Mis on loomaõiguslaste suurim saavutus?

See jutt ilmus esimesena 13. novembril ajalehes Sirp

vt siit

Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

Youtube’is on videod, kus Hollywoodi näitlejad vastavad küsimustele, mida on nende kohta Googleʼis kõige rohkem küsitud. Nt kas see või too on vallaline või mis rahvusest ta on jne. Šoti näitleja David Tennant vastas küsimusele, kas ta on vegan – küsimus, millega paljud kuulsused kokku puutuvad –, et ei ole, aga on iga päevaga järjest rohkem vegetaar. See on siis selline nii-öelda taimetoitlane, kes sööb midagi loomset ikka ka, nt mune vms.

Just see vastus, õigemini küll iga sedalaadi vastus, on loomaõiguslaste kõige suurem saavutus lõppeval, algaval või mis tahes aastal. Tavapärasem oleks muidugi reastada iga aasta lõpul seadusemuudatused, kollektiivsed loobumised või muud riiklikud ja kohalikul tasandil tehtud otsused loomade heaks ja eks seda tehakse niikuinii; igal järjepidevalt tegutseval organisatsioonil on tark reastada saavutused, mis on vähegi ühingu tegevusega seotud ja seda nii liikmete ja vabatahtlike motiveerimiseks, toetajatele ettenäitamiseks kui ka iseendale – midagi muutus ja see on selgelt kirjeldatav ja mõõdetav.

Karusloomafarmide keelustamine

Loomaõiguslik liikumine on globaalne ja sestap ei ole päris õige ja võimalik välja tuua Eesti loomaõiguslikke saavutusi kas või lõppeval aastal, seda enam et organisatsioone, mida võib loomaõiguslikeks pidada, on ainult kaks, Eesti Vegan Selts ja Loomus. Pean silmas neid ühinguid, mille tegutsemise tõukepinnaks on teadmine, et inimestel ei ole õigust loomi üldse mingil viisil ekspluateerida.

Ükski loomade õigusi parandav või kehtestav ühiskondlik otsus ei sünni või ei kinnistu ühes riigis üksikult, vaid sellele eelneb aastatepikkune rohkem või vähem organiseeritud kampaania. Eestis näiteks on lootust, et veel käesoleval aastal keelustatakse karusloomafarmid, sest vastav eelnõu läks riigikogus teisele lugemisele. Suures saalis on teemat arutatud varemgi, aga esimesest lugemisest kaugemale ei ole eelnõu jõudnud. Võib-olla seda siis peakski 2020. aasta suurimaks saavutuseks pidama, ehkki eestikeelsed vastavad loosungid „Karusnahavaba Eesti!“ ja „Surnud loom ei kaunista“ saavad tänavu novembris juba 14 aastat vanaks. Või peaks ütlema: ainult neliteist aastat vanaks, sest Holland üritas seda ettevõtlusala keelustada üle 20 aasta. Eesti ühiskond jõudis loomaõiguslastele järele 14 aastaga.

Ainuke võimalus midagi põhjapanevalt muuta ongi inimeste infoväli teemast nii tiineks muuta, et enam seda ignoreerida ei saa. Ilmselt on igaühel ühele või teisele poole kalduv arvamus selle kohta, kas karusloomi tohib farmides pidada või mitte. Viimane uuring ütleb, et 75% Eesti inimestest on keelustamise poolt.

Rohkesti Euroopa riike on karusloomafarmid juba meist varem keelustanud.* Käesoleva aasta jooksul Iirimaa ja Prantsusmaa. Nemad jõudsid meist ette, aga näiteks metsloomade tsirkuses kasutamise keeld on Eestis juba paar aastat vana, Leedu jõudis selleni alles tänavu. Karusnahateema on muidugi rohkem kõlapinda leidnud, erakordselt palju moeloojaid on kõvahäälselt karusnaha kasutamisest loobunud, Eestis on karusnahavabad (Fur Free Retailer) juba 50 moeloojat. Iisrael läks veel kaugemale ja on keelustamas (küll väikeste eranditega) karusnahkadega kauplemist.

Taimse toidu poole

Päris palju on neid tegevusi, mida on raske saavutuseks nimetada, sest liiga palju infot kogu protsessist ei ole paberil, vaid inimeste mõtetes. Kuidas saakski tõestada, et nt vibujahi lubamist takistasid just loomade eestkostjad. Selle kõrvale võib näiteks tuua liiga suurejoonelised projektid nagu rahvaalgatus „AITAB! Rahvaalgatus Loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks“. Loomapäästegrupi algatusel on muidugi õilis eesmärk, aga muuta soovitakse nii palju (ja loomade seisukohalt muidugi jälle nii vähe) korraga, et sellest ei näri end läbi ükski riigikogu komisjon.

Hoopis teistsuguseid teid pidi kui rahvaalgatused ja seadusloome, on loomaõigused edenemas inimkonna liikumisel taimse toidu suunal. (Kujutan ette, mis nägu läheb Peeter Ernits, kui ta seda lauset lugema peaks – tema nimelt arvab, et ka inimeste toidueelistusi hakkab riigikogu hääletama.) Beyond Meati aktsia teeb võidukäiku, isegi Tere tõi poodi kaerapiima ja inimese tervise peale mõeldes on Tervise Arengu Instituut läbi viinud kampaania „Söö rohkem taimetoitu“. Muidugi ei ole siin niivõrd tegu loomaõigustega kui juba mainitud terviseküsimuse ja ka keskkonnakahjude vähendamisega. Sama keskkonna, kus inimene elab. Kuna kliimamuutuste suurimaid põhjustajaid on loomatööstus, siis puudutab sündiv keskkonnakahju meid kõiki, seega siinkohal on tegu peamiselt enesekaitsega, mitte loomade õiguste tagamisega.

2020. aasta saavutuste hulka võib äraspidisel moel lugeda ju ka selle, et aina rohkem teadvustame pandeemiate ja loomatööstuse seost. Sellega läheb teatud määral vastuollu ja jääb ajale jalgu üleeuroopaline kampaania EndtheCageAge, mis kogus 1,5 miljoni kodaniku allkirja, nõudes puuride kasutamise lõpetamist loomatööstuses, mis võib-olla tundlike elusolendite lühikest ja piinarikast elu mõnevõrra leevendaks.

Jutu alguses toodud Tennanti näitest ei tohi valesti aru saada – loomaõigustega pole sellel ju lähemal vaatlusel midagi pistmist ja sestap ei peaks loomaõigusi kaitstes pehmeks muutuma. See, kellel on loomade kannatuste suhtes silmad lahti, s.t need, kes tõesti teavad, mismoodi loomad kannatavad, ei tohiks oma seisukohti ühiskonnale sobivamaks vormida. See ei aita. Adressaadini jõudes on sõnum mingil määral niikuinii muutunud. Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

* https://www.furfreealliance.com/fur-bans/

 

Kelle eest me seisame?

See nupp ilmus käesoleva aasta Taimetoidumessi ajalehes.

Aasta tagasi, novembri alguses, ilmus uudis*, et kuninganna Elisabeth II on hakanud kasutama loomade seljast võetu asemel kunstkarusnahka ja samas uudises esitati ka ootuspärane küsimus, et kas järgmiseks vahetatakse kunstmaterjali vastu ka Briti kaardiväe karunahast mütsid.
Eesti loomaõiguslased tegelesid selle teemaga 14 aastat tagasi, 2006. aasta oktoobris, siis kui pidi toimuma esimene karusloomakasvanduste vastane meeleavaldus, millele luba ei antudki. Tänu algatajate pressiteatele korjas meedia värske teema õnneks üles ja nii toimuski esimene loomaõiguslik meeleavaldus avalik-õigusliku ringhäälingu otse-eetris. Muidugi ei olnud see kauge probleem kõigile mõistetav; aga just selle koha peale oli globaalne loomaõiguslik liikumine parajasti jõudnud ja eesti aktivistidel tuli ree peale hüpata.
Vaid kuu hiljem marssisid Tallinna vanalinnas sadakond aktivist Eestist ja Soomest, kellest viimaste kerge aktsendiga, aga valjult hüütud “Surnud loom ei kaunista!” jäi osalejatele ilmselt kauaks meelde. Nagu ka kogu sündmus; karusnahaäride lukustatud uksed, rusikatega vehkiv abipolitseinik, korrarikkumise eest saadud trahv ja ikkagi ka lootus, et midagi hakkab muutuma.
Ühiskond muutub aeglaselt inimesegi jaoks, seega ei saa oodata kiireid muutusi ühiskonnast seni välja arvatud teistele liikidele, kelle kannatused on meie omadega sarnased kui mitte suuremad. Sellegipoolest oleks võinud mõni muutus kiiremini toimuda. Praegu 14le aastale tagasi vaadates
tundub, et metsloomade tsirkuste keelustamine, organisatsioonide ja kogu veganmaailmavaate areng, rääkimata karusloomakasvanduste keelustamisest, oleks võinud juhtuda palju varem ja ilma
nii palju kordi peaga vastu seina jooksmata.
Sellegipoolest ei ole peaaegu, et võimalik võrrelda loomaõiguste teadvustamise taset tollal ja nüüd. Kui 14 aastat tagasi alustasid liikumist kolm südametunnistusega inimest, siis julgen arvata, et tänaseks on veganeid ja loomaõiguslasi olemas just parasjagu nii suur kriitiline mass ja alanud on nn imbumis- või infiltreerumisperiood. Igaühel on mõni tuttav loomaõiguslane ja/või vegan, igas koosluses võiks olla keegi, kes tunneb loomi ja teab, mida nende heaks saab ära teha ja igaüks teab,
et loomaõigused on osa sotsiaalsest õiglusest, et loomade eest seistes seisame keskkonna, maailma ja kõikide inimeste eest.

https://www.scmp.com/magazines/style/celebrity/article/3036577/queen-elizabeth-has-switched-fake-fur-will-buckingham