Ärge seda kodus järele tehke

Tänane jutt on kirja pandud sõbra õhutusel ja ei täida vist patroonidele  (https://www.patreon.com/kadritaperson?fan_landing=true) antud lubadust kirjutada blogis loomade õigustest. Aga ajaga kaasas käiv aktivist peaks niikuinii mõtlema ja kirjutama sotsiaalsest õigusest laiemalt, mitte ainult teiste liikide omast, ja aktivist omakorda peab ellu jääma ja vastu pidama. Ja tänu sellele õigustusele ei vea ma ehk kedagi alt.

Poolteist aastat tagasi olin omadega nii läbi, et jäin päriselt koju. Ma ei kirjelda erinevates faasides kulgevat depressiooni, läbipõlemist ja kroonilist haigust, sest see oleks igav ja masendav ja sellistest kirjeldustest võib ka asjatundmatuid järeldusi teha – kõik need kehvad seisundid kulgevad igal inimesel individuaalselt ja erinevat moodi.  Eks need nimetused on muidugi heaoluühiskonnale omased – kes see vanasti ikka vaatas kui läbipõlenud oled, peaasi, et elus.

Umbes samal ajal alustatud blogi esimeses postituses kirjutasin muuhulgas nii:” … Kuidas saabki olla midagi olulisem kui just praegu vaevleb ebaloomulikes oludes nii palju loomi nagu ei kunagi varem inimkonna ajaloo vältel.” Kujutage ette igapäevast eksisteerimist sellise teadmisega. Pealegi – loomakaitse ei allu kuulsale seisukohale, et kui puhkad, siis ei juhtu ju tegelikult midagi halba. Või et – kujuta ette kõige hirmsamat asja, mis juhtub siis kui sa puhkusele lähed. Loomakaitsja teab, et need kõige hirmsamad asjad just juhtuvadki või vähemalt juhtub neid tunduvalt rohkem kui sa ei sekku.

Kui koju jäin, siis mitte sellepärast, et võtta nö vaheaasta ja teha midagi kasulikku. Nii nagu võiksid võtta nt õpetajad, mitmete (eriti abistavate) ametite pidajad, et end siis täiendada ja maailmas ringi vaadata. Või need, kes pikema puhkuse ajal loevad väärtkirjandust, remondivad maja või rajavad aia vms. Enne sellist kasutut puhkust on kasulik vabaneda sellistest uskumustest nagu – viiekümnestele see ei sobi, naised nii ei tee või et see ei ole täiskasvanulik. Kõik kolm on niikuinii suuresti sotsiaalsed konstruktsioonid ja neid ei tasu liiga tõsiselt võtta.

Ma nimelt ei teinud mitte midagi. Ei kasutanud seda aastat üldse asjalikult. Õnneks olin õppinud silmi kinni pigistama koristamata maja ja võssakasvanud aia suhtes.  Ma lihtsalt vedelesin, sarivaatasin kõike võimalikku kuni Netflix tühjaks sai  ja internet otsa lõppes. Õppisin vara magama minema ja magan siiani vähemalt üheksa tundi, tagasivaadates tundub, et ma olin 18 ja 48 eluaasta vahel peamiselt ärkvel. Kirjutasin liste sellest, mis mulle meeldib ja mida ma sünnipäevaks tahaksin ja mis mind igas päevas rõõmustab. Selliseid positiivseid naiivseid nimekirju. Tõsisemaid muidugi ka, et kuidas võiks päevakava olla, et kõigega hakkama saada ja mida peaks oma tervise heaks tegema. Sõin nii palju kui tahtsin ja millal tahtsin ja õppisin suuremas kaalus olema. Sain aru, et mõned ravimid mõjuvad aastatega, mitte nädalatega. Ja teada, et tasakaalus olemine on ikkagi võimalik. (Mitte et ma neid asju varem üldse teha ei oleks osanud, aga tegin neid hirmsa süümekaga.)

Pealkirjas sisaldub hoiatus järgneva eest. Nimelt võtsin ma suurematsorti laenu selleks, et saaksin aasta aega vedeleda. Ja seda ma kellelgi järgi teha ei soovitagi. Parem oleks omada seljatagust või sääste või vähemalt mitte kuskile juba eelnevalt võlgu olla. Minul ei jäänud lihtsalt muud üle, sest ma ei funktsioneerinud enam üldse. Üks sõber pahandas tagantjärgi, et kuidas nii ikka saab; kui inimene on omadega läbi, siis peab riik aitama. Ma arvan, et tegelikult ei pea – riik ei ole ju minu eest valikuid teinud. Kes käskis loomakaitsjaks hakata?

Aasta jooksul kasvatasin juured alla. Kõlab võibolla halvasti, aga isegi üleilmne pandeemia tuli sobival ajal. Kassidele mu kodusolemine väga meeldis. Minule hakkasid jälle inimesed meeldima ehkki ma ei näinud neid just väga tihti. Sain aru, et aastaajad vahelduvad, õhk lõhnab ja merevesi ongi päriselt soolane. Lugesin rõõmuga, et perfektsionism, mille all ma küll õnneks kunagi kannatanud ei ole,  on ebakindluse tunnus. Inimelu absurdus hakkas jälle väljakannatatav tunduma ja sisenesin teise elupoolde teatud tasakaaluga. Stressitaluvus muidugi suuremaks ei läinud, aga mu keha õppis suurema stressiga kohe slow motioni peale minema, mis tähendab, et ma vedelen jälle ja ei saa mitte midagi asjalikku teha. Mingil hetkel muutusid kõik plaanid ja listid ebaoluliseks ja hakkasin elama nii nagu mulle meeldib, nt mul pole vaja käia päevas ilmtingimata 10 000 sammu, vaid teen need niikuinii ära kui elan nii nagu tahan.  Ühel hetkel hakkas universum üllatusi saatma ja jaksan need vastu võtta, nii head kui halvad.

Vormistamise küsimus

Kuna homme on jälle kord see tähtis päev, mil Riigikogu arutab karusloomafarmide keelustamise eelnõu ehk täpsemalt Loomakaitseseaduse ja Looduskaitseseaduse muutmist sellel teemal, siis googeldasin omaenda nime ja sõna karusloomafarmid. Vasteid oli palju, aga muidugi ainult väike osa neist, mis tegelikult kirjutatud ja räägitud.

Piinlik on. Ma ei ole tahtnud mõelda kuipalju on kulutatud keelustamisele aega ja raha. Aktivistide, loomakaitsjate, ametnike, ajakirjanike ja riigikogulaste aega on kulunud tuhandeid tunde, sest meeleavaldused karusloomade olukorra teadvustamiseks algasid juba 2006ndal aastal, esimene märgukiri läks Riigikogusse 2014. ja sellest peale on teema ringelnud ministeeriumides, komisjonides, suures saalis; sealt jälle välja hääletatud; natukese aja pärast on keegi uuesti eelnõu esitanud ja asi hakkab otsast peale.

Samal ajal on karusloomakasvandus Eestis praktiliselt välja surnud ja kogu Euroopas lõppemas. Võiks ju rahul olla ja mõelda, et kellel seda homset otsust ikka tarvis on. Aga on. Keelustamisega välistatakse võimalus, et keegi kasvõi jonnist uuesti metsloomi puurides pidama hakkab; ettevõtjatele antakse selge signaal, et tegemist on ebaeetilise tegevusalaga ja vormistatakse ka otsus, mis on tulevikuotsuste jaoks oluline: Eestis ei toeta ajale jalgu jäänud ebaeetilist ettevõtlust, loomade õigustega hakatakse meie ühiskonnas rohkem arvestama.

Hoolimata sellest, et ühiskond on keelustamiseks valmis, võib homne hääletamine jääda tavaliste poliitmängude jalgu – igaüks ju oma südametunnistuse järgi hääletada ei saa. Kui nii juhtub, siis on veelgi piinlikum; Eesti maine on langemas niikuinii, eelnõu saalist väljaviskamisega kinnitatakse sedagi, et kaasaegsest riigist pole mõtet üldse rääkida.

Aga kui keelustamine õnnestub, siis on põhjust rõõmustada, ehkki tegemist on ainult ammu tehtud otsuse vormistamisega. Ma nimelt usun sinisilmselt, et olulised otsused tehakse inimeste südames, mitte parlamendisaalides.

Ja kui keegi ikka veel ei tea, miks kogu teema nii tähtis on, siis teile valik linkidest allpool:

https://epl.delfi.ee/arvamus/kadri-taperson-karusloomafarmid-piinavad-loomi-ja-murgitavad-inimesi-keelake-need-ometi?id=85083251

https://arvamus.postimees.ee/6475794/kadri-taperson-kas-need-polegi-veel-keelustatud-voi

https://arvamus.postimees.ee/4004999/kadri-taperson-poliitiline-eksperiment-ehk-kui-paljud-loomad-veel-surema-peavad