Räägime kassidest…

See tekst ilmus kõigepealt märtsikuu ajakirjas Vegan.

Kassidest on teiste veganitega raske rääkida. Enamikule meist küll kassid meeldivad ja just loomade pärast on ju enamasti veganiks hakatudki, aga sellegipoolest on neid, kelle pereliikmete hulka kassid kindlasti ei kuulu.

Kassid nimelt vajavad täisväärtuslikuks eluks ja terviseks loomseid valke ja ehkki kuuldavasti on mõnd kassi ka taimse toidu peal peetud, leidub teadmisi selle kohta endiselt liiga vähe. Pealegi – kui kass saaks ise valida, siis ilmselt ta valiks ikkagi liha; kassile teatavasti ei lähe üldse korda, kas ta kedagi kahjustab või ei. Kass on kiskja, kes jahib võimalusel armutult teisi, endast väiksemaid ja nõrgemaid loomi.

Sellepärast ongi veganitel raske kasside eest hoolitseda. Tavaliselt peab ostma loomatööstusest pärit kassitoitu, mille valmimise protsess on sama barbaarne ja vastuvõetamatu kui inimestele mõeldud loomse toidu tegemine; kassi õue lastes on oht, et ta teeb viga hiirtele ja lindudele. Ja üks aspekt on veel: kasside steriliseerimine on ju teoreetiliselt jõhker sekkumine nende ellu, mis on loomade õigustega justkui vastuolus.

Ja samas näen 25 aasta pikkuse loomakaitsekogemusega, et just veganid on oma kassidele eriti head hoidjad ja sõbrad. Nad näevad loomi lahtiste silmadega, oskavad käitumist tõlgendada ja soove silmist lugeda. Veganid on lasknud enda empaatial omatahtsi areneda ja see teeb neist enamasti, aga mitte alati, head looma või ka inimese tajujad.

Peame nende loomade eest, kes on juba olemas, nii või teisiti hoolitsema. Seega võiksid veganid toetada kasside steriliseerimisprogramme, et neid meie jaoks vastuolulisi loomi ei oleks nii palju nagu praegu; jagada seisukohta, et tõukasside aretamine ei ole vajalik; käia vabatahtlikuna varjupaikades kassidega suhtlemas jne. Ma nimelt ei saa lahti tundest, et veganid teevad kassidele kuidagi ülekohut ja nende suhtumises kassidesse on teatav silmakirjalikkuse iva.

Ilmselt ei ole mul õigus. Problemaatilise suhtumise taga on hoopis midagi muud kui see, et me ei taha oma kodus ebaeetilisi olukordi tekitada. Arvan, et tegemist on hoopis millegi sügavamal peidus olevaga. Hirmuga, et ikkagi ei ole võimalik maailma päriselt julmusevabaks muuta. Kassid ja teised kiskjad jäävad seda kujutluspilti rikkuma. Ja ilma selle lootusrikka pildita, mida on muidugi kerge sinisilmseks tembeldada, on veel raskem oma veendumustele kindlaks jääda. Aga me ei tea, mis saab. Ükski sügav muutus ei toimu kiiresti. Võib-olla peaksime mõtlema sellele, et inimene on kunagi kassid kodustanud ja ehk on võimalik hoopis see protsess tagasi keerata – ükskõik kui imelikult see mõte praegu kõlaks. Sest kassid pole süüdi.

 

88984814_223034192171297_2130505337336233984_n

Mõmmikud põlevad elusalt

See tekst ilmus esmakordselt veebruarikuu ajakirjas Vegan.

 

Liiga kole on mõelda ja tunda, et Austraalia metsapõlengutes on hukkunud juba hoomamatu arv loomi. Nende mõtete kirjapaneku ajal on ajakirjanduses miljardit juba nimetatud ja peale seda numbrit on lugemine justkui katki jäänud. Miljard on nii suur arv, et sealt edasi lugemisel ei olegi enam mõtet. Pealegi, kuidas üldse kannatusi mõõta? Kas miljardi loomakannatused on suuremad kui ühe looma?
Seda saab mõõta lihtsa katsega: panete käe küdevasse ahju, tunnete, mis käega juhtub, ja
pärast katset mõtlete järele, kas teil sel hetkel olid meeles kõik teised vastavas olukorras
kannatajad ja kas see leevendas teie valu. (1) Või kas see, et miljard looma on juba
hukkunud, muudab väiksemaks nende kaamelite hirmu, kes lastakse helikopteritelt surnuks sellepärast, et nad joovad tulekahjude ajal liiga palju vett?
Muidugi võib kogu seda koledat olukorda katsuda ka väiksemaks mõelda. Need kaamelid on ju sissetoodud ja seega võõrliik, ehkki täpselt sama käib ka Austraalias elava valge inimese kohta. Ja kõik need tulekahjud Austraalias ei toimu ju üldse ühel ja samal ajal – just niimoodi kommenteeriti üht veebis liikuvat kaarti, millel olid tulekahjukolded ära märgitud. Võib ka korjata ohtralt annetusi ja päästa lugematu arvu loomi tulesurmast. Õnneks seda viimast loomakaitsjad teevad ja mõned õnnetud jäävadki ellu. Ehkki lein ei kao: need loomad jäävad eluaeg mäletama kogetud hirmu ja sõpru, kellel nii hästi ei läinud. Loomad on paljuski nagu inimesed, kui see peaks kellelegi uudis olema.
Inimtekkeline kliimamuutus on päriselt käes ja sellega seoses on ka loomade kannatused
suuremale hulgale inimestele teatavaks saanud. Kuna inimloomale ei ole kiirete seoste
loomine väga omane, tuletan veelkord meelde, et tegelikult on elusate mõmmikute põlemise kõrval probleeme rohkem. Sama kole on mõelda, et koerad lähevad aastaid ketis ja aedikus istudes aeglaselt hulluks, et vasikad nutavad, kui nad emade juurest ära võetakse, et kassid istuvad üksinda päevade ja nädalate viisi korteriakendel, et sead kardavad tapamajades kohutavalt, sest nad teavad selgelt, mis nendega juhtub, et tšintšiljad ei sure päris kohe, kui neile elekter pärasoolde lastakse, vaid see võtab natuke aega jne. Ja kõiges selles on inimene süüdi. Igaüks meist.

(1) See soovitus on kujundlik ja seda ei tohi kindlasti kodus järele proovida!

Foto: Jo-Anne McArthur – We Animals Media

2018334a-1958-47c5-add0-08b7fea82684-thumb