On ikka loll tegu…
…ütles pea iga viimase nädala jooksul kohatud hiidlane, pidades muidugi silmas vallaametniku haamrilööki, mis võimendus nii sotsiaal- kui avalikus meedias enneolematu kiirusega mastaapidesse, mida ühe isendi juhtumi puhul pole ammu juhtunud. Haldusjuht tappis noore rebase, kes oli poodi jooksnud, toppis kotti ja mattis maha rikkudes sellega mitut seadust, aga eelkõige kehtivaid moraalinorme.
Avalik lintšimine Kärdla keskväljakul
Arvatavasti ei oleks kuus-seitse aastat tagasi sellest teost veel suuremat välja tehtud; iga päevaleht ei oleks sellest kirjutanud, maainimesed oleks naerdagi saanud ja väike rebane oleks varsti unustatud. Inimühiskond on nimelt sellesse arengufaasi jõudnud, kus selliseid koledaid tegusid enam ei tehta. Eestiski on loomateema jõudsalt ühiskondlikesse aruteludesse jõudnud ja sestap oskab igaüks kaasa rääkida. Alati mitte just õnnestunult. Nimelt on vallaametniku hukkamõistmisel väga ebaselge eetiline taust. Kas on ikka õige hukka mõista ja siis ise koju kotletti sööma minna ja kas tapamajas võib looma tappa, aga spordipoe jalgrattaparandusruumis ei tohi? Seadus ütleb, et avalikus ruumis ei või ja loomale tuleb võimalikult vähe kannatusi põhjustada, pealegi on metslooma tapmiseks vaja Keskkonnaameti luba jne. Loomakaitsekultuur ütleb, et tappa ei tohi kui loom ei piinle. Igal juhul ei ole õige sellepärast üht inimest sõimata viisil, mis avalikku lintšimist meenutab ja sellise hoo sisse saab, et järjest piinlikum on kas või hiiumaalaste kommentaare lugeda.
30 inimest ja üks rebane
Märkimisväärse mainekahju saanud Hiiumaa vald kutsus tänu väikesele rebasele kokku ümarlaua, kuhu kogunes pea 30 asjaosalist – vallast ja osavaldadest, Keskkonnainspektsioonist, Politseist, Veterinaar- ja Toiduametist, Päästeametist, Keskkonnaametist, Jahimeeste Seltsist ja erinevatest loomakaitseorganisatsioonidest. Peamiseks küsimuseks kujunes see, et mida oleks pidanud rebasega tegema ja mida teha järgmisel korral kui rebane või mõni muu loom on vaja linnast minema ajada.
Linnaloom vs metsloom
Eestis teeb seadusandlus vahet metsloomal ja lemmikloomal ja põllumajandusloomal. Linnalooma mõistet seadustes ei kohta. Ometi on just linnaloomadest saamas uus normaalsus. Liivi Plumeri nimi tasub loomakaitsjatel meelde jätta. Tema on KKI peainspektor, kes on muuhulgas linnaloomi ja eriti rebaseid uurinud ja oskab sellest värskelt ja kaasaegselt rääkida. Rebasele sobivat inimese lähedus ja Kärdla rebane oli justnimelt linnaloom, mida näitaks seegi, et ta otsustas oma pojad linnas ilmale tuua. Paljudes Euroopa linnades elavad linnaloomad – rebased, mägrad, siilid, varestest rääkimata.
Kui inimene uue normaalsusega ei lepi, ei jää tal muud üle kui üritada loomi eemale peletada. Õunad võiks puu alt ära korjata, kassikausse mitte õue jätta ja üritada rebaseid eemale hirmutada Julgen arvata, et seda nõu palju kuulda ei võeta. Inimesele on tegelikult aitamine loomuomane ja see ümarlauas kuuldud soovitus tuletas meelde omalajal korduvalt kuuldud keeldu nt kolooniakasse mitte sööta? Kuidas siis nii, jätame loomad nälga ja see ongi lahendus?
Mida oleks pidanud tegema?
Noore rebase linnast minematoimetamine ei ole niisama lihtne. Lihtsustatult öelduna peavad vallaametnikud tegema seda, mida rahvas tahab. Kui kodanike kurtmine liiga valjuks läheb, tuleb midagi ette võtta. Ja kuna neid inimesi jätkub, kes rebaseid ja muid loomi kardavad, hakkasid vallaametnikud otsima vastust küsimusele, kuidas loomast võimalikult seaduslikult ja puhta südametunnistusega lahti saada. Sündmuste kirjeldust kuulates jääb mulje, et kuskil tehti viga või mitu juba enne haamrilööki. Ükski ametkond ei olevat vastanud selgelt küsimusele, mida teha. Kes tõestab, et linnaloom saab metsas hakkama? Kes oskab öelda, kas loom on haige või ei ole? Juhul kui tegemist oleks näiteks rängalt vigastatud liiklusõnnetusse sattunud loomaga, siis oleks lahendus olnud kahetsusväärselt lihtsam. Ehkki metslooma hukkamiseks on vaja Keskkonnaameti luba, on ilma loata halastustapmist teinud nii jahimehed, loomakaitsjad kui ka politseinikud.
Organisatsioonid
Eestis on koos kassiabiühingutega mituteist loomakaitseorganisatsiooni. Ühelgi neist ei ole piisavalt jõudu ega ka kohustust juhtumitesse sekkuda. Nõu küsida võib kindlasti ja sama kindlasti võib saada ka erinevat nõu, sest organisatsioonide maailmavaated ja eesmärgid päriselt ei kattu. Ümarlaual viibinud organisatsioonidest ütles Metsloomaühing, et neil ei ole piisavalt ressurssi alati metsloomi aidata, Loomade Päästegrupil pole Hiiumaal vabatahtlikke, Eesti Loomakaitse Selts ei jõua kõikide nende infotelefonile saabuvate juhtumitega tegeleda ja Loomus tegeleb lobitööga, poliitikakujundamise, teavituskampaaniate ja muu sellisega. Ühtset riigi poolt rahastatud loomakaitse infotelefoni Eestis ei ole ehkki selle vajadusest on palju räägitud. Volikogu esimees oleks võinud sellegipoolest iroonilise nalja tegemata jätta kui selgus, et konkreetset looma minematoimetamise abi saaks õigete lubade olemasolul pakkuda ainult Jahimeeste Selts ja sedagi hea hinna eest.
Medi
Foxy (võibolla oli tal hoopis teine nimi) lugu tuletab meelde inimese lohakuse tõttu Narva jõkke uppunud elevanti Medi, kellest sai kiiresti märter ja tänu kellele loomakaitsjad aastaid hiljem metsloomade tsirkuses kasutamise keelu saavutasid. Jääb üle ainult loota, et Foxy juhtum toob ka mõne suurema muutuse kaasa, aga kindlasti väga aeglaselt. Veel ei ole selge, mis see võiks olla peale Hiiumaa valla uue koostatava regulatsiooni, et kuidas metsloomi linnaruumis kohelda. Võibolla on see paranev koostöö ametkondade vahel, võibolla mõni uus määrus või vähemalt koolitus, ühiskondlik arutelu on elavnenud. Nagu märtrid ennegi, ei valinud Foxy oma saatust ise, tema oleks edasi eldada tahtnud ja kartis seal spordipoe nurgas kindlasti kohutavalt.
Nuhtlusisend…
…on jahinduses ja keskkonnapoliitikas kasutatav termin loomaliigi esindaja kohta, kes käitub teistest liigikaaslastest erinevalt ja kahjustab inimest ja tema vara märkimisväärselt rohkem kui teised tema liigist. Nuhtlusisendi puhul ei olegi kunagi head lahendust. Metsloomade varjupaiku meil ju sisuliselt ei olegi ehkki kuuldavasti teeb Keskkonnaamet Imeloomade Seltsiga koostööd, aga sellest kindlasti ei piisa. Linna jätta ei saa, sest inimesed nurisevad; metsa viia ei saa, sest tuleb koju (linna) tagasi või hukkub. Foxyt peeti nuhtlusisendiks sellepärast, et ta elas Kärdla keskväljakul ja talle meeldis poest ilma rahata maasikaid ja torti võtta.
Foto: Heimar Kuuskler
Linke samal teemal artiklitele:
https://www.postimees.ee/7048990/keskkonnaminister-kokk-rebasepoja-hukkamine-on-lubamatu
https://leht.postimees.ee/7048845/rebasetapja-suhtes-alustati-menetlust
https://www.ohtuleht.ee/1010311/hiiumaa-vallaametnik-tappis-haamriga-vaikese-rebasekutsika
kkadri 