Palju õnne meile kõigile! – Loomaõigusliikumine 15



See jutt ilmus esmalt augustikuu ajakirjas Vegan.

Augustis on põhjust tähistada Eesti loomaõigusliikumise algust. Kogukond ise on sünnipäevaks pidanud 18. augustit 2006, mil pooljuhuslikult said kokku kolm inimest, kes liikumist kohe samal päeval ja tunnil intensiivselt arendama hakkasid – Maaja, Mikk ja mina ehk Kadri.

Maaja töötab Loomuses infokoordinaatorina. Enne seda oli ta Eesti Loomakaitse Seltsi hädajuhtumite juht. Loomuses tegeleb nii Fur Free Retaileri programmi edendamisega kui paljude muude jooksvate teemadega. Lisaks õpetab prantsuse keelt ja elab koos kolme kassi ja koeraga.

Tema jaoks oli loomaõigusliku liikumise algusaeg väga oluline. Kui ta aastal 2003 Eesti Loomakaitse Seltsiga liitus, arvas ta välismaiste filmide põhjal, et ka Eestis tegeleb loomakaitse näiteks tsirkuseloomade, karusloomade ja katseloomade temaatikaga. “Üllatusin, kui sain teada, et Eesti Loomakaitse Selts koosneb ainult vabatahtlikest ja tegeletakse ainult lemmikloomadega,” sõnab Maaja.

Kui õnnestus luua kontakte inimestega, kes soovisid natuke teistmoodi loomakaitsega tegeleda, olid rõõm ja entusiasm väga suured. “Tagasi vaadates olin naiivne ja teadmatu. Ei olnud kursis erinevate terminite ega ideoloogiatega. Samas enesekindlust ideede eest seista ja neid levitada oli palju rohkem ja see aitas loomaõiguse algusele ka kaasa,” teab ta ning lisab, et internetis polnud info nii levinud ning õppima pidi omal käel.

Inimesele, kes just praegu loomaõigustega või loomakaitsega tegelema hakkab, võib ilmselt tunduda, et kõik on halvasti. “Olles aga näinud asju pika aja vältel, näen suuri muudatusi,” tõstab ta tuju. Igatahes on tal hea meel selliste saavutuste üle nagu metsloomade tsirkustes kasutamise keelustamine ja karusloomafarmide keelustamine.

Ka inimeste suhtumine on aastatega muutunud. Kui 15 aastat tagasi ei teatud loomaõiguslusest midagi või naeruvääristati seda, siis praeguseks on see siiski termin, mis igaühe jaoks selge ning mille poolehoidjate arv kasvab pidevalt.

Mikk on veganrestorani V peakokk ja üks omanikest. Praegu elab metsas ja kasvatab last. 15 aastat tagasi oli ta võitlusvaimu ja aktiivsust täis 21-aastane. “Hakkasin aru saama, mismoodi loomakasvatused toimivad. See puudutas mind väga ja mõtted olid üsna radikaalsed. Tundsin selles teemas end üksi,” meenutab Mikk. Kui ta mõttekaaslased leidis, hakati aktiivselt tegutsema. Ka Mikk nendib, et aktivismist neil eriti aimu ei olnud – liikumine tekkis teistega koos õppides ja katse-eksitusmeetodil.

“Kõige suurem motivaator minu jaoks oli see, kui nägin Audru karusloomakasvanduse puuris kahte rebasekutsikat mängimas – see pilt ei ole mul siiani meelest läinud. Nad oli rõõmsad ja mängisid, aga mina teadsin, mis neist saab. Audrus oli hiigelsuur kasvandus, mis suleti paar aastat hiljem. Täpselt ei teagi, miks. Oli amortiseerunud ja vajas investeeringuid. Hea on mõelda, et äkki oli ka “Pealtnägija” lool selles oma osa,” meenub Mikule.

Kui ta enda eesmärkidele mõtleb, meenub neid alguses kaks: metsloomade tsirkuses kasutamise ja karusloomafarmide keelustamine. Need on nüüd tehtud. Edaspidi saab Mikk anda tuge ja murda oma toiduga müüte. “Keeruline aeg oli siis, kui pidin valima, kas olen aktivist või hakkan süüa tegema ja selle kaudu inimesi mõjutama,” tunnistab Mikk. Liikumine oli selleks ajaks tugev ja toimiv. Nii otsustas Mikk suure pühendumisega restorani luua. “Aga üks asi on tegemata. Mulle tundub, et oleks aeg tänada neid inimesi, kes on varju jäänud – need, kes aastaid karusloomakasvandusi salaja filmimas käisid. Nendeta ei oleks keeldu tulnud ja ka inimeste üldine teadmine loomadest oleks väiksem,” saadab ta südamest tänusõnad teele.

Eesti Loomakaitse Seltsi tollane juht Helen on öelnud, et ilmselt oli sel ajal loomakaitsjate seas valdav arusaam, et Eesti liigub sama rada nagu kõik teised arenenud ühiskonnad. Ühel hetkel ei ole loomade kaitse enam piisav, vaid tuleb edasi liikuda. Laiem avalikkus sellist arengut ilmselt ei märganud. Oli levinud arusaam, et kõik tolleaegsed organisatsioonid on häälekad valitseva korra segajad. Pigem tunnetasid muutusi loomakaitse valdkonnas juba tegutsevad organisatsioonid, kes enda tegutsemise alused ja valdkonnad läbi olid mõelnud.

Mina leian, et loomaõiguslik liikumine on praegu teelahkmel. On mugandunud olemasoleva süsteemi ja struktuuridega ning kipub aeg-ajalt unustama, mille pärast kokku tuldi. Ikka selleks, et loomade ekspluateerimine lõppeks.

Lugusid on hea jutustada ja kultuurrahvas peab oma ajalugu teadma. Veel parem on see ajalugu ise kirja panna. Võimalik, et mõni tollane tegutseja peab liikumise alguseks hoopis midagi muud – näiteks veganfoorumi tekkimist või mõnda hoopiski isiklikumat lugu. Samas enne väljapoole suunatud teavitustegevust, mida tehti kambakesi koos, ei saanud liikumist siiski olemas olla. Seega, las meil olla siis selline sünnipäev!

Pildistasin paar aastat tagasi Helenit ja Mikku.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s