Kaastundeväsimusest ja olematust haigusest

Vahepeal on hea vait olla ja lihtsalt mõelda, mis edasi saab, mitte justnagu kohustuslikus korras kirjutada. Olen blogi 12le toetajale lubanud kirjutada ühest ja teisest ja loomaõiguslikku teemat siinsamas üleval hoida, aga vahepeal on hea vait olla.

Selle vahepealse aja jooksul läksin üle hulga aja tööle. 13 aastat loomakaitseorganisatsioonides ise endale palka leida ei olnud lihtne ja tahtsin lihtsamat elu. Sestap töötan nüüd uues loodavas kinnises lasteasutuses, mis ei ole tegelikult kinnine, sotsiaalpedagoogi ja kasvatajana. Sellel tööl on loomakaitsevaldkonnaga palju ühist ja teen sellest ilmselt tulevikus rohkem juttu.

Abistava elukutse valdkondades tegutsejatel on tarvis ühesuguseid isiksuseomadusi, mida ei ole raske ära arvata. Kuna loomakaitse on ajalooliselt suhteliselt uus valdkond, siis seda tavaliselt abistavate elukutsete alla ei liigitata. Ja mitte ainult sellepärast. Kuidas ikka panna samale pulgale need, kes kaitsevad lapsi ja neid, kes kaitsevad loomi? Või aitavad, ravivad, päästavad, valvavad, kaitsevad õigusi?

Peale ühiste vajalike isiksuseomaduste on ühine muidugi seegi, et abivajavate isikute elumuster on sarnane. Baasvajadustest ilmajäämine, väärkohtlemine, mõistmatus, psüühikahäired ja haigused jne. Sarnane on ka see, et nii looma- kui inimesekaitsjad võivad kannatada sekundaarse posttraumaatilise stressihäire all. Seesama PTSD või PTSH, mis on sõjaskäinutel, suure trauma üle elanud inimestel jne. Sekundaarse trauma tunnused on üldjoontes tuttavad ilmselt kõigile abistava valdkonna inimestele – Aja- ja energiapuudus iseenda jaoks (aga teistele veel jagub); suhete rikkumine lähedastega; sotsiaalne isolatsioon või selle võimalusel eelistamine; suurenenud tundlikkus julmuse suhtes; küünilisus; lootusetus; unehäired. Sekundaarset posttraumaatilist stressi võib kirjeldada ka sõnaga – kaastundeväsimus. Tean, et paljud loomakaitsjad ei suuda enam ammu avada ühtegi loomi puudutavat videot või vaadata pilti, tihtipeale ka rõõmsaid mitte, sest see tuletab meelde neid tuhandeid, keda mitte kunagi aidata ei saa. Ja mitte lihtsalt ei tuleta meelde vaid käivitab kehas stressihormooni – mina näiteks hakkan kiiremini hingama isegi siis kui sotsiaalmeedia infovoos mõni väärkohtlemispilt või -pealkiri ainult mööda libiseb.

Kui inimesega seotud abistavate elukutsete valdkonnas on juba natuke paremini (kaugeltki mitte piisavalt) korraldatud supervisioon ja kõik muud toetavad tegevused võrreldes näiteks 90ndatega, siis loomakaitses see muidugi nii veel ei ole ja läbipõlemist, väsimust ja haigeksjäämist juhtub liiga tihti. Sekundaarse traumaga tuleb tegelikult sihipäraselt tööd teha ja kui professionaalset abi iseendale napib, peaks vähemalt kolleegidega häid suhteid hoidma, üksteist kuulama ja toetama.

Lasteasutuses keeruliste lugudega noortega töötades ootab ees veel üks loomakaitsega ja üldse looduskaitse- ja kliimasoojenemisega seotud teema. Järjest rohkem tuleb ette, et ärevus, depressioon, enesevigastamised ja ka suitsiidimõtted on seotud selle valuga, mis noorel inimesel seoses maailmas toimuvaga on. See valu on tuttav ka läbipõlenud loomaõiguslastele ja eetilistele veganitele, vanusest hoolimata.

Ehedast maailmavalust mööda vaadata ei saa, see on päriselt olemas ja segab elamist. Kriitiliste loomauuringutega tegelev teadur Merceri ülikoolist – Vasile Stanescu ütleb, et kõik aktivistid tegelevad sellega, et mitte iga minut leinata ja et selles seisundis inimesi ei saa tegelikult ravida – tuleb ravida probleemi. Maailmavalus inimene vajab muutust, suurt muutust või vähemalt lootust, et sellega, kuidas koheldakse tundlikke olendeid, toimub muutus kiiremini kui praegu. Stanescu tsiteerib Nobeli laureaati J-M Coetzeed, kes näeb vaeva, et inimestega normaalseid suhteid hoida. “Nad ju osalevad igapäevases kuritöös! Või olen mina hull? Ometigi esitavad needsamad inimesed iga päev tõendeid sellestsamast kuritööst – laipu /—/.”

Stanescu artiklis on tegelikult peamiselt juttu ortoreksia nervosast – haigusest, mille all kannatajad üritavad justkui liiga tervislikud olla, mida ei ole olemas ja mille mõtles välja üks inimene, kes veganlusest pigem oma mugavuse tõttu loobus ja oma otsusele ka põhjuse välja mõtles. Ehkki ortoreksiat ei ole mainitud üheski haiguste klassifikaatoris, on seda sellest hoolimata ka teaduskirjanduses tsiteeritud ja peab tunnistama, et ka mina ei teadnud, et tegu on väljamõeldisega, mitte teaduspõhise infoga. Ortoreksia väljamõtleja tahtis tegelikult veganlust justkui patologiseerida ja ega ta ei olnud esimene ega ka viimane mitte. Veganlus on maailmavaade ja liikumine, mis koos teiste rõhumisvastaste liikumistega taotleb vägivallatut maailma ja on mõistetav ja ka ainuvõimalik järjest rohkematele inimestele, sealhulgas ka väga noortele.

“The Personal Is Political: Orthorexia Nervosa, the Pathogenization of Veganism, and Grief as a Political Act” by Vasile Stanescu 2018, Animaladies (Bloomsbury) – artiklikogumik

 

VGKids Sticker Template
630,846,2,3

 

 

 

Üks kommentaar “Kaastundeväsimusest ja olematust haigusest

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s