Minge ringi, linnarebased?

Järgnev tekstike on kirjutatud peale pikemat jutuajamist Hiiumaa vallamajas ja peaks lühendatult ilmuma ka aasta viimases Hiiumaa Valla Teatajas.

Arvatavasti on igal hiiumaalasel oma seisukoht, kuidas oleks pidanud lahendama Kärdla väikese rebase loo, mis on, lisaks sellele, et toime pandi loomavaenulik tegu, heitnud varju ka Hiiumaale tervikuna. Vähemalt nii mulle tundub, sest teema ei ole sugugi vaibunud ja vallavalitsus otsib lahendusi ja tegeleb juhtnööride koostamisega järgmiste taoliste juhtumite jaoks.

Metsloomad linnas on ju päris tavaline nähtus ja selleks, et nendega koos eksisteerida saaks, on nad kõige targem rahule jätta. Alati ei ole see lihtne ja sestap uurisin teiste riikide loomakaitsjate käest, kas kuskil on olemas kaasaegset ja eeskujulikku metsloomadega käitumise regulatsiooni, mille on koostanud just kohalik omavalitsus. Mitmete kontaktivõttude peale selgus, et sellist ei ole kuskilt võtta. Oleme põhjamaiste riikidega loomakaitsevaldkonnas tänaseks üsna ühel tasemel ja nii mõneski asjas vaadatakse hoopis Eesti poole, sest areng on kiirem ja energiat justkui rohkem.

Kuuldavasti paneb uut regulatsiooni kokku ka meie Keskkonnaamet, millest omavalitsused saavad lähitulevikus juhinduda ja nii ei ole vaja Hiiumaal päris nullist uusi juhtnööre välja mõelda.

Tagantjärele mõeldes tekkis liiga problemaatiline olukord seoses Kärdla rebasega kõige tavalisemal põhjusel – halva kommunikatsiooni ja ebaselge informatsiooni tõttu. Võibolla oleksid pidanud omavalitsus, kodanikud, Keskkonnainspektsioon, Keskkonnaamet, Veterinaar- ja Toiduamet, Päästeamet jne omavahel oskuslikumalt suhtema, aga samamoodi võib mõelda ka nii, et head lahendust ju ei olegi – linnaloomad on tulnud, et jääda.

Metsloomadega, eriti samadest liikidest linnaloomadega suhtlemisel ongi mitu tasandit. Väga lihtsustatult võib neid jaotada nii, et üks neist on omavalitsuse oma, kellel on kohustus kodanike heaolu eest seista, teine on nendesamade kodanike oma, kes üldjuhul lähtuvad omaenese huvidest, kolmas loomakaitsjate oma, kes proovivad lähtuda looma huvidest või vähemalt heaolust ja neljas looma enda oma. Näiteks rebase.

Konflikte nende tasandite vahel juhtub pidevalt ja igal pool, ka ülalmainitud Põhjamaades; Hiiumaa juhtum sai lihtsalt laia kõlapinna. Loomi linna juurde meelitada ei tasu, aga linnarebane on linnas sündinud rebane ja see ongi tema kodu. Muidugi ei ole mõistlik neid sööta, aga ega inimestel ei saa keelata oma kasse omal territooriumil sööta ja ega rebane ei võta arvesse, kellele söök mõeldud on. Loomade ümberasustamist tohib teha ainult Keskkonnaameti loaga ja asustamisega ei tohi looma suuremasse ohtu seada. Enamikel ümberasustamisjuhtudel see siiski on ohtu seadmine, sest loom ei tunne uut keskkonda ja tavaliselt on sobivas keskkonnas juba liigikaaslased ees, kes uut tulijat ei tervita. Looduskaitseseaduse järgi tohib kohaliku liigi loomi loodusest eemaldada vigastuste ja haiguste ravimiseks ja hüljatud noorlooma üleskastamiseks. Aga seda peab tegema muidugi inimene, kes oskab ja igaüks sekkuda ei või. On riike, kus selles osas tehakse tõhusat koostööd metsloomade päästeühingutega, aga meie omadel veel piisaval määral sekkumisjõudu kindlasti ei ole.

Loomakaitseseadus ütleb, et looma ei tohi abitusse seisundisse jätta. Jättes kõrvale selle kõlava seadusesätte võimatuse inimkeskses ühiskonnas tekib küsimus, et kes peaks looma seisundit oskama hinnata. Arvatavasti ei ole see vallaametnik ja iga kodanik ka mitte.

Loomaarst Maie Vikerpuuri soovitusel lugesin linnarebaste tundmaõppimiseks hiljuti eesti keelde tõlgitud asjatundliku autori raamatut Rebase varjatud maailm. (Adele Brand. Eesti Raamat 2020), kust selgub veelkord kui kohanemisvõimeline on rebane ja kui halvasti inimesed teda tunnevad. “Hirm 4,5 kilose metslooma ees annab veenvalt tunnistust sellest, et moodne ühiskond eemaldub järjest enam loodusest”, ütleb autor ja kirjeldab kuidas inimeste negatiivne suhtumine liigub ülespoole vallavalitsustesse ja –volikogudesse. Adele Brand kummutab hulga müüte, kaasaarvatud selle, et rebased ohjeldamatult kasse söövad (muidugi ei söö) ja valimatult ründavad (äärmiselt harva) ja tõestab, et ühe rebase mahalöömine on kasutu, sest tema asemele tuleb kohe uus. Rebaste ühiskonnas on nimelt alluvad ja domineerivad rebased, kelle vahel käib katkematu maadejagamine, toimuvad teatraalsed, aga enamasti veretud lahingud ja sestap suudab rebase üldine asurkond välja kannatada päris suurt suremust, ilma et see arvu mõjutaks. Sigiva rebase asemele tuleb teine sigija, kellel enne seda võimalust ei olnud.

Loomade ekspluateerimine ja loomadega ühes keskkonnas elamine on nii tihedalt keskkonnamuutustega seotud, et sellest räägitakse iga päev järjest rohkem. Need ajad on ammu möödas, mil võis kassipoegi uputada ja rebaseid valimatult maha lüüa ja sestap peavad nende teemadega tegelema nii omavalitsused kui igaüks meist.

Samal teemal:

https://kkadriblog.com/2020/09/04/nuhtlusisend-foxy/

https://www.psychologytoday.com/us/blog/animal-emotions/202011/urban-animals-work-hard-adapt-and-we-must-be-kind-them?fbclid=IwAR0ZSU-YOHeDoIqpUzrqWWUWk53G-O1V5StWuDGLzSxfVEtHUq6QAqNCngI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s