Mis järgmiseks?

“Mille te siis järgmiseks ära keelustate?”, on poolirooniline küsimus, mida loomakaitsjad on viimase nädala jooksul vist kõige rohkem kuulnud. Ja vastata saab mitut moodi. Näiteks nii, et mitte midagi, võiksime kõigepealt vaadata, et olemasolev loomakaitseseadus toimiks. Aga võib ka üles lugeda kõikvõimalikke mõttetuid nähtusi, mis omaette keelustamist vajaksid nagu nn põllumajandusloomade elustransport, kõikide loomade kasutamine tsirkuses (praegu ei tohi avalikult näidata ainult metsloomi), paljude koeratõugude aretamise, zoofiilia (sest see pole otseselt keelatud), koerte ketis pidamise jne. Siis võiks veel ära keelustada vangistamisvahendid nagu puurid ja lõad, suurema osa tapmisvahenditest, kõik loomkatsed jne jne.

Ja kui keelustamise asemel oleks küsimus kohustustest, siis kohustaks inimesi oma koertega jalutama, kasse steriliseerima, kõiki nn lemmikloomi vaktsineerima ja regulaarselt arsti juures käima, kohustaks kohalikke omavalitsusi paremini hulkuvate loomadega tegelema, kohustaks Maaeluministeeriumit seda eelarverida, kust loomakaitseinspektorid raha saavad, kõvasti suurendama; kohustaks haridusüsteemi kõikidesse õppekavadesse loomakaitset siise kirjutama jne jne. Ja kohustaks lasteaedadesse ja koolidesse vegantoiduvalikuid lisama jne. Ja loomakaitsjatel peaks olema eestkosteõigus, sest praegu on nii, et kui looma on väärkoheldud, siis eestkosteõigus on omanikul ehk siis tavaliselt sellelsamal, kes looma halvasti kohtles.

Kõik need asjad tulevad kogenud loomakaitsjal korraga ja läbisegi meelde, mitte ainult siis kui niimoodi küsitakse, vaid needsamad teemad hüppavad pähe, arvutiekraanile ja omavahelistesse vestlustesse iga päev.

Peab veel rõhutama, et loomakaitsjad ei keelusta midagi, seda teeb seadusandja ja loomakaitsjal on lakkamatu teavitamise, nõudmise ja poliitikakujundamise ülesanne, et kõik see, mis loomadega toimub, jõuaks ühiskonnani ja sealt poliitikuteni.

Karusloomafarmide keelustamise eelnõu algatanud riigikogu liikmed rõhutasid sedagi, et see eelnõu on teistest erinev – tavaliselt on ju tegu valitsuskokkuleppega, koalitsioonilepingu punktidega, millegagi, mis sõltub võimulolijatest ja ka päevapoliitikast, mitte valitsusväliste organisatsioonide eetilisest ettepanekust. Just eelnõu eetilisus annab lootust, et kõik ei sõltu majanduslikest huvidest või üleüldisest õitsengusoovist. Muidugi on neid, kes võivad kadedalt viriseda, et tegelikult ei muutunud ju midagi, karusloomatööstus on ju välja surnud niikuinii ja positiivne hääletus oli võimalik, sest tegelik töö oli aastate jooksul loomakaitsjate poolt juba ära tehtud. Katsu näiteks pesitsusrahu hääletusele panna – otsus oleks hoopis teine.

Karusfarmide keelustamine ei anna mitte ainult lootust, et ka edaspidi võib läbi minna nii mõnigi otsus, mis põhineb eelkõige eetilisel seisukohal vaid tõukab tegutsemisele ka meie naabrid. Soome meedia on Eesti ettejõudmisest pungil ja Läti televisioon räägib just täna õhtul sealsetest farmides, tuues Eesti näite muidugi sinna juurde.

Laiemas plaanis võiks öelda, et loomaõiguslaste edasine tegelik eesmärk on hoopis veganluse normaliseerimine ja nii ongi, ehkki me seda kõikidesse kampaaniatesse kirja ei pane. Vist on nii, et kui me inimeste mõttemaailma eetilisemaks muutumist ootama jääme, siis läheb selle laiema eesmärgiga mitte 15 vaid 150 aastat. (Muidugi on neid, kes isegi seda numbrit ei usu ja eks see on mõistetav). Aga ilmselt otsustab asja mitte inimeste paremaks muutumine vaid vana hea hirm. Nimelt on intensiivpõllumajandus kliimasoojenemise põhjus number üks ja planeedi kaotamise hirmus saab ka loomad vabastada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s