Tõsine toidupärand

“Perinnevegeä”; Anniina Ljokkoi, Liisa Kaski, Helsinki, 2021, SKS Kirjat

Seda raamatut tulebki lugeda jaanuaris. Siis, kui on veel aega alanud aasta plaanidesse lisada, mida tävanu korjata, kasvatada, katsetada. Eriti peale seda, kui somelehekülgedel on sind jälle hoiatatud, et kala peab sööma ja kohaliku omakasvatatud toiduga sureb nälga.

Raamatu autorid ütlevad, et nad alustasid kirjutamist uudishimust ja samal põhjusel lugesin minagi õhinaga kokaraamatut, mis tegelikult kokaraamat polegi, ehkki sisaldab retsepte nii 50 kanti.

Veganlust kui maailmavaadet mind vaimustanud raamatus väga mainitud ei olegi. Hoolimata sellest, et vägivallatu eluhoiak on ammu omane mõlemale kirjutajale. Anniina Ljokkoi elab Eestis, aga tema juured on Kesk-Soomes, Savos ja Karjalas. Liisa Kaski on Soome kultuuriteadlane, kes puutub oma töös tihtipeale kokku asjaoluga, et toidupärand on inimeseks olemisele oluline.

Traditsioonilisest taimetoidust rääkiva raamatu koostamisega on tehtud tõsist tööd, pikas allikatenimekirjas on ka kümnekonna Eesti teadlase raamatud. Pärandtoitu ongi kirjeldatud läbi kahe omavahel tugevalt seotud kultuuri. Olgugi, et põhjas on kasvuperiood tunduvalt lühem, on toidutaimede nimestik hästi sarnane. Nii mõnegi taime söömisharjumus jõudis Eestisse küll varem, sest eks me olemegi ajalooline läbikäiguhoov, aga on siiani alles, sest näiteks okupatsiooniaegne toiduainepuudus hoidis aiapidamise kauem elus ja sundis loodusest vaheldusrikkust otsima. Nii ongi raamatut rikastatud toitudega, mis Soomest on juba kadunud. Küllap on pikk närutamisperiood üheks põhjuseks, miks Eesti vanem põlvkond tugevamalt taimetoidu vastu on – alles ju saime poodidesse kogu selle külluse ja nüüd tahetakse see jälle ära võtta, sest loomad ja kliima ja mis kõik veel? Võimalik, et teen eakaaslastele ja vanematele liiga, sest ma ei tea, et keegi oleks seda põlvkondlikku suhtumist korralikult mõõtnud.

Üks tõsiasi puudutab meie piirkonda kindlasti ühepalju, hoolimata riigipiirist või põhjapoolsusest – peale teist maailmasõda mõõdutundetult suurendatud intensiivne loomapidamine on kogu toidulaua palju vaesemaks teinud.

Talus elava veganina, kellel on hiiumaisel tavapärane harjumus toitu kasvatada, korjata ja säilitada, ootan raamatust kinnitust saanud elamusi, et proovida, kuidas kanepiseemnetest juustu saab teha, mismoodi maitseb ahjus tehtud puder, kas teistmoodi hernesupp mulle maitseb või ei jne. Pea kõiki tooraineid on ju saarel saada, naabrid kasvatavad nüüd isegi läätsi ja kikerherneid.

Kõiki ise proovima ei peagi, sest Eestist pärit retseptid on tuttavad. Suur soolaseenepurk seisab igal aastal keldris ja näiteks mulgiputru sõime siinsamas Kuuli talus koos Soome loomaõiguslastega igal suvel liigagi palju. See oli nullindate keskel ja edaspidi kui Tallinna poodidest ei olnud veel tavalist tofutki saada. Soome aktivistid tõid meile siis odavat suitsutofut ja ostsid kottide kaupa tatart kaasa ja kõik said söönuks.

Ka eesti keelest saab traditsioonilist toidutarkust varsti lugeda. Nimelt annab kirjastus Varrak raamatu peaagu samal kujul mai alguses välja. Tööpealkiri on “ Meie taimsed pärimustoidud” ja paar retsepti vahetatakse ka välja. Saab suvekülalistele midagi uut pakkuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s