Karin Bachmann on maastikuarhitekt (OÜ Kino), Aparaaditehase loomenõukogu liige, EKA Arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant, Loomuse liige. Ta tuleb paariks päevaks Hiiumaale nii tööasjus kui ka doktoritöö pärast, istub reede hilisõhtul Kuuli talus diivanile ja hakkab karusnahatööstuse allakäigust artiklit kirjutama.
Miks Sa seda teed?
Vastan sajandat korda nii nagu Jan Gehl, Taani arhitekt, kes rääkis 50 aastat inimmõõtmelisest linnaruumist, ühesuguste sõnadega, enne kui teda kuulda võeti. Mina räägin alati loomadest, nii erialaliselt kui hobi korras ehkki hobi peaks ju nagu rõõmu valmistama, aga minul vaigistab ängi.
Kas see äng seoses loomadega, sellega kuidas neid koheldakse, on Sinuga alati kaasas?
Jah, aga ma püüan mitte kogu aeg nende kannatuste peale mõelda ja ma ei vaata näiteks kõiki uusi filmitud materjale loomade kohta, teen seda ainult siis kui on millegi kohta konkreetset infot vaja. Tuleb joon tõmmata selle vahele, mida saad teha ja mida ei saa. Räägitakse küll, et üksikisik ei saa midagi teha, aga tegelikult sõltub kõik just ühest inimesest, kõik suuremad muutused maailmas on toimunud sellepärast, et keegi alustab neid muutusi. Ennast tuleb muuta.
Mida Sa selleks teed?
Püüan olla vegan, aga valin lahinguid, ei sõdi näiteks 92. aastase vanaemaga kui ta mulle pannkooke teeb. Sordin prügi, kasutan vähem plastikut, ostan keskkonnasõbralikku moodi, mitte lühimoodi, tarbin vähem jne.
Veganeid ja loomaõiguslasi ju süüdistatakse aegajalt selles, et nad ei ole keskkonnakaitsjad ja miks nad lapsi ei kaitse jne, aga ma arvan, et süvenemiseks peab valdkonna valima, ma ei saa tegeleda kõikide asjadega. Mina oskan natuke kirjutada ja seda ma ka teen, aga olen olnud ka loomade varjupaigaga seotud, nii et kokkupuude reaalse eluga on ka olemas.
Kuidas selle moega tegelikult on? Karusloomakasvanduste vastastele heidetakse ette, et nad tahavad naftast riideid jne, ehkki tegelikult on kiirmood ju hulga keskkonnavaenulikum, miljoneid tonne valmisriideid põletatakse ja maetakse igal aastal, sest neid ei saa järgmisel hooajal enam müüa.
Mina püüan kasutada võimalikult kvaliteetseid asju. Jalanõud võiksid kesta vähemalt 10 aastat ja sellisel juhul ei saa nad naftast olla. Mulle meeldivad ilusad riideid, püüan osta Eesti moeloojate tooteid, aga pean ka rahaga arvestama. Igal juhul mõtlen keskkonna peale ja püüan teha parima valiku. Kunstmaterjal ei ole ilmtingimata keskkonnavaenulik. Tarbijatest sõltub palju, ega ka vegansöögid ei ilmunud kauplustesse sellepärast, et kõik müüjad otsustasid ühtäkki neid müüma hakata, vaid veganid ise on selle muutuse taga.
Millisena näed olukorda kümne aasta pärast?
Arvan, et karusloomakasvandusi siis enam ei ole ja loomi ei kasutata tsirkustes. Loomade põllumajanduslik suurtootmine ilmselt väheneb, võib-olla koheldakse ka tööstusloomi paremini, praegu suhtutakse neisse ainult kui tootmisüksustesse. Liha süüakse juba tervislikel põhjustel vähem. Toiduraiskamine väheneb, praegu ju visatakse 1/3 toodetud toidust lihtsalt ära. Loodan, et ka rutiinsed ja mõttetud loomkatsed on selleks ajaks lõppenud ja ühel hetkel võtab tehnoloogia kõik loomkatsed üle.
Sa oled üks Loomuse asutajatest. Miks oli vaja see organisatsioon pea kuus aastat tagasi luua?
Tollal olid olemas Eesti Loomakaitse Selts ja Loomade Nimel ja teised ka, aga minu arvates oli vaja ühingut, millel ei oleks küljes nö lemmiklooma maitset ja ka noore pöörase aktivisti nägu. Sotsiaalne tellimus oli täiesti olemas, loomade eestkostes oli vaja uut brändi ja ka puhast lehte. Minu meelest on hea kui liikumisel on omad nišid ja värvingud, mis siis, et mõneti inimesed neis kattuvad. Loomade eestkostja Loomuse võtmes peab olema küps inimene, tal peab olema pikaajalisi kogemusi inimeste ja loomadega töötamisel, diplomaatiline, hästi kindlalt oma rida ajav. Ta peab oskama kõikide osapooltega rääkida, ka karusloomakasvatajatega, loomatöösturitega, nende lähtepunkt on ju täiesti teine. Peab nägema suurt pilti ja olema strateegiline. Sõda võidetakse lahingu haaval. Kõik võtab aega, mina saan muutuste reaalsest toimumisest siis aru kui mulle hakatakse neist asjadest minu oma sõnadega rääkima.
Karin ja Suslik. Foto: Kerly Ilves, stuudio http://www.triinufoto.com.
kkadri 