Valimislubaduste asemel

Ma ei tea täpselt, kes saab siis raha kui jahimehed Hispaaniast ja Itaaliast siia sõidavad. Ma ei tea täpselt, kes hiidlastest jahiseltsidesse kuuluvad ja miks. Ma ei tea täpselt, millised on need koolitused, mida kaugelt tulnud jahimeestele kohapeal korraldatakse. Ma ei tea täpselt, kuidas saab sekkuda kohalik omavalitsus. Ja ma ei tea täpselt, mida teistes riikides jahiturismi vastu tehtud on. Ma ei tunne hästi meil kehtivat ja järjest rohkem reguleeritud jahiseadusandlust. Ma tegelikult ei arva, et on olemas eetilisemat ja ebaeetilisemat jahti, sest jaht tapab ja loomad tahaksid elada. Aga ma olen näinud, kuidas jahimees kährikut tapab ja seda ei olnud tarvis teha. Ja seda ei olnud tarvis niimoodi teha nagu ta tegi. Võibolla see oli siis ebaeetilisem kui nt metssigade tapmine, kes põllud segi tuhnivad. Aga kindel ma selles küll ei ole.

Kindel olen hoopis selles, et tegelikult saab kuidagi teistmoodi. Ja jahiturismi küll tarvis ei ole, ka inimesele ja sellele rahasaajale mitte. Jahiturism on moraalitu, kasutu ja mõttetu tegevusala, mida ei ole inimesele ei fuktsioneerimiseks ega meelelahutuseks tarvis. Ei Hiiumaal ega ka kusagil mujal mitte. Selles olen ka kindel, et muutuvad ainult need asjad, mille muutumist võimalikult palju inimesi ootab. Ja praegu on see hetk käes, mil jahiturism hakkab vastu kriitilisele massile inimestest. Mulle väga meeldis Põllumajandus- ja Toiduameti ametniku vastus ERRi ajakirjanikule seoses Hiiumaale toodud jahikoertega – Vastutavad kõik, kes selle asjaga seotud on.

Laiendaksin vastutajateringi aktivistile omaselt veelgi – Vastutavad kõik, kes teavad. Kui kellelegi liiga tehakse, siis ei ole võimalik, et vastutab ainult ametnik või ainult jahimees või ainult vägivallatseja. Ma päriselt usun, et kõik peavad sekkuma.

Nii et kui keegi teab, kes jahiturismi eest raha saab, siis öelge neile, et nad ära lõpetaksid, sest jahiturism ei ole midagi sellist, millega teiste inimeste imetlust või heakskiitu teenib. Need ajad on möödas. Ja mis puutub selle väikese teksti alguses loetletud teemadesse, millest ma midagi ei tea, siis luban, et teen need asjad endale selgeks. Ja mõtlen välja, mida saab teha. See võtab kindlasti palju aega, nii nagu võttis aega näiteks metsloomade avaliku näitamise keelustamine või karusloomafarmide keelustamine. Ometi on need nüüd tehtud. Ja seda võib ka neile edasi öelda.

Foto on leitud internetist – Saarte Hääle arhiivist.

Keskkonna päästmiseks tuleb teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonda arvestades elama õppida

See tekst ilmus kõigepealt ajakirja Vegan oktoobrinumbris.

Tänavu kevadel elasin läbi ebameeldiva olukorra ühega naabritest. Pean meie külarahvast väga lugu, aga seekord läks asi käest. Ähvardasin minema kolida, justkui see kedagi huvitaks. Ja muidugi ei kolinud.

Nimelt hakkas naabrimees endale parki rajama. Meie maatükkidel on ühine piir, tema elab küll kaugemal, aga metsane tükk on siinsamas, mu akende all. Pargi rajamine seisnes metsaaluse “ilusaks” tegemises, mistõttu kolis enamus linde minu poolele üle ja mootorsae jõrin ei lasknud mul öövahetuste järel magada.

Aga kõige rohkem häiris mind tegevuse mõttetus. Ta ei teinud pliidipuid, ei rajanud teed või õueala kodu juurde ega andnud akendesse valgust. Võsa võeti suuremate puude alt maha, põletati sealsamas, minu õiendamise peale küll natuke kaugemal. Eks see oli konflikt põlvkondade ja maailmavaadete vahel. Iseenesest ei teinud ta ju midagi valesti. Kõik seadusega lubatud, tema maa, tema aeg, tema saag ja kütus ka.

Just sellise kasutu looduse raiskamise vastu on oma tekstides ka mullu lahkunud Soome keskkonnakaitsja Pentti Linkola. Ta kuulub kõigi aegade mõjukamate Soome mõtlejate hulka, oli n-ö radikaalne keskkonnakaitsja, paduroheline, ökoterrorist, dissident ja mida kõike veel. Linkola programmi järgi peaks inimkond radikaalselt vähenema ja eluks vajaliku hankimine tuleks miinimumini viia. Inimene võiks süüa ainult seda, mida ta kodu ümber kasvatada saab, liiklusvahend on jalgratas, kodusoojus kõige rohkem +18, laenu ei tohi kellelegi anda, lapsi pole tarvis, lemmikloomi ammugi mitte, ka haridust ei ole kõigile vaja, sest enamiku puhul on see täiesti kasutu. Pealegi oli Linkola arvates selleks programmiks juba liiga hilja. Maailma lõpp on tema arvates juba toimunud.

Rahvusliku Ehituse Selts andis tänavu eesti keeles välja Pentti Linkola raamatu „Teisitimõtleja märkmed” ja annab oktoobri lõpus välja Linkola teisegi teose „Ellujäämise küsimus”. Väikesed omakirjastused on hirmus head, aga natuke rohkem sisutoimetamist ei teeks järgmise raamatu puhul paha. Linkola tekstiga on mõnes kohas üsna kergekäeliselt ümber käidud, et asja mõtet eestikeelsele lugejale paremini edasi anda, ja joonealused märkusedki ei ole päris täpsed. Nii näiteks ei soovi Peter Singer oma teoses „Loomade vabastamine” loomadele inimõigusi ja Leena Vilkka tõenäoliselt ei ole enam ökoanarhismi pooldaja.

„Teisitimõtleja märkmetele” on raamatu kaanel poolehoidu avaldanud mitmed meie nimekad loodusetundjad, nt Kaido Kama, Rein Kuresoo, Valdur Mikita ja hiljuti lahkunud Jaan Kaplinski, kes keskkonnakatastroofist põhjustatud maailmalõppu arvatavasti meist kõigist varem tajus. Kaido Kama kirjutab raamatu eessõnas, et me võiksime vähemalt siin väikeses Eestis väärikaks jääda ja loobuda enesepettusest ja valetamisest seoses kliimakriisiga. Kama kirjutab ka sellest, kuidas teda seob Linkolaga see, et tema nägi oma elu jooksul ära metsad ja siis selle, kuidas neid enam ei ole. Soome ürgmetsadest, nagu ka Eesti omadest, ei ole praktiliselt midagi järel.

Linkola on looduskeskkonna hävimisest rääkinud otse ja keerutamata ning on lugupidamist pälvinud sellegagi, et elas oma sõnade ja põhimõtete järgi – kulutas võimalikult vähe, püüdis kala ja kõndis jala. Mõjukaid teisitimõtlejaid ja otserääkijaid on alati kõvasti kritiseeritud ja nii on ka Linkola muuhulgas saanud hävitavat kriitikat sellegi eest, et kuuldavasti pooldas natsismi ja tsiteeris fašiste, ja seda viimast ta tõesti tegigi. Jättes selle teema mõneks teiseks korraks, meenutan Linkola sõnu, et märkimisväärne osa inimestest ei oska argimuredest kõrgemale tõusta ja väga väike osa inimesi elab väärikalt ja teeb oma valikuid millegi suurema kui iseenda heaolu järgi. Enesehävituslikku pillerkaari saab lõpetada ainult despootlikult ja käsu korras. Inimene ei muutu, ütleb bioloog. Ja eks sellele on raske vastu vaielda.

Muidu on Linkola jutus vastuolusid küll. Veganid, kelle maailmavaadet ta paistab ainult pealiskaudselt tundvat, on loodusmehe eritähelepanu all sellegipoolest. Näiteks leiab ta, et veganite argument loomasööda all oleva maa muutmise kohta inimtoidu kasvualaks ei pea vett, sest suurel osal maast ei saagi toitu kasvatada. Samas arvab Linkola, et maanteed peaks üles võtma ja vabanevale alale põllud rajama.

Pentti Linkola on muidugi kogu intensiivpõllumajanduse vastu, loomade puuris pidamise vastu, lemmikloomade pidamise vastu ka, erilise viha alla on sattunud kassid, keda ongi looduslikku tasakaalu arvestades liiga palju ja nende kahjulikest kiskjakommetest räägitakse kahtlemata liiga vähe. See on pikk teema, mida võib loomaõiguslase poolt maksimaalselt kokkuvõetuna kirjeldada nii: 1. Kassid on. 2. Kasse peaks olema kümneid kordi vähem. 3. Kassid ei ole kinnises korteris elades eriti õnnelikud, aga saavad hakkama.

Järsu mõtlemisega Linkola looduskirjeldustes on palju sümpaatset. Ilma igasuguse sentimentaalsuseta oskab ta kirjeldada loodust ja eriti metsa sellisena, nagu see kunagi oli. Ajalukku vajunud metsamajandusvõtete kirjeldusi võiks nii mõnigi metsaärimees lugeda. Nooremapoolsed ilmselt ei teagi, et oli aeg, mil lageraiet ei tuntud. See oli mõeldamatu.

Sümpaatsed on ka harvad austusavaldused loomadele, näiteks kaladele, keda kalamees ise tarbib. Aga see on ikkagi võõrastav – mulle tundub, et see õõnes ja paljukorratud austus loomade vastu, kes ära süüakse, on samuti ajalukku vajumas.

Linkola arvab, et loomakaitsjaid paneb valesti mõtlema meie kultuur, kus surm on midagi hirmsat ja sellest tuleb igal võimalusel hoiduda, ehkki see pole võimalik. Aastaid ebamugavat ravi saavaid lemmikkasse tundes leian, et Linkolal on õigus. Aga surma ja valu ma ühele pulgale panna ei oska. Ma ei ole kunagi päris hästi aru saanud, miks võib koduloomi valuvaigistusest ilma jätta bioloogide põhjendusel, et metsloomade elu ja enamasti surm on valurikkad.

Mulle tundub keskkonnakaitsjate tekste lugedes ikka ja jälle, et tegemist on liiga antropotsentristliku lähenemisega. Selleks, et inimene ellu jääks, mis siis, et ebamugavalt, tuleb päästa planeet. Ja see, et loomad on isikud, kellel on õigused (jah, kassidel ka), kipub kõrvale jääma.

Kui keskkonnakaitseliikumised peale eelmist lainet nüüd uuesti pead tõstma hakkasid, tekkis loomaõiguslastel lootus, et ehk see toob kaasa ka loomade olukorra paranemise, kuna suur osa kliimasoojenemisest on otsesemalt või vähemotsesemalt loomatööstusega seotud. Praegu võib öelda, et see lootus luhtus ja inimese ülemvõim kestab.

Arvatavasti ei jõudnud Linkola koos kõigi teiste tema moodi mõtlevate looduskaitsjatega aru saada, et maailm ja looduskeskkond ei tule enam kunagi sellisena tagasi, nagu see kunagi oli. Ürgmetsamassiivide tuhandete kilomeetrite pikkuste ökokoridoride ja kalu täis merede ajad on pöördumatult möödas. Kui midagi looduskeskkonnast veel päästa õnnestub, siis peab inimene igal juhul uutmoodi elama õppima. Ja seda teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonna vajadusi arvesse võttes.

Kuulsin suvel ühel paljudest kriitilise loomaõiguse konverentsidest vajadusest intellektuaalse loomaõigusliku liikumise järele. Ja just seda olekski vaja – liikumine peab lapsekingadest ja stagnatsioonist välja tulema, leidma ühisosa keskkonnaliikumistega (ja vähemalt 80% seda ühisosa ju ometi on) ja tõsiselt inimlikku tarkust (mitte ülemvõimu) kasutama hakkama.

Aga Linkola raamatute juurde tagasi tulles tsiteeriksin lõpetuseks üht lühikest lõiku. „Ma olen visa. Ravin depressiooni välja ja jätkan,” kirjutab radikaalne mõjuvõimas looduskaitsja, tuletades meelde, kui palju võib üks inimene teiste mõtlemist mõjutada süsteemiväliselt, kuulumata ühtegi akadeemilisse ringkonda või erakonda, ainult oma loodusearmastuse ja tugeva isiksusega.

—————————————–

Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed” – Rahvusliku Ehituse Selts, 2021

Õpik tulevasele loomakaitsjale ja töövahend juba edasijõudnutele

See lugu ilmus kõigepealt Postimehe raamatuportaalis. Vt siit.

Eelmisel aastal tähistas loomakaitseorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest (People for the Ethical Treatment of Animals, PETA) neljakümnendat sünnipäeva ja kuna PETA kauaegne president Ingrid Newkirk on kaua loomade kohta lugusid kogunud, otsustas ta osa neist juubeli puhul raamatusse panna. Veel samal aastal ilmus raamatust ka eestikeelne tõlge, mille pealkiri on «Loomkond».

Raamatu tõlkija Elina Adamson jutustab nii: «Kui pealkirja otsustamiseks läks, siis ei tahtnud jääda lihtsa variandi «Loomariigist» juurde. Inglisekeelne «Animalkind» kannab endas märksa rohkem nüansse. Ja kuna raamat ei rääkinud niivõrd loomariigist ja loomadest, vaid hoopis sellest, miks ja kuidas nende vastu hea ja lahke olla, (mankind/animalKIND – kind tähendab inglise keeles lahke), siis tahtsin seda signaali pealkirja ka sisse jätta. Rõhutada seost inimlikkusega, inimkonnaga lootuses, et võibolla tekib just selle uitsõna kaudu lugeja peas küsimus, mis see inimlik loomade kohtlemine siis õigupoolest on ja kas inimkonda saab üldse inimlikuks nimetada.»

Ja tõepoolest, peale huvitavate faktide on raamatu teises pooles hulgaliselt kirjeldusi ja nõuandeid selle kohta, miks ja kuidas saaks ja peaks loomade olukorda inimesekeskses maailmas parandada.

Augustikuine Zoomikohtumine Ingrid Newkirikiga läks just nii halvasti nagu ma kartsin. Valmistusin, saatsin küsimused ette, aga tegelikult rääkisime planeeritust kauem ja hoopis millestki muust. Peamiselt sellest, miks ja kuidas pühendada oma elu loomade õiguste kaitsele.

Pealegi segas meid äike ja üks väikene koer, kes seda äikest kartis. Ingrid soovitas kohe üht erilist vesti, mis koertele ärevuse maandamiseks selga pannakse. Kui küsisin läbipõlemise vältimise kohta, siis vestisoovitust ei tulnud, küll aga hulk linke erinevate materjalidega. Ja nii see läks. Rääkisin Ingridile, kuidas üks keeruka elusaatusega poiss mandrilt Hiiumaale tuli ja kuidas teda kalalkäikudega harjutatakse. «Oi, aga räägi talle, kui tundlikud kalad on ja mida see konks neile teeb… Ja võibolla oleks hea, kui saaks talle Jonathan Balcombe kalaraamatut lugeda anda?», õpetas PETA president ja rõõmustas koos minuga, et ka see raamat eesti keeles juba olemas on.

PETA meeskonnal on komme teha võimalikult palju koostööd võimalikult kuulsate inimestega, et loomaõiguslik sõnum paljude inimesteni jõuaks. Üks neist on teiste hulgas Iggy Pop, kes tuleb loodetavasti järgmisel aastal jälle Eestisse. Sellest juttu tehes ütleb Ingrid «Oh, ta on selline kullatükk (he is such a sweetheart), alati nõus loomade jaoks midagi tegema.»

Sweetheart tahaks ka Ingrid Newkirki enda kohta öelda, sest ma kujutasin sihikindla ja järsu mainega organisatsiooni juhti hoopis teistsugusena ette, aga kohtusin sooja inimesega, kes teab loomadest ja loomakaitsjatest rääkida. Mul ei õnnestunud temalt välja kavaldada mitte ühtegi kriitilist märkust nende aadressil, kes PETA suunas kriitikat teevad, ega ka inimeste suunas, kes loomadest ei hooli.

«Radikaalne on minu meelest nii negatiivne sõna. See, mida meie teeme, on mõistuspärane, ja radikaalne hoopis see, kuidas me teisi liike kohtleme, neilt lapsed ära võtame, sundsöödame, naha maha võtame jne», räägib Ingrid Newkirk. «Keskkonnaorganisatsoonid on harjunud rääkima asjadest, mis otseselt ei sunni nende liikmeid midagi omaenese elus muutma, aga Greta Thunberg, ÜRO kliimaraportid ja loomaõigusaktivistide järjekindel surve on lõpuks mõjunud ning neil lihtsalt ei jää enam muud üle kui hakata rääkima sellest, kuidas intensiivne loomapidamine kliimakriisiga seotud on. PETA plakat ütles juba 30 aastat tagasi, et Sa ei saa olla liha ja piima sööv keskkonnakaitsja! Ka sotsiaalse õiguse liikumistega tuleb koostööd teha, sest vägivald tuleb ühest ja samast allikast. Ma ei usu, et meil õnnestub kapitalistlikku süsteemi muuta, aga aktivist saab küll igaüks olla, ehkki keskmisest erinemine võib olla alguses ebamugav. Jagage infot, jätke sobivatesse kohtadesse buklette lugeda, kiitke inimesi, kes on midagi juba teinud, kasvõi oma poodi vegantoitu müügile võtnud – selliseid asju saab igaüks teha,» ütleb Ingrid, kes ise just niimoodi juba aastakümneid teeb.

«Raamatute lugemine on hästi oluline. Mina lugesin Birute Galdikase, Diane Fossey ja näiteks Jacques Cousteau raamatuid ja sain neist loomadest nii palju huvitavat teada, lugesin kodanikuõiguste liikumistest, aga ka Kapten Cooki reisidest, lõunamere saarte jubedast invasioonist. Inimene on ikka selline olnud, et kõik on justkui tema jaoks loodud ja kõik on talle ühekordseks kasutamiseks… Ja Peter Singeri raamat «Loomade vabastamine» (eesti keeles Tartu Ülikooli kirjastus, 2021 september) oli mulle küll silmiavav. Lugesin ja mõtlesin, et just nii olen ma ju mõelnud! Mind nimetati sel ajal Washintoni aukodanikuks või midagi sellist ja ma rääkisin oma tänukõnes Singeri raamatu mõjul plaanitu asemel hoopis sellest, et kui hea kui meil siin laudadel ei oleks loomade kehaosasid…,» meenutab Ingrid Newkirik malbelt.

Kui inimkond tahab loomkonnast rohkem teada saada, siis tasub Ingrid Newkirki (ja ka kaasautori Gene Stone, kes töötab tegelikult farmiloomade varjupaigas) raamatut lugeda. See on nagu õpik tulevasele loomakaitsjale ja töövahend juba edasijõudnutele, kes ei jaksa ehk alati ja igas situatsioonis kõikidele rääkida, mis nende loomadega siis õieti on, et neid kaitsma peab.