Miks ma Viljandis viinereid jagasin?

Nädal tagasi, eelmisel laupäeval, seisin koos teiste aktivistidega Viljandi turu väravas ja jagasin inimestele süüa. Õigemini hüppasin, lobisesin, kõndisin, naersin, rääkisin, kükitasin ja vastasin. Sest küsimusi oli palju: Mis erakonda te esindate? Millest need tehtud on? Kus need tehtud on? Kindel, et tasuta? Aga kuhu ma allkirja annan? Miks need tasuta on? Päriselt? Aga kas te ise ka neid sööte? Mismoodi ma neid teen? Mis firma see on? Kas see on reklaamikampaania? Miks te neid jagate? Mille puhul te neid jagate? Kas neid saab ahjus ka teha? Millal te jälle jagate? Kas need on vegan?

Mõtlesin, et kümmekond aastat tagasi oleks küsimusi kindlasti veel rohkem olnud ja võõristust ja pahameelt ka. Seekord eriti ei olnud; üks suure kõhuga onkel küll kurjustas, et miks me tööle ei lähe, sest Viljandis ei viitsi keegi isegi teid ehitada, isegi ukrainlased mitte. Aga eks me ju käime tööl ja teid ehitada eriti ei oska ka. Teine pahas tujus onkel teatas, et ta ei söö neid raha eest ka, aga me ei hakanud vastupidist tõestama. No et äkki raha eest ikka sööb.

Rõõmsaid inimesi oli kõvasti rohkem. Neid, kes tänasid, õnne soovisid ja rõõmustasid, et midagi saab tänapäeval niisama ja tasuta ja just Viljandis selliseid asju toimub. Kingitusi toodi ka natuke, näiteks hästi häid ploome sealtsamast turu pealt ja öeldi lihtsalt, et loomaõiguslased teevadki head tööd.

Me keegi ei saa aktivismi eest palka ja keegi tõepoolest maksis nende viinerite eest. Ingrid Newkirk, PETA (people for the Ethical Treatment of Animals) president, nimelt arvas, et see oleks loomaõiguste sünnipäeva puhul tore aktsioon ja nemad teevad USAs selliseid, et inimestele taimset toitu tutvustada. PETA maksis need vorstid kinni ka. Õieti küll osaliselt, sest BonSoya, kust grillvorstid ja hernevalgust burgerid “Iga teine” (viinerid on minupoolne üldistus) tehtud on, tegi korraliku allahindluse. Inimeste (kõikide inimeste) taimsele toidule üleminek on pikk protsess, keegi ei hakka arvatavasti ühe viineripaki pärast veganiks, aga nii mõnigi saab head toodet maitsta, mida ta võibolla ise poest ostma ei hakka, sest lihtsalt ei tule selle pealegi. Nii mõnigi näeb, et veganid ei hammusta ja näevad täitsa terved ja rõõmsad välja. Nii mõnigi saab teada, et veganid ei söögi ainult muru ja kapsaid ja nii mõnigi võibolla mõtleb, et äkki niimoodi süüa ongi tegelikult normaalne?

Pealegi, mis võiks olla päikselisel laupäevahommikul parem kui olla Viljandis? (Kui ma ei elaks Hiiumaal, siis ma elaksin Viljandis). Mis võiks olla parem kui jagada päikselisel laupäevahommikul Viljandis inimestele tasuta toitu? Mis võiks olla parem kui jagada päikselisel laupäevahommikul Viljandis inimestele tasuta vegantoitu? Mis võiks olla parem kui jagada päikselisel laupäevahommikul Viljandis inimestele tasuta julmusevaba, taimset, keskkonnasõbralikku, tervislikku, eetilist ja head toitu?

Palju õnne meile kõigile! – Loomaõigusliikumine 15



See jutt ilmus esmalt augustikuu ajakirjas Vegan.

Augustis on põhjust tähistada Eesti loomaõigusliikumise algust. Kogukond ise on sünnipäevaks pidanud 18. augustit 2006, mil pooljuhuslikult said kokku kolm inimest, kes liikumist kohe samal päeval ja tunnil intensiivselt arendama hakkasid – Maaja, Mikk ja mina ehk Kadri.

Maaja töötab Loomuses infokoordinaatorina. Enne seda oli ta Eesti Loomakaitse Seltsi hädajuhtumite juht. Loomuses tegeleb nii Fur Free Retaileri programmi edendamisega kui paljude muude jooksvate teemadega. Lisaks õpetab prantsuse keelt ja elab koos kolme kassi ja koeraga.

Tema jaoks oli loomaõigusliku liikumise algusaeg väga oluline. Kui ta aastal 2003 Eesti Loomakaitse Seltsiga liitus, arvas ta välismaiste filmide põhjal, et ka Eestis tegeleb loomakaitse näiteks tsirkuseloomade, karusloomade ja katseloomade temaatikaga. “Üllatusin, kui sain teada, et Eesti Loomakaitse Selts koosneb ainult vabatahtlikest ja tegeletakse ainult lemmikloomadega,” sõnab Maaja.

Kui õnnestus luua kontakte inimestega, kes soovisid natuke teistmoodi loomakaitsega tegeleda, olid rõõm ja entusiasm väga suured. “Tagasi vaadates olin naiivne ja teadmatu. Ei olnud kursis erinevate terminite ega ideoloogiatega. Samas enesekindlust ideede eest seista ja neid levitada oli palju rohkem ja see aitas loomaõiguse algusele ka kaasa,” teab ta ning lisab, et internetis polnud info nii levinud ning õppima pidi omal käel.

Inimesele, kes just praegu loomaõigustega või loomakaitsega tegelema hakkab, võib ilmselt tunduda, et kõik on halvasti. “Olles aga näinud asju pika aja vältel, näen suuri muudatusi,” tõstab ta tuju. Igatahes on tal hea meel selliste saavutuste üle nagu metsloomade tsirkustes kasutamise keelustamine ja karusloomafarmide keelustamine.

Ka inimeste suhtumine on aastatega muutunud. Kui 15 aastat tagasi ei teatud loomaõiguslusest midagi või naeruvääristati seda, siis praeguseks on see siiski termin, mis igaühe jaoks selge ning mille poolehoidjate arv kasvab pidevalt.

Mikk on veganrestorani V peakokk ja üks omanikest. Praegu elab metsas ja kasvatab last. 15 aastat tagasi oli ta võitlusvaimu ja aktiivsust täis 21-aastane. “Hakkasin aru saama, mismoodi loomakasvatused toimivad. See puudutas mind väga ja mõtted olid üsna radikaalsed. Tundsin selles teemas end üksi,” meenutab Mikk. Kui ta mõttekaaslased leidis, hakati aktiivselt tegutsema. Ka Mikk nendib, et aktivismist neil eriti aimu ei olnud – liikumine tekkis teistega koos õppides ja katse-eksitusmeetodil.

“Kõige suurem motivaator minu jaoks oli see, kui nägin Audru karusloomakasvanduse puuris kahte rebasekutsikat mängimas – see pilt ei ole mul siiani meelest läinud. Nad oli rõõmsad ja mängisid, aga mina teadsin, mis neist saab. Audrus oli hiigelsuur kasvandus, mis suleti paar aastat hiljem. Täpselt ei teagi, miks. Oli amortiseerunud ja vajas investeeringuid. Hea on mõelda, et äkki oli ka “Pealtnägija” lool selles oma osa,” meenub Mikule.

Kui ta enda eesmärkidele mõtleb, meenub neid alguses kaks: metsloomade tsirkuses kasutamise ja karusloomafarmide keelustamine. Need on nüüd tehtud. Edaspidi saab Mikk anda tuge ja murda oma toiduga müüte. “Keeruline aeg oli siis, kui pidin valima, kas olen aktivist või hakkan süüa tegema ja selle kaudu inimesi mõjutama,” tunnistab Mikk. Liikumine oli selleks ajaks tugev ja toimiv. Nii otsustas Mikk suure pühendumisega restorani luua. “Aga üks asi on tegemata. Mulle tundub, et oleks aeg tänada neid inimesi, kes on varju jäänud – need, kes aastaid karusloomakasvandusi salaja filmimas käisid. Nendeta ei oleks keeldu tulnud ja ka inimeste üldine teadmine loomadest oleks väiksem,” saadab ta südamest tänusõnad teele.

Eesti Loomakaitse Seltsi tollane juht Helen on öelnud, et ilmselt oli sel ajal loomakaitsjate seas valdav arusaam, et Eesti liigub sama rada nagu kõik teised arenenud ühiskonnad. Ühel hetkel ei ole loomade kaitse enam piisav, vaid tuleb edasi liikuda. Laiem avalikkus sellist arengut ilmselt ei märganud. Oli levinud arusaam, et kõik tolleaegsed organisatsioonid on häälekad valitseva korra segajad. Pigem tunnetasid muutusi loomakaitse valdkonnas juba tegutsevad organisatsioonid, kes enda tegutsemise alused ja valdkonnad läbi olid mõelnud.

Mina leian, et loomaõiguslik liikumine on praegu teelahkmel. On mugandunud olemasoleva süsteemi ja struktuuridega ning kipub aeg-ajalt unustama, mille pärast kokku tuldi. Ikka selleks, et loomade ekspluateerimine lõppeks.

Lugusid on hea jutustada ja kultuurrahvas peab oma ajalugu teadma. Veel parem on see ajalugu ise kirja panna. Võimalik, et mõni tollane tegutseja peab liikumise alguseks hoopis midagi muud – näiteks veganfoorumi tekkimist või mõnda hoopiski isiklikumat lugu. Samas enne väljapoole suunatud teavitustegevust, mida tehti kambakesi koos, ei saanud liikumist siiski olemas olla. Seega, las meil olla siis selline sünnipäev!

Pildistasin paar aastat tagasi Helenit ja Mikku.

Ei loomkatsetele!

Eestis toimus viimane loomkatsete vastane meeleavaldus minuteada 10. mail 2008. vastukaaluks Skandinaavia Katseloomateaduste Seltsi (Scand-Las) aastakonverentsile Tartus. Väiksemaid kampaaniaid on ikka tehtud ja artikleid kirjutatud ka, aga pealtnäha ei ole see loomaõiguslastele prioriteetne teema olnud. Liikumine on väike, kõike ei jõuagi ehkki peaks ja teadmine, et teemasid, millega ilmtingimata peab tegelema, on liigagi palju, tiksub aktivistil kuklas niikuinii ja koguaeg.

Euroopa Liidus on kosmeetikatoodete testimine loomadel keelatud ja see on võtnud ilmatuma aja. Tegelikult on ELis võetud suund ka ravimite loomadel testimise lõpetamisele, aga muidugi ei tea keegi, millal see võiks õnnestuda.

Ühendkuningriigis protestitakse ööpäevaringselt juba juuli algusest peale loomkatseteks kasvatatavate beaglete (Inglise madalajalgne hagijas) farmi ees – vt siit. Facebookis saab seda protesti jälgida lehelt https://www.facebook.com/freethembrbeagles. Katkematu meeleavaldus on seotud kampaaniaga, mida toetavad muuhulgas Ricky Gervais ja Peter Egan.

Eestist pärit loomaõiguste aktivist Triinu, kes viibis meeleavaldusel eile, pühapäeval, ütles, et meeleavalduse meeleolu on keeruline kirjeldada, sest ühtpidi on hea peale pikka lahusolekut näha mõttekaaslasi ja seda, et endiselt jätkub inimesi, kes tahavad loomade heaks midagi ära teha, aga näiteks kasvanduse töötajate politseikonvoi saatel saabumist ja lahkumist on raske näha ja teadmine, et sealsamas paari meetri kaugusel elavad koerad, kelle elu lõppeb katselaboris. Pealegi on koeri kuulda, neid on kokku umbes 2000. Meeleavalduse korraldajad on kogunud väravate ette ka hulgaliselt transpordipuure, et loomade vabastamisel nad kohe ära viia saaks. Triinu ei usu, et koerad aktivistidele antakse, sest see looks pretsendendi ja loomkatsetetööstuses loeb alati ainult raha. Mulle meenub 2016. aastal suletud Green Hilli kasvandus, kust koerad õnnestus kätte saada ja mis kuulus, muide, samale ettevõttele – Marshall BioResourses.

Ka Eestis tehakse endiselt loomkatseid, mille tegemiseks peab Maaeluministeeriumilt loa saama. Eelmisel aastal tehtud katsete tehnilised kirjeldused on siin: https://www.agri.ee/sites/default/files/content/teadus/loomkatsed-kokkuvotted-2020.docx. Pole kahtlust, et loomkatsete tegemist piiratakse järjest enam – komisjonidesse on kaasatud ka loomakaitsjaid, kes esitavad katsete vajalikkuse kohta küsimusi; katsete kirjeldused peavad olema ministeeriumi lehel kirjas jne. Pole kahtlust selleski, et kaasaegset meditsiini ei oleks ilma loomkatseteta olemaski. Sealhulgas vaktsiine. Ja nii on vaktsineeritud loomakaitsjad, minagi sealhulgas, teatud mõttes variserid – Ma olen Stockholmis AstraZeneca laborite ees meeleavaldusel osalenud küll, aga vaktsiini võtsin ka vastu. Eetiline dilemma – kas jääda 100% kindlaks oma veendumustele või panna ohtu ennast, oma lähedasi ja kõiki teisi inimesi – ei ole ainuke, millega loomaõiguslane kokku puutub. Mõned vaktsiine tootvad firmad on küll väitnud, et nad jätsid loomkatsed vahele, aga asja uurimisel selgub, et ei jätnud – muuhulgas katsetati vaktsiini rottidel ja makaakidel.

Huntingtonis kasvatatavatel beagletel vaktsiini ei testita, nendega tehakse hoopiski toksikoloogilisi teste – et kui palju mürki üks kutsu välja kannatab ja mida sellest siis järeldada… Loodan, et aktivistid ei väsi ja koerad päästetakse. Või vähemalt pööratakse tähelepanu teravamalt sellele, et loomkatsed tuleb kõik ära lõpetada – seda on plaanitud juba rohkem kui 200 aastat.