Kogukonnakass Täpi

Soome parlamendis ehk Eduskunnas on ringlemas seadusemuudatuse ettepanek, mis kohustab vabalt liikuvate kasside omanikke neid steriliseerima ja kastreerima ja registrisse kandma. Tegu on rahvaalgatusega, mille esitasid üheskoos üle 70 loomakaitseorganisatsiooni ja millel on rohkem kui 50000 allkirja. Kissakriisi (kassikriis) on saanud palju tähelepanu ka meedias ja põhjused selleks on samasugused kui meil siin Hiiumaal või terves Eestis. Kasse on liiga palju, neil ei ole korralikke kodusid, keegi ei jõua nende eest hästi hoolitseda ja pealegi on nende arvukuse tõus ohuks loodusele.

Kohustus kasse vaktsineerida, vajadusel ravida, toita ja tegelikult ka mitte oma territooriumilt välja lubada, on Eesti seadusandluses juba ammu kirjas, aga nende nõuete jõudmine kõikide loomaomanikeni võtab arvatavasti veel palju aega. Loomad ja eriti kassid pole ju inimkeskses ühiskonnas prioriteet ja sestap on nende hooletussejätmine justkui lubatud.

Ühtegi seadust ei saa kehtestada siis kui inimesed selleks üleüldse valmis ei ole. Ja valmisolek sõltub eelkõige ikka neist, kes oma peaga mõelda suudavad ja sealjuures ka teisi aitavad. Nii sõltub ka kasside heaolu eelkõige kogukondlikust mõttest – sellest, kuipalju aega ja energiat inimesed iseendast kaugemale vaatamiseks võtavad.

Täpi sündis 14 aastat tagasi Kõpus. Ta on pigem väikest kasvu, valget ja musta värvi, üsna ümmargune, inimesi valiv ja väga iseseisev kass. Täpil pole häält. Lugu räägib niimoodi, et Täpi kukkus kunagi kooli keldris suurde purki, kus ta nii mitu päeva appi hüüdis, et häält enam ei jäänudki. Selge see, et pika aja peale on lugusid veelgi, üks on näiteks selline, et ümmargune Täpi jäi keldri õhutusavasse kinni ja peale seda prooviti tema toiduratsiooni vähendada, et niimoodi enam ei juhtuks. Täpi elab Kõpu kooli territooriumil, teda tunnevad nii endised Kõpu Internaarkooli, Hiiumaa Vabakooli kui ka Noortekodu lapsed. Täpi on steriliseeritud ja aegajalt saab ka parasiiditõrjet nagu iga korralik kass. Täpi elus ei olekski midagi väga iseäralikku kui ta ei oleks kogukonnakass. Ja just seda ta ongi. Tema eest on hoolitsenud 14 aasta jooksul erinevad inimesed, kes on omavahel püüdnud kontakti hoida. Mõistet “kogukonnakass” seadusandlusest mõistagi ei leia.

Just tänu kogukonnale on Hiiumaal nii mõnigi “kassiprobleem” lahendatud või vähemalt lahendamist alustatud. Täpi vend Onku (nimi muudetud) näiteks palus ise Emmaste poe ees inimestelt abi ja tema päästeoperatsioon lõppes hea elujärjega ilusas kodus Kärdlas. Keegi ei tea täpselt, mis temaga vahepeal juhtus ja miks ta Kõpust Emmastesse sattus. Kassikolooniate kokkukorjamisest Hiiumaal võiks ilmselt mitu raamatut kirjutada.

Ka praegu on nii, et ühte Hiiumaa tallu on tekkinud kassikoloonia, millest teavad üsna mitmed Hiiumaa inimesed, eelkõige vist sellepärast, et talu on sõidutee ääres ja nii satuvad teele ka kassid. Kolooniaks saab nimetada kasside kampa, kus on üle kümne kassi, kes on steriliseerimata ja seega paljunevad piiramatult. Selge, et neile ei jätku toitu, vajaikku ravi ja asja käestlasknud pererahval pole jõudu ka uusi kodusid otsida. Hiiumaal on üks loomakaitseinspektor ja üks väike varjupaik, mis on Hiiumaa Loomakliiniku osa ja mis päris kindlasti ei jõua kõikide tekkivate probleemidega tegeleda ja ei peagi. Ka vallaametnikud on looga kursis, aga seni ei ole vist päris sekkumiseni jõutud – omanikukohustuste ettelugemine sellisel juhul ei aita. Aitama peaks kogukond, st igaüks, kes kehvasti elavatest ja paljunevatest loomadest teab – inimestega rääkida, abi pakkuda ja muuhulgas meelde tuletada, et novembrikuus saab Hiiumaal kasse valla toetusel tavalisest odavamalt steriliseerida.