Koeri ei tohiks üldse ketis pidada

Küll on hea, et mõned loomakaitseorganisatsioonid seaduseelnõude infosüsteemil silma peal hoiavad. Tänu sellele saime teada, et Maaeluministeerium plaanib Loomakaitseseadust muuta. Õigemini küll sellega seotud määrust nimega “Lemmikloomade pidamise nõuded”. Luuakse uus õiguslik mõiste “veokoer” ja kehtestatakse veokoerte pidamistingimustele erand – lubatakse nende koerte püsiv pidamine 2 meetri pikkusega ketis. Veokoerad on näiteks need koerad, kes kelku veavad ja sellega turiste lõbustavad.

Sisu

Esialgu on see muidugi ainult plaan, mis on veebruari alguses kooskõlastusringile saadetud. Jättes arutelu loomade töötamise eetilisusest mõneks teiseks korraks, keskendun konkreetsele muudatusele: „§ 14. Veokoera pidamine Paragrahvi 10 lõikes 3 sätestatud nõuet koera liikumisruumi ulatuse kohta ei kohaldata vähemalt 2 m pikkusega ketis peetava veokoera suhtes.” Veelkord lahtiseletatult tähendab see seda, et nn veokoerad võivad olla 2 m keti otsas. Ja veel: “Lõikes 1 nimetatud veokoerale tuleb tagada võimalus liikuda vähemalt kaks korda päevas vähemalt pool tundi korraga vähemalt 400 m2 pindalaga väliaedikus või tuleb rahuldada tema liigile ja tõule iseloomulikku liikumisvajadust muul viisil.” See tähendab, et enesestmõistetav koerte kohtlemine on ühte lausesse kirja pandud, aga keegi seda kontrollida ei jõua.

Tegelikult on EV Loomakaitseseaduse teises peatükis juba kirjas, et loomapidaja peab loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale:
  1) kohases koguses sööta ja joogivett;   2) sobiva hoolduse;  3) sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust;   4) muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku. See viimane, neljas punkt, on varemgi palju vaidlusi tekitanud ja eks määrused selleks olegi, et seaduses väljatoodut konkreetsemalt kirjeldada. Aga:

Kontroll

Iga loomakaitsja teab, et absoluutselt kõige keerulisem on kontrollida ketis peetavate loomade heaolu. Kui koera kett on kümme meetrit pikk, siis sellega on seadus täidetud ja keegi ei kontrolli, kas koera vahel ketist ka lahti päästetakse, kas temaga käiakse regulaarselt jalutamas jne. Sellisteks kontrollideks puuduvad ressursid nii Põllumajandus- ja Toiduametil kui ka kõikidel loomade heaoluga tegelevatel organisatsioonidel, mis niikuinii enamasti tegutsevad vabatahtlikkuse alusel. Ega lõputult neid vahendeid ei tulegi. Selleks, et koeri hästi koheldaks, peab muutuma loomadesse suhtumise kultuur ja jutuksolev seaduseelnõu seda kultuuri küll kuidagi ei arenda, Jah, võib arvata, et ehk hoiab ettevõtja, kes veokoerte teenust pakub (kui mitu eetilist probleemi selles lauses tegelikult on?), oma loomi pigem hästi, aga see ei ole ju sugugi kindel ja nagu öeldud – kontrollida ei jõua seda keegi.

Küünilisus

Ma isegi ei tea, milleks nimetada eelnõu seletuskirjas olevat mõttekäiku, et ettepanekud muuta määruses nr sätestatud koerte pidamise nõudeid on esitanud kollektiivse pöördumise „Aitab! Rahvaalgatus loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks” koostajad. Seletuskirja kirjutajad väidavad, et kollektiivses pöördumises esitatud muudatusettepanekutega on eelnõus osaliselt arvestatud. Ma ei leia koerte ketispidamise kohta rahvaalgatusest muud rida kui see, mis nõuab koerte püsivalt ketis pidamise keelamist. Selle rahvaalgatuse menetlemine lõpetati Riigikogus juba pea aasta tagasi minuteada ära, aga see, et algatuse mõte veokoerte eelnõusse on kaasatud, on küll küüniline. Kas on siis mõeldud seda, et paneme küll kahe meetri otsa, aga näete, vahpeal anname võimaluse ka ringi joosta? Ma ei saa uskuda, et see rahvaalgatuse esitajaid kuidagimoodi rõõmustab. Seletuskirjas on veel kirjas, et MeM küsis Eesti Maaülikooli teadlastelt veokoerte ja ketikoerte heaolu käsitleva eksperdiarvamuse – “Nimetatud eksperdiarvamuse kohaselt on koerte alaliselt ketis pidamise korral ilma jalutamise ja sotsiaalse suhtluseta suur risk loomade jaoks nii vaimsete kui ka füüsiliste (võimalikud vigastused) kannatuste tekkeks ning seeläbi nende heaolutaseme oluliseks halvenemiseks.” Armsad eksperdid, mis aastas me siis ikkagi elame? Kas on üldse veel kedagi, kes seda varem ei teadnud?

Kellega kooskõlastatud

Eelnõu seletuskirjast jääb selgusetuks, kellega on taandarengut kaasatoov eelnõu kooskõlastatud ja ettepanekutega arvestamine lausa kokkulepitud. Veokoerte pidajate ja Eesti Kennelliiduga küll, aga kirjas on ka, et loomaõiguslastega? Millistega siis? Eestis on teadaolevalt kaks loomaõiguslikku organisatsiooni; Loomus ja Eesti Vegan Selts ja viimane ei võta ju lemmiloomade pidamise määruste väljatöötamisest osa.

Organisatsioonide suhtlusstiilid

Mulle tundub, et kui keegi kõva häälega karjub, et teda ei võeta tõsiselt, siis seda vähem teda tõsiselt võetakse. Mõne loomakaitseorganisatsiooni stiil igal võimalusel rõhutada, et nendega ei arvestata, ei räägita, ei kuulata, teeb tõsiseltvõetavust veelgi väiksemaks. Mõistan, et see kõlab liigse manitsusena, aga tõesti – üle sõidetakse eelkõige loomadest, mitte loomakaitsjatest, kes võiksid ju professionaalsemalt käituda kui niisama röökijad, keda jagub viimasel ajal kuidagi erakordselt palju. Loomakaitse areng on just selles faasis, kus igal sõnal on oluline kaal. Mõisteid loomade heaolu ja ketikoer ja õuekoer ei peaks kultuurrahvas üldse ühes lauses kasutama, saati siis kette lühemaks lubama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s