Mõmmikud põlevad elusalt

See tekst ilmus esmakordselt veebruarikuu ajakirjas Vegan.

 

Liiga kole on mõelda ja tunda, et Austraalia metsapõlengutes on hukkunud juba hoomamatu arv loomi. Nende mõtete kirjapaneku ajal on ajakirjanduses miljardit juba nimetatud ja peale seda numbrit on lugemine justkui katki jäänud. Miljard on nii suur arv, et sealt edasi lugemisel ei olegi enam mõtet. Pealegi, kuidas üldse kannatusi mõõta? Kas miljardi loomakannatused on suuremad kui ühe looma?


Seda saab mõõta lihtsa katsega: panete käe küdevasse ahju, tunnete, mis käega juhtub, ja
pärast katset mõtlete järele, kas teil sel hetkel olid meeles kõik teised vastavas olukorras
kannatajad ja kas see leevendas teie valu. (1) Või kas see, et miljard looma on juba
hukkunud, muudab väiksemaks nende kaamelite hirmu, kes lastakse helikopteritelt surnuks sellepärast, et nad joovad tulekahjude ajal liiga palju vett?
Muidugi võib kogu seda koledat olukorda katsuda ka väiksemaks mõelda. Need kaamelid on ju sissetoodud ja seega võõrliik, ehkki täpselt sama käib ka Austraalias elava valge inimese kohta. Ja kõik need tulekahjud Austraalias ei toimu ju üldse ühel ja samal ajal – just niimoodi kommenteeriti üht veebis liikuvat kaarti, millel olid tulekahjukolded ära märgitud. Võib ka korjata ohtralt annetusi ja päästa lugematu arvu loomi tulesurmast. Õnneks seda viimast loomakaitsjad teevad ja mõned õnnetud jäävadki ellu. Ehkki lein ei kao: need loomad jäävad eluaeg mäletama kogetud hirmu ja sõpru, kellel nii hästi ei läinud. Loomad on paljuski nagu inimesed, kui see peaks kellelegi uudis olema.
Inimtekkeline kliimamuutus on päriselt käes ja sellega seoses on ka loomade kannatused
suuremale hulgale inimestele teatavaks saanud. Kuna inimloomale ei ole kiirete seoste
loomine väga omane, tuletan veelkord meelde, et tegelikult on elusate mõmmikute põlemise kõrval probleeme rohkem. Sama kole on mõelda, et koerad lähevad aastaid ketis ja aedikus istudes aeglaselt hulluks, et vasikad nutavad, kui nad emade juurest ära võetakse, et kassid istuvad üksinda päevade ja nädalate viisi korteriakendel, et sead kardavad tapamajades kohutavalt, sest nad teavad selgelt, mis nendega juhtub, et tšintšiljad ei sure päris kohe, kui neile elekter pärasoolde lastakse, vaid see võtab natuke aega jne. Ja kõiges selles on inimene süüdi. Igaüks meist.

(1) See soovitus on kujundlik ja seda ei tohi kindlasti kodus järele proovida!

Foto: Jo-Anne McArthur – We Animals Media

2018334a-1958-47c5-add0-08b7fea82684-thumb

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s