Üks olulisimaid teoseid loomaõiguslusest ilmub eesti keeles

See tekst ilmus kõigepealt ajakirja Vegan juuninumbris

Kadri Taperson

Peter Singeri “Loomade vabastamine” on kahtlemata ja kõigest hoolimata üks loomaõiguste tähtteoseid ja tüvitekste. Ilmus esimest korda 1975. aastal ja sellest on tehtud kümneid kordustrükke, tõlgitud paljudesse keeltesse. Seetõttu on teos andnud loomaõigusliikumisele suure hoo ja võimaldanud sestsaati ka tõsiseltvõetavaid filosoofilisi arutelusid. Sel suvel ilmub raamat lõpuks ka eesti keeles.

Autor on rõhutanud, et uut eetikat tutvustav tekst on taotluslikult kirjutatud üsna lihtsalt mõistetavas keeles, et oleks võimalik jõuda paljude lugejateni. Ta on ootusi raamatu ilmumise mõjule kirjeldanud nii: „Mu ootused kõikusid kahe äärmuse vahel. Optimistlikumatel hetkedel tundusid argumendid loomade rõhumise vastu niivõrd selged ja ümberlükkamatud, et olin kindel sellise liikumise tekkimises, mis suurendaks inimeste teadlikkust loomade väärkohtlemisest.” Tol ajal, 1975. aastal ei teadnud ju enamik inimesi tööstuslikust loomakasvatusest ega loomkatsetest midagi. „Teadlikumad inimesed hakkaksid boikoteerima loomseid tooteid, et tööstuslik loomakasvatus või isegi kogu lihatööstus kahaneks ja kaoks lõpuks sootuks. Nagu ka loomadel tehtavad katsed,” on ta öelnud ning lisanud, et pessimistlikumatel (või realistlikumatel) hetkedel mõistis ta, kui üüratu ülesanne tal tulevase liikumise ees seisab: kuidas saab muuta niivõrd levinud ja sügavalt juurdunud harjumusi?

Hiljem on Peter Singer tunnistanud, et tegelikult on muutunud vähem, kui ta lootis, ja see tegi temast nii mõnelegi aktivistile mõttekaaslase. Ükskõik, kui palju me ei teeks, muudaks, võidaks või selgitaks – loomade rõhumine inimese poolt on nii mastaapne osa kogu maailmakorraldusest, et suuri muutusi on väga raske ühe inimese eluajal näha.

Selleks, et loomade olukorda üksikasjalikult kirjeldada, on Singer valinud kaks tegevusvaldkonda, kus loomi ekspluateeritakse. Loomkatsed ja intensiivpõllumajanduslik toidutootmine. Lisaks kirjeldustele, mida on mõistagi väga raske lugeda, ei räägi Singer otseselt loomade õigustest, vaid utilitaristlikust eetikast, mis lähtub tagajärgedest, kus oluline on maksimaalne kasu võimalikult paljudele. Singeri arvates peaks selle põhimõtte järgi kohtlema ka teisi liike. Vastasel juhul on tegemist spetsietsismiga ehk ühe liigi eelistamisega.  Ka see termin leidis just pärast “Loomade vabastamise” esmakordset avaldamist laialdase kasutuse.

Aja jooksul on raamat saanud ka kõvasti kriitikat nii loomaõiguslaste kui muude sotsiaalse õiguse aktivistide poolt. Puuetega inimestele ei ole meeldinud filosoofilised võrdlused loomadega. Samuti negatiivne suhtumine erivajadustesse ja arvamus, et puue on ilmtingimata halb või vajab võimalusel kõrvaldamist. Tõsi, loomaõiguslased ei poolda utilitaristlikke vaateid, vaid lähtuvad põhimõttest, et loomi ei tohi ekspluateerida niikuinii. Hoolimata ka sellest, kui üksikutel juhtudel võiks olla ühe looma kannatustest kasu tulevikus paljudele loomadele.

Juhul, kui raamatu ilmumine oleks mõõdupuu, on Eesti loomaõigusliikumine just iseseisvusaja jagu aastaid maha jäänud. Nimelt ilmus Soomes raamat aastal 1991 – 16 aastat peale esmatrüki ilmumist. Meil võttis ilmumine omajagu aega. Katseid on tehtud varemgi, aga sel suvel lõpuks trükist tuleva raamatuga on intensiivselt tegeletud neli aastat. Juba kasutatav sõnavara on Eestis üsna uus. Ka ei olnud lihtne leida toimetajaid ja nõuandjaid. Raamatus on tõlgitud ka uus eessõna, mis on kirjutatud 2005. aastal ilmunud juubeliväljaandele. Lisaks on kaante vahel Kadri Simmi kirjutatud järelsõna. Kui küsisin tõlkija Martin Garbuze käest, kas ta jaksab viimast korda tänaseks ilmselt pähekulunud teksti veelkord üle lugeda, vastas ta hoopis, et endiselt on kõige raskem lugeda loomkatsete kirjeldusi.

Arvatavasti kirjutaks Peter Singer tänapäeval loomadest veidi teistmoodi, sest just viimase 40–50 aasta jooksul oleme tänu etoloogidele – aga mitte ainult – loomade olemusest ja käitumisest, mõtlemisvõimest, keelest ja emotsioonidest väga palju rohkem teada saanud. Õieti on vist nii, et teadsime ka enne, aga tänu loomaõigusaktivismi kasvule ja headele raamatutele on teave jõudnud suurema arvu inimesteni. Ja kui kedagi tänada, siis nende hulgas oleks ka Singer.

P. Singeri “Loomade vabastamine” ilmub 2021. aasta suvel ja selle annab välja Tartu Ülikooli kirjastus.

Mis järgmiseks?

“Mille te siis järgmiseks ära keelustate?”, on poolirooniline küsimus, mida loomakaitsjad on viimase nädala jooksul vist kõige rohkem kuulnud. Ja vastata saab mitut moodi. Näiteks nii, et mitte midagi, võiksime kõigepealt vaadata, et olemasolev loomakaitseseadus toimiks. Aga võib ka üles lugeda kõikvõimalikke mõttetuid nähtusi, mis omaette keelustamist vajaksid nagu nn põllumajandusloomade elustransport, kõikide loomade kasutamine tsirkuses (praegu ei tohi avalikult näidata ainult metsloomi), paljude koeratõugude aretamise, zoofiilia (sest see pole otseselt keelatud), koerte ketis pidamise jne. Siis võiks veel ära keelustada vangistamisvahendid nagu puurid ja lõad, suurema osa tapmisvahenditest, kõik loomkatsed jne jne.

Ja kui keelustamise asemel oleks küsimus kohustustest, siis kohustaks inimesi oma koertega jalutama, kasse steriliseerima, kõiki nn lemmikloomi vaktsineerima ja regulaarselt arsti juures käima, kohustaks kohalikke omavalitsusi paremini hulkuvate loomadega tegelema, kohustaks Maaeluministeeriumit seda eelarverida, kust loomakaitseinspektorid raha saavad, kõvasti suurendama; kohustaks haridusüsteemi kõikidesse õppekavadesse loomakaitset siise kirjutama jne jne. Ja kohustaks lasteaedadesse ja koolidesse vegantoiduvalikuid lisama jne. Ja loomakaitsjatel peaks olema eestkosteõigus, sest praegu on nii, et kui looma on väärkoheldud, siis eestkosteõigus on omanikul ehk siis tavaliselt sellelsamal, kes looma halvasti kohtles.

Kõik need asjad tulevad kogenud loomakaitsjal korraga ja läbisegi meelde, mitte ainult siis kui niimoodi küsitakse, vaid needsamad teemad hüppavad pähe, arvutiekraanile ja omavahelistesse vestlustesse iga päev.

Peab veel rõhutama, et loomakaitsjad ei keelusta midagi, seda teeb seadusandja ja loomakaitsjal on lakkamatu teavitamise, nõudmise ja poliitikakujundamise ülesanne, et kõik see, mis loomadega toimub, jõuaks ühiskonnani ja sealt poliitikuteni.

Karusloomafarmide keelustamise eelnõu algatanud riigikogu liikmed rõhutasid sedagi, et see eelnõu on teistest erinev – tavaliselt on ju tegu valitsuskokkuleppega, koalitsioonilepingu punktidega, millegagi, mis sõltub võimulolijatest ja ka päevapoliitikast, mitte valitsusväliste organisatsioonide eetilisest ettepanekust. Just eelnõu eetilisus annab lootust, et kõik ei sõltu majanduslikest huvidest või üleüldisest õitsengusoovist. Muidugi on neid, kes võivad kadedalt viriseda, et tegelikult ei muutunud ju midagi, karusloomatööstus on ju välja surnud niikuinii ja positiivne hääletus oli võimalik, sest tegelik töö oli aastate jooksul loomakaitsjate poolt juba ära tehtud. Katsu näiteks pesitsusrahu hääletusele panna – otsus oleks hoopis teine.

Karusfarmide keelustamine ei anna mitte ainult lootust, et ka edaspidi võib läbi minna nii mõnigi otsus, mis põhineb eelkõige eetilisel seisukohal vaid tõukab tegutsemisele ka meie naabrid. Soome meedia on Eesti ettejõudmisest pungil ja Läti televisioon räägib just täna õhtul sealsetest farmides, tuues Eesti näite muidugi sinna juurde.

Laiemas plaanis võiks öelda, et loomaõiguslaste edasine tegelik eesmärk on hoopis veganluse normaliseerimine ja nii ongi, ehkki me seda kõikidesse kampaaniatesse kirja ei pane. Vist on nii, et kui me inimeste mõttemaailma eetilisemaks muutumist ootama jääme, siis läheb selle laiema eesmärgiga mitte 15 vaid 150 aastat. (Muidugi on neid, kes isegi seda numbrit ei usu ja eks see on mõistetav). Aga ilmselt otsustab asja mitte inimeste paremaks muutumine vaid vana hea hirm. Nimelt on intensiivpõllumajandus kliimasoojenemise põhjus number üks ja planeedi kaotamise hirmus saab ka loomad vabastada.