Meremahhinatsioonid ja kalakokkumäng

Just selliseid eestikeelseid pealkirju pakkus hea sõber eile Netflixis välja tulnud dokumentaalfilmile “Seaspiracy”, mis päris täpselt küll filmitegijate mõtet edasi ei anna, küll aga viitavad vandenõule nagu ka esmalinastunud filmi sugulane “Cowspiracy”. Ka filmimeeskonna võtmeisikud kattuvad natuke, “Seaspiracy” produtsent Kip Andersen on teinud ka “Cowspiracy” nimelise dokfilmi.

“Seaspiracy peamiseks filmijaks, jutustajaks, peategelaseks on Ali Tabrizi, keda on lapsest saati paelunud ookean oma elu, värivide ja iluga. Täiskasvanuna tahab ta ise ookeani täiust dokumenteerida, seda enam, et rannalt plastiku korjamine ei ole tema arvates piisav.

Poolteist päeva peale maailmaesitlust on filmi vaadanud mitu sõpra ja nende arvamused on üsna ühesugused – hästi tehtud ja masendav film. Mõned neist leiavad, et tegelikult teadsid maailmamere olukorda, uut oli vähe; teised ütlevad, et uut oli ikka küll ja see uus info on šokeeriv.

Tõepoolest on õõvastav teada saada või uuesti kinnitust leida faktidele, et 80% maailma elusloodusest asub tegelikult meres; armutult tapetavad vaalad on oluline osa ookeani ökosüsteemist; et delfiine müüakse loomaparkidesse ja need, kes ülejäävad tapetakse maha valepõhjendusega, et muidu nad söövad liiga palju kalu ära; et suur osa mereelust saab hukka lihtsalt kaaspüügina, sest jäävad kalavõrkudesse kinni ja õlilekked ei kahjusta ookeani niipalju kui kalapüük.

Jah, kalapüük. Tööstuslik kalapüük on maailmamere kehvas seisus süüdi rohkem kui miski muu. Isegi toksiline mikroplast ei suuda kalapüügi tagajärgedega võistelda, rääkimata sellest, et palju kära tõstnud plastikust joogikõrred moodustavad merd reostavast plastikust ainult 0.03%. Plastijäätmete saared koosnevad pea poolenisti kalavõrkudest, võrke leiab ka sadadest kaldale uhutud hukkunud vaalade kõhtudest jne. Teadmine, et eelkõige tänu tööstuslikule kalapüügile on maailma kopsud alla andmas, tekitab ebameeldiva, hingematva aistingu. 93% süsihappegaasist on ladustatud ookeanis.

Põnevusfilmi elementidega tehtud õppefilmile (või vastupidi) võiks võibolla ette heita teemade ja osaliste paljusust; oma seisukohtadega vilksavad ekraanil ootuspäraselt Richard O’Barry, Silvia Earle, Jonathan Balcombe, nii mõnigi aktivist Sea Shephardi põhimeeskonnast jne, aga kaadrite tiheduse eesmärk on selge – inimene on hävitamas planeeti ja iseennast.

Meremahhinatsioonides tuleb ette palju seaduserikkumist ja humanitaarprobleeme – nimelt on mere peal endiselt sajanditetaguse maiguga orjapidamist, millest oleks saanud teha eraldi filmi nagu enamustest kiiruga läbivõetud teemadest. Nagu alguses mainitud sugulasfilmis, näeb põhjendatud kriitikat ka leebemate keskkonnakaitseorganisatsioonide suunas – liiga läbinähtav on nende sõnumi seotus rahastajate tegevusvaldkonnaga. See paneb mind jälle mõtlema, et kas nt kanade puurist päästjatega on sama lugu? Kuidagi palju on neid organisatsioone, kes müüvad tarbijale võltsi rahulolutunnet – Kui ostan delfiinisõbraliku kala, siis minu kala on püütud võrguga, kuhu kõrvalpüük kinni ei jää ja ma olen parem inimene… Kui ma ostan kala merefarmidest, siis ei ole ju ookeanipõhja traalitud. (Šoti lõhefarmide tülgastavast olukorrast saab lisainfot värskest Loomuse kampaaniast.)

Minu jaoks on kõige kriipivam moment filmi teises pooles, kus Ali läheb filmima traditsioonilist vaalapüüki Fääri saartel. Jõhkrast vaatemängust rabatud filmimees leiab uue tähenduse mõistele – jätkusuutlikkus (sustainability). Jätkusuutlik on see tegevus, mis muudkui jätkub ja jätkub igavesti, hoolimata sellest kui palju kannatusi see põhjustab. “Ma ei ole halvem inimene kui see, kes kana sööb”, Mina võtan ühe elu 2000 kana asemel. Umbes niimoodi see kaaludes välja tuleks”, seletab vaalapüüdja utilitaristlikult.

Film lõppeb pealtnäha lootusrikkal noodil – Ärge sööge kala (mis on pealegi mürke täis ja sellele on head alternatiivid ka) ja jätke ookean rahule, see taastub kiiresti. Aga me ju juba teame, milline inimene on. Subsiidiumite mõttetus ja korporatiivse maailma legaalsed ja illegaalsed seosed, mida on vahetevahel raske vandenõust eristada, saavad veel üks kord paljastatud, aga mis edasi saab?

A NETFLIX ORIGINAL DOCUMENTARY

Documentary  |  1h 29 min  |  2021  |  UHD