Minge ringi, linnarebased?

Järgnev tekstike on kirjutatud peale pikemat jutuajamist Hiiumaa vallamajas ja peaks lühendatult ilmuma ka aasta viimases Hiiumaa Valla Teatajas.

Arvatavasti on igal hiiumaalasel oma seisukoht, kuidas oleks pidanud lahendama Kärdla väikese rebase loo, mis on, lisaks sellele, et toime pandi loomavaenulik tegu, heitnud varju ka Hiiumaale tervikuna. Vähemalt nii mulle tundub, sest teema ei ole sugugi vaibunud ja vallavalitsus otsib lahendusi ja tegeleb juhtnööride koostamisega järgmiste taoliste juhtumite jaoks.

Metsloomad linnas on ju päris tavaline nähtus ja selleks, et nendega koos eksisteerida saaks, on nad kõige targem rahule jätta. Alati ei ole see lihtne ja sestap uurisin teiste riikide loomakaitsjate käest, kas kuskil on olemas kaasaegset ja eeskujulikku metsloomadega käitumise regulatsiooni, mille on koostanud just kohalik omavalitsus. Mitmete kontaktivõttude peale selgus, et sellist ei ole kuskilt võtta. Oleme põhjamaiste riikidega loomakaitsevaldkonnas tänaseks üsna ühel tasemel ja nii mõneski asjas vaadatakse hoopis Eesti poole, sest areng on kiirem ja energiat justkui rohkem.

Kuuldavasti paneb uut regulatsiooni kokku ka meie Keskkonnaamet, millest omavalitsused saavad lähitulevikus juhinduda ja nii ei ole vaja Hiiumaal päris nullist uusi juhtnööre välja mõelda.

Tagantjärele mõeldes tekkis liiga problemaatiline olukord seoses Kärdla rebasega kõige tavalisemal põhjusel – halva kommunikatsiooni ja ebaselge informatsiooni tõttu. Võibolla oleksid pidanud omavalitsus, kodanikud, Keskkonnainspektsioon, Keskkonnaamet, Veterinaar- ja Toiduamet, Päästeamet jne omavahel oskuslikumalt suhtema, aga samamoodi võib mõelda ka nii, et head lahendust ju ei olegi – linnaloomad on tulnud, et jääda.

Metsloomadega, eriti samadest liikidest linnaloomadega suhtlemisel ongi mitu tasandit. Väga lihtsustatult võib neid jaotada nii, et üks neist on omavalitsuse oma, kellel on kohustus kodanike heaolu eest seista, teine on nendesamade kodanike oma, kes üldjuhul lähtuvad omaenese huvidest, kolmas loomakaitsjate oma, kes proovivad lähtuda looma huvidest või vähemalt heaolust ja neljas looma enda oma. Näiteks rebase.

Konflikte nende tasandite vahel juhtub pidevalt ja igal pool, ka ülalmainitud Põhjamaades; Hiiumaa juhtum sai lihtsalt laia kõlapinna. Loomi linna juurde meelitada ei tasu, aga linnarebane on linnas sündinud rebane ja see ongi tema kodu. Muidugi ei ole mõistlik neid sööta, aga ega inimestel ei saa keelata oma kasse omal territooriumil sööta ja ega rebane ei võta arvesse, kellele söök mõeldud on. Loomade ümberasustamist tohib teha ainult Keskkonnaameti loaga ja asustamisega ei tohi looma suuremasse ohtu seada. Enamikel ümberasustamisjuhtudel see siiski on ohtu seadmine, sest loom ei tunne uut keskkonda ja tavaliselt on sobivas keskkonnas juba liigikaaslased ees, kes uut tulijat ei tervita. Looduskaitseseaduse järgi tohib kohaliku liigi loomi loodusest eemaldada vigastuste ja haiguste ravimiseks ja hüljatud noorlooma üleskastamiseks. Aga seda peab tegema muidugi inimene, kes oskab ja igaüks sekkuda ei või. On riike, kus selles osas tehakse tõhusat koostööd metsloomade päästeühingutega, aga meie omadel veel piisaval määral sekkumisjõudu kindlasti ei ole.

Loomakaitseseadus ütleb, et looma ei tohi abitusse seisundisse jätta. Jättes kõrvale selle kõlava seadusesätte võimatuse inimkeskses ühiskonnas tekib küsimus, et kes peaks looma seisundit oskama hinnata. Arvatavasti ei ole see vallaametnik ja iga kodanik ka mitte.

Loomaarst Maie Vikerpuuri soovitusel lugesin linnarebaste tundmaõppimiseks hiljuti eesti keelde tõlgitud asjatundliku autori raamatut Rebase varjatud maailm. (Adele Brand. Eesti Raamat 2020), kust selgub veelkord kui kohanemisvõimeline on rebane ja kui halvasti inimesed teda tunnevad. “Hirm 4,5 kilose metslooma ees annab veenvalt tunnistust sellest, et moodne ühiskond eemaldub järjest enam loodusest”, ütleb autor ja kirjeldab kuidas inimeste negatiivne suhtumine liigub ülespoole vallavalitsustesse ja –volikogudesse. Adele Brand kummutab hulga müüte, kaasaarvatud selle, et rebased ohjeldamatult kasse söövad (muidugi ei söö) ja valimatult ründavad (äärmiselt harva) ja tõestab, et ühe rebase mahalöömine on kasutu, sest tema asemele tuleb kohe uus. Rebaste ühiskonnas on nimelt alluvad ja domineerivad rebased, kelle vahel käib katkematu maadejagamine, toimuvad teatraalsed, aga enamasti veretud lahingud ja sestap suudab rebase üldine asurkond välja kannatada päris suurt suremust, ilma et see arvu mõjutaks. Sigiva rebase asemele tuleb teine sigija, kellel enne seda võimalust ei olnud.

Loomade ekspluateerimine ja loomadega ühes keskkonnas elamine on nii tihedalt keskkonnamuutustega seotud, et sellest räägitakse iga päev järjest rohkem. Need ajad on ammu möödas, mil võis kassipoegi uputada ja rebaseid valimatult maha lüüa ja sestap peavad nende teemadega tegelema nii omavalitsused kui igaüks meist.

Samal teemal:

https://kkadriblog.com/2020/09/04/nuhtlusisend-foxy/

https://www.psychologytoday.com/us/blog/animal-emotions/202011/urban-animals-work-hard-adapt-and-we-must-be-kind-them?fbclid=IwAR0ZSU-YOHeDoIqpUzrqWWUWk53G-O1V5StWuDGLzSxfVEtHUq6QAqNCngI

Kas ma peaksin oma rohelise lehekese tagasi andma?

See jutt ilmus kõigepealt ajakirja Vegan detsembrinumbris.

Kadri Taperson

Küllap on ajakirja lugeja seda lugu juba kuulnud, kuidas kunagi, nii 14–15 aastat tagasi toimis aktiivselt üks foorum, mille kasutaja sai oma nime juurde lisada värvilise lehekese: kõigesööjad punase, vegetaarlased kollase ja veganid rohelise. Tollase esimese Eesti veganpõlvkonna jaoks oli lehekese roheliseks muutumine oluline tähis elujoonel, maailmavaade sai esialgu mõttekaaslastele avalikult välja kuulutatud.

Ilmselt läks hingel kergemaks, aga elu läks vähemalt sel ajal natuke keerulisemaks. Paar aastat tagasi ilmunud esseekogumikus “Thinking Veganism in Literature and Culture” kirjeldavad koostajad veganit kui queer’i(seksuaal- või soovähemust – toim.), kes on külaline traditsioonilises heteropulmas, kus ülistatakse rõõmsas õhinas kõike head, milles ühiskond on juba kokku leppinud. Päris raske ja kohatu on sellises olukorras püsti tõusta ja öelda: “Aga … ”

Eraklik ja eriline omatahtsi võetud roll teeb veganile maailmavaateliste mõttekaaslaste kogukonna väga oluliseks. Võib arvata, et eriti oluliseks just teismeliste veganite puhul, sest kodust ja koolist saavad nad harva oma valikutele tuge – pigem vastupidi. Olulised kihid ühiskonnast on selle eetilise elulaadi koha pealt harimata ja seetõttu vaenulikultki meelestatud. Mõeldagu, et teadsime 14 aastat tagasi palju veganluse eetilisusest, aga tervislikkusest eriti mitte. See info jõudis piisaval määral teaduskirjandusse ja meie infovälja mõnevõrra hiljem.

Seega on vegan kahekordse surve all. Enamiku jaoks on ta niikuinii väikese grupi esindaja ja teisalt survestab teda seesama kogukond, mis on tegelikult tema kõige suurem tugi. Kui tegemist on noore inimesega, kelle identiteet on tugevalt veganiksolemisega seotud, võib päris raske olla. Ma ei pea silmas olukordi, kus keegi kellegi tarbimist kontrollib või pahasti ütleb. Üldjuhul laieneb veganite empaatiavõime ka omadele ja seda väga tugeval ja toetaval moel. Pean silmas üldist hoiakut nn vigade tegemisel, mille veaks nimetamine algab tavaliselt libastujast endast.

Asi ei ole ju meis endas, vaid loomades. Mulle tõesti tundub, et kui kulutame energiat iseenda ideaalsena hoidmisele, jäävad mõned muud loomaõiguslikud asjad tegemata. Sellepärast olen ka mõnikord kasutanud sõna egovegan nähtuse puhul, kus minu arvates liiga palju iseenda puhtusega tegeletakse. Pealegi on inimesi igasuguseid – mina näiteks ei kuulu väga korralike hulka, olen pigem kärsitu, veresuhkur arvatavasti kõigub ja samas teeb aeg-ajalt maailmas toimuv nii tuimaks ja tujutuks, et neil hetkedel on mul üsna ükskõik (mitte täielikult), mida söön ja kas üldse. Julgen arvata, et ma pole üksi.

Muidugi on alati parem oma maailmavaatele truuks jääda. Iga libastumine hakkab närima ka siis, kui ise sellest aru ei saa. Võib-olla on asi ka põlvkondade erinevuses ja selles, et ma mäletan tühje poode ja külmutuskappi. Mõtlesin sellelegi, et kui libastud üks kord, siis on ka teine kord lihtne tulema ja varsti ei saa arugi, kui oled loomsete toodete tarbimistsüklisse kistud. Neid näiteid ilmselt on. Eriti kurb on kuulda, kui keegi pikaajaline elulaadi ägedalt propageeriv eestvedaja kõigesööjate hulka naaseb ja seda siis õigustab. Elus võib igasugu asju ette tulla ja inimpsüühika on imeline, aga sügavast eetilisest veendumusest (sellest, et meil pole õigust loomi ekspluateerida) ei saa ju loobuda. Mulle tundub, et see ei ole sisuliselt võimalik.

Selge see, et nii sügav veendumus ei tee meie elulaadi täielikult isetuks. Vegan tunneb end seda paremini, mida rohkem ta vegan on. Ja see ei tee tema valikuid kuidagi vähem eetiliseks. Teist sellist inimest, kes on täiel määral, eranditult loomade poolt, ju ei olegi. Ma siiski loodan, et veganid hindavad iseennast ja teisi veganeid tegude, mitte vigade järgi. Ja oma rohelist lehekest ma ka ära ei anna.