Kõige kergem ja kõige raskem valik

See lühike tekst ilmus 7. veebruaril Sirbi tagakaanel ja vastas küsimusele: Mis tuleb kliimale kasuks? Vt siit.

 

Loomakasvatus on otseselt või kaudselt eri hinnangutel süüdi kuni ühe kolmandiku kasvuhoonegaaside tekkes,i kõige suurem osakaal selles on veiseliha kasvatamisel.ii Ka teiste loomade kasvatamine ja söömine ei kuluta keskkonda vähem ja lisaks sellele on loomatööstusele omased veel eetilised probleemid, näiteks loomade kannatused, haiguste levik tihedalt koos elavate organismide seas, mitmesugused keskkonnaprobleemid – vee- ja pinnasereostus jm. Järjest enam leiab kinnitust, et taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda paljudesse levinud kroonilistesse haigustesse.iii 

Toit on aegade algusest inimese isiklik asi ja sestap on söömisharjumusi raske muuta. Kuidas saab keegi mulle öelda, mis ma tohin süüa? Söömine on ürgne baasvajadus ja ellujäämise alus. Pealegi on meil elus mitu põlvkonda, kes teab hästi või veel paremini, mida tähendab see, kui süüa eriti ei olegi.  

Sellest hoolimata pole pääsu tõsiasjast, et igaüks peab oma tarbimisvalikud üle vaatama, Õnneks on Eestis juba mituteist aastat tegutsenud veganid, tänu kellele on kaubandusvõrk täis taimseid valikuid ja liha alternatiive. Inimene elaks muidugi ära ka kartulitest, ubadest ja näiteks naadisalatist, aga mis elu see oleks.  

Muidugi ei saa vastutust ainult üksikisikule panna. Vähemalt Eestis on taimse toitumise suurendamiseks vaja ülikoolide tuge, sh arstide täiendõpet, vegantoitlustamist avalikel üritusel ja ka tervise arengu instituudi toetavat poliitikat.  

Loomaõiguslastel oli viimase aasta jooksul põhjust tunneli lõpus valgust näha. Veganlus kui kõige olulisem loomi toetav mõttevool muutus kliimakriisi teadvustumisel peavooluteemaks. Enam ei ole vaja oma elus muudatusi teha loomade pärast, vaid iseenda. Ega inimühiskonnas vist muudmoodi saakski. 

 Kadri Taperson on loomaõiguslane.

Kas tunned suutmissurvet?

 

See jutt ilmus esmakordselt 7. veebruari Sirbis. Vaata Siit

 

Ingliskeelne termin ableism, mida saab tõlkida nii puudevaenulikkuseks kui suutmissurveks, rõhub vähemalt kahte isikute gruppi. Ühte neist kuuluvad mitteinimloomad ja teise puuetega ehk erivajadustega inimesed. Suutmissurve kuulub nähtusena samasse gruppi spetsietsismiga,1 mis tähendab, et ühte liiki eelistatakse teisele, suutmissurve omakorda, et kelleltki oodatakse oskusi, mida tal ei ole ja ei peagi olema. Suutmissurve sunnib inimest või looma väärtustama tunnuste järgi, mis on eelistatud liigil või inimgrupil. Sestap ongi nii loomaõigusliikumisel kui puuetega inimeste esindusorganisatsioonidel palju ühist, ehkki viimastele ei pruugi selline võrdlus alati meeldida. Eelkõige põhinevad nii puuetega inimeste kui loomadega seotud eelarvamused hirmul.

Ajaloos on mõningaid inimgruppe peetudki rohkem loomadeks kui inimesteks, evolutsiooni puuduvaks lüliks, sh ka vaimupuudega inimesi, kelle olemust kirjeldatakse peamiselt haiguse kaudu, ehkki tegemist on rohkem inimese loomusega. Inimesel on ikka vaja olnud selgeid süsteeme ja hierarhiaid. Kui XIX sajandi keskpaigaks oli maailmas rohkem inimesi, keda lahterdada, siis seda ka tegema hakati, umbes sellel ajal tuli kasutusele sõna „normaalne“.

1980ndate lõpus, kui vaimupuuetega inimeste tugiorganisatsioonide tekkimine võimalikuks sai, tekkis muu hulgas ootamatu konflikt, mis loodetavasti on vaibunud. Nimelt ei tahtnud liikumis- või meelepuudega inimesed enda keskel näha vaimupuudega inimesi ega ka nende organisatsioone, sest nn vanadele olijatele tundus, et ka neid hakatakse äkki „lollikesteks“ pidama. Mis seal imestada, vaimupuudega ehk „mittenormaalseid“ inimesi ju Nõukogude Liidus samahästi kui ei olnudki; kõik selle nimetusega märgistatud inimesed peideti kinnistesse asutustesse, kus nende eluiga pikaks ei kujunenud. Nii tekkisid eelarvamused, mis laienesid mõistagi ka nende eestkostjatele ja pereliikmetele. Vaimupuue oli justkui nakkav, tundus ohtlik ja sedasorti laste vanemad kindlasti ise süüdi.

Praegugi on vastuseis erivajadustega inimeste tavakeskkonda elama toomisele terav2 ning isegi psüühilist tuge vajavatele lastele ravikodu rajamine võib tekitada vastuseisu, nagu selgus Peedu näitel.3 Tundub, et inimesed ei saa aru, miks kõiki vaimupuudega inimesi endiselt kinni ei hoita, miks neid peab avalikkesse kohtadesse ja avakoolidesse lubama. Puuetega inimeste haridusvajaduste lahtimõtestamine ja sellega seotud poliitika kujundamine on omaette jutt.

Liikumispuudega aktivist Sunaura Taylor küsib oma raamatus „Beasts for Burden“,4 kas see ei ole ableism, kui inimesed hindavad loomi oskuste järgi, mida neil kas on või ei ole. Ta soovitab analüüsida ja muuta süsteeme, mis alandavad nii loomi kui puuetega inimesi, süsteeme, mis muu hulgas toetuvad puudevaenulikule vaatele keelest ja kognitiivsest võimekusest. Selle mõttemudeli najal on välja kujunenud mõõdupuu, millele asetuvad nii erivajadustega inimesed kui ka loomad, kusjuures mõlemad on hääletud (voiceless). Ühiskond olevat seda tervem, mida enam aidatakse nõrgemaid. Kuid iseenesest ei ole need inimesed ja loomad ju nõrgemad. Loomadel on teatavasti nii hääl kui ka kommunikatsioon olemas, me lihtsalt ei pruugi sellest aru saada.

Me mõistame ja kohtleme puuetega inimesi nii, nagu suvatseme mõista.

1990ndatel võtsid mõned ajaga kaasa läinud mõtlevad logopeedid Põhjamaades kasutusele kõnet toetavad viiped. Eestis kohtas see meetod kohati mõistmatustkuna kardeti, et seoses viibete kasutuselevõtuga jääb puuetega lastel kõne välja arenemata, ehkki nii ei juhtunud. Vaatajad olid vapustatud, kui erivajadusi käsitlevas telesaates pakuti kõnet toetavaid viipeid ja pilte ühele hooldekodus elavale keskealisele mehele, kes ei olnud varasemalt kunagi saanud väljendada, kas ta eelistab leiba või saia. Tema rõõm oli meile arusaadav.

Üldiselt kujutataksegi meedias loomi ja erivajadusega inimesi ikka sarnaste mustrite järgi, näidatakse personaalset tragöödiat või pakutakse superkangelase narratiivi. Võib-olla on see natuke hakanud muutuma, sest on ju solvav ja asjakohatu, kui näiteks kedagi kiidetakse taevani selle eest, et ta oli leidnud töökoha hoolimata oma nägemispuudest. Aga kuna enamik meist oskab kognitiivset empaatiat rakendada ainult nende olukordade suhtes, mis on meile arusaadavad ja tuttavad, siis on meedia selline toimimine ka arusaadav, ehkki ülekohtune. Erivajadustega seotud stereotüüpne mõtlemine on neile inimestele häiriv niikuinii, alati peab neist justkui kahju olema, kuna nad ei vasta normile. Alati on vaja neid „ravida ja puuet vähendada“, ehkki arstil ei ole enamiku puuetega inimeste elus sugugi olulisemat kohta, kui puudeta inimestel. Kui selliseid üldse olemas ongi.

Singer ja surma mõiste

Oma raamatus „Loomade vabastamine“ („Animal Liberation“5), mis arvatavasti veel käesoleval aastal eesti keeles ilmub, kirjutab filosoof Peter Singer, et loomade õiguste aluseks peaks olema pigem nende võime valu tunda ja mitte niipalju intellekt. Täpsemalt ütleb ta, et kuna loomade intellekt olevat madalamal tasemel kui keskmisel inimesel, siis vähendaks loomade intellektiga arvestamine ka nende inimeste õigusi, kes on intellektipuudega.

Intellekti on niikuinii raske, kui mitte võimatu, mõõta, see muutub ajas ja kõikvõimalikud testid, millega seda proovitakse mõõta, ei sobi kõikidele inimestele, rääkimata eri liikidest.

Sunaura Taylor väidab oma raamatus, et Singer näeb erivajadusi siiski ainult meditsiinilisest vaatenurgast, milles puuet nähakse negatiivsena, bioloogilise ebaõnnestumisena, millesse tuleb tingimata sekkuda ja mida tuleb ära hoida.

Nii erivajadustega inimestesse kui loomadesse suhtumise ja nende kohtlemise alused peavad lähtuma nende endi isikust, nende valikutest, loomade puhul liigile omastest tingimustest ja mõlema puhul sellest, mis nende elu elamisväärseks teeb. Puuetega inimesed leiavad, et elu peab olema elamisväärne ka juhul, kui inimene kasutab ratastooli, tal leidub autistlikke jooni, tal on Downi sündroom või sügav vaimupuue. Pole vist vaja lisada, et ka kõikide teiste liikide elu peab olema elamisväärne, olgu nad puudega või ilma. Loomatööstus „toodab“ ju puudega ja haigeid loomi hulgaliselt juurde – väärarenguga võrduvad koerte tõu­jooned, on haiglasliku lihasmassiga veised, murduvate jalgadega ebanormaalselt kiiresti kasvavad kanad jne.

Ammu pole enam õige arvata, et me millegipärast ei tea, mida nad soovivad. Ka kõnetutele inimestele on olemas kommunikatsioonivahendeid, vaimupuudega inimesed oskavad end ise esindada (self-advocacy) jne.

Muidugi võib see endaga kaasa tuua eetilisi vastuolusid: kuidas suhtuda näiteks kahe peaga poissi, kes tahab oma välimusega meelelahutusasutuses raha teenida? Kas see on erivajadustega inimeste alandamine või inimese vaba valik?

Õiget vastust ilma asjaolusid teadmata vist ei olegi, aga ehk see ei ole juhus, et Eestisse tõi kunagi tollase Leningradi nn värdjate näituse seesama isik, kes loomi kasutavad tsirkusedki.6 Kuid eetilisi uperpalle on teinud loomaõiguslasedki, näiteks on PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) kunagi korraldanud kampaania („Got Autism?“),7 millega vihjati piimatoodete ja autismi seostele.

Loomade puhul aitavad neid mõista nende eestkostjad, kui muidu neist aru ei saa. Infot loomade mõtlemisvõime ja oskuste kohta tuleb kogu aeg juurde, aga ometi on loomadega seotud palju väärarusaamu, mis põhinevad peamiselt sellel, et me ootame neilt midagi muud, kui neis olemas on. Ilmselt on selge, et loomad ei mõtle inimesele omasel viisil näiteks surmale. Et kas on surmajärgset elu, kui palju neile elupäevi antud on, kas kliimasoojenemine pikendab või vähendab nende eluiga jne, sest neil puuduvad selleks sobivad kognitiivsed oskused, aga see ei tähenda, et nad surma ei kardaks. Loomad käituvad äärmuslikult, et surmast pääseda. Kõige lihtsam näide tapamajadest põgenemise kõrval on lõksu sattunud loomad, kes endal jäseme otsast närivad, et pääseda.

Aga niikaua kui meil on lihtsam loomi ja erivajadusega inimesi tundetuteks pidada, määrab nende kohtlemise kapitalistlikus ühiskonnas mõistagi ka raha.

Keskkonnateooria

Erivajadustega inimeste deinstitutsionaliseerimine hakkas läänemaades jõudu koguma seitsmekümnendatel ja üheksakümnendatel sai Eesti võimaluse sellele protsessile järele kiirustada. Suurte kinniste asutuste tühjendamine ja sulgemine tõi kaasa vajaduse uute teenuste ning uue sotsiaal- ja hariduspoliitika järele. Sellegi protsessi juures saab loomaõiguste edenemisega ühiseid jooni leida. Me ei näinud, mis toimus suurtes psühhiaatriaasutustes kuni 1990ndateni, ja me ei näe, mis toimub loomatööstuses. See jätab meile võimaluse kogu ebaõigluse ulatust eirata. Kui inimeste puhul ei hakatud neile suletud asutustes paremaid tingimusi looma, vaid räägiti õigusest enesemääramisele, siis sama sihikindlalt on vaja tegutseda ka loomaõigusliikumises.

Loomadele on oluline võimalus elada liigile omaselt ja inimesele samuti.

Ükski elusolend ei pea end kohandama mingisuguse ajalooliselt võimuka grupi reeglite järgi, vaid peaks saama elada nii, nagu ta ise tahab, ka sel juhul, kui tal on erivajadused. Keskkond (kas siis looduslik või kellegi tekitatud) on see, mis elu elamisväärseks või väärtusetuks teeb. Pime ei ole oma erivajadusega kottpimedas ruumis, vaimupuudega inimene ei ole erivajadusega, kui temalt ei oodata seda, mida neilt, kes näiteks vigadeta kirjutada oskavad, ajakohase ratastooli olemasolu muudab liikumispuude pea olematuks jne. Erivajadus ei teki millegi puudumisest, vaid sellest, kuidas ühiskond (keskkond) on korraldatud, ütleb ka Sunaura Taylor.

Koostoimimine tugevdab ühiskonda

Vaimupuudega inimesed ja loomad on muudetud nõrkadeks ühiskonnaliikmeteks just sellepärast, et nad on kellestki sõltuvad. Loomad on inimese poolt orjastatud ja ka n-ö vabad loomad ehk metsloomad elavad seal, kus inimene neile seda veel vähesel määral võimaldab. Kui järele mõelda, siis peaks koostoimimine ja koossõltuvus (interdependence) ühiskonna tugevamaks tegema. Ka kõige andekam, harukordsem, targem ja ilusam inimene ei saa hakkama, kui keskkond või ühiskond on tema vastu. Aitamine ei ole halastustegevus, vaid pragmaatiline käitumine ühiskonnas, kus kõik sõltuvad kõigest. Pole mõtet teha nägu, et abistajad on altruistlikud. Ka loomad aitavad üksteist, ehkki klišeelik mõtteviis seda eirab ja loomi peetakse ajudeta ja tunneteta elajateks.

Keskkond ja puue on muidugi ka teistpidi seotud. Kui loomadele tekitab puudeid nende ekspluateerimise eesmärk, siis inimestele võib sama tekitada keskkonnareostus.

Norra moraalifilosoof Harald Ofstad on kirjutanud vaimupuudega inimeste õnnest teksti, mis algab nii: „Kõik vaimupuudega inimesed võivad kogeda lõbu ja rõõmu.“ Ofstad kirjutab, et sõnad „rõõm“ „õnn“ ja „lõbu“ tähistavad olekut, mille väärtuse osas on alati üksmeelel oldud. Kui õnnelik olemisel pole väärtust iseeneses, millel siis on? Ja kui mitte millelgi pole väärtust iseeneses, pole millelgi ka vahendina väärtust. Samal määral kui puuetega inimesed kogevad lõbu ja rõõmu, tekib niisiis ka miski, millel on väärtus iseeneses. Et vahendid, mida on vaja puuetega inimese õnnelikuks tegemiseks, on võib-olla teistsugused kui ilma puudeta inimeste puhul, ei mängi mingit rolli. Otsustav on rõõm, nagu seda kogetakse, mitte see, mis selle esile kutsub. Kuid meie eelarvamuste tõttu puuetega inimeste suhtes on meil tihti raske mõista, et see, mida ta kogeb, ongi tõepoolest rõõm, kuna selleks rakendatavad vahendid on tihti erinevad nendest, mida meie – puueteta inimesed – kasutame.

Ofstad oleks oma ajast veel rohkem ees olnud, kui ta oleks osanud sedasama väita loomade rõõmu kohta.

Sunaura Taylor esitab oma raamatus ka küsimuse: kui loomade ja puuetega inimeste rõhumine on omavahel seotud, siis kas äkki ei ole seotud ka nende vabastamine rõhumisest? Peame võtma tõsiselt ideed, et puuetega inimeste vabastamine (disability liberation) ei saa juhtuda seni, kuni keskkonda ja liike, kes seda keskkonda meiega jagavad, nähakse läbi puudevaenulikkuse ja antropotsentrismi, mille tõttu puudega inimesed ja loomad on alandatud, asendatavad ja tapetavad. Siia juurde võib lisada ka puuetega inimeste ja loomade eestkostjad, kelle enesetaju on katkematu posttraumaatilise stressihäire või selle sekundaarse vormi pärast häiritud.

Taylor kirjutab, et nii puudelisuse kui loomsuse ignoreerimine on viga, sest see, kuidas mõlemad kontseptsioonid on sügavalt mõjutatud teistest erinevuste kategooriatest ja sotsiaalse õigluse küsimustest, mida rõhutud kogevad – vaesus, vangistamine, keskkondlik ebaõiglus – neid lihtsalt ei saa tähtsusetuks pidada. Seni, kuni loomade ja puuetega inimeste õigustega rõhumisvastases liikumises ei arvestata, jääb rõhujatele alati alles võimalus kasutada antropotsentrismi ja suutmissurvet.

Ühiskonna muutmine aitab kõiki. Kõnet toetavaid viipeid mõistab ka see, kes eesti keelt ei oska, nägemispuudega inimesele mõeldud suurendatud kirja bussipeatuses saab lugeda ka prillid koju unustanud kodanik, loomi oma lastega võrdselt kohtlev inimene võib kindel olla, et tema lapsest kasvab empaatiline ja toimetulev täiskasvanu jne.

Kadri Sikk ja Kristiina Raud kirjutavad Vikerkaares ilmunud artiklis LGBT- ja vegankogukonnast nii: „Küll aga ühendab meid asjaolu, et eksisteerime samas mõttesüsteemis, mis on hierarhiline ja sügavat ebavõrdsust soosiv, mõjutades meie elu ka eri kogemuste korral sarnaste mehhanismide kaudu. Lahti tuleb harutada võimustruktuur ise, sest kuni me pole teadlikud võtetest, millega see end taastoodab, võime heauskselt süsteemi ennast säilitades kaasa aidata ebavõrdsuse püsimisele kellegi teise suhtes.“8

Pole vist tarvis lisada, et võimustruktuur on vaja lahti harutada ka loomade ja erivajadustega inimeste jaoks.

Artikli autor on alates 1990. aastast töötanud vaimupuudega inimeste ja loomade eestkosteorganisatsioonides.

1 Mari-Liis Sepper, Kui puudevaenulikkusest saab kuritegu. – Sirp 14. VI 2019.

2 Villu Päärt, Erihooldekodude laialikolimine põrkub vastuseisudele. – Postimees 4. V 2019.

Karin Koppel, Erivajadusega inimestele kodusid luua püüdev riik põrkub kohalike vastuseisuga. – ERR 17. I 2020.

3 Aime Jõgi, Kas kogu tõde Peedu ravikodust? Küsimused ja vastused. – Tartu Postimees 10. I 2020.

4 Sunaura Taylor, Beasts of Burden, New York, 2016.

5 Peter Singer, Animal Liberation: A New Ethics for Our Treatment of Animals. HarperCollins, 1975.

6 Helen Eelrand, Ebardinäitus kompab eetikapiire. – Eesti Päevaleht 12. VI 2003.

7 Jeffrey Kluger, Got Credibility? Then You’re Not PETA. – Time 30 V 2014.

8 Kadri Sikk, Kristiina Raud, Veganlus ja LGBT+ õigused – ühe mündi kaks külge. – Vikerkaar 2019, nr 4-5.