Sekkuma peab kohe

Peale eluperioodi, mil kümmekond aastat oma kodus loomade varjupaika pidasin, ma enam loomakaitsejuhtumitesse ei sekku. Ma ei jaksa. Varjupaiga ajal hoidsin elus ka kohalikku loomakaitsenumbrit, mis oli esimestel aastatel 24 tundi päevas avatud ja ehkki hiljem ainult tööpäeva raames, võttis sellegi käigushoidmine palju aega.  Tegin veel viis aastat koos teiste loomaõiguslastega organisatsiooni ja nüüd on minust saanud kirjutav loomaõigusaktivist. Sest, nagu öeldud, muud ma ei jaksa.

Loomakaitset ei ole

Eestis teostab riiklikku loomakaitset Veterinaar- ja Toiduamet. See tähendab, et seal töötab kokku 15 inimest, kelle töökohustuste hulka kuulub loomade heaolu kontrollimine vastavalt EV Loomakaitseseadusele ja sellest tulenevatele määrustele. Kogu ülejäänud loomakaitsesüsteem tugineb vabatahtlikkusel. See ei tähenda, et üheski mittetulundusühingus ei saaks keegi palka, mõnes mõni isegi saab, aga organisatsioonide eluspüsimine sõltub vabast tahtest ja entusiasmist. Kuna meie loomapidamise- ja loomadesse suhtumise kultuur ei ole kuigi kõrgel tasemel, siis sellest muidugi ei piisa ja loomade kehva olukorda peaks märkama iga inimene. Nagu ka laste, looduse, teiste inimeste kehva olukorda. Mitte kunagi ei piisa ainult seadusest ja riigi sekkumisest.

Mis külarahvas arvab

Oma varjupaiga ja loomakaitsesüsteemi sulgemise järgselt läks aastaid aega enne kui inimesed aru said, et võimalust loomateemadega kuskile pöörduda enam ei olegi. Muidugi on olemas meie tublid veterinaarid ja nüüdseks Kärdlas ka varjupaigateenust pakutakse, aga sellega läks aega. Ja enesekaitseks ma enam ei sekkugi, rääkimata pikkade lugude kuulamisest või lugemisest seoses õnnetute loomadega. Ma nimelt arvan, et sekkumise hetkest alates võtab sekkuja vastutuse. Kui Sul on küsimusi või etteheiteid, pead olema valmis ka vastuseid ära kuulama, abi pakkuma, tegema endast kõik oleneva teadmata ajaperioodi jooksul. Kas siis ei ole nii?

Hiiumaal on palju ketikoeri (See on hästi vale väljend. Loe – ketis olevaid koeri). Ja selliseid, kes elavad aedikutes, aga nendega eriti ei tegeleta. Võibolla kunagi alguses oli nende jaoks aega, aga enam ei ole. Kahe niisuguse koera olukord jõudis minuni juba mitu aastat tagasi külarahva kaudu, sest millest muust minuga ikka rääkida kui koertest ja kassidest? Viimastest küll alati rohkem. Igatahes arvab külarahvas, et koerad ei tohiks niimoodi elada. Pealegi on nad Alaska malamuudid ja tahavad palju liikuda.

Sotsiaalmeedia meetod

Ja nii ma küsisin omaenda Facebookis loomakaitsjatelt ja aktivistidelt kui hästi nad tunnevad Alaska malamuuti. “Nad on hästi sotsiaalsed? Ja neil on vaja palju füüsilist aktiivsust? Kui palju? Ja kas on võimalik, et neil on tõule omaseid haigusi, mille puhul peaks liikumist piirama? Et nad ei tohi tervise pärast pikki jalutuskäike teha?” Juba selles küsimustejadas endas on  probleemid. Esiteks – miks ometi on vaja loomi aretada ja siis tegeleda tekkivate haigustega (ja see on omaette pikk teema) ja miks ma ometi selliseid asju küsin, võiks ju ise ka teada?

Selle lihtsa taktika taga on tõsiasi, et ma olen omaniku (järjekordne vale sõna, aga juriidiliselt õige) käest juba mitu korda koerte kohta uurinud ja saanud muuhulgas teada, et nendega ei saagi jalutada. Õieti küll, et ma võiksin teada, mis temperatuuridel nendega jalutada võib. Ja et millalgi viiakse nad Hiiumaalt ära. Tegin ka järelduse, et omanik tõenäoliselt loeb seda arutelu ja nii  juhtuski. Sekkus ka.

Vastanuid ei olnud palju, ehk sellepärast, et esimestes vastustes oli kogu info olemas ja neid kiiremaid võib asjatundjateks pidada; looduskaitse peaspets, juristist loomakaitsja, koeratundja ja Soome organisatsiooni loomakaitse spetsialist. Sain teada, et Alaska malamuudid on tiheda karva pärast kuumale tundlikud, nii et võibolla kahel väga kuumal suvepäeval, mis meil suve jooksul on, ei tasu pikki jalutuskäike teha. Et koeratreener Cesar Millani (ja mitte ainult) teada võivad malamuudid, huskeyd ja nende segud iga päev maratoni joosta kui nende inimesed ainult laseks. 10 km päevas on tavaline. See meeldib neile ja on tervisele, ka vaimsele tervisele kasulik ja  käitumis- ja söömisprobleemid tekivad neil pigem aktiivsuse vähesuse tõttu mitte vastupidi. Hotspotid tekivad ka kergemini kui koer on sunnitud palju istuma, lamama või viibima piiratud alal. Malamuudid on keerulised, inimeste suhtes sõbralikud, teiste loomade suhtes ei pruugi alati olla, uluvad ja ajavad palju karva. Nad on aretatud kelgukoerteks, omanik peab olema valmis nendega jooksma või laskma vedada kelku või neljarattalist käru mitu korda nädalas, muidu muutuvad nad frustreerituks. Tavaliselt on nad inimestega väga sotsiaalsed, neil on inimese seltsi vaja. Vastajad pakuvad erinevaid lahendusi, kuidas kahe koeraga iga ilmaga liikuda nii, et nad oleksid õnnelikud.

Omanikule

Ma tean nii nagu iga teine inimene, et elus tuleb ette igasuguseid asju ja kõik (et mitte öelda enamus) neist ei ole meeldivad ja lihtsad. Ja siin tulebki mängu meie kehv loomadesse suhtumise kultuur – kui on keerulised ajad, siis jäävad loomad tahaplaanile – süüa nad ju saavad, muuga peab ootama. Ja see suhtumine ei ole õige, eetiline, õigustatud, loomasõbralik, põhjendatud ega ka seadusega kooskõlas. Pole mingit põhjust, miks me võiksime loomi halvemini kohelda kui inimesi.

Kui kogu probleemi alguses oli õnnetu ainult loom (või loomad), siis sekkumise hetkel satuvad kehva olukorda kolm osapoolt; loomad niikuinii; omanik sellepärast, et teda süüdistatakse milleski, mida ta ise endale tunnistada ei taha ja loomakaitsja või lihtsalt sekkuja sellepärast, et ta satub kindlasti mingisugusel tasemel rünnaku alla. Ma ei pea silmas jõuetuid sajatusi ja ähvardusi tulla ja tuli räästasse panna (mis on väga tuttavad), aga lihtsat teadmist, et niikuinii saab omanik vihaseks ja võimalik, et sekkumine oli kasutu ja loomi ei saagi aidata.

Pahaste omanike vastustes on alati tuttavaid mustreid ja vasturünnakud on klassikaks muutunud. Nii saan ka seekord teada, et hüppasin varahommikul peale (aga tean, et sekkuda ei tohi ka hilja õhtul, tööajal ega puhkepäeval), tajun sarkasmi rõõmustamises, et mul endal on elus kõik hästi läinud ja hea tahtmise korral loen välja ka märkuse oma lapse aadressil, aga võibolla siiski mitte. See polegi tähtis. Ka pakutud abi (et äkki on vaja aidata koertele uut kodu otsida või jalutajat leida) ei võeta vastu. Omanik arvab, et nende koertega ei ole võimalik liikuda ei +12 ega -12 kraadiga ja pealegi viib ta nad eriolukorra lõppedes Hiiumaalt ära. Enne ei saavat midagi teha.

Mis ma õppisin

Mind häirib kogu see lugu tavapärasest rohkem ja tavalisest rohkem tunnen end ka süüdi olevat. Oma kõhutunnet peab ikka uskuma ja selle järgi tean, et need koerad on tõesti sügavalt õnnetud. Eelkõige selleks, et nemad ja ka mina ise end paremini tunneksime, oleksin pidanud palju varem sekkuma. Kohale minema, helistama, kirjutama, uurima, tegelema. Praegu on nii, et kaks koera on hädas ja ma ei saa neid kuidagi aidata. Pean välja mõtlema, kuidas seda siiski teha.

Foto: Annika Lepp.

 

51861164_10215977001871825_3535862075886665728_o

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s