See väike raamatututvustus ilmus 30. oktoobri Sirbi tagakaanel.
Ingrid Newkirk, Gene Stone, Loomkond. Tõlkinud Elina Adamson, toimetanud Marin Vinkel. Tänapäev, 2020. 344 lk.
Lõppenud suvel ilmus eesti keeles üks esmatähtis raamat – tõlge värskelt, käesoleva aasta alguses välja antud raamatust „Animalkind“ – „Loomkond“, mille on kirjutanud ja kokku pannud PETA* juht Ingrid Newkirk ja veganist kirjanik ning aktivist Gene Stone.
Raamatu alapealkiri „Targad ja lahked loomad ja kuidas nende vastu hea olla“ annab sisust natuke aimu. Tegemist on loomaõiguste aabitsaga, kus kirjeldatakse, millised on loomad, mispoolest nad inimesest erinevad ja kuidas neid ei saa inimesega võrrelda (antopomorfism); kuidas inimene loomi kasutab, kui suuri kannatusi see neile valmistab, kuidas suhtumine on ajas muutunud ja just praegu muutumas, ja tänu kellele on muutumas. Loomset toitu süüakse vähem – suundumus süveneb aeglaselt tõusvas joones –, loomsetele materjalidele otsitakse alternatiive, loobutakse kulukatest ja tihtipeale mõttetutest loomkatsetest, eriti kosmeetikatööstuses, aga ka ravimite tootmises. Suures osas raamatust kirjeldatakse, mida saab ise teha, et loomi vähem ekspluateeritaks. Kes ei ole midagi loomade kannatustest ja loomaõigustest lugenud, siis lugege just seda raamatut, aga ega see kerge lugemine ei ole: kõrvuti kirjeldustega loomade imelistest omadustest ja võimetest on kirjas neile põhjustatud kannatused laborites, põllumajanduses, filmimaailmas, rõivatööstuses jm.
Kritiseerijad on aabitsale ette heitnud vähest faktipõhisust, liigset moraliseerimist ja esituslaadi kuivust. Tõepoolest, mõnes kohas on kirjutajate tülpimus mõttekaaslasele tajutav, kindlasti on nood kaks suuremat osa loetletud faktidest aastakümneid tüdimuseni korranud. Ja moraliseerimist on loomaõiguslastele alati ette heidetud, midagi peab ju ette heitma neile, kes räägivad ja kirjutavad näiteks sellest, miks eluslahkamine pole seda väärt ja miks. Veelgi enam – lugejale võib koita, et temagi peab oma elus ümber hindama suhtumise loomadesse, hoiakud, tarbimisharjumusedki. Mis puudutab faktipõhisust, siis tundub, et linke on raamatus selguse mõttes tõesti vähem kui mõne etoloogi omas, aga faktid sellest ei muutu. PETA-le omaselt on mõni tõik küll kirja panemata jäetud, näiteks loetakse üles kõik moekunsti suurnimed, kes on viimasel paaril aastal karusnahast ametlikult loobunud, aga jäetakse ütlemata, mis organisatsioon selle taga on – Fur Free Alliance (Karusnahavaba Liit) –, aga võib-olla polegi see lugejale kuigi tähtis.
Raamatu tagaküljel seisab, et viimastel aastakümnetel on tehtud vapustavaid avastusi, kui intelligentsed, empaatilised ja suhtlemisaltid on loomad – inimkonna kõrval ei elutse loomastik, vaid loomkond. Inimene teab ju ammu, et linnud lendavad, nahkhiired navigeerivad, vaalad laulavad ja kalad tunnevad valu, aga hoiakud püsivad visalt.
* PETA – People for Ethical Treatment of Animals, mittetulundusorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest
KADRI TAPERSON
kkadri 