Kuuskümmend on uus nelikümmend või hoopis kolmkümmend – kes teab? Niikaua kui ealisus moonutatult oluline on, kestavad ka sellised hüüdlaused. Organisatsioonile on 60 igatahes hea vanus, sest näitab küpsust, vastupidavust ja sõnumi tugevust. Soome loomaõigusorganisatsioonilt (nii Animalialt kui ka teistelt) on meil olnud palju õppida, sest just Soome kaudu jõudsid 15 aastat tagasi Eestisse peamised loomaõigusteemad. Idee ise vast mitte, see tuli pigem loomakaitseorganisatsioonide, aga ka punkmuusika ja anarhistide kaudu, aga teemad, strateegiad, kampaaniad, oskused ja võiks öelda ka, et üleüldine stiil just Soomest ja teistest Põhjamaadest muidugi ka.
Animalia avaldas juubeliks 66 leheküljelise raporti, kus kirjeldab oma parimate kirjutajate abiga olukorda, milles loomad Soomes praegu on. Just Soomes, mitte maailmas tervikuna, sest nii nagu meilegi, meeldib soomlastele ringi vaadata just kodumaal. Soome maaelu on tema uhkus. Ja eks meie oma ju ka, ehkki natuke teistmoodi ja me kõik teame, miks.
Loomade õiguste raport rõhutab muidugi seda, et loomade kaitsest ei piisa. Loomakaitse tähendab endiselt pigem seda, et loomad ei peaks liiga palju kannatama, aga kui vaja, siis võib neid kasutada ja tappa. Loomade õigustest rääkijad nii ei arva, nad rõhutavad, et loomadel on väärtus iseeneses ja sestap peaksid nende õigused olema kirjutatud ka seadustesse, sh põhiseadusesse. Loomaõiguslased ei ole seda ettepanekut veel ametlikult teinud, aga see on olemas, Soome loomaõigusjuristide esindaja räägib sellest meie korraldatud konverentsil maikuus. Vt siit.
Meedia ajab muidugi need kaks lähtekohta alatasa segamini ja tekitab muudki segadust, mis on pinnapealsuse ajastul ju tavaline ja teeb elu mugavaks. Süvenema ei pea millessegi, mugavam on olla neutraalne, sh kasutada neutraalset keelt – tapmine on lõpetamine või magamapanek jne. Mugav on seegi, et loomi igaks juhuks kliimamuutustega ei seostata. Animalia esitab meediale küsimuse: Kas loomadest kirjutatades osatakse loomade endi ja loomatööstuse kasu vahel üldse vahet teha?
Seostatamatuse absurdi leiab mujaltki: kliimaneutraalsust vandunud riigid toetavad endiselt jätkusuutmatut toidutootmist. Marini valitsusprogrammis on tegelikult taimse tootmise toetamine sees, aga see ei ole leidnud küsitluste järgi väga suurt toetust – tegemist on endiselt poliitiliselt polariseeritud küsimusega näiteks nagu Soomes veel 90ndatel kogu loomaõiguslus oli. Loomade kohtlemisega seotud küsimused koguvad seevastu aasta-aastalt järjest rohkem kodanike toetust, ka see, et loomadele soovitakse liigiomase elu võimaldamist. Loomkatsete vähendamise ja lõpetamise (mõistagi üliaeglases tempos) eurodirektiiviga on Soome ühinenud niikuinii. Nagu meiegi. Nii et mingeid muutusi ju on, aga sellegipoolest sureb Soomes igal aastal üle 90 miljoni tundevõimelise isiku.
Ehkki lihatarbimine on Soomes püsinud enamvähem samal tasemel juba aastaid, on piimatoodete tarbimine siiski vähenenud ja taimse toidu tarbimine tõuseb pidevalt ja ei näita langemise ehk lühikese trendi märke. Sellegipoolest on Soome toidutootmine loomse poole kaldu ja ka selle põhjustes on raportis juttu. Peamine põhjus tundub olevat raha – loomatöösturite lobiraha on väga lähedalt seotud parlamendis tehtavate otsustega.
Segased sõnumid tekitavad segadust. Nii on raportis mitmeid kordi välja toodud, et loomade kaitse ja õigused on erinevad asjad ja nendel teemadel on inimese mõtteloos kindel koht. Veendunud mõtlejaid, kes on leidnud, et loomade kasutamisel ei ole õigustust, leidub aegade algusest. Aga kunagi varem ei ole neid nii kindlalt toetanud kaks teadmist, millest tegelikult sõltub meie kõigi lähem ja kaugem tulevik. Üks neist on see, et kliimamuutus ja planeedi tulevik on vägagi seotud tööstusliku loomapidamisega ja teine muidugi see teadmiste kogum, mis aina kasvab ja mis räägib meile teiste liikide olemusest; nende kannatusvõimest ja mõtlemisvõimest.
Loomaõigusraportit esitleti ka Animalia juubeliveebinaril, kus tulevikust räägiti sünnipäevale kohaselt, st lootusrikkalt. Filosoof Elisa Aaltola pidas ilusa kõne, millest jäi meelde moraalse vapruse rõhutamine; see, kuidas maailma muudavad need, kellel on sotsiaalset julgust, kes julgevad öelda ka siis kui see tundub ebamugav, kes on valmis tegutsema kõigest hoolimata. Seda julgust saab õppida ja seda on vaja rohkem kui kunagi varem. Elisa rääkis, et kuna inimesel on võime tulevikku ette kujutada, siis just selles peaks ta end arendama ja oma lühinägelikkust ravima. Lühinägelikult jääb pikem eesmärk saavutamata ja sestap oleks kasulik vaadata, milline on maailm nt aastal 2050. Millised on suhted erinevate liikide vahel? Kas loomaõigused ja sellega seotu on poliitilistes diskussioonides esmatähtsal kohal? Kas keskkonnakaitse ja loomade õigused on üksteisele piisavalt lähenenud? Kas rahavood on suunatud taimse toetamisele ja muule keskkonnasõbralikule?
Elisa põhjendatult pidulik kõne tõi mulle muidugi lisaks kliimasoojenemisele ja loomade tundmisele meelde kolmanda asjaolu, millest meie tulevik sõltub – aktivistide olemasolu. Pean silmas neidsamu sotsiaalse julguse kandjaid, kes lisaks julgusele ka raamatuid lugeda oskavad.
https://animalia.fi/elainoikeusraportti/
kkadri 