23 lihtsat soovitust koos lisandustega

Otsisin täna, jõulude esimesel pühal, üles ühe üsna vana teksti, sest mulle tundus, et seda peab uuendama. Aga vist ei peagi. Seda tohivad endiselt lugeda ainult loomaõigusaktivistid ja neilegi võib see naiivsevõitu tunduda, aga mis sellest. Naiivsus päästab maailma.

Loe edasi “23 lihtsat soovitust koos lisandustega”

Greta naeratus. Uue aja kliimaaktivistid reedestest streikidest tõekuubikuteni.

 

See artikkel ilmus esmalt reedeses (13.12.19) Sirbis: Vt siit

 

Kui kliimakriisi tõsiselt võtta, siis peaksid mõjukate inimeste hulka kuuluma loomaõiguslased, veganid, kliimaaktivistid ja inimõiguslased.

Nii nagu mujalgi, teevad Eestis viimasel ajal kõige kõvemat häält kliimaaktivistid, sealjuures on vanadele teada-tuntud organisatsioonidele lisandunud mitmeid uue aja kliimaaktivistide rühmitusi. Uue aja all pean silmas aega pärast 2010. aastat ja rühmituste all nii mittetulundusühingutena registreeritud ühendusi kui vabaühendusi, mis tegutsevad ilma juriidilise vormita. Mõlemat sorti rühmitused moodustavadki kliimaliikumise.

Organisatsioonide vahel aitab orienteeruda Tiiu Lausmaa, kes on aktivist nagu ma isegi ja kes on kaasa aidanud pea kõikide rühmituste Eestisse tulekule. Temaga kahepeale saame ülevaate tegevusest, mille taga Eestis on käputäis inimesi, täpseid arve ei ole kuskilt võtta.

Kliimapäästjad

Üks neist on Climate Save (CS), mille asutas Anita Krajnc 2011. aastal Kanadas ja selle kohalik haru Climate Save Estonia (CSE). CS kandis alguses nime Animal Save (ka The Save Movement), kuid jaotas oma tegevuse hiljem kahe nimetuse alla, CS ja Health Save. Eestikeelset nime organisatsioonil ei olegi. Tegemist on rohujuure tasandil tegutseva rühmitusega, kes peab oma eesmärgiks kliimakriisi lahendamist intensiivse loomakasvatuse lõpetamise abil; Maa metsastamise ja fossiilsete kütuste käibelt kaotamist. See organisatsioon on käima lükanud vigilʼid, mida eesti keelde võiks tõlkida näiteks öiste valvustena, aga ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi neist niimoodi nimetaks. Aktivismiga on ju see lugu, et tegevus areneb nii kiiresti, et keel ei jõua järele, vähemalt eesti keel mitte. Eestis on tehtud kuus vigilʼit, eelkõige tapamajade ees loomadega hüvasti jättes ja seda ikka selleks, et loomade barbaarsele kohtlemisele ja nende õigustele tähelepanu tõmmata. Eesti haru on osalenud ka globaalsel kliimaprotestil Brasiilia saatkondade ees Brasiilia presidendi Jair Bolsonaro Amazonase vihmametsi hävitava poliitika vastu. CSE edasiarendamist ei ole praegu plaanis, sest kõikide ülemaailmsete organisatsioonide rakukesi ei peagi edasi arendama, tuleb eksperimenteerida ja leida see, mis Eestisse kõige paremini sobib ja mille arendamiseks jagub ka inimesi. Näiteks veganrestoranid, mida praegu Eestisse järjest juurde tekib, aga ellu jäävad need, millel on õnnestunud kontseptsioon.

Vastuhakk väljasuremisele

Extinction Rebellioni (XR) asutas Inglismaal 2018. aastal Roger Hallam ja sellel üleilmselt tegutseval rühmitusel on ka eestikeelne nimi – Vastuhakk Väljasuremisele. XR leiab, et planeet on kriisis, tegemist on enneolematu globaalse hädaolukorraga, toimub massiline liikide väljasuremine ja seda kliima soojenemise tõttu rohkem kui 1% võrreldes tööstusajastueelse ajaga. XR ei hoia olukorra kirjeldamisel teravaid sõnu kokku ja tegutseb sama otsustavalt, kasutades meeleavaldusi, tänavablokaade, näljastreike ja muud sellist. Vastuhakk Väljasuremisele on Eestis natuke välja surnud, Eestist on käidud osalemas küll nt Berliini tänavablokaadidel.

XR asutaja Roger Hallamit, kes muuhulgas sotsiaalsetest muutustest doktoritööd kirjutab, on tegevuse algusest peale kritiseeritud. XR olevat privilegeeritud, kõrgklassi rühmitus, mis koosneb inimestest, kellel on palju aega ja kes ei pea tööl käima (see on küll väga tavaline kahtlustus kõikide aktivistide puhul) ja pealegi ei levitata vegansõnumit piisavalt. Nii on eraldunud terved grupid aktiviste, nt Heathrow grupp, mis samanimelisel lennuväljal lennukite õhkutõusmise ja maandumise häirimiseks droone lennutas või vegangrupp, mille nimi on Animal Rebellion.

Miks ennastsalgavad aktivistid on valmis näiteks tänavablokaadide ajal vahistatud saama, aga oma steigist loobuda ei suuda – kuigi eesmärgiks on eetiliste paradigmade muutmine? Milleks üldse inimkonda päästa, kui me ei ole head? (Seda siis vastuseks Priit Pulleritsu järjekordsele pahameelehoole seoses taimetoidule üleminekuga, kus ta soovitab „arvestada inimelu hindamatust“).1

Kuna 2016. aasta andmetel põhjustab loomakasvatus vähemalt 18% kasvuhoonegaasidest, siis tekib alatasa küsimus, miks kõik kliimaaktivistid veganlust oluliseks ei pea. Põhjalikult on seda küsimust lahatud näiteks filmis „Cowspiracy“ (USA, 2014), aga seal keskenduti n-ö vanadele looduskaitseorganisatsioonidele nagu Greenpeace jt.

Kliimamuutusest ja keskkonnakahjustustest on muidugi algusest alates, s.t juba mituteist aastat, rääkinud ka Eesti loomaõiguslus- ja veganliikumine, aga nende põhisõnum on olnud looma kui indiviidi õigused, mitte niivõrd keskkond, kus inimenegi elab. Eks uusi kliimarühmitusi on sellepärast ka tarvis olnud, et vanades etableerunud organisatsioonides midagi uut alustada on keeruline. Kui organisatsiooni paar liidrit ütlevad, et seda me ei tee, siis uute asjadega kaasa ei mindagi.

Tõekuubikud

Anonymous of the Voiceless (AOV), Anonüümselt Hääletute Eest, mille ümber on Eestis kogunenud kümmekond aktivisti, leiab, et kõige olulisem on ikkagi inimestele seletada, et meil ei olegi loomset tarbida vaja. AOV on 2016. aastal asutatud loomaõiguslik rühmitus, mis ei tegele otseselt kliimaaktivismiga ja millel on üsna värske formaat. Peamiseks tegevuseks on nimelt tõekuubikutega aktivism (Cube of Truth), kus väike rühm maskides aktiviste tänaval möödujatele arvutiekraanidel loomatööstuse olemust näitab ja küsimustele vastab. Tallinnaski toimus muide novembri lõpul tõekuubik. Ka AOV algatajate hulgas on probleeme, veganite puristlikkust peetakse liiga oluliseks, on süüdistusi toetuste kasutamise kohta, nii et ilmselt AOV Eesti rakuke tulevikus iseseisvub, et mitte rahvusvahelisest sõltuda.

Eestisse oleks vaja rohkem otsest tegevust (direct action, DA), mõistagi mitte vägivalda. Ainuke meeldejääv DA on viimastel aastatel olnud Haabersti emapaju kaitsmine, mille korraldajaks oli Eesti Metsa Abiks (EMA), mida ei tohiks uute kliimaorganisatsioonide kirjeldusest välja jätta. Tegemist on tõelise rahvaliikumisega, mille Facebooki gruppi kuulub pea 8000 liiget, kus igaüks saab sõna võtta ja peabki saama, sest mets läheb nii paljudele inimestele korda.

Reedesed kliimastreigid

Kõige uuem ja tuntum kliimaaktivismi vorm on Fridays for Future, Greta Thunbergi ellukutsutud tegevus, millega on kaasa läinud ka Eesti kooliõpilased. Kliimaaktivist Kristin Siil vastab intervjuus Müürilehele, et ta ootab põhimõttelisi muutusi. „Tuleb väljuda süsinikupõhisest majandusest, panustada uute tehnoloogiate arendamisse ja teaduslikesse uurimustöödesse, soosida tarbija keskkonnasäästlikke valikuid ja tõsta inimeste teadlikkust olukorra kriitilisusest. Iga arengukava keskne teema peab olema kliima ja keskkond, see tähendab, et ükskõik, mis valdkonnas plaane tehes küsitakse kõigepealt: kuidas mõjutab see emissioonide taset ja meid ümbritsevat loodust?“2

Eestis võib suureks meeleavalduseks nimetada sellist, kus osaleb 1000 inimest, Soomes sellist, kus osaleb 6000 jne. Osalejate arv sõltub riigi rahvaarvust ja korraldajate professionaalsusest. Või siis nahaalsusest, kui meenutada neid demonstratsioone, kuhu pensionäre bussidega veeti ja millel ei ole muidugi kliimaaktivismiga midagi pistmist.

Märtsis toimunud suuremas reedeses kliimastreigis osales üle 1200 inimese, mis Eestis on kindlasti suur meeleavaldus, igal reedel ei saa kindlasti nii palju inimesi oodata. Nii nagu kogu maailmas varieerub reedeste streikide osavõtjate arv, varieerub ka vanus. Palju meediatähelepanu saanud Jane Fonda vahistamisedki on toimunud just reedestel meeleavaldustel, mida Fonda ise nimetab „Fire Drill Fridays“ ja mis on kombinatsioon Greta Thunbergi algatatud protestidest ja XR stiilis kodanikuallumatusest. Fonda ütleb intervjuus Washington Postile: „Greta ütles, et me peame käituma nagu kriisiajal, minu arvates peame käituma nii nagu meie maja põleks.“

Tegelikult on ka nn vanad kliimaorganisatsioonid (Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguste Keskus), mida on targem küll keskkonnakaitseorganisatsioonideks nimetada, tolmu siltidelt pühkinud ja näiteks koos Fridays for Future aktivistidega allkirju korjanud ja riigikogusse kliimaneutraalsuse rahvaalgatuse viinud. Kogemustele toetudes kardan, et see ei ole kõige kiirem tee muutuste saavutamiseks, aga ega võimalust kasutamata jätta ka ei tohi.

Koolilapsed tuletavad Toompeal kliimakriisi väiksema või suurema meeleavaldusega meelde igal reedel ja nendega võib igaüks ühineda. 29. novembril tähistati veel üht olulist päeva. Nimelt on juba 1985. aastast alates novembri viimasel reedel tähistatud karusnahavaba reedet (Fur Free Friday – FFF). Stockhomis toimus sel päeval nii kliimastreik kui karusloomakasvatuse vastane meeleavaldus, Eesti loomaõiguslased sõitsid Riiga, et osa võtta sealsest meeleavaldusest. Riigipiirid ei ole selle teema juures olulised ja nii ongi raske kirja panna, kui suur või millise näoga on üks või teine organisatsioon, kuna nad tegutsevad globaalselt ja on igal pool olemas.

1 Priit Pullerits, Naiivsed Kliimasõdalased. – Postimees 25. XI 2019.

2 Helen Tammemäe, Kiirkohting: Kristin Siil. – Müürileht 21. V 2019.

New Wave is Coming

Today I have spent my morning watching a new documentary “The Animal People”. It started streaming today in AppleTV and is really well made.

I remember this photo (at the bottom of the text, taken in my kitchen this morning) so well because these young people were arrested in spring in the same year Estonian AR movement (2006) was founded. From that time I distinguish between people who are willing to sacrifice – people with degree of selfnessless (Josh Harpers expressions in the documentary) and other people, not to waste my time. Maybe it’s difficult to understand or maybe it’s too black and white but in the world where animals are treated in such barbaric ways, it’s a way to keep going for animal activists. I need heroes.

To put shortly, the documentary is about people who carried on a campaign against Huntigton Life Siences – large company killing 500 animals a day for animal testing. It doesn’t make a big difference for animals but they tested to any company – producing toothpaste or some plastics etc, not only for cancer cure or something like that. There is lot to learn from that campaign, also from it’s mistakes. SHAC movement had such a serious concenquences because in a way it was too strong. Because of that a new legislative act The Animal Enterprice Terrorist Act was accepted what gave a legal possibilty to put activists in prison for many years. That happened to six activists in USA and influenced Animal Rights movement globally. They didn’t kill anyone, didn’t harm anyone, the just used Freedom of Speech and spoke in a really loud voice, aslo following a money of the industry.  So, this decision to imprison these activists was to protect corporative business and also give a warning for the AR movement.

Lauren Gazolla says in the end of the movie that she is not sure of their tactics because they didn’t win. And that’s true, HLS is still in business, mutilating harmless animals every day, but I still think it’s not measurable to know what have they done for the movement, I really want to believe that together with other social justice movements and climate strikes the new wave is coming.

To understand most of the things behind SHAC movement, I also suggest to read the book “Green is the New Red” by Will Potter. Pattrice Jones has reviewd this book in Goodreads like this: “If you care about civil liberties or prisons, you need to read this book. If you care about corporate influence in politics, you need to read this book. If you care about the Constitution, you need to read this book. And, oh yeah, if you’re an environmental or animal liberation activist–or any kind of activist at all–then, for your own protection, you definitely need to read this book.”

To understand most of the things behind SHAC UK (the movement started in UK in 90es) we have to wait until next year because some activists prisoned there are not to allowed to give interviews until then.

Warning: In the movie there are moments extremely difficult to watch and listen. I never got used to animal screams…. But to watch this gives the only explanation why people are animal rights activists – the animal people.

 

78583309_737849493364263_2958345723701100544_n

Ilmumata jäänud soovitused

Hiljuti võttis minuga ühendust Naistelehe ajakirjanik Triin Raestik, et uurida veganluse ja vanuse seoseid. Sain aru, et vastused oli plaanis avaldada ajakirjanumbris eakatele, st 55+ vanustele mõeldud numbris. Mitmetel põhjustel jäi see lugu ajakirjas siiski ilmumata, aga tõstan ta ajakirjaniku loal oma blogisse. Tegelikult on vanus ja vananemine omaette teema, millest peaksin pikemalt kirjutama, aga ma ei tea veel päris täpselt, mida ma öelda tahan.
Miks hakata veganiks? Viis soovitust Kadrilt.
1. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis aidata loomi.
Mõningatel andmetel säästab iga vegan aastas umbes 200 elusolendit.
2. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis olla
keskkonnasõbralik ja hoida planeeti elus, sest loomatööstus on peamine
kasvuhoonegaaside tekitaja.
3. Protsentuaalselt on veganid tervemad, kergemad, enamuste
elustiilihaiguste oht on väiksem.
4. Veganlus koos loomaõiguslusaktivismiga annab elule teistsuguse,
olulisema tähenduse.
5. Veganlus on huvitav, veganite kogukond on huvitav. Kogukonna toetus
on tuntav ja sa ka sööd huvitavalt.

Kas veganlus on kulukas?
Levinud müüdi kohta, et veganlus mõjub rahakotile „valusalt“, ütleb Kadri
Taperson, et see ei vasta tema arvates tõele. Ei pea ju ostma valmistoite, mis on
kallid, ei pea iga päev poes käima jne. Inimeste ühes kuus toidule kuluvad
summad on hästi erinevad ja ei sõltu sellest, kas nad on veganid või ei ole. Mitte
ainuüksi veganlusega vaid ükskõik missuguste söömisharjumistega on nii, et
pigem sõltuvad kulud ikka sellest, kui palju oled otsustanud kulutada, mitte
sellest kas oled vegan või kõigesööja.

Ja põhitekst on siin:

Küsimusele, kas ta on täisvegan või teeb vahel millegi loomse osas ka
mööndusi, vastab Kadri kindlalt, et on siiski täisvegan. „Tegelikult on ju vastik
süüa tundlike olendite laipu ja kehavedelikke. Sellest saab loobuda,“ ütleb
Kadri. Naine nedib, et näiteks külla minnes võib juhtuda, et ta sööb kooki, kus
on midagi loomset sees. Kuid seda tuleb ette väga harva ja see ei puuduta muud
kui vaid Kadri enese südametunnistust.
Veganlusega alustamine, märgib Kadri, ei olnud talle sugugi keeruline. „Natuke
võttis küll aega asjade korraldamine, sest 13 aasta eest ei olnud poes nii palju
valikuid kui praegu. Aga ei midagi üle mõistuse käivat,“ lausub Kadri.
Hiiumaal elav naine toob välja ka huvitava fakti, et näiteks Tallinnas on praegu
rohkem vegantoidukohti kui terves Soomes kokku. Hiiumaal on muidugi natuke
teine lugu – seal on väljaspool turismihooaega üldse vähe kohti, kus söömas
käia. Aga ega peagi ju tingimata aastaringselt kohvikuid ja restorane väisama.
Ning suvel on saarelgi valikuid järjest rohkem.
Miks veganlus?
Kadri meenutab, et veganlus jõudis temani 2006. aastal, kui ta hakkas kaasa
lööma vastloodud loomaõiguslikus liikumises. Koos sellega võttis ta omaks ka
eetilised tõekspidamised ning tõsiasja, et loomade ekspluateerimiseks ei ole
õigustust ja vajadust. Teadmised, et veganlusel on soodne mõju ka keskkonnale
ja et taimne toit on tervisele kasulik, tulid veidi hiljem.
Küsimusele kuidas ta teab, et ta organism saab piisavalt toitained, vitamiine,
mineraalaineid jms, vastab Kadri omakorda küsimusega: „Aga kuidas
kõigesööja seda teab?“ Naine kinnitab, et tema sööb mitmekülgselt. Ning kui

inimene sööb mitmekülgselt, siis enamasti saab ta kõik vajalikud toitaineid
kätte. Vegani jaoks tähendab mitmekülgselt seda, et ta sööb erinevaid
köögivilju, teravilju, puuvilju, oalisi, sh näiteks tofut jms, et valke saada. „Minul
oli juba enne veganiks hakkamist eripära toitaineid mitte väga lihtsalt omastada.
Näiteks võis mul ka kõigesööjana tekkida päris suur vitamiinide B12 ja D
puudus, nii et neid ma kontrollin vereanalüüsidega kord paari aasta jooksul,“
toob naine välja. Ta nendib, et Eesti inimestel, ka lihasööjatel, on sageli D-
vitamiini vajaka. Ja ka B12-st on puudus. Ning et toidust saab B12-st ka
lihasööja üsna kehvasti kätte. „Mina võtan teatud regulaarsusega toidulisandeid
ning soovitan seda kõigil teha,“ märgib Kadri.
Kas veganlus sobib igas eas?
Kadri usub, et veganlus sobib igas eas inimestele. „Ma ei ole toitumisspetsialist,
sestap minu arvamus ilmselt väga ei loe, aga on lugematu arv erinevate riikide
toitumissoovitusi ja terviseorganisatsioone, kes väidavad, et vegantoiduvalik
sobib inimesele sünnist surmani.“
Küsimuse peale, kas vanuse lisandudes on ka Kadri menüü muutnud, kuna
erinevas vanuses inimesed vajavad erinevaid toitaineid, vitamiine jms, vajub
naine pisut mõttesse. Ja kinnitab siis, et ei ole viimastel aastatel toitumist
muutnud. Ning lisab, et toitainete saamine on loomulikult oluline, aga inimese
funktsioneerimiseks on tähtsad ka liikumine, keskkond, mõtteviis jne. Aga
üle viiekümneselt peaks tervise mõttes tähele panema veel kahte asja. „Esiteks –
menopausist teatakse liiga vähe ja olemasolev infogi on pealiskaudne. Teiseks –
me usume liiga palju meie kultuuris levinud hoiakut, et üle viiekümneste
naistega pole enam suurt midagi peale hakata. Isegi mõtlemisvõime oleks neil
justkui kadunud. Kui selle hoiakuga kaasa minna, siis võibki mõtlemisvõime
kaduda ja tervis kehvaks minna.“

Foto: Tiit Blaat

 

CZ5I5689