Vana

Foto on tehtud hetk pärast seda kui Vana autosse istus. Tark vana koer sai aru, et midagi on muutumas, kuskile hakatakse minema ja meie oleme inimesed, kellele ta korda läheb.

See pilt on  2004st või 2005st aastast, enne seda kui minust maailmavaatelt ja igapäevase tegevuse järgi loomakaitsja sai. Meil Kuuli talus elas enne kümme aastat kestnud varjupaigaaega, kümmekond last või õigemini noort ja polegi väga oluline, miks just. Üks põhjus oli  see, et üks lastest teistega suhtlema õpiks; teine see, et talus elavate abivajavate loomade eest oleks rohkem hoolitsejaid jne. “Kui keegi küsib, siis ütle, et me lihtsalt tulime”, soovitas üks poiss ja tegelikult see umbes nii oligi.

Ühel päeval sõitsime presentkatusega autoga, kuhu mahtus kindlasti rohkem inimesi kui tohtis, Tallinnasse. Pildilt näeb, et justkui mina oleks roolis olnud, aga see ei saa kuidagi võimalik olla. Või mine tea. Igatahes läksime varjupaika, mis tegutses Laagris ja mida enam õnneks ei ole. Õnneks sellepärast, et varjupaik oli päris kehvas seisus, Varjupaikade MTÜ oli veel loomata ja loomakaitse Eestis alles alustas, kui mitte arvestada 90ndatel tegutsenud organisatsiooni, mis tervikuna läbi põles. Laagris aitasid loomi mõned Soome loomakaitsjad, kes nüüdseks on oma tegevuse suunanud nt Rumeeniasse ja muudesse sellistesse riikidesse, kus tänavakoerad ja varjupaikades teadlik surnuksnäljutamine on tänagi reaalsus.

Üks nöörijupiga räämas kuudi külge seotud koer tundus eriti apaatne. Vana, väsinud ja kindlasti haige, pilk silmades kustunud. Ta ei reageerinud ühelegi hääletoonile, keeldus igasugusest kontaktist. Katariina (Pelastetaan koirat), kes varjupaigas vabatahtlikuna tegutses, ütles, et see koer on seal kõige kauem olnud, ilmselt ka kõige vanem ja üks nendest, kes on täiesti lootuse kaotanud – temast enam asja ei saa. “Tema võtame!”, ütles üks meie tüdrukutest ja nii tegimegi.

Foto on tehtud hetk pärast seda kui Vana autosse istus. Tark vana koer sai aru, et midagi on muutumas, kuskile hakatakse minema ja meie oleme inimesed, kellele ta korda läheb. Kõlab võltsilt, aga nägime oma silmaga, kuidas elu temasse sekunditega tagasi voolas.

Vana võttis Hiiumaal elades kõigest viimast, sõi palju, näris välisukse ja palju muid asju katki, uudishimutses kõikide tegevuste juures, üritas teiste loomade sõpradeks saada ja sai ka, ajas kassid pööningule, kaevas peenraid, jooksis hobustega võidu ja sai kogemamata kabjahoobi, käis karjääris ujumas ja tegi kõik teised märjaks, sest ta ei osanud korralikult vette hüpata jne jne. Selgus, et ta oli väga rõõmus, sõbralik, uudishimulik ja naljakas vana koer.

Kõik see kestis kaks nädalat, sest peale seda Vana suri. Õnneks ei vaevelnud vana koer kaua; tean seda sellepärast, et ta oli tollel ööl minu voodi ees ruudulise teki peal ja katsusin talle võimalikult palju toeks olla. Ilmselt oli tal peale kõikvõimalike ravimata põletike ja liigeseprobleemide tõenäoliselt mingisugune sisemine kasvaja, aga ega me seda enam peale surma kindlaks tegema ei hakanud. Ta on maetud siia lähedale metsa alla, märgistamata hauda ja selle koha peal õitsevad just praegu karikakrad.

Vana õpetas mulle muuhulgas ja teiste hulgas, et iga loom vajab võimalust ja ka kõige õnnetumas olukorras elukad võivad heasse keskkonda sattudes väga paljudest asjadest rõõmu tunda, isegi kui nende aeg on lõppemas. Sellepärast ei meeldi mulle ja ka teistele loomakaitsjatele eriti koerte paaritamine, tõugude aretamine, streiliseerimata kassid jne. Niikaua kui on olemas abivajavaid loomi, ketispeetavaid koeri, ravimata kasside kolooniaid, korteris passivaid üksikuid lemmikuid (nn põllumajandusloomadest ei hakka ma praegu üldse rääkima) jne; ei tohiks neid juurde tekkida lasta. Inimene vastutab.

Kadri (2)

Kaastundeväsimusest ja olematust haigusest

Vahepeal on hea vait olla ja lihtsalt mõelda, mis edasi saab, mitte justnagu kohustuslikus korras kirjutada. Olen blogi 12le toetajale lubanud kirjutada ühest ja teisest ja loomaõiguslikku teemat siinsamas üleval hoida, aga vahepeal on hea vait olla.

Selle vahepealse aja jooksul läksin üle hulga aja tööle. 13 aastat loomakaitseorganisatsioonides ise endale palka leida ei olnud lihtne ja tahtsin lihtsamat elu. Sestap töötan nüüd uues loodavas kinnises lasteasutuses, mis ei ole tegelikult kinnine, sotsiaalpedagoogi ja kasvatajana. Sellel tööl on loomakaitsevaldkonnaga palju ühist ja teen sellest ilmselt tulevikus rohkem juttu.

Abistava elukutse valdkondades tegutsejatel on tarvis ühesuguseid isiksuseomadusi, mida ei ole raske ära arvata. Kuna loomakaitse on ajalooliselt suhteliselt uus valdkond, siis seda tavaliselt abistavate elukutsete alla ei liigitata. Ja mitte ainult sellepärast. Kuidas ikka panna samale pulgale need, kes kaitsevad lapsi ja neid, kes kaitsevad loomi? Või aitavad, ravivad, päästavad, valvavad, kaitsevad õigusi?

Peale ühiste vajalike isiksuseomaduste on ühine muidugi seegi, et abivajavate isikute elumuster on sarnane. Baasvajadustest ilmajäämine, väärkohtlemine, mõistmatus, psüühikahäired ja haigused jne. Sarnane on ka see, et nii looma- kui inimesekaitsjad võivad kannatada sekundaarse posttraumaatilise stressihäire all. Seesama PTSD või PTSH, mis on sõjaskäinutel, suure trauma üle elanud inimestel jne. Sekundaarse trauma tunnused on üldjoontes tuttavad ilmselt kõigile abistava valdkonna inimestele – Aja- ja energiapuudus iseenda jaoks (aga teistele veel jagub); suhete rikkumine lähedastega; sotsiaalne isolatsioon või selle võimalusel eelistamine; suurenenud tundlikkus julmuse suhtes; küünilisus; lootusetus; unehäired. Sekundaarset posttraumaatilist stressi võib kirjeldada ka sõnaga – kaastundeväsimus. Tean, et paljud loomakaitsjad ei suuda enam ammu avada ühtegi loomi puudutavat videot või vaadata pilti, tihtipeale ka rõõmsaid mitte, sest see tuletab meelde neid tuhandeid, keda mitte kunagi aidata ei saa. Ja mitte lihtsalt ei tuleta meelde vaid käivitab kehas stressihormooni – mina näiteks hakkan kiiremini hingama isegi siis kui sotsiaalmeedia infovoos mõni väärkohtlemispilt või -pealkiri ainult mööda libiseb.

Kui inimesega seotud abistavate elukutsete valdkonnas on juba natuke paremini (kaugeltki mitte piisavalt) korraldatud supervisioon ja kõik muud toetavad tegevused võrreldes näiteks 90ndatega, siis loomakaitses see muidugi nii veel ei ole ja läbipõlemist, väsimust ja haigeksjäämist juhtub liiga tihti. Sekundaarse traumaga tuleb tegelikult sihipäraselt tööd teha ja kui professionaalset abi iseendale napib, peaks vähemalt kolleegidega häid suhteid hoidma, üksteist kuulama ja toetama.

Lasteasutuses keeruliste lugudega noortega töötades ootab ees veel üks loomakaitsega ja üldse looduskaitse- ja kliimasoojenemisega seotud teema. Järjest rohkem tuleb ette, et ärevus, depressioon, enesevigastamised ja ka suitsiidimõtted on seotud selle valuga, mis noorel inimesel seoses maailmas toimuvaga on. See valu on tuttav ka läbipõlenud loomaõiguslastele ja eetilistele veganitele, vanusest hoolimata.

Ehedast maailmavalust mööda vaadata ei saa, see on päriselt olemas ja segab elamist. Kriitiliste loomauuringutega tegelev teadur Merceri ülikoolist – Vasile Stanescu ütleb, et kõik aktivistid tegelevad sellega, et mitte iga minut leinata ja et selles seisundis inimesi ei saa tegelikult ravida – tuleb ravida probleemi. Maailmavalus inimene vajab muutust, suurt muutust või vähemalt lootust, et sellega, kuidas koheldakse tundlikke olendeid, toimub muutus kiiremini kui praegu. Stanescu tsiteerib Nobeli laureaati J-M Coetzeed, kes näeb vaeva, et inimestega normaalseid suhteid hoida. “Nad ju osalevad igapäevases kuritöös! Või olen mina hull? Ometigi esitavad needsamad inimesed iga päev tõendeid sellestsamast kuritööst – laipu /—/.”

Stanescu artiklis on tegelikult peamiselt juttu ortoreksia nervosast – haigusest, mille all kannatajad üritavad justkui liiga tervislikud olla, mida ei ole olemas ja mille mõtles välja üks inimene, kes veganlusest pigem oma mugavuse tõttu loobus ja oma otsusele ka põhjuse välja mõtles. Ehkki ortoreksiat ei ole mainitud üheski haiguste klassifikaatoris, on seda sellest hoolimata ka teaduskirjanduses tsiteeritud ja peab tunnistama, et ka mina ei teadnud, et tegu on väljamõeldisega, mitte teaduspõhise infoga. Ortoreksia väljamõtleja tahtis tegelikult veganlust justkui patologiseerida ja ega ta ei olnud esimene ega ka viimane mitte. Veganlus on maailmavaade ja liikumine, mis koos teiste rõhumisvastaste liikumistega taotleb vägivallatut maailma ja on mõistetav ja ka ainuvõimalik järjest rohkematele inimestele, sealhulgas ka väga noortele.

“The Personal Is Political: Orthorexia Nervosa, the Pathogenization of Veganism, and Grief as a Political Act” by Vasile Stanescu 2018, Animaladies (Bloomsbury) – artiklikogumik

 

VGKids Sticker Template
630,846,2,3