Mida me tegelikult tahame?

See tekst ilmus kõigepealt aprillikuu ajakirjas Vegan


Suunamudijatest, vegankapitalismist ja maailma muutmisest

Kadri Taperson
kkadriblog.com

Suunda saab mudida mitmele poole. Parema, aga ka kitsarinnalisema ja kindlasti pealiskaudsema maailma poole – sestap peaks iga maailmaparandaja sotsiaalmeedia võimalusi teadma. Ajal, mil järjest suurem osa infovahetusest ja elust toimub sotsiaalmeedias, mõjutavad meid kõiki kindlasti ka selle keskkonna staarid – influencer’id ehk suunamudijad. Igal aktivistigrupil ja organisatsioonil on oma leheküljed ja jälgijad. Muudmoodi ei saakski, kui nende peamine eesmärk on teavitamine ja ühiskondliku mõtte mõjutamine.

Mõnikord võib üks suunamudija korraks tuju ära rikkuda – näiteks siis, kui keegi rohke jälgijaskonnaga kuulutab, et ta oli küll vegan ja armastab endiselt loomi, aga enam ta vegan ei ole ja seda ühe või teise asja pärast. Aga mis siis? Esiteks, me ju tegelikult kunagi ei tea, mis seda mudijat ennast mudis. Ettevalmistatud selgituste tagant kumab tihti ka muid ja sügavamaid põhjuseid, mis polegi meie asi teada, pealegi on ju tegu üheainsa inimesega. Mis siis, et rohkem või vähem tuntud.

“Ma ei kujuta ette, miks üldse keegi tahaks Instagrami-staar olla? See on ju niivõrd ebameeldiv roll,” ütleb minu teemapüstituse peale üks legendaarne aktivist, kes ilmselt ei tea, et tema nimigi on kuulsam kui nii mõnelgi staaril. Ootamatult paneb see mind mõtlema, kas sotsiaalmeedia mastaapsus on osaliselt selles süüdi, et loomaõiguslik liikumine on kuidagi lahjaks jäänud.

Paljude “vanade” aktivistide jaoks tähendab veganlus lihtsat elu, lihtsalt selleks, et teised saaksid elada (living simply, for others to simply live), aga mitte ületarbimist, vegantoodete küllust, suurte korporatsioonide veganbrände jne. Vegankapitalism ja eetiline veganlus ei mahu hästi ühe maailmavaate alla.

Mäletan aega, mil veganid McDonald’sisse ei läinud, isegi kui seal midagi veganile söödavat müüdi. Boikoteeriti kõike võimalikku, mis kuidagimoodi loomi ekspluateeris. Aga boikott ei tööta maailma muutmises väga hästi. Näiteks ei ole võimalik vältida ainult vegantooteid tootvaid ettevõtteid seepärast, et nad kasutavad sama panka, mis loomatööstuski. Ettevõtted kasutavad tööjõudu selleks, et saada kasumit – kapitalistlikes tingimustes ei ole võimalik eetilist veganlust harrastada. Ja tegelikult ei ole ju asi tarbimises, vaid tootmises. Loomatööstust ei ole mõtet kritiseerida tarbimise, vaid tootmise teemal, sest just seal toimub ekspluateerimine.

Osalesin hiljuti lühikesel kohtumisel praeguse keskkonnaministriga. Ta küsis, mis on aktivistide arvates järgmised teemad, mis ette võetakse, pidades silmas kriitikat karusloomafarmide keelustamisele. Kriitikud ju küsivad, et kui keelustatakse karusloomafarmid, mis keeld järgmiseks tuleb? Vastasime mõneti diplomaatiliselt, et oodata on loomaõigus- ja keskkonnaorganisatsioonide lähenemist, sest kliimakriisi peamiseks põhjustajaks on loomatööstus. Ja see on õige vastus. Aga lihtsale elule mõeldes tundub mulle, et see ei saa olla ainuke vastus. Vegankapitalismi raamistikus tegutseda on liiga mugav – me rõõmustame iga uue toote üle, selle üle, kui lehmi ekspluateeriv piimavabrik meile uue ülehinnatud pudingi külmkappi saadab, aga see ei ole okei, see ei tohi olla loomade vabastusliikumise ja eetilise veganluse tähtsündmus. See on ebamugav teadmine. Ehk isegi peaaegu sama ebamugav kui lihasööjal veganlusest lugeda?

Veganlust müüakse inimestele kui individuaalset elustiilivalikut. Kirjutatakse, kui palju loomi päästame tänu sellele, et valime veganluse. Vastutus on ühele inimesele pandud ja see teeb suurtootjate süü justkui väiksemaks. Nemad ei vastuta, vaid seda teeb tarbija. Tarbivatest aktivistidest on saanud korporatsioonide tasuta töötajad, kes tunnevad võltsi rahuldust sellest, kui mitu looma tänu temale elama jääb, tulevikus sündimata jääb, sest nemad on ju need, kes on teinud kõik võimaliku.

Ühiskonda, kus arvestatakse loomadega, ei saa kasumit taotlevas süsteemis ehitada. Ühiskonna vaatenurk peab liikuma loomade poole, sotsiaalse ebaõigluse poole. Loomaõigusliku liikumise ja eetilise veganluse suunad ja taktika tuleks kriitiliselt üle vaadata, mitte liikuda ettevaatlikult olemasolevas raamistikus, sest see on mugavam ja muud ju ei olegi teha. Ma vist ei räägi revolutsioonist, sest pandeemia all ägavas maailmas on selleks raske õigeid relvi leida, aga ausamast ja seega ka radikaalsemast maailmanägemisest küll. Kui palju me teame sellest, et kuna inimkond kasvab, tõuseb numbriliselt ka tapetud loomade arv? Sellises olukorras ei ole eriti mõtet hõisata, et x miljonit looma on tänu veganitele päästetud. Ei ole.

Mulle vist aitab kaasajooksmisest. Astun sammu veganvaimustusest tagasi ja lähen külvan lõpuks tomatid ära ja siis teen sellest pilti. Tegelikult saab peenraid ka juba ehitada. Arvan, et kõikidesse olemasolevatesse eluvaldkondadesse sisseimbumine on olnud veganluse loomulik arenguetapp, aga aeg on uued taktikad valida ja me teame, millised võimalused olemas on. Eelnev on alati olnud järgneva ettevalmistuseks ja jutu alguse juurde tagasi tulles – üks mudija ei muuda midagi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s