Kas me vajame revolutsiooni?

See tekst on siinsamas blogis ilmunud kõigepealt inglisekeelsena ja siis juba Loomuse poolt tõlgituna nende blogis. Vt siit.

Küsimust „Kas me vajame revolutsiooni?“ ma nädal tagasi oma sõpradele ja teistele aktivistidele ei esitanud. Aga võib-olla edaspidi peaksin… Palusin hoopis oma blogi jaoks kommentaari eelmise aasta olulisematest arengutest loomaõigusliikumises.

Sotsioloog ja sotsiaalse õigluse aktivist Corey L. Wrenn ütles, et ta hoiab end kursis enamiku USA ja Ühendkuningriigi suurte heategevusorganisatsioonide tegevustega ning esialgu näib, et ainus tõeline saavutus on veganvalikute suurenemine suurtes poekettides. „Veganuary-l oli rekordarv, 600 000 registreerijat. Samuti oli iga neljas uus toode Ühendkuningriigis vegan; Vegan Society valmistas meile küll pettumuse oma hiljutise rassistliku prohmakaga, Nathan Winograd (no-kill-liikumise asutaja) on postitanud oma ajaveebi päris mitu olulist seadusandlikku muudatust (mõnes USA linnas on näiteks koerte müük keelatud). Bernie Rollin suri novembris ja Nancy Regan suri samuti sel aastal. Kreekas hukkus metsatulekahjudes ja Kanadas üleujutustes miljoneid loomi. Ühendkuningriigis tunnistati kaheksajalad, homaarid ja krabid tundlikeks olenditeks; nii et tegelikult kui nüüd järgi mõelda, juhtus palju.“

Kultuuriteaduse doktorant Saara Mildeberg mainis karusloomafarmide keelustamist Eestis. „Seaduse muutmisel on väga olulised tagajärjed ning ka sümboolne jõud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Aga – meie töö jätkub, sest karusnahk on endiselt lubatud toodete osana ja iga õigusakt annab ju võimaluse seadust rikkuda. Kuid see on siiski märkimisväärne saavutus Eestis ja maailmas. Seetõttu – kuidas saaksingi midagi muud välja tuua. Siiski meenutan rõõmuga loomaõiguste konverentsi Animal Futures, mille korraldasime hoolimata pandeemiast. Arvan, et akadeemikud, kes tegelevad kriitiliste loomauuringutega ja ujuvad nagunii vastuvoolu, nende jaoks on see koroonaaeg ilmselt üsna üksildane olnud. Aga ühena korraldajatest olen loomulikult erapoolik.“ Siinkohal sobib öelda, et 7. konverents Animal Futures toimub 2022. aasta maikuus.

Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priks mainib samuti karusloomafarmide keelustamist, kuid kirjeldab ka oma tähelepanekut omamoodi närvilisusest loomakasvatuses. „Need tootjad, kes lähevad muutustega kaasa ega süüdista oma muredes taimse toidu tarbijaid, on targemad. Kui rääkida lemmikloomade heaolust, siis on Eestis silmapaistvamaks arenguks Põllumajandus- ja Toiduameti uue loomakaitsespetsialisti Tiina Kuke töö. Lõpuks ometi määratakse loomade väärkohtlejatele õiglased

karistused.“

Karusloomafarmide keelustamist mainivad ka paljud teised aktivistid, ja seda mitte ainult Eestis. Kauaaegne aktivist, Jake Conroy, ütleb; „Ma arvan, et karusnaha vastane liikumine on eelmisel aastal olnud ka tõeliselt põnev. Nii karusloomade kasvatamine kui müük keelati paljudes maades. USA-s survestatakse paljusid disainereid ja müüjaid just rohujuuretasandilt.“ 

Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige Anny Drobet räägib, kuidas tema jaoks on loomaõiguste vallas kõige kummastavam nähtus meie (inimkonna) võitlus zoonootiliste haigustega loomkatsetega testitud vaktsiinidega. „Tundub justkui võitleme ärakasutamise tulemuse vastu loomade kahekordse ekspluateerimisega.“

See on tõsi: katseteks kasutatavate loomade arv Euroopas on viimase 10 aasta jooksul pärast direktiivi 2010/63/EL kehtima hakkamist langenud keskmiselt vaid 1% aastas. Euroopa Komisjon lubas sel aastal järk-järgult kaotada põllumajandusloomade puurid („Puuriajastu lõpp“ kogus üle miljoni ELi kodanike allkirja) ja Euroopa Parlament hääletas loomkatsete järkjärgulise lõpetamise laiaulatusliku kava poolt. Lõpuks ometi!

Loomade heaolu vallas on uudiseid veelgi: Türgi võttis vastu uue loomakaitseseaduse, mis liigitas hulkuvad loomad ja lemmikloomad ümber elusolenditeks, mitte kaubaks. Seadusandlus sätestas ka karmimad karistused loomade julma kohtlemise eest. Mais käivitas Ühendkuningriik loomade heaolu tegevuskava, mis käsitleb umbes 40 erinevat loomade heaoluga seotud probleemi, sealhulgas rahvusvahelise kaubanduse, põllumajandusloomade, lemmikloomade ja sportloomade ning metsloomade probleeme. Valitsus lubab sealhulgas keelustada foie gras, lõpetada elusloomade ekspordi ja keelustada primaadid lemmikloomadena. Eestis otsustasid paljud omavalitsused loomade ja keskkonna pärast uusaasta ilutulestikku mitte korraldada.

Hollandi valitsus avalikustas 25 miljardi euro suuruse plaani kariloomade arvu radikaalseks vähendamiseks, sest neil on probleem loomasõnniku koguste mahutamisega. See plaan, esimene omataoline maailmas, seisab silmitsi tugeva vastupanuga põllumeestelt. Nad on viimastel aastatel korraldanud suuri tänavameeleavaldusi karmi reguleerimise ja talunike väljaostmise vastu. Riigis kardetakse püsivat kahju toidutootmisele juhul, kui liiga paljud põllumehed oma tegevuse lõpetavad.

Vaatamata lihatarbimise kasvule teeb loomatööstus lobitööd saamaks kõikjal rohkem toetust. Eesti riigi rahastatud sellesisuline kampaania on samuti üsna naeruväärne. Tõsiasi on, et Pariisi kokkuleppe täitmine on seniste liha tarbimise koguste juures võimatu.

Soome loomade eestkoste organisatsioon Animalia kirjutab oma aastakokkuvõttes, et taimse valgu turg on kasvanud üle kolmandiku ja taimseid tooteid ostetakse Soomes aastas üle 50 miljoni euro väärtuses.

On peaaegu võimatu kindel olla täpselt kui suur on lihatarbimise mõju kliimamuutustele. See siiski on tohutu, arvatavasti isegi esikohal olenemata allikast. Numbrid, isegi kunstlikult vähendatud, on liiga suured.  Peamiselt seetõttu ongi piir loomaõiguste ja -kaitse ning keskkonnakaitse vahel hägustunud. Minu arvates on tähelepanuväärne, et Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) valis karusloomafarmide keelustamise aasta keskkonnateoks. (Aitäh, Loomus!) Sellises protsessis aga peitub oht – kui piir on hägune, ei mõelda niivõrd loomade õigustele, vaid enda ellujäämisele, mis pole aus. See ongi spetsietsism. Jah, loomulikult on loomafarmid uute viiruste kasvulava ja liha tarbimine teeb inimkonna haigemaks bakterite resistentsuse tõttu antibiootikumide suhtes, kuid see ei peaks olema kõige olulisem. Meil ei ole õigust teisi liike ekspluateerida. Keegi ei taha, et neid enda tarbeks ära kasutatakse.

Eelmisel aastal oli dokumentaalfilm „Seaspiracy“ Netflixis mõnda aega vaadatavuses esikohal. Samuti pälvis (ja pälvib) „Don’t look up“ tohutult tähelepanu. Mulle meeldib mõte, et viimane film ei räägi mitte ainult kliimamuutustest, vaid ka globaalsest totalitarismist ja muust olulisest.

Kirjutan blogiteksti aastavahetusel ja jätkan lõppeval aastal ilmunud oluliste raamatutega, sest keskkonnakaitse lektor Mihkel Kunnus loetleb sel aastal eesti keeles ilmunud raamatuid. „Mulle kui raamatuinimesele jääb iga aasta kuidagi meelde eelkõige raamatute kaudu. 2021. aastal möödus 200 aastat suure inimtundja Fjodor Dostojevski sünnist. Loomakaitseliikumisse suhtus ta soojalt (jah, loomakaitsjad olid juba siis olemas) ja tema teostes on korduvaks motiiviks näitena inimliku languse sügavusest oma hobust kui omandit jõhkralt kohtlev inimene. Kui sinna kõrvale lugeda veel A. H. Tammsaare arutlusi inimesest ja loomast, sellest, kui õudne on see tapatöö, mida inimene loomade kallal korda saadab, siis tekitab üsna suurt kummastust väide, et Peter Singeri teos „Loomade vabastamine“, mille eestindus jäi ka sellesse aastasse, oli revolutsiooniline. Rõõmustada tuleb ka Pentti Linkola teoste tõlkimise üle. Soovitusliku lugemisvara hulka lisan veel Frans de Waali „Mama viimase kallistuse“ ja Kristjan Zobeli „Ökoloogia võhikutele“. Küllap aga lootustandvaimaks märgiks on see, et Postimehe juhtkirjas ilmus sel aastal üleskutse oma lihatarbimist piirata. On ju loomakaitsega natuke nagu tervislike eluviisidega – seda ei saa täielikult spetsialistidele delegeerida, masside üldise käitumisviisi muutumine on väga oluline. Eks kõige suurem edulootus ole praegu neil loomakaitseliikumiste allharudel, kus tegutsemisettepanekud kattuvad energiasäästu jms-ga. Kuniks elu, seniks lootust!“

Jah, meil on veel lootust, nagu selleski näites: 2022. aastal arutab New Yorgi apellatsioonikohus, kas üksik elevant Happy võib lahkuda oma põrgulikust Bronxi loomaaiast ja minna suurepärasesse varjupaika. Seal oleks tal 3000 aakrit ja sõbrad praeguse 1 haletsusväärse aakri ja üksinduse asemel, kus ta on aastakümneid piinelnud. Otsuse tegemisel teeb kohus loodetavasti kõik, mis on vajalik tavaõigusegi arengu kindlaksmääramiseks võttes arvesse tarkust, õiglust, õigust, eetikat, poliitikat, muutuvaid ühiskondlikke norme ja muutunud tingimuste lainetavat reaalsust. Ise püüan seda juhtumit jälgida.

Sel aastal tundsin isiklikult lootust, kuulates paljusid veebiseminare ja konverentse kriitiliste loomauuringute vallas. See on pandeemia üks hea tulemus – kui ma saan veebikonverentsidel osaleda, elan ilma reisimata hästi. Teadmised on kõikjal ja suurepärane viis saada tarkust on  parimatelt loomade eestkostjatelt, kuulates neid oma köögis koos kassidega. Kriitilised loomauuringud on loomade vabastamise suur ja oluline osa ning loodan nagu sotsiaal- ja poliitikateoreetik Dinesh Wadiwel, et ühel päeval on meil tugev intellektuaalne loomade vabastamise liikumine.

Ehk on hea lõpetada PETA presidendi Ingrid Newkirki sõnadega, kes kirjutas mulle nii: „Töötame kõik koos igas riigis ja rahvusvaheliselt selleks et peatada loomade väärkohtlemine ja ellu viia loomade vabastamine! Iga sõna, iga tegu loeb. Anname vegantooteid inimestele, kes pole kunagi vegantoitu proovinud, ostame ainult vägivallatuid asju ning harime end videote, vestluste ja eeskuju kaudu. Edu meile kõigile 2022. aastal loomade nimel!“

______________________________________________________________________________

Foto: We Animals Media. Briti Columbia on 2021. aasta jooksul tundnud kliimamuutuste laastavaid mõjusid metsatulekahjude, kuumakupli ja viimati tõsiste üleujutuste tõttu Novembri üleujutused tabasid üht Kanada suurimat loomakasvatuspiirkonda Fraseri orus, kus toodetakse 75% provintsi piimatoodetest ning enamus kanadest ja munadest. B.C. Kanakasvatajate Ühingu sõnul on üleujutuses otseselt kannatada saanud 60 linnufarmi, millest 20 kasvatavad lihakanu. 17. novembri seisuga on BC Dairy kinnitanud, et 59 piimafarmi on evakueerimiskäsu all. Arvatakse, et Abbotsfordi üleujutuses hukkus sadu tuhandeid loomi, enamalt jaolt kanad. Oma paatidega kodanikel, kes üritasid inimesi ja loomi päästa, kästi piirkonnast lahkuda. Igaühele neist määrati ka 2000 dollari suurune trahv. Vaatamata evakueerimiskäskudele ja piiratud juurdepääsule oli meie fotograaf Nick Schafer Abbotsfordis kohapeal, et dokumenteerida katastroofi ja jagada nende põllumajandusloomade rääkimata lugusid.

British Columbia has felt the devastating effects of climate change throughout 2021 with wildfires, a heat dome and most recently, severe flooding. Ground zero for the November floods hit one of Canada’s largest animal agriculture zones in the Fraser Valley, which produces 75% of the dairy and the majority of the chicken and eggs for the province. According to the B.C. Chicken Growers’ Association, 60 poultry farms have been directly affected by the flooding, 20 of which raise chickens for meat. As of November 17th, BC Dairy has confirmed that 59 dairy farms are under an evacuation order. When the floods inundated Abbotsford, hundreds of thousands of animals, mostly chickens, are believed to have perished in the disaster. Citizens with their own boats, who were attempting to save human and non human animals were ticketed, told to leave the area and fined $2,000 each. Despite evacuation orders and restricted access, our photographer Nick Schafer was on the ground in Abbotsford to document the disaster and share the untold stories of these farmed animals.

Tõsine toidupärand

“Perinnevegeä”; Anniina Ljokkoi, Liisa Kaski, Helsinki, 2021, SKS Kirjat

Seda raamatut tulebki lugeda jaanuaris. Siis, kui on veel aega alanud aasta plaanidesse lisada, mida tävanu korjata, kasvatada, katsetada. Eriti peale seda, kui somelehekülgedel on sind jälle hoiatatud, et kala peab sööma ja kohaliku omakasvatatud toiduga sureb nälga.

Raamatu autorid ütlevad, et nad alustasid kirjutamist uudishimust ja samal põhjusel lugesin minagi õhinaga kokaraamatut, mis tegelikult kokaraamat polegi, ehkki sisaldab retsepte nii 50 kanti.

Veganlust kui maailmavaadet mind vaimustanud raamatus väga mainitud ei olegi. Hoolimata sellest, et vägivallatu eluhoiak on ammu omane mõlemale kirjutajale. Anniina Ljokkoi elab Eestis, aga tema juured on Kesk-Soomes, Savos ja Karjalas. Liisa Kaski on Soome kultuuriteadlane, kes puutub oma töös tihtipeale kokku asjaoluga, et toidupärand on inimeseks olemisele oluline.

Traditsioonilisest taimetoidust rääkiva raamatu koostamisega on tehtud tõsist tööd, pikas allikatenimekirjas on ka kümnekonna Eesti teadlase raamatud. Pärandtoitu ongi kirjeldatud läbi kahe omavahel tugevalt seotud kultuuri. Olgugi, et põhjas on kasvuperiood tunduvalt lühem, on toidutaimede nimestik hästi sarnane. Nii mõnegi taime söömisharjumus jõudis Eestisse küll varem, sest eks me olemegi ajalooline läbikäiguhoov, aga on siiani alles, sest näiteks okupatsiooniaegne toiduainepuudus hoidis aiapidamise kauem elus ja sundis loodusest vaheldusrikkust otsima. Nii ongi raamatut rikastatud toitudega, mis Soomest on juba kadunud. Küllap on pikk närutamisperiood üheks põhjuseks, miks Eesti vanem põlvkond tugevamalt taimetoidu vastu on – alles ju saime poodidesse kogu selle külluse ja nüüd tahetakse see jälle ära võtta, sest loomad ja kliima ja mis kõik veel? Võimalik, et teen eakaaslastele ja vanematele liiga, sest ma ei tea, et keegi oleks seda põlvkondlikku suhtumist korralikult mõõtnud.

Üks tõsiasi puudutab meie piirkonda kindlasti ühepalju, hoolimata riigipiirist või põhjapoolsusest – peale teist maailmasõda mõõdutundetult suurendatud intensiivne loomapidamine on kogu toidulaua palju vaesemaks teinud.

Talus elava veganina, kellel on hiiumaisel tavapärane harjumus toitu kasvatada, korjata ja säilitada, ootan raamatust kinnitust saanud elamusi, et proovida, kuidas kanepiseemnetest juustu saab teha, mismoodi maitseb ahjus tehtud puder, kas teistmoodi hernesupp mulle maitseb või ei jne. Pea kõiki tooraineid on ju saarel saada, naabrid kasvatavad nüüd isegi läätsi ja kikerherneid.

Kõiki ise proovima ei peagi, sest Eestist pärit retseptid on tuttavad. Suur soolaseenepurk seisab igal aastal keldris ja näiteks mulgiputru sõime siinsamas Kuuli talus koos Soome loomaõiguslastega igal suvel liigagi palju. See oli nullindate keskel ja edaspidi kui Tallinna poodidest ei olnud veel tavalist tofutki saada. Soome aktivistid tõid meile siis odavat suitsutofut ja ostsid kottide kaupa tatart kaasa ja kõik said söönuks.

Ka eesti keelest saab traditsioonilist toidutarkust varsti lugeda. Nimelt annab kirjastus Varrak raamatu peaagu samal kujul mai alguses välja. Tööpealkiri on “ Meie taimsed pärimustoidud” ja paar retsepti vahetatakse ka välja. Saab suvekülalistele midagi uut pakkuda.