Seenesilgud ja sügiselõhn talvel

Hapendatud seened lõhnavad metsikult hästi. Sügisese märja metsa ja millegi väga maise järele, võibolla mulla. Ma ei ole kunagi varem seeni hapendanud, küll aga soolanud, kuivatanud, kupatanud, marineerinud ja üldse igal võimalikul moel sisse teinud, iga aastaga järjest rohkem. Juba selle lõhna pärast tean, et üks suur purk saab mu vegansahvris igal talvel olema, just soolaseenepurgi kõrval. Kui sõbrad ära ei vii, siis piisab viiest liitrist, aga kui viivad, siis saab liiga vara otsa. Nii juhtus näiteks traditsioonilise soolaseenepurgiga aastal 2010 kui meil oli seda Uue Maailma Seltsimajas tarvis ja selle purgi transportimise jaoks sai tehtud Facebooki grupp Infotahvel – Hiiumaa sõbratransport, mis toimib siiani.

Igatahes on mind viimasel ajal kohalik pärandtoit väga huvitama hakanud ja seegi, kas tegelikult oleks ikkagi võimalik veganina omakasvatatud ja -korjatud toiduga ära elada. Ilmselt on. Soome keeles ilmus just traditsioonilisest taimetoidust raamat Perinnevege, millest olen siin blogis paar teksti tagasi natuke kirjutanud. Sama raamat ilmub kevadel kohandatult eesti keeles ka. Ja eelmisel nädalal sain veelgi julgust juurde, sest naaberküla taluperenaine tõi läbi hilisõhtuse metsa lapsevankri alumise raami peal kotitäie jahu. Õieti küll jähu (Vt Facebookist Hiiu Jähu) ja mitmuses, sest nemad teevad nüüd ise kikerherne- ja läätsejahu omakasvatatud hernelistest, rääkimata muust huvitavast ja kvaliteetselt kraamist.

Kohaliku toidu kasutamiseks sobivad ka mitmed retseptid uues vegantoiduraamatus “Hernest omletti!? Vanad head ja uued põnevad retseptid veganversioonis” (Lia Virkus, Madli Metsar, Nelly Voolpriit, 2021). Seentest on selles raamatus tehtud päris mitmed road ja seened on aukohal ka eelmainitud Perinnevege raamatus. Kuna soomekeelses nimetatakse soolaseeni sienisilakaks, siis tõlkisingi siinse teksti pealkirjas soolaseened hoopis seenesilkudeks. Tegin seenesalati seekord siis Nelly retsepti järgi – panin hapendatud seentele lisaks värsket kurki ja tilli, peipsi sibulat (sest enda omad on otsas) ja paki Friendly Viking’i kaerahapukoort. Isegi kausi leidsin peaaegu samasuguse kui Nellyl raamatus – minu oma on Anu Nestori tehtud ja väga ilus. Teistmoodi on vist ainult see, et ma üldse ei viitsi hakkida ja sestap on kõik minu tehtud salatid, ütleme siis, et rustikaalsed. Nii või teisiti sobib seda salatit süüa kartuliga ja leiva peal või hoopis keedetud kartuli tükke sisse segada, mida ma vist homme teengi. Järgmisena proovin sellest raamatust just pealkirjas mainitud herneomletti teha, aga seekord läätsejahust. Kindlasti tuleb hea.

Seekord pidin toidu valmistamiseks poodi minema ja ostma kaerahapukoort ja kurki, aga värske kurgi asemel saab sama salatit ka hapukurgiga teha, mis on mul selleks aastaks lihtsalt otsas ja ka kaerakoort annab kaerapiimast algusest peale ise teha, aga sellest järgmine kord – omatäidetud vegansahvri idee hakkab mulle järjest rohkem meeldima.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s