See tekst ilmus kõigepealt märtsikuu ajakirjas Vegan.
Kassidest on teiste veganitega raske rääkida. Enamikule meist küll kassid meeldivad ja just loomade pärast on ju enamasti veganiks hakatudki, aga sellegipoolest on neid, kelle pereliikmete hulka kassid kindlasti ei kuulu.
Kassid nimelt vajavad täisväärtuslikuks eluks ja terviseks loomseid valke ja ehkki kuuldavasti on mõnd kassi ka taimse toidu peal peetud, leidub teadmisi selle kohta endiselt liiga vähe. Pealegi – kui kass saaks ise valida, siis ilmselt ta valiks ikkagi liha; kassile teatavasti ei lähe üldse korda, kas ta kedagi kahjustab või ei. Kass on kiskja, kes jahib võimalusel armutult teisi, endast väiksemaid ja nõrgemaid loomi.
Sellepärast ongi veganitel raske kasside eest hoolitseda. Tavaliselt peab ostma loomatööstusest pärit kassitoitu, mille valmimise protsess on sama barbaarne ja vastuvõetamatu kui inimestele mõeldud loomse toidu tegemine; kassi õue lastes on oht, et ta teeb viga hiirtele ja lindudele. Ja üks aspekt on veel: kasside steriliseerimine on ju teoreetiliselt jõhker sekkumine nende ellu, mis on loomade õigustega justkui vastuolus.
Ja samas näen 25 aasta pikkuse loomakaitsekogemusega, et just veganid on oma kassidele eriti head hoidjad ja sõbrad. Nad näevad loomi lahtiste silmadega, oskavad käitumist tõlgendada ja soove silmist lugeda. Veganid on lasknud enda empaatial omatahtsi areneda ja see teeb neist enamasti, aga mitte alati, head looma või ka inimese tajujad.
Peame nende loomade eest, kes on juba olemas, nii või teisiti hoolitsema. Seega võiksid veganid toetada kasside steriliseerimisprogramme, et neid meie jaoks vastuolulisi loomi ei oleks nii palju nagu praegu; jagada seisukohta, et tõukasside aretamine ei ole vajalik; käia vabatahtlikuna varjupaikades kassidega suhtlemas jne. Ma nimelt ei saa lahti tundest, et veganid teevad kassidele kuidagi ülekohut ja nende suhtumises kassidesse on teatav silmakirjalikkuse iva.
Ilmselt ei ole mul õigus. Problemaatilise suhtumise taga on hoopis midagi muud kui see, et me ei taha oma kodus ebaeetilisi olukordi tekitada. Arvan, et tegemist on hoopis millegi sügavamal peidus olevaga. Hirmuga, et ikkagi ei ole võimalik maailma päriselt julmusevabaks muuta. Kassid ja teised kiskjad jäävad seda kujutluspilti rikkuma. Ja ilma selle lootusrikka pildita, mida on muidugi kerge sinisilmseks tembeldada, on veel raskem oma veendumustele kindlaks jääda. Aga me ei tea, mis saab. Ükski sügav muutus ei toimu kiiresti. Võib-olla peaksime mõtlema sellele, et inimene on kunagi kassid kodustanud ja ehk on võimalik hoopis see protsess tagasi keerata – ükskõik kui imelikult see mõte praegu kõlaks. Sest kassid pole süüdi.
