstiga seotud asjad korda, nt hobuste kapjade värkimine jne. Ja kuigi meil on selle jaoks inimene olemas, siis ikkagi suhtlen ka vaderitega, liikmetega, tegelen kommunikatsiooniga jne. Meil on üks loomadega tegelev inimene täiskohaga tööl ja teine on poole kohaga. Mina olen ka osalise tööajaga, sest raha on muuks vaja ja ma teen ju niikuinii kõike. Muidugi oleks kunagi tore normaalset palka saada.
Kes ja mis Tuulispääd rahaliselt toetavad?
Loomadel on vaderid, neid on isegi ühingu liikmetest rohkem. Ja vaderite toetusest saab täna katta pea kõik jooksvad kulud. Peale selle on veel netipood, ühekordsed annetused, üritustest, külalispäevadest tulevad rahad. Vahel korraldatakse meie heaks heategevuskontserte. Liikmeid on paarsada ja nemad maksavad kord aastas liikmemaksu. Meil on viieliikmeline juhatus, kes käib iga paari kuu tagant koos ja otsustab suuremate asjade üle nagu eelarve kinnitamine, tegevuskava jne.
Kui palju teil külalisi käib?
Aastas käib umbes 1000 inimest, lisaks paarsada erinevates gruppides ja talgulised ning muidugi vabatahtlikud. Neid me kasvatame muudkui juurde, neist on n väga palju kasu. Aga see arv peaks muidugi tulevikus suurem olema. Meil on just annetuskampaania uute hoonete jaoks. Kui need valmis saavad, siis saame ka rohkem inimesi vastu võtta. Koolituskeskus vajab arendamist. Ja koolilapsed võiksid tulla näiteks klasside kaupa pooleks päevaks. Lapsi saab empaatia kaudu õpetada, näiteks mõelda nendega koos, et kui ma oleksin lehm, kuidas ma siis elada tahaksin.
Mis Sa üldse enne Tuulispääd tegid?
Eks ma õppisin ja tegin igasuguseid töid. Hobusetallis töötasin näiteks. Aga ma olin pikka aega tantsija, õppisin tantsu, esinesin palju ja olen seda õpetanud ka. Nii et ma hakkasin täiesti uue asjaga tegelema.
Kuidas Sa ennast praegu kogu selle töökoorma juures vormis hoiad.
Ma käin erinevatel üritustel jooksmas, olen uuesti tantsutrennis hakanud käima, sest nüüd on asjad nii korraldatud, et ma saan ära käia. Ja käin palju looduses, vaatan metsloomi ja siis on nii valus, et meie omad ei ole vabad…
Aga unistused, tulevikuplaanid, milline on Tuulispää kümne aasta pärast?
Siis on koolituskeskus valmis, oleme laienenud, loomi on poole rohkem, ka neid, kes on ajutiselt ja kellele uusi kodusid otsime. Vabatahtlikke ja annetajaid on ka rohkem.
Mis Sa arvad, kuhu me paarikümne aasta pärast seoses loomadega jõudnud oleme?
20 aastat on väga pikk aeg. Ma usun, et tootmisloomade arv on poole väiksem kui praegu, loomkatsed on alternatiivsete meetoditega asendatud, karusloomakasvatus on lõpetatud. Kõik need asjad võiksid muidugi palju kiiremini juhtuda, aga eks suund on õige. Loomaõiguslasi on sellegipoolest veel kaua tarvis, ainult keskkonnast ja tervisest rääkides võivad loomade õigused muude probleemide varju jääda.
Fotol koos Agdaga. Foto autor: Annika Lepp.
kkadri 