Palju õnne, meie Eesti!

Nagu kõik jutud siin kkadriblogis, kajastab ka see tekst kirjutaja iseenda seisukohti. Ehkki – tänast juttu aitasid täita päris mitmed olulised isikud – loomakaitse võtmeisikud Eestis. Nagu kõik autasustamiste nimekirjad, on seegi siin allpool subjektiivne. Ettekavatsemata on siinne ka. Nimelt lugesin eile uudislugu sellest, kuidas Vabariigi president andis välja teenetemärke ja loomakaitsjaid nende hulgas ei olnud.

Ja ega vist hästi ei saagi olla: meie valdkond on suhteliselt uus, pikaajalisi teeneid ühiskonna ees pole eriti kellelgi või vähemalt on neid raske mõõta. Pealegi on ju raske ühte nimekirja tõsta nii loomakasvatajaid kui neid, kes seda tegevusvaldkonda ebaeetiliseks peavad. “Eks neid valdkondi on palju, kus kurvastatakse, et nende inimesi autasude vääriliseks ei peeta.”, arvas üks loomakaitsja, “No kui seal juba riikluse eitamise ideoloog sees on, siis mida sellest üldse arvata.”, loen kuskilt poole silmaga ja mõtlen, et kas ikka on. Jne. Arvan, et loomakaitsjaid peaks siiski kasvõi omakeskis tunnustama, sest ehkki loomad pole kodanikud, on teised liigid samamoodi meie ühiskonna liikmed nagu inimesed. Ainult et seda ei teata, ei tunnistata, ei arvestata, ei usuta. Seega – me esindame neid, kes ise end inimühiskonnas esindada ei saa. Loomakaitsjad on justkui saladuse hoidjad – see, kuidas me kohtleme loomi, mõjutab ka inimest, sh tema tervist, rääkimata keskkonnast, milles elame.

Muidugi on häid loomakaitsjaid palju rohkem kui kirjas. Ja samas on nimekirjas neid, keda eelmisel aastal eriti näha polnudki, aga kelle suur töö – karusloomafarmide keelustamine – just eelmisel aastal valmis sai. Ja muidugi on siit palju inimesi ja ka organisatsioone välja jäänud. Enamus sellepärast, et ei mahtunud, paljud kogemata ja mõned ehk sellepärast, et me ei saa aru, kas nad ikka on loomakaitsjad või vehivad niisama, kogemata. Tervitan neidki, sest tean, et kui on väga vaja kokku hoida, siis teeme loomade nimel seda niikuinii. Isegi tänase nimekirja tegemine näitab, et loomakaitsjatel (ja veganitel ja õiguslastel) on eriline võime ettehoiatamata jube kiiresti tegutseda. Eks sellepärast on nimekirjas ka ametid ja rollid natuke meelevaldsed. Tänan kaasamõtlejaid.

Ja muidugi tänan kõiki taustajõude; annetajaid, ajakirjanikke, südametunnistusega poliitikuid ja ametnikke, sest neidki on mõistagi palju rohkem kui nimekirjas. Kõiki toidukohti ja toidutootjaid, kellelt vegantoitu saab ja kes keerulistes oludes ellu on jäänud. Neid ka, kes tulevikutoidu tootmisele suurema kärata üle lähevad.

Medal tehke endale käepärasest ja taaskasutatavast materjalist ise. Kokkuhoid ja isetegemine on samamoodi keskkonnasõbralikud tegevused kui veganlus :).

Niisiis, kogu lugupidamisega riiklike institutsioonide vastu, ilma reglemendita, ilma naljata, ilma mingisugusegi ametipositsioonita: tunnustan (koos kõrgeaulise aktivistidekoguga) suvalises järjekorras järgmiseid loomakaitsjad, loomaõiguslasi ja veganeid 2021. aastal ennastsalgava tegutsemise eest:

Marika Nekljudova – loomakaitsja, ELS (Eesti Loomakaitse Selts)

Kaisa Kamm – loomakaitsja, ELS

Geit Karurahu – loomakaitsja, ELS

Getry Lokk – vabatahtlik, ELS

Annika Alavere – vabatahtlik, ELS

Marta Velgan – koolitaja, EVS

Kadri Aavik – aktivist, EVS

Evelyn Valtin – kogemusnõustaja, EVS/ELS

Eliis Salm – toitumisnõustaja, EVS

Anny Drobet – aktivist, EVS/Loomus

Tanel Lebedev – aktivist, EVS/Loomus

Anniina Ljokkoi – toitumisnõustaja, EVS

Ireene Viktor – konsultant, EVS

Ave Voolaid – aktivist, EVS

Britta Lõõbas – aktivist, EVS

Nigel Goodman – aktivist, EVS

Dagmar Kase – aktivist, EVS

Emma Sofia Meri – aktivist, Kliimamuutused minu taldrikul

Markus Mekk – kokk/koolitaja

Sanne Org – vabatahtlik, EVS

Rain Vainik – aktivist, EVS

Helena Šegedin – tõlkija

Tõnis Malkov – aktivist EVS/Loomus

Jesper Veber – aktivist – Konverents Animal Futures, Veganmess

Regly Johanson – Veganmess/Loomus

Anett Rannamets – toimetaja

Merike Torm -Varjupaikade MTÜ

Siiri Mängli – Varjupaikade MTÜ

Triinu Priks – Varjupaikade MTÜ

Anneli Matsi – Varjupaikade MTÜ

Relika Rehemets – Varjupaikade MTÜ

Toivo Sulg – Varjupaikade MTÜ

Riina Kond – Varjupaikade MTÜ

Tiia Lepik – Varjupaikade MTÜ

Aivi Org – Varjupaikade MTÜ

Jana Juhkam – Varjupaikade MTÜ

Kaja Maisalu – Varjupaikade MTÜ

Tea Klimberg – Varjupaikade MTÜ

Anneli Kompus – Varjupaikade MTÜ

Brigitta Peterson – Varjupaikade MTÜ

Mikk Mägi – aktivist/kokk

Martin Garbuz – tõlkija

Anu Tensing – Loomus

Farištamo Eller – Loomus/aasta vabatahtlik

Saara Mildeberg – Loomus/Konverents Animal Futures

Annaliisa Post – Loomus

Sirli Spelman – Loomus

Grete Millner – LILU (Loomasõbralik ilu)

Eleonore Susi – LILU

Kristina Helery Hiiu – LILU

Lene Otenurm – vabatahtlik, Loomus

Hardi Heinvere – vabatahtlik, Loomus

Kertu Ausing – vabatahtlik, Loomus

Annika Lepp – Loomus/Veganmess

Anneli Valgma – jurist

Anita Jürson – Loomus

Mattias Turovski – Loomus

Loore-Emilie Raav – Loomus

Marko Lepik – Loomus

Sven Paulus – Loomus

Anne Nõlvak – Loomus

Karin Bachmann – Loomus

Maaja Mäll – Loomus

Katharina Grepp – Loomus

Kadri Nikopensius – Loomus

Laura Vilbiks – Loomus

Rando Liiva – Loomus

Julia Kaas – Loomus

Triin Tõniste – Loomus

Helen Roosimägi – Loomus

Tania Selart – Loomus

Jevgeni Ossinovski – poliitik

Barbi Pilvre – poliitik

Eiki Nestor – poliitik

Züleyxa Izmailova – poliitik

Hellika Landsmann – loomakaitsja, ametnik

Kaija Paalberg – (ja kõik teised vabatahtlikud Eestimaa Loomakaitse Liidust)

Tiina Kukk – ametnik

Ainike Nõmmistu – ametnik

Gabriel Vodolaztšenko – loomakaitsja

Kadri Kroonmäe (ja kõik MTÜ Kasside Turvakodu vabatahtlikud)

Laura Vilbaste – Lemmikuhoidja

Oliver Vainola – Pesaleidja

Katrin Paala-Vainola – Pesaleidja

Johanna Miedel – Pesaleidja

Airike Jõesaar – vabatahtlik

Kaia Konsap – aktivist

Karmen Korjus – vabatahtlik

Fridays For Future Eesti aktivistid – Terve mõistuse säilitamise eest – kliimasoojenemine toimub päriselt.

Palju õnne, meie kõigi Eesti!

Koeri ei tohiks üldse ketis pidada

Küll on hea, et mõned loomakaitseorganisatsioonid seaduseelnõude infosüsteemil silma peal hoiavad. Tänu sellele saime teada, et Maaeluministeerium plaanib Loomakaitseseadust muuta. Õigemini küll sellega seotud määrust nimega “Lemmikloomade pidamise nõuded”. Luuakse uus õiguslik mõiste “veokoer” ja kehtestatakse veokoerte pidamistingimustele erand – lubatakse nende koerte püsiv pidamine 2 meetri pikkusega ketis. Veokoerad on näiteks need koerad, kes kelku veavad ja sellega turiste lõbustavad.

Sisu

Esialgu on see muidugi ainult plaan, mis on veebruari alguses kooskõlastusringile saadetud. Jättes arutelu loomade töötamise eetilisusest mõneks teiseks korraks, keskendun konkreetsele muudatusele: „§ 14. Veokoera pidamine Paragrahvi 10 lõikes 3 sätestatud nõuet koera liikumisruumi ulatuse kohta ei kohaldata vähemalt 2 m pikkusega ketis peetava veokoera suhtes.” Veelkord lahtiseletatult tähendab see seda, et nn veokoerad võivad olla 2 m keti otsas. Ja veel: “Lõikes 1 nimetatud veokoerale tuleb tagada võimalus liikuda vähemalt kaks korda päevas vähemalt pool tundi korraga vähemalt 400 m2 pindalaga väliaedikus või tuleb rahuldada tema liigile ja tõule iseloomulikku liikumisvajadust muul viisil.” See tähendab, et enesestmõistetav koerte kohtlemine on ühte lausesse kirja pandud, aga keegi seda kontrollida ei jõua.

Tegelikult on EV Loomakaitseseaduse teises peatükis juba kirjas, et loomapidaja peab loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale:
  1) kohases koguses sööta ja joogivett;   2) sobiva hoolduse;  3) sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust;   4) muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku. See viimane, neljas punkt, on varemgi palju vaidlusi tekitanud ja eks määrused selleks olegi, et seaduses väljatoodut konkreetsemalt kirjeldada. Aga:

Kontroll

Iga loomakaitsja teab, et absoluutselt kõige keerulisem on kontrollida ketis peetavate loomade heaolu. Kui koera kett on kümme meetrit pikk, siis sellega on seadus täidetud ja keegi ei kontrolli, kas koera vahel ketist ka lahti päästetakse, kas temaga käiakse regulaarselt jalutamas jne. Sellisteks kontrollideks puuduvad ressursid nii Põllumajandus- ja Toiduametil kui ka kõikidel loomade heaoluga tegelevatel organisatsioonidel, mis niikuinii enamasti tegutsevad vabatahtlikkuse alusel. Ega lõputult neid vahendeid ei tulegi. Selleks, et koeri hästi koheldaks, peab muutuma loomadesse suhtumise kultuur ja jutuksolev seaduseelnõu seda kultuuri küll kuidagi ei arenda, Jah, võib arvata, et ehk hoiab ettevõtja, kes veokoerte teenust pakub (kui mitu eetilist probleemi selles lauses tegelikult on?), oma loomi pigem hästi, aga see ei ole ju sugugi kindel ja nagu öeldud – kontrollida ei jõua seda keegi.

Küünilisus

Ma isegi ei tea, milleks nimetada eelnõu seletuskirjas olevat mõttekäiku, et ettepanekud muuta määruses nr sätestatud koerte pidamise nõudeid on esitanud kollektiivse pöördumise „Aitab! Rahvaalgatus loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks” koostajad. Seletuskirja kirjutajad väidavad, et kollektiivses pöördumises esitatud muudatusettepanekutega on eelnõus osaliselt arvestatud. Ma ei leia koerte ketispidamise kohta rahvaalgatusest muud rida kui see, mis nõuab koerte püsivalt ketis pidamise keelamist. Selle rahvaalgatuse menetlemine lõpetati Riigikogus juba pea aasta tagasi minuteada ära, aga see, et algatuse mõte veokoerte eelnõusse on kaasatud, on küll küüniline. Kas on siis mõeldud seda, et paneme küll kahe meetri otsa, aga näete, vahpeal anname võimaluse ka ringi joosta? Ma ei saa uskuda, et see rahvaalgatuse esitajaid kuidagimoodi rõõmustab. Seletuskirjas on veel kirjas, et MeM küsis Eesti Maaülikooli teadlastelt veokoerte ja ketikoerte heaolu käsitleva eksperdiarvamuse – “Nimetatud eksperdiarvamuse kohaselt on koerte alaliselt ketis pidamise korral ilma jalutamise ja sotsiaalse suhtluseta suur risk loomade jaoks nii vaimsete kui ka füüsiliste (võimalikud vigastused) kannatuste tekkeks ning seeläbi nende heaolutaseme oluliseks halvenemiseks.” Armsad eksperdid, mis aastas me siis ikkagi elame? Kas on üldse veel kedagi, kes seda varem ei teadnud?

Kellega kooskõlastatud

Eelnõu seletuskirjast jääb selgusetuks, kellega on taandarengut kaasatoov eelnõu kooskõlastatud ja ettepanekutega arvestamine lausa kokkulepitud. Veokoerte pidajate ja Eesti Kennelliiduga küll, aga kirjas on ka, et loomaõiguslastega? Millistega siis? Eestis on teadaolevalt kaks loomaõiguslikku organisatsiooni; Loomus ja Eesti Vegan Selts ja viimane ei võta ju lemmiloomade pidamise määruste väljatöötamisest osa.

Organisatsioonide suhtlusstiilid

Mulle tundub, et kui keegi kõva häälega karjub, et teda ei võeta tõsiselt, siis seda vähem teda tõsiselt võetakse. Mõne loomakaitseorganisatsiooni stiil igal võimalusel rõhutada, et nendega ei arvestata, ei räägita, ei kuulata, teeb tõsiseltvõetavust veelgi väiksemaks. Mõistan, et see kõlab liigse manitsusena, aga tõesti – üle sõidetakse eelkõige loomadest, mitte loomakaitsjatest, kes võiksid ju professionaalsemalt käituda kui niisama röökijad, keda jagub viimasel ajal kuidagi erakordselt palju. Loomakaitse areng on just selles faasis, kus igal sõnal on oluline kaal. Mõisteid loomade heaolu ja ketikoer ja õuekoer ei peaks kultuurrahvas üldse ühes lauses kasutama, saati siis kette lühemaks lubama.