Selle sajandi küsimus: süüa või mitte süüa?

See jutt ilmus kõigepealt veebruarikuu (2021) ajakirjas Vegan.

Praegu, mil keskkonnateemad on iga inimese infoväljas, on aeg iseendalt küsida, mida
ja miks süüa. Ühest inimese baasvajadusest on saanud poliitiline küsimus, millele
vastamisest ei ole kellelgi pääsu. Aga miks inimene üldse liha on õppinud sööma?

Omnivoorlus ei ole muinasjutt. Inimene on evolutsioonis kujunenud olendiks, kes suudab
peaaegu kõike süüa ja seedida. Meie liik ei ole ellu jäänud ja vastutustundetuks
maailmavalitsejaks kujunenud tänu lihasöömisele – milleks meil õigeid hambaidki pole –,
vaid tänu väga heale kohanemisvõimele. Ainuke toit, millega me ilmselt päriselt ära ei
harjuks, on teine inimene ja sedagi puht bioloogiliselt, sest võib vaid ette kujutada neid
baktereid, mida teise inimese keha kannab.

Võib-olla on eelnenu paadunud loomaõiguslase kohatu nali, aga tõepoolest – ajalooliselt on
inimene kui liik kohanenud kõikvõimalike raskustega. Olgu need põhjendatud geograafilise
asukoha, pandeemiatega, ilmastikumuutustega, keskkonnast ja omaenda loomusest tulenevate
konfliktidega.

Kuna teiste liikide liha tarbimisest on saanud üks suurimaid keskkonda kahjustavaid tegevusi,
millega inimene iseenda jalgealust õõnestab, on põhjust uurida, miks taimsele toidule
üleminek nii vaevaline on. Muidugi on arusaadav, et ühiskondlikud muutused toimuvadki
väga aeglaselt ja inimese toidulaud on palju rohkemat kui lihtsalt valik kütust
funktsioneerimiseks, aga praegu on juba liiga kiire, et selle tõdemuse peale ainult elutargalt
noogutada.

Sotsiaalpsühholoog Melanie Joy (1) on lihasöömise harjumuse kui nähtuse nimetanud
karnismiks ja see on tõesti üks moodus, kuidas kogu probleemi kokku võtta. Joy on jaotanud
põhjused nelja gruppi.

Esiteks, loomse söömine on loomulik, kuna inimene on omnivoor ja sestap on liha talle
loomulik toit. Tegelikult on inimest arendanud leidlikkus ja kohanemisvõime ja sõna
“loomulik” tähendus on väga ebamäärane. Nii võib ju öelda, et kõik, mida inimene teeb, ongi
loomulik.
Teiseks, sest see on normaalne. Tõesti, normaalsus ehk karjaidentiteet pakub turvalisust.
Sotsiaalselt on raske normist erineda.
Kolmandaks, sest see on meile vältimatult vajalik. See seostub kahe eelneva põhjusega –
kuna see on loomulik ja normaalne, siis järelikult ka vajalik. Toitumisteadus on küll
tõestanud, et inimene ei vaja loomset. Inimene vajab valke, rasvu, vitamiine ja kiudaineid
ning pole oluline, millistest allikatest need toitained tulevad.
Neljandaks ja viimaseks põhjuseks on tavaliselt see kõige suurem – sest maitseb.
Ka eestikeelsed allikad jõuavad samale tulemusele – loomse söömine on tugev harjumus, mis
on meile sisse kodeeritud, aga milleks ei ole otsest vajadust. Zooloog Mart Meriste (2)
kirjutas kaks aastat tagasi ajalehes Sirp lihasöömise ökoloogikast. Ta kirjeldab, kuidas
inimene on liha söönud suuresti sõltuvalt sellest keskkonnast, kus ta elab. Kui inimene elab
territooriumil, kus kasvavad taimed, mis kõlbavad süüa ainult mõnele teisele loomaliigile, siis
sööb inimene seda looma, muidu ta ei jää ellu. Põlluharimise jõudmine neisse paikadesse, kus
vähegi midagi kasvatada saab, vähendas loomse söömise vajalikkust. Liha on Meriste sõnul
ka selles mõttes hea toit, et sellest võib saada kõiki toitaineid, mida inimesel ellujäämiseks
vaja on. Lisaksin hetkel aga, et intensiivpõllumajanduse ajal saab loomsest ka palju sellist,
mis meid tappa võib – antibiootikume, keskkonnamürke jne.
Huvitav on lugeda, kuidas zooloog on ise valinud loomade kasvatamise ja tapmise selle
asemel, et poest osta, ehkki teab, et inimene saab ka taimse toiduga hästi hakkama. Seegi
paneb mõtlema, et sööme loomi ainult harjumusest ja mugavusest. Taimsele üleminekuks on
vaja rohkem kui teadmist, et taimne toit sobib inimesele hästi.
Võrdlemiseks soovitan sotsioloog Kadri Aaviku artiklit (3) 2019. aasta ajakirjast Vikerkaar,
kus ta tihendatult loomse söömise lõpetamist põhjendavad faktid ja arvud välja toob –
loomakasvatuse põhjustatud kasvuhoonegaasid; loomasöögi kasvatamiseks kasutatava maa
protsent (kas teadsite, et see on 83% kogu põllumaast?). Pool planeedi mageveest kulub
loomakasvatusele. Lihasöömine põhjustab inimese antibiootikumiresistentsust, seades sellega
ohtu meie kõigi tervise. Kadri kirjutab ka rahvusvaheliste terviseorganisatsioonide

soovitustest taimset toitu rohkem süüa ja lisab omapoolsed soovitused ühiskonnale, kus seda
soovitust tõsiselt võetakse.
Meelde tuletades asjaolu, et inimest tapvad pandeemiad on suure tõenäosusega pärit
intensiivpõllumajanduse farmidest, ja kõige olulisemat – loomad on tundevõimelised olendid,
jääb üle veelkord kinnitada, et ehkki inimene on ajalooliselt olnud kõigesööja, ei saa enam
sellesse fakti pealiskaudselt suhtuda. Et ellu jääda, peame kohanemisvõimeliste olenditena
harjuma uue normaalsusega.

KASUTATUD ALLIKAD:
(1) Why we love Dogs, Eat Pigs and Wear Cows. Melanie Joy, Red Wheel, 2009
(2) Lihasöömise ökoloogika. Mart Meriste, Sirp, 2019
(3) Toitumine: loomselt taimsele. Kadri Aavik, Vikerkaar, 2019