See jutt ilmus kõigepealt ajakirja Vegan detsembrinumbris.
Kadri Taperson
Küllap on ajakirja lugeja seda lugu juba kuulnud, kuidas kunagi, nii 14–15 aastat tagasi toimis aktiivselt üks foorum, mille kasutaja sai oma nime juurde lisada värvilise lehekese: kõigesööjad punase, vegetaarlased kollase ja veganid rohelise. Tollase esimese Eesti veganpõlvkonna jaoks oli lehekese roheliseks muutumine oluline tähis elujoonel, maailmavaade sai esialgu mõttekaaslastele avalikult välja kuulutatud.
Ilmselt läks hingel kergemaks, aga elu läks vähemalt sel ajal natuke keerulisemaks. Paar aastat tagasi ilmunud esseekogumikus “Thinking Veganism in Literature and Culture” kirjeldavad koostajad veganit kui queer’i(seksuaal- või soovähemust – toim.), kes on külaline traditsioonilises heteropulmas, kus ülistatakse rõõmsas õhinas kõike head, milles ühiskond on juba kokku leppinud. Päris raske ja kohatu on sellises olukorras püsti tõusta ja öelda: “Aga … ”
Eraklik ja eriline omatahtsi võetud roll teeb veganile maailmavaateliste mõttekaaslaste kogukonna väga oluliseks. Võib arvata, et eriti oluliseks just teismeliste veganite puhul, sest kodust ja koolist saavad nad harva oma valikutele tuge – pigem vastupidi. Olulised kihid ühiskonnast on selle eetilise elulaadi koha pealt harimata ja seetõttu vaenulikultki meelestatud. Mõeldagu, et teadsime 14 aastat tagasi palju veganluse eetilisusest, aga tervislikkusest eriti mitte. See info jõudis piisaval määral teaduskirjandusse ja meie infovälja mõnevõrra hiljem.
Seega on vegan kahekordse surve all. Enamiku jaoks on ta niikuinii väikese grupi esindaja ja teisalt survestab teda seesama kogukond, mis on tegelikult tema kõige suurem tugi. Kui tegemist on noore inimesega, kelle identiteet on tugevalt veganiksolemisega seotud, võib päris raske olla. Ma ei pea silmas olukordi, kus keegi kellegi tarbimist kontrollib või pahasti ütleb. Üldjuhul laieneb veganite empaatiavõime ka omadele ja seda väga tugeval ja toetaval moel. Pean silmas üldist hoiakut nn vigade tegemisel, mille veaks nimetamine algab tavaliselt libastujast endast.
Asi ei ole ju meis endas, vaid loomades. Mulle tõesti tundub, et kui kulutame energiat iseenda ideaalsena hoidmisele, jäävad mõned muud loomaõiguslikud asjad tegemata. Sellepärast olen ka mõnikord kasutanud sõna egovegan nähtuse puhul, kus minu arvates liiga palju iseenda puhtusega tegeletakse. Pealegi on inimesi igasuguseid – mina näiteks ei kuulu väga korralike hulka, olen pigem kärsitu, veresuhkur arvatavasti kõigub ja samas teeb aeg-ajalt maailmas toimuv nii tuimaks ja tujutuks, et neil hetkedel on mul üsna ükskõik (mitte täielikult), mida söön ja kas üldse. Julgen arvata, et ma pole üksi.
Muidugi on alati parem oma maailmavaatele truuks jääda. Iga libastumine hakkab närima ka siis, kui ise sellest aru ei saa. Võib-olla on asi ka põlvkondade erinevuses ja selles, et ma mäletan tühje poode ja külmutuskappi. Mõtlesin sellelegi, et kui libastud üks kord, siis on ka teine kord lihtne tulema ja varsti ei saa arugi, kui oled loomsete toodete tarbimistsüklisse kistud. Neid näiteid ilmselt on. Eriti kurb on kuulda, kui keegi pikaajaline elulaadi ägedalt propageeriv eestvedaja kõigesööjate hulka naaseb ja seda siis õigustab. Elus võib igasugu asju ette tulla ja inimpsüühika on imeline, aga sügavast eetilisest veendumusest (sellest, et meil pole õigust loomi ekspluateerida) ei saa ju loobuda. Mulle tundub, et see ei ole sisuliselt võimalik.
Selge see, et nii sügav veendumus ei tee meie elulaadi täielikult isetuks. Vegan tunneb end seda paremini, mida rohkem ta vegan on. Ja see ei tee tema valikuid kuidagi vähem eetiliseks. Teist sellist inimest, kes on täiel määral, eranditult loomade poolt, ju ei olegi. Ma siiski loodan, et veganid hindavad iseennast ja teisi veganeid tegude, mitte vigade järgi. Ja oma rohelist lehekest ma ka ära ei anna.
kkadri 