Loomaõiguste kolmas laine

See tekst ilmus kõigepealt 30. aprilli Sirbis.

Sotsioloog Corey Lee Wrenn leiab, et loomaõiguslik mõtteviis peaks saama nn kaine mõistuse osaks ja sestap peavad sotsioloogid seda sotsiaalset konstruktsiooni kujundada aitama. „Me uurime, sest hoolime,“ kirjutab Kenti ülikooli lektor, tsiteerides Itaalia marksisti Antonio Gramscit, kes on öelnud, et intellektuaalid on kohustatud varustama sotsiaalsete muutuste algatajaid kasutatava ja kultuuri sobiva raamistikuga.

Sel eesmärgil on dr Wrenn üle kolme­kümne aasta uurinud lääne loomaõiguste liikumist. Kui pidada loomakaitse­poliitika algusajaks Briti parlamendis vastu võetud Martini seadust, siis on liikumine üle kahesaja aasta vana. Eesti loomakaitse ajalugu on kirjeldatud alates XIX sajandi lõpust, aga loomaõiguslik mõte on siinmail vaid viieteistaastane. Ilmselt on aeg käes, et keegi uuriks ja kirjeldaks korralikult ka postsovetlike riikide loomakaitse ja -õiguste teket, aga võib-olla on veel liiga vara. Igal juhul oleks huvitav teada saada, kuidas selles valdkonnas ree peale hüppamine käis. Oli ju läänemaailmas 1990. aastate alguses loomaõiguste liikumise arengu nn teine laine juba lõppemas. Teine laine algas 1960. aastatel ratsutades noorte vastandkultuuril ja sotsiaalset õiglust nõudvatel protestidel ning toetudes Ruth Harrisoni, Brigid Brophy ja Peter Singeri raamatutele.

Muide, Wrenn nimetab loomaõigusi järjekindlalt mitteinimloomade õigusteks, et kõik oleks selge.

1980. aastateks oli lääne loomaõiguste liikumises peamine loomade õiguste ideoloogia sadade organisatsioonide poolt omaks võetud, ja kujunenud rahvusvaheline võrgustik. 1990. keskel algas pikaldane üleminek uut tüüpi organisatsioonidele, millede normiks sai professionaalne eestkoste. Alludes neoliberalismi loogikale jõudis liikumine 2000. aastaks kolmandasse aktivismifaasi. Organisatsioonid tegutsevad bürokraatlikus mittetulundusühingu formaadis, olles aktiivsed sotsiaalmeedias ja proovides muuta inimeste tarbimisharjumusi. Tegutsetakse riigile sobivas vormis, kapitalistlikus raamistikus ja see tekitab vaidlusi – paljud aktivistid, eriti teise laine aktivistid, on seepärast liikumisest võõrandunud. Liikumine on killustunud, aga see on tavapärane arengufaas, sest sotsiaalset õiglust nõudvatele liikumistele on alati olnud omane vaielda eesmärkide ja taktikate üle.

Sotsioloogina leiab dr Wrenn, et strateegiaid saab teaduspõhiselt planeerida – uurida, mis töötab ja mis mitte ja on sellest kirjutanud oma kahes mõneaastase vahega ilmunud raamatus „Ratsionaalne lähenemine loomaõigustele: abolitsionistliku teooria laiendused“ ja „Killustatud protest: loomaõigused MTÜde ajastul“. Wrenn rõhutab feministlikke meetodeid, ehitades loomaõiguslusele ratsionaalset, tõenduspõhist alust, millel on intersektsionaalses poliitikas mõtet. Ta uurib sotsiaalsete muutuste teooriaid, kasutades kriitilise sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogia vahendeid. Hoolimata loomadele õigusi nõudvate liikumiste märkimisväärsest kasvust, on loomade vabanemise tempo aeglane ja veganite arv on endiselt marginaalne. Seda võib nimetada stagnatsiooniks, ehkki suuremad organisatsioonid on jõukad ja laiemalt loomakaitsele toetus ikkagi tõuseb.

Wrenn leiab, et praegune liikumine manipuleerib rõhumisinstitutsioonidega, mitte ei välista neid. Tihtipeale on kompromisside tegemine loomaõiguslaste poolt vaadatuna väga küsitav ja tegelikult tugevdab rõhuvat tööstust. Mõned organisatsioonid välistavad abolitsionismi, sest nii olevat tõhusam, aga samas loobuvad sellega peamisest – loomadele õiguste nõudmisest ja jutlustavad seega peamiselt libahumaansust. Senine süsteem säilib, kui toodetakse võltskarusnahka, kõikide toodete vegan­alternatiive, rõhutades täiuslikkust ja tervislikkust. Hierarhia ja ebavõrdsus liikumise sees, sõnumite monopoliseerimine, dialoogi ja demokraatliku otsustamise kõrvalejätmine, see kõik aeglustab sotsiaalse õigluse arengut.

Wrenn leiab, et aktivistid ei peaks ilmtingimata tegutsema olemasoleva süsteemi sees – loomade olukorra muutmiseks ei ole vaja liigselt tegeleda seadusemuudatuste läbisurumisega. Senise olukorra muutmiseks on eetiline veganlus kõige vajalikum ja jätkusuutlikum.

Kuigi radikaalsuse tekkes (mis annab riigile liigselt võimalusi sekkuda) süüdistatakse killustatust, jõuab Wrenn vastupidisele järeldusele – mittetulunduslik formaat kapitalistlikus ühiskonnas tegutsemiseks ja neoliberaalsed strateegiad on need, mis soodustavad radikaalsete rakukeste teket ja killustatust. Tema arvates on sarnaselt teiste sotsiaalset õiglust taotlevate liikumistega nagu feminism ja kodanikuõigused killustatus ühistegutsemise lahutamatu osa. Killustatus on ettearvatav ja tervislik reaktsioon ebatervislikele kompromissidele, mis on tehtud kapitalistliku süsteemiga, radikaalsed aktivistid jätkavad mobiliseerumist hoolimata takistustest. Selgituseks peaks lisama, et radikaalsuse all peab Wrenn silmas oma veendumustele kindlaksjäämist, ta kritiseerib vägivalda, mida võhikud võib-olla seostavad radikaalsusega kui vähetõhusat strateegiat.

Aktivistid toetuvad oma teavitustöös järjest rohkem etoloogide tööle ja peaksid hakkama ka sotsiolooge kuulama. Teadusmaailm ja aktivistid on üksteisele lähenemas kas või läbi kriitiliste loomauuringute. Corey Lee Wrenni teooriatega tutvudes võivad tõsimeelsed loomaõiguslased kergendunult ohata ja loota, et loomavaenulike kompromisside tegemise aeg hakkab ümber saama.


Corey Lee Wrenn

Corey Lee Wrenn on Kenti ülikooli sotsioloogialektor. Tema ettekannet „Heategevus, arvutid ja kapitalism: kuidas loomaõiguslus jõudis oma kolmandasse lainesse ja mis seisab ees tulevikus“, saab kuulata Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi korraldatud kuuendal loomaõiguste konverentsil: https://loomus.ee/konverents 

Mida me tegelikult tahame?

See tekst ilmus kõigepealt aprillikuu ajakirjas Vegan


Suunamudijatest, vegankapitalismist ja maailma muutmisest

Kadri Taperson
kkadriblog.com

Suunda saab mudida mitmele poole. Parema, aga ka kitsarinnalisema ja kindlasti pealiskaudsema maailma poole – sestap peaks iga maailmaparandaja sotsiaalmeedia võimalusi teadma. Ajal, mil järjest suurem osa infovahetusest ja elust toimub sotsiaalmeedias, mõjutavad meid kõiki kindlasti ka selle keskkonna staarid – influencer’id ehk suunamudijad. Igal aktivistigrupil ja organisatsioonil on oma leheküljed ja jälgijad. Muudmoodi ei saakski, kui nende peamine eesmärk on teavitamine ja ühiskondliku mõtte mõjutamine.

Mõnikord võib üks suunamudija korraks tuju ära rikkuda – näiteks siis, kui keegi rohke jälgijaskonnaga kuulutab, et ta oli küll vegan ja armastab endiselt loomi, aga enam ta vegan ei ole ja seda ühe või teise asja pärast. Aga mis siis? Esiteks, me ju tegelikult kunagi ei tea, mis seda mudijat ennast mudis. Ettevalmistatud selgituste tagant kumab tihti ka muid ja sügavamaid põhjuseid, mis polegi meie asi teada, pealegi on ju tegu üheainsa inimesega. Mis siis, et rohkem või vähem tuntud.

“Ma ei kujuta ette, miks üldse keegi tahaks Instagrami-staar olla? See on ju niivõrd ebameeldiv roll,” ütleb minu teemapüstituse peale üks legendaarne aktivist, kes ilmselt ei tea, et tema nimigi on kuulsam kui nii mõnelgi staaril. Ootamatult paneb see mind mõtlema, kas sotsiaalmeedia mastaapsus on osaliselt selles süüdi, et loomaõiguslik liikumine on kuidagi lahjaks jäänud.

Paljude “vanade” aktivistide jaoks tähendab veganlus lihtsat elu, lihtsalt selleks, et teised saaksid elada (living simply, for others to simply live), aga mitte ületarbimist, vegantoodete küllust, suurte korporatsioonide veganbrände jne. Vegankapitalism ja eetiline veganlus ei mahu hästi ühe maailmavaate alla.

Mäletan aega, mil veganid McDonald’sisse ei läinud, isegi kui seal midagi veganile söödavat müüdi. Boikoteeriti kõike võimalikku, mis kuidagimoodi loomi ekspluateeris. Aga boikott ei tööta maailma muutmises väga hästi. Näiteks ei ole võimalik vältida ainult vegantooteid tootvaid ettevõtteid seepärast, et nad kasutavad sama panka, mis loomatööstuski. Ettevõtted kasutavad tööjõudu selleks, et saada kasumit – kapitalistlikes tingimustes ei ole võimalik eetilist veganlust harrastada. Ja tegelikult ei ole ju asi tarbimises, vaid tootmises. Loomatööstust ei ole mõtet kritiseerida tarbimise, vaid tootmise teemal, sest just seal toimub ekspluateerimine.

Osalesin hiljuti lühikesel kohtumisel praeguse keskkonnaministriga. Ta küsis, mis on aktivistide arvates järgmised teemad, mis ette võetakse, pidades silmas kriitikat karusloomafarmide keelustamisele. Kriitikud ju küsivad, et kui keelustatakse karusloomafarmid, mis keeld järgmiseks tuleb? Vastasime mõneti diplomaatiliselt, et oodata on loomaõigus- ja keskkonnaorganisatsioonide lähenemist, sest kliimakriisi peamiseks põhjustajaks on loomatööstus. Ja see on õige vastus. Aga lihtsale elule mõeldes tundub mulle, et see ei saa olla ainuke vastus. Vegankapitalismi raamistikus tegutseda on liiga mugav – me rõõmustame iga uue toote üle, selle üle, kui lehmi ekspluateeriv piimavabrik meile uue ülehinnatud pudingi külmkappi saadab, aga see ei ole okei, see ei tohi olla loomade vabastusliikumise ja eetilise veganluse tähtsündmus. See on ebamugav teadmine. Ehk isegi peaaegu sama ebamugav kui lihasööjal veganlusest lugeda?

Veganlust müüakse inimestele kui individuaalset elustiilivalikut. Kirjutatakse, kui palju loomi päästame tänu sellele, et valime veganluse. Vastutus on ühele inimesele pandud ja see teeb suurtootjate süü justkui väiksemaks. Nemad ei vastuta, vaid seda teeb tarbija. Tarbivatest aktivistidest on saanud korporatsioonide tasuta töötajad, kes tunnevad võltsi rahuldust sellest, kui mitu looma tänu temale elama jääb, tulevikus sündimata jääb, sest nemad on ju need, kes on teinud kõik võimaliku.

Ühiskonda, kus arvestatakse loomadega, ei saa kasumit taotlevas süsteemis ehitada. Ühiskonna vaatenurk peab liikuma loomade poole, sotsiaalse ebaõigluse poole. Loomaõigusliku liikumise ja eetilise veganluse suunad ja taktika tuleks kriitiliselt üle vaadata, mitte liikuda ettevaatlikult olemasolevas raamistikus, sest see on mugavam ja muud ju ei olegi teha. Ma vist ei räägi revolutsioonist, sest pandeemia all ägavas maailmas on selleks raske õigeid relvi leida, aga ausamast ja seega ka radikaalsemast maailmanägemisest küll. Kui palju me teame sellest, et kuna inimkond kasvab, tõuseb numbriliselt ka tapetud loomade arv? Sellises olukorras ei ole eriti mõtet hõisata, et x miljonit looma on tänu veganitele päästetud. Ei ole.

Mulle vist aitab kaasajooksmisest. Astun sammu veganvaimustusest tagasi ja lähen külvan lõpuks tomatid ära ja siis teen sellest pilti. Tegelikult saab peenraid ka juba ehitada. Arvan, et kõikidesse olemasolevatesse eluvaldkondadesse sisseimbumine on olnud veganluse loomulik arenguetapp, aga aeg on uued taktikad valida ja me teame, millised võimalused olemas on. Eelnev on alati olnud järgneva ettevalmistuseks ja jutu alguse juurde tagasi tulles – üks mudija ei muuda midagi.

Loomade vabastaja

Ei saa teistsugust pealkirja panna tekstile, mis räägib Ronnie Leest, sest just vabastaja või vabadusvõitleja ta on. 70 aastane tegutsev aktivist räägib meie konverentsil selles, millest eluaeg rääkinud – mida teha selleks, et loomad oleksid vabad. Ja seda ettekannet ma tõesti ootan.

Mul ei ole tegelikult meeles, kas olen Ronniega kohtunud. Nullindate keskel osalesin igal suvel suurtel rahvusvahelistel loomaõiguslaste kogunemistel, aga ma ei mäleta, kas tema ka seal oli. Nii võib juhtuda kui keegi on nii legendaarne, et aja jooksul unustad, kas oled legendi päriselt näinud või raamatust lugenud. Aga võis olla ka teistpidi, Ronnie Lee on nii tagasihoidlik inimene, et ma ei pruukinud teda tähele panna. Olid ju kogunemised sama legendaarsed ja postsovjeetlikele liikumistele aktivismiülikooliks. Aga ma mäletan lugusid – Ronnie mõttekaaslaste jutustatud lood olid samasuguse alatooniga nagu temast kirjutatud raamatus. Väga rasked lood tihtipeale väga naljakas võtmes.

Raamat; “Loomade vabadusvõitleja: Ronnie Lee, Loomade Vabastusrinde asutaja – biograafia”, eluloo formaadist suurt välja ei lähe. Raamatu aluseks on autori ja Ronnie kohtumised ja tema lugude üleskirjutused, lõpus veel mõned leheküljed varem ilmunud pikema intervjuuga ja paar tulevikkuvaatavat teksti. Selline lihtne lugu; poiss täiesti lihtsast perekonnast, kellele lihtsalt meeldisid loomad ja kes lihtsalt hakkas nende eest seisma ja lihtsalt enam ei kasutanud neid ise niipea kui teada sai, et nii on ka võimalik. Ridade vahelt tuleb muidugi välja, et info viimasest oli ühiskonnas juba olemas, sest kuidas muidu oleks poisi ema köögis karjunud “Sa oled nüüd üks nendest pagana vegetaarlastest!”. Veganite ühing oli juba olemas, jahisaboteerijad samuti. Usun, et kõigil pühendunud inimestele tekib tema aktivistiks kujunemise lugu lugedes tuttav tunne – kuidas vanad sõbrad jäävad kaugeks ja mitte ainult sellepärast, et päevas kaheksa tundi juristieksamiks õpid; kuidas loomaõigustest saab omamoodi obsessioon, sest muude asjadega tegelemine tundub mõttetu jne. Muuhulgas lõi noor aktivist ka kõige kurikuulsama organisatsiooni “Loomade vabastusrinne – Animal Liberation Front”. mis tegutses hiljem rohkem kui 40 riigis vabastades loomi nii laboritest kui kogu loomatööstusest, saboteeris loomi kasutavat ettevõtlust ja milles osalejaid avalikkus siiani enamuses ei tea. Jätan kõrvale hinnangu andmise, kas selline tegevusvorm (hoolimata vägivallatusest loomade ja inimeste vastu) oli kõige tõhusam…. ja tegelikult ei jäta. Hindan kõrgelt, sest loomad, kes päästeti, pääsesid piinarikastest tingimustest ja tänu illegaalsele tegevusele sai loomaõiguslus suure kõlapinna.

Ronnie on loonud veel mitmeid erinevaid organisatsioone, istunud vangis, tegutsenud ka Rohelises erakonnas (Green Party). Eelkõige näidanud, et üks inimene saab elu jooksul erakordselt palju ära teha. Kui hakkasin loomaõiguste konverentsile olulist aktivistist esinejat otsima, siis ütles üks sõpradest; “No. I feel so disconnected from the movement. Talk to Ronnie, dear…”. Ronnie oli kohe nõus ehkki usun, et ka temal on vahel raske tänapäevase suure, aga killustunud liikumisega kontaktis olla. Loodan peale ettekande kuulamist teha temaga siia blogisse pikem intervjuu, sest nii raamatu kui eriti selle lisade lugemisel, tekkis palju küsimusi. Internetis ringi tuhnides sain aru, et tegelikult ei tea keegi peale tema enda kui palju ja mida ta tegelikult loomade heaks teinud on.

Ronnie Lee esineb konverentsil 9. mail kell 10.00-10.45 ühena peaesinejatest ettekandega “Kuidas me saavutame loomade vabastamise?”. Vt siit.

Hochschartner, Jon, “The Animals’ Freedom Fighter: A Biography of Ronnie Lee, Founder of the Animal Liberation Front” -McFarland & Company, 2017

Foto: Mike Huskinsson. (Animal Welfare Information Service – kogust), 1976. Grupp jahisaboteeriaid.

Animalia – 60

Kuuskümmend on uus nelikümmend või hoopis kolmkümmend – kes teab? Niikaua kui ealisus moonutatult oluline on, kestavad ka sellised hüüdlaused. Organisatsioonile on 60 igatahes hea vanus, sest näitab küpsust, vastupidavust ja sõnumi tugevust. Soome loomaõigusorganisatsioonilt (nii Animalialt kui ka teistelt) on meil olnud palju õppida, sest just Soome kaudu jõudsid 15 aastat tagasi Eestisse peamised loomaõigusteemad. Idee ise vast mitte, see tuli pigem loomakaitseorganisatsioonide, aga ka punkmuusika ja anarhistide kaudu, aga teemad, strateegiad, kampaaniad, oskused ja võiks öelda ka, et üleüldine stiil just Soomest ja teistest Põhjamaadest muidugi ka.

Animalia avaldas juubeliks 66 leheküljelise raporti, kus kirjeldab oma parimate kirjutajate abiga olukorda, milles loomad Soomes praegu on. Just Soomes, mitte maailmas tervikuna, sest nii nagu meilegi, meeldib soomlastele ringi vaadata just kodumaal. Soome maaelu on tema uhkus. Ja eks meie oma ju ka, ehkki natuke teistmoodi ja me kõik teame, miks.

Loomade õiguste raport rõhutab muidugi seda, et loomade kaitsest ei piisa. Loomakaitse tähendab endiselt pigem seda, et loomad ei peaks liiga palju kannatama, aga kui vaja, siis võib neid kasutada ja tappa. Loomade õigustest rääkijad nii ei arva, nad rõhutavad, et loomadel on väärtus iseeneses ja sestap peaksid nende õigused olema kirjutatud ka seadustesse, sh põhiseadusesse. Loomaõiguslased ei ole seda ettepanekut veel ametlikult teinud, aga see on olemas, Soome loomaõigusjuristide esindaja räägib sellest meie korraldatud konverentsil maikuus. Vt siit.

Meedia ajab muidugi need kaks lähtekohta alatasa segamini ja tekitab muudki segadust, mis on pinnapealsuse ajastul ju tavaline ja teeb elu mugavaks. Süvenema ei pea millessegi, mugavam on olla neutraalne, sh kasutada neutraalset keelt – tapmine on lõpetamine või magamapanek jne. Mugav on seegi, et loomi igaks juhuks kliimamuutustega ei seostata. Animalia esitab meediale küsimuse: Kas loomadest kirjutatades osatakse loomade endi ja loomatööstuse kasu vahel üldse vahet teha?

Seostatamatuse absurdi leiab mujaltki: kliimaneutraalsust vandunud riigid toetavad endiselt jätkusuutmatut toidutootmist. Marini valitsusprogrammis on tegelikult taimse tootmise toetamine sees, aga see ei ole leidnud küsitluste järgi väga suurt toetust – tegemist on endiselt poliitiliselt polariseeritud küsimusega näiteks nagu Soomes veel 90ndatel kogu loomaõiguslus oli. Loomade kohtlemisega seotud küsimused koguvad seevastu aasta-aastalt järjest rohkem kodanike toetust, ka see, et loomadele soovitakse liigiomase elu võimaldamist. Loomkatsete vähendamise ja lõpetamise (mõistagi üliaeglases tempos) eurodirektiiviga on Soome ühinenud niikuinii. Nagu meiegi. Nii et mingeid muutusi ju on, aga sellegipoolest sureb Soomes igal aastal üle 90 miljoni tundevõimelise isiku.

Ehkki lihatarbimine on Soomes püsinud enamvähem samal tasemel juba aastaid, on piimatoodete tarbimine siiski vähenenud ja taimse toidu tarbimine tõuseb pidevalt ja ei näita langemise ehk lühikese trendi märke. Sellegipoolest on Soome toidutootmine loomse poole kaldu ja ka selle põhjustes on raportis juttu. Peamine põhjus tundub olevat raha – loomatöösturite lobiraha on väga lähedalt seotud parlamendis tehtavate otsustega.

Segased sõnumid tekitavad segadust. Nii on raportis mitmeid kordi välja toodud, et loomade kaitse ja õigused on erinevad asjad ja nendel teemadel on inimese mõtteloos kindel koht. Veendunud mõtlejaid, kes on leidnud, et loomade kasutamisel ei ole õigustust, leidub aegade algusest. Aga kunagi varem ei ole neid nii kindlalt toetanud kaks teadmist, millest tegelikult sõltub meie kõigi lähem ja kaugem tulevik. Üks neist on see, et kliimamuutus ja planeedi tulevik on vägagi seotud tööstusliku loomapidamisega ja teine muidugi see teadmiste kogum, mis aina kasvab ja mis räägib meile teiste liikide olemusest; nende kannatusvõimest ja mõtlemisvõimest.

Loomaõigusraportit esitleti ka Animalia juubeliveebinaril, kus tulevikust räägiti sünnipäevale kohaselt, st lootusrikkalt. Filosoof Elisa Aaltola pidas ilusa kõne, millest jäi meelde moraalse vapruse rõhutamine; see, kuidas maailma muudavad need, kellel on sotsiaalset julgust, kes julgevad öelda ka siis kui see tundub ebamugav, kes on valmis tegutsema kõigest hoolimata. Seda julgust saab õppida ja seda on vaja rohkem kui kunagi varem. Elisa rääkis, et kuna inimesel on võime tulevikku ette kujutada, siis just selles peaks ta end arendama ja oma lühinägelikkust ravima. Lühinägelikult jääb pikem eesmärk saavutamata ja sestap oleks kasulik vaadata, milline on maailm nt aastal 2050. Millised on suhted erinevate liikide vahel? Kas loomaõigused ja sellega seotu on poliitilistes diskussioonides esmatähtsal kohal? Kas keskkonnakaitse ja loomade õigused on üksteisele piisavalt lähenenud? Kas rahavood on suunatud taimse toetamisele ja muule keskkonnasõbralikule?

Elisa põhjendatult pidulik kõne tõi mulle muidugi lisaks kliimasoojenemisele ja loomade tundmisele meelde kolmanda asjaolu, millest meie tulevik sõltub – aktivistide olemasolu. Pean silmas neidsamu sotsiaalse julguse kandjaid, kes lisaks julgusele ka raamatuid lugeda oskavad.

https://animalia.fi/elainoikeusraportti/

Tulevikunägemused ja konverents

Loomaõiguslased korraldavad kuuendat korda konverentsi. Täpsemalt – Eesti loomaõiguslased, sest maailmas korraldatakse neid järjest rohkem. Meil siin ei ole kriitilised loomauuringud ( vaata siit, mis need on) väga tuntud, aga ühtteist tehakse ikka. Olulisi asju ei saagi ilma aktivistideta käima lükata, nii et kõik kuus konverentsi on korraldatud eelkõige aktivistide, entusiastide, loomaõiguslaste poolt ehkki tänavuse konverentsi esinejad on justkui akadeemia poole kaldu. Meie konverentside üldpealkiri on alati olnud “Loomaõiguslus akadeemias ja aktivismis”, tänavune allpealkiri on Animal Futures, mida võib ehk tõlkida – “Loomad – tulevikunägemus”.

Algselt oli plaanis teha uhke konverents, seekord Viljandis koos heategevuskontserdi ja muude üritustega, aga nagu enamus üritusi praegu, kolisime ka meie veebi. Ja nii toimubki rahvusvaheline konverents Zoomis, 8-9. mail, kokku on üle 20 ettekande ja esinejad on erinevatest Euroopa riikidest, aga ka Mehhikost, Jaapanist, Brasiiliast, USAst ja Eestist muidugi ka. Aga seekord ilma tõlketa – ainult inglise keeles.

Kui ettekandeid koguma hakkasime, siis rõhutasime kutses tulevikuvisiooni; küsisime, et milliseid väljakutseid ja võimalusi globaalne kriis loomade vabastamisele (animal liberation) esitab ja annab? Millised peavad ja saavad olema loomade eeskoste uued suunad? Kuidas on feministlikud, queer, puuetega inimese, postkoloniaalsed ja muud vaatenurgad seotud mitteinimloomadest arusaamisega ja meie omavahelistele suhetele?

Ettepanekuid tuli kõikidest maailma nurkadest ja kava sai kirju, aga tegelikult vastab esitatud küsimustele küll. Olen ka hakanud kahtlema, kas esinejate kogum ikka on akadeemia poole kaldu, sest see piir hakkab nagu ära kaduma, pealegi on paljud esinejad mõlemas rollis. Loomaõiguste teemast ei ole saa ükski valdkond enam mööda vaadata, see on sotsiaalse õigluse, parema maailma, planeedipäästmise lahutamatu osa. Konverentsil räägitakse sellest, misasi on tegelikult loomade vabastamine; miks peaks loomade õigused olema kirjas ühe naaberriigi põhiseaduses, milliseid strateegiaid peaks kasutama aktivistide nn kolmas laine; mida tehakse loomade heaks Madriidi tänavatel; sellest, mis on viga vegankapitalismil jne jne jne. Vaadake siit – ma tahaksin kõiki neid ettekandeid kohe kuulata ja isegi kui korraldamise kõrvalt ei jõua, siis hiljem saab ikka, sest kõik esinejad on andnud loa oma ettekanded üles riputada. Sama lingi tagant leiab ka registreeimisvormi, mis tasub ära täita, sest ilma selleta ei saa konverentsi kuulamise linki. Iga ettekande lõpus on võimalus küsimusi küsida, iga lõunapausi ajal on võimalus omavahel suhelda (mikrofonid on siis lahti), laupäeva õhtul on väike üllatustega vastuvõtt ka. Virtuaalne küll, aga tore ju ikka.

Konverentsi korraldab dreamteam – Kadri Aavik, Anu Tensing, Helena Šegedin, Jesper Veber, Annaliisa Post, Anny Drobet, Saara Mildeberg, Farištamo Eller, Ireene Viktor, Annika Lepp, Sirli Spelman – täiesti suvalises järjekorras kirja pandud imeinimesed (nii ma just arvangi), kes seda järjekordset mahukat ülesannet vabatahtlikult täidavad. (Allakirjutanu saab küll natuke raha, aga ainult natuke 🙂 ). Korraldavad organisatsioonid on seega Loomus, Eesti Vegan Selts ja OÜ Kuulitalu, mis lahtiseletatult tähendab sedasama blogi siin. Üks oluline inimene on veel mainimata – Martin Rästa tegi konverentsi kujunduse – sellesama valgusest meie poole astuva jõulise elevandi pildi siin teksti all.

Kkadriblog saab kõikide nende teemadega järgneva kuu jooksul täidetud. Kirjutan mitmel esitamisele tuleval teemal just enne konverentsi ja küsin esinejatelt igasuguseid küsimusi. Loomade tuleviku nimel :).

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kriitilised-loomauuringud/?fbclid=IwAR05t4aiEJ1hcjbODX70WprqbKvx-pnyZ272fIEv8fJunzWTCBWgrhPzlecme temmmmmmmm,,,,,,,,ffffff