582 ja 1

Suvel kuulsin, et varjupaikades on keerulised ajad – loomi on väga palju. Minu küsimuse peale, et kust neid siis äkki nii palju tuli, kostus üks vastus: “Kukk möllab.”. Sellest hoolimata andis Varjupaikade MTÜ talle silmapaistva ametniku tiitli.

Tiina töötab Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja Regioonis loomade heaolu peaspetsialistina, aga selles regioonis teda küll mitte miski kinni ei pea. Somekanaleid jälgides saab teada, kus ja millal Tiina parasjagu on. Tavalise ametnikuga tegemist ei ole, sest kellaajast ja vahemaadest ta ei hooli. Tänavu on tema eestvõttel halbade pidamistingimuste ja väärkohtlemise pärast omanikelt ära võetud 582 looma. Peamiselt küll nn lemmikloomad, aga sekka näiteks ka hobuseid. Numbri teeb suureks see, et endiselt on Eestis võimalik pidada kutsika- ja ka tõukasside vabrikuid. Tiina ja tema meeskond juhindub Loomakaitseseadusest, eelkõige paragrahvist nr 64.

See paragrahv on seal seaduses juba ammu ja ometigi ei ole ma kunagi midagi sellist näinud. Üks kutsikavabrik teise järel tühjeneb, sotsiaalmeedia kihab ja Kukk roomab koos oma meeskonnaga mööda lämmatavalt haisvaid vannitube ja kapialuseid, kuulab sajatusi ja jõuab tihtipeale kella viie ajal hommikul koju.

“Ma olen nüüdseks kõike näinud, aga iga kord on ikka üllatusi ka, Tartus leidsime osa loomi keldrist, puurid olid ämblikuvõrke ja tolmu nii täis, et ma ei saanud esiotsa pimedas aru, mis loomad seal sees on.“ Äravõetud loomad päästetakse tõelisest põrgust – nad kasvavad väljaheidete sees, on alatoidetud, kõikvõimalike aretus- ja tervisehädadega, rääkimata käitumishäiretest, mis sellistes tingimustes alati tekivad. Uutel kaastundlikel omanikel saab olema palju tööd ja kogemusest julgen arvata, et nii mõnigi loomake tuuakse varjupaika paar korda tagasi.

Järvakandist pärit Tiina on õppinud jurist, töötas 22 aastat pangas, siis proovis kinnisvara müüa, aga see pole tema teema; on õppinud ka keskkonnakaitset, meikimist ja rätsepatööd; üksvahe oli tal ka oma moekollektsioon, mida ma näha tahaksin.

PTAst ei teadnud Tiina enne sinna tööleasumist suurt midagi, aga on ajapikku endale kogu süsteemi selgeks teinud või tegemas. Tal on palju ideid, milliseid muudatusi vajab kogu loomakaitset puudutav seadusandlus, sh karistusseadustik ja kindlasti Asjaõigusseadus, kus peaks loomade kohta ikka eraldi peatükk olema. Lisan omalt poolt, et meie seadustel polegi suurt viga kui ainult jätkuks inimesi, kes neid rakendaksid.

“Ma ei tea, kas see inimene oli pea peale kukkunud, kes lemmikloomade määruses koerte aediku suuruse määras”, kritiseerib Tiina määruse kokkukirjutajaid ja tegelikult ka loomakaitse organisatsioone, kes võiksid näiteks loomade ketispidamise keelustamist nõuda. Seda viimast rõhutan ma mõistagi ise, sest ilma aktivistideta muutusi ei toimu. Ma ei tea näiteks ühtegi erakonda, millel oleks korralik loomaõiguslik platvorm. Rohelistel vist tegelikult ikka on. Igatahes ei saa Tiina ketikoerte heaks väga palju peale keti pikkuse mõõtmise teha. “Meil ei ole jälitustegevuse luba, me ei saa käia kontrollimas, kas nende koertega jalutatakse ka”, ütleb Tiina, kelle meeskond oleks loa olemasolul tõenäoliselt valmis ka ketispidajatel kannul käima.  Töö ei saa neil igajuhul niipea otsa, näiteks on mitmed juhtumid lahendatud vanadele vihjetele jäelkontrolli tehes. Seda viimast kuuldes tahavad mu kõrvad pea küljest maha kukkuda. Ma ei arva üldse, et enne Tiinat loomade heaoluga tegelevad ametnikud niisama istusid, aga initsiatiivi ja hoolimist ja entusiasmi oleks pidanud kindlasti rohkem olema. Seda enam, et PTA süsteemis töötavatel ametnikel on võimalik palju rohkem loomade heaks teha kui vabatahtlikel loomakaitsjatel. “Peaasi, et ta läbi ei põleks, “ jagab üks loomakaitsjatest kogukonna hirmu, aga Tiina ise arvab, et seda ei juhtu, sest talle meeldib ka magada ja klaverit mängida ja pildistada. Raamatuid lugeda ka, aga seda ta praegu küll ei jõua.

“Tead, kui ma oleks kokk, siis ma ilmselt oleksin vegan”, vastab Tiina kui ma uurin tema suhtumist veganitesse. “Mul ei ole lihtsalt aega praegu, hea et ma üldse midagi süüa jõuan, aga liha söön ma muidugi järjest vähem, ma pean ju tapamajades ka käima….”. Viimase asjana küsin pigem retooriliselt, et millal me siis laboritesse loomi päästma läheme, viies hilisõhtuse arutelu loomkatsete mõttekuse, eetikakomisjoni, raskusastmete ja selle juurde kui segane on nii seadusandlus kui loomadesse suhtumise kultuur, sest valu ja stressi tunnevad eranditult kõik loomad, ka need, kelle peal endiselt katseid tehakse.

Päris kindlasti ei jää see meie viimaseks jutuajamiseks ja koostööks; ehkki enne tänast oleme telefonitsi ainult ühest, meile mõlemale olulisest loost rääkinud – sellest kui sügisel Hiiumaale väga kehvades tingimustes jahikoeri toodi. Tiina jääb napisõnaliseks kui ütleb, et oleks Hiiumaa ametnikelt rohkem oodanud ja jätab mulle kui hiiumaalasele ilmselgelt midagi rääkimata.

Meedias rääkides rõhutab Tiina alati seda, et tal on meeskond, ta ei tegutse üksi. Oma kolleegidest nimetab ta Diana Siltsi, Magda-Liisa Leppa, Laura Kaljusaart, Kerttu Lindmat ja Hagbard Räisi. Ja politseid, ikka ja jälle samu patrulle, kes teevad oma tööd südamega.

Tegelikult ma arvasin, et PTAle on kuskilt raha juurde tulnud kui hoogsast sekkumisest kuulsin, aga nii ei ole, PTA ei ole moodustanud uut loomakaitse löögirühma ehkki just selline mulje jääb. Rahast ei taha Tiina üldse eriti rääkida kui uurin, kas talle ja teistele entusiastlikele ametnikele ka ületunnitöö kinni makstakse.

Selle loo kirjutamise mõte võiks ju ridade vahelt välja tulla, aga juhul kui ei tule, siis kirjutan puust ja punaselt: Kõik suuremad muutused algavad alati ühest inimesest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s