They should see this.

The reason I am writing this is to share information and not only by sharing in social media but to write about it, to think about it and to talk about it.

The most important part of this short text is here. It is a video of animal abuse or in other words – everyday life of milloins of sentient beings. Today this farm is closed and we don’t know exactly but I’d like to believe that thanks to this video.

I am not sure when the first undercover investigation of animal industry took place but probably in the seventies. It means that there are hundreds of pictures and videos out there, taken by activists who took a personal risk. The idea of taking new pictures is still the same – activists want people to see what is going on in animal industries with pigs, cows, hens, rabbits, etc etc. “They should see it, we wanted to show to people”, were first words told in the meeting hold by Animal Justice Academy – “Members of Porgreg12 on the Trial Verdict”.

These members are 11 animal rights activists who filmed the inside of a pig farm in Quebec. For most of them it was the first attempt of civil disobidience. They refused to leave, occupying the building in hopes their demands will be met. Instead the police arrested them. And they were found guilty of break and enter and guilty of obstruction.

There are hundreds of reasons why people haven’t seen these investigations or better to say; why they haven’t looked. No matter what, violence can’t be justified, so – to punish people who show us one very violent side of humanity, is totally wrong.

Read more from their Facebook page.

Jälle see NL

Sissejuhatus

See siin on nüüd selline tekst, mille oleksin pidanud ammu kirja panema. Või siis mitte. Ajalugu ju kirjutatakse ja iga kirjutaja teeb seda omamoodi. Kui keegi peaks lugema hakkama, siis on mul enne kaks märkust. 1. Linki võib levitada, aga teksti kuskile kopeerida ei tohi, autoriõigused, you know. Ja 2. Seda võivad lugeda ainult loomaõigusaktivistid, teised ei saa niikuinii aru.

Ma ei saa isegi vahel aru. Nimelt on mul märksõnadena üles kirjutatud suur osa loomaõiguste arengust Eestis. Alustasin varjupaiga pidamise ajal ja pea kõikide aastate iga päeva kohta on midagi kirjas. Kümnete lehekülgede kohta tabeleid igapäevasest tööst. Mõni aasta on päris algusest puudu ka, aga seda saab meediaülevaadete järgi taastada. Nii et tõendusmaterjali justkui oleks.

Just tõendamiseks olen paar viimast päeva neid tabeleid lugenud ja sellest üsna kurnatud. Mõne päeva kohta on mitu lehekülge märksõnu, sest lausete moodustamiseks polnud aega ja ma ei saa mitte midagi aru. Kes olid need inimesed, kellega me kohtusime, miks me otsustasime keskööl koosolekut pidada, mida tähendab peenmehaanika jne. Ja igasuguseid lugusid tuleb meelde.

Mõned lood on sellised, mis on ammu oma tähenduse kaotanud. Mõnede puhul tunnen, et need on toimunud ainult minu peas, see pole ju võimalik, et ühe päeva jooksul toimus nii palju. Nii selle reaalsusega ju on. Ja mõned lood on sellised, mis võibolla mõjutaksid praegu tegutsevaid organisatsioone liiga palju. Ja mõne loo kuulamiseks peavad inimesed jõudma vähemalt teise elupoolde, et mitte iseend liiga tõsiselt võtta.

Millest ma ometi heietan?

Kindlasti võttis end tõsiselt üks vaevu teismeikka jõudnud tüdruk, kes ilmus loomaõigusliikumisse 2007. aasta mais. Mäletan väga hästi, kuidas ta seisis Mustamäe noortekeskuse (või mis maja see oligi) uksel, et osaleda rahvusvahelises töötoas ja vastas minu tavapärasele kassikarvade kirumisele ainuõigel viisil: “Loomakarvad on ju kõige ilusam aksessuaar!” Nii on.

Olen hiljem küsinud, kas ikka oli nii? Et ega teda ju enne ei olnud? Ja ilmselt ikkagi mitte, sest keegi ei mäleta. See naeruväärne küsimus poleks vähimatki oluline kui loomaõiguslased viimastel aastatel aegajalt ei kuuleks, loeks, näeks, et just see tüdruk olevat olnud Loomade Nimel ja Loomuse asutajate hulgas ja karusloomafarmid on tegelikult tema keelustatud. Või vähemalt tema organisatsioon.

Ka nende ridade kirjapanemine on üsna naeruväärne. Ma olen 24 aastat vanem, võiks ju väärikaks jääda ja vanadest asjadest mitte jahvatada. Saagem üle. Aga ma ei saa lahti tundest, et kuskil võiks see ikkagi kirjas olla ja mis oleks õigem koht kui seesama blogi siin. Kuna karusloomakasvanduste keelustamine on Eesti loomaõiguste lipulaev, esikampaania ja selle üle on põhjust uhkust tunda, siis peaks mustvalgelt kirja panema, et NL ja KM ei keelustanud karusloomafarme.

Neissamastes tööpäevade kirjapanekutes on iga natukese aja tagant (aga ka mitte liiga tihti) kirjas täheühend NL. Variantideks on: M helistas – NL jamab; jälle see NL! Lühend märgib 2017. aastal asutatud loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad.

Mulle tundub, et NL on tegevuse algusest peale ära kasutanud tõsiasja, et meedia on pealiskaudne ja eks seda on ju tegelikult pea iga infotarbija. Loomaõigused ei ole nii suurt rahvahulka huvitav teema, et keegi üldse vaevuks uurima, kas väide millegi tegemisest on õige või vale. Nii on näiteks NLi kodulehel kirjas, et nad on rahvusvaheliselt tunnustatud. Ma ei tea, mida see võiks tähendada. Ja ma ei tea ka ühtegi Eesti loomakaitseorganisatsiooni, kes ei saaks seda oma kodulehele kirja panna. Toon näite sellepärast, et mulle tundub, et nende tegevused on suures osas õhku täis.

Mulle ja paljudele teistele aktivistidele jääb eelmise aasta juuni algus, mil karusloomafarmid lõpuks ikkagi ära keelustati, olulise momendina meelde. Seisime paari aktivistiga Toompeal, et võimalikult kiiresti otsusest teada saada ja see rahvusvahelisele kogukonnale edasi anda. Oli ju sellele keelule, mille tähtsus on kaugelt suurem kui ühe ettevõtlusala keelamine, eelnenud viisteist aastat meeleavaldusi, kampaaniaid, organisatsioonide ühisavaldusi, meediatööd, rahvusvahelist koostööd, petitsioone, riigikogu liikmetele erinevate eelnõude ja selle seletuskirjade kirjutamisi jne. Jah, meie jurist ju kirjutas esialgsed versioonid ja jah, me tegelesime aastaid konkreetse poliitikakujundamisega – lobitööga. Rõõmustasime Kuberneri aias, sest lossiesisel seisis korralikult ülesrivistatuna NL, mille kuberner käsutas; “Hüpake veelkord, teeme veel ühe pildi!”. Hüppajatega vestles ajakirjanik, kes meie poole vaatas ja küsis:”Kes need siis on, kas ka keelustajad?”. Nojah.

Arvan, et NL on arvestanud ka kirjutamata reegliga, et üldjuhul loomakaitsjad avalikult ei kakle. Ja ei kaklegi, isegi praegu neid ridu kirja pannes pigem mitte. Niisama siin mõtisklen ja tegelikult jääb ju enamus detaile mu enda teada. Või siis nende, kes 15 aastat ilma hüppamata tööd tegid.

Ajalugu ei tohi enda kasuks muuta, aga mitte seda ei tahtnud ma rõhutada. Pealegi on see väga tühine näpuviibutus, arvestades, mis maailmas toimub. Tõejärgusest on saanud lausvaletav maailm. Vähemalt on selline tunne viimastel nädalatel liigagi tihti.

Loomad kannatavad.

Arvan, et loomaõigusliikumine on seda tõhusam, mida sõltumatum ta on. Ehkki suur osa liikumisest on võtnud registreeritud ühingute vormi, siis organisatsioonide sees seda sõltumatust siiski rõhutatakse. Ma saan aru, et süsteemi sees tegutsedes on sõltumatus näiline, aga ehk ikkagi tõstab eetilist piiri. Loomade kasuks. Näiteks ei küsita tegevustoetust riigieelavest, katuseraha vastu ei võeta jne. Loomaõigusluse baasiks on filosoofia, et loomade ekspluateerimiseks ei ole õigustust. Tõsisem jama kui mistahes protsessi tulemuste iseendale omistamine, on sellest veendumusest loobumine. Ja just seda on NL ja 14 aastat tagasi Mustamäe noortemaja (või mis hoone see oligi) uksel kohatud tüdruk teinud. Selge, et efektiivse aktivismi jaoks saab rohkem raha, sest on vastavad fondid, aga efektiivne selline aktivism küll ei ole. Mulle tundub, et on absurdimaiguline lugeda kokku tulevikus ellu jäävaid või siis kannatustesse sündimata jäävad elusolendeid ja pidada tõenduspõhiseks aktivismiks selliseid kampaaniaid, kus see number on suurem. (Sry, aga ma ju ütlesin alguses, et ainult loomaõiguslased võivad seda teksti lugeda ja teised ei saa aru).

Loomaõigusliikumine on üks sotsiaalse õiguse liikumise osa, kõik need osad on tugevas seoses. Mulle tundub, et need, kes on tegelikult julgenud loomade üüratutele kannatustele otsa vaadata, on võtnud endale ülesande. Ja see ülesanne on uue normaalsuse loomine. Ainult nemad saavad toita uut eetilist paradigmat, mille ühes otsas on loomade väärkohtlemine ja teises otsas veendumus, et inimesel ei ole õigus loomi kasutada ja nad on väärtus iseeneses. Üritada loomaõiguste arengut takistada vastavalt sellele, kuidas endal parajasti mugav on, pole ju eetiline, onju? No et teismelisena olen radikaalne ja siis annan selle endale andeks ja katan tätoveeringud kinni ja soovitan krampliku naeratusega inimestel vähem liha süüa ja sõna “vegan” suhu ei võta? Ajal, mil pea igal supermarketil on veganlett, ei saa see ju kuigi tõhus strateegia olla?

Täna on ju nii, et vähem loomi süüa soovitab pea iga mõistlik institutsioon ja viimane oluline neist oli äkki ÜRO? Poolikute sõnumite levitamine tekitab segadust ja on loomadele ohtlik. Kui me näiteks räägime sellest, et loomade söömine on suurim kliimasoojenemise element ja jätame sealjuures ütlemata, et kannatuste vältimine on olulisem, siis toidame sellega pigem spetsietsismi ja loomade olukord ei muutu. Kui me räägime sabade mittelõikamisest, aga ei rõhuta seejuures, et siga on tark loom ja tahab elada, siis on tegemist libahumaansusega, mis pigem annab inimestele võimaluse mõelda, et nad on loomade heaks midagi ära teinud, ehkki tegelikult ei ole. Mu prael on saba või mismoodi see mõttekäik oligi? Eile nägin Peter Singeri Twitteris väljakannatamatut videot sellest, kuidas USA broileritootjad katsetasid linnugripi hirmus 2016. aastal uut tapmissüsteemi – mis saab siis kui kanatööstuses ventilatsioon välja lülitada. Mismoodi see kana siis sureb? Tõenäoliselt odavamalt, eksju? Link on siin, aga vaadata ma küll ei soovita. Praegu toimuvad maailmas koledad asjad, kirjutas Singer (ei tsiteeri), aga kõige koledamad asjad toimuvad ikkagi loomadega. Ma ei kujuta ette, kuidas saab selles veendununa iseendale otsa vaadata ja rääkida midagi muud. Miks?

We are animals

Her name is Olga Chevganjuk and she is one of the leaders of UAnimals. I know her because this animal rights organization is also a member of FFA (Fur Free Alliance) like Loomus is. In these days Olga is staying in Bali. She went on vacation with her child and then war started.

In the beginning of our conversation I suddenly mix up the meaning of the name of the group and ask if UAnimals means – united animals. No idea why, because I have known so well that it means Ukrainian Animals. Olga laughs and says it is an interesting mix up indeed because she has thought so many times that the name means also United, because we are united with other species – we all are animals.

I am quite happy that we start with this note because most of the things during these days are almost impossible to think or talk about. Painful.

She is from Odessa and her parents are still living there, even going to work, so it is easier there than in Kiev where Olga ordinarily lives. “Closer to the politicians and decision makers as I am an activist and have to do lobby there.” The other leader, founder of UAnimals, Alexander, went to the army.      

If possible, Olga sleeps from 5 am to 10 am and sits in front of computer with phone in her hand the rest of the time. She coordinates activists and all the donors and together they do everything to help animals in Ukraine.

Looking to the screen she counts that in these days UAnimals has 12 activists working every day, 25 volunteers working 5-12 hours a day and about 30 people who do smaller tasks every day. UAnimals has a network in 30 cities because they used to organize animal rights march in these cities. In Kiev, 6000 people took part of this march. “People need to help, they can’t only go on with their normal activities, they need to save lives as we do. And we have lot of new people involved, in a way we save them too,”, says Olga.

So they have a call centre from which they answer all kinds of questions all day. Something new comes up every minute. They buy food, cages for evacuation of animal refugees, medications etc. They help all kind of animals, horses, also wild animals because many private zoos need help with evacuation. “Couple of months ago we tried to find a place somewhere abroad for one tiger and we even didn’t get answer. In these days everybody helps, we get the best support and information.” I ask about one example – Borodjanka Shelter, in which the dogs were without water and food for one month. 222 of them died, not over 300 as was first announced. There is no difference, these deaths were horrible in any case, one by one. Olga tells that they work a lot with other animal organizations and they help these activists who went in the shelter to rescue dogs after Russian army withdraw. “These dogs need a special food now. Most of them are in veterinary clinics. We actually tried to pay a lot to someone who could go and open the doors and gates of this shelter to let the starving dogs out. But we didn’t find anyone.”

UAnimals also made a storage and temporary shelter to Lviv, to take care of some animals for some time before they could evacuate. Olga says that they have received so much support but there is more and more to do. Many big projects are also starting, like sterilisation project. With mentioning this, she reminds me Ukrainian librarians who in the beginning of the war sent out letters to postpone their conference telling participants that they first have to take care of one other problem. But – as we know sterilisation is also life saving, especially now.

There is one more thing we talk about with Olga. And I think that this is something only long time AR activists understand. We hope that maybe now, looking at these extremely horrible pictures of dead children and mutilated bodies, other people will understand what we feel if we look the same kind of pictures of animals. Maybe they now can make the connection? But it is too soon to talk about it more widely. And too painful. “People are in so much pain. We can’t make their pain bigger”.

“I had no clue that war is going to happen. A genocide. Nobody predicted this. There are people who say that this is going to end in May. I don’t have this feeling. But I have to believe to something to stay sane, I hope to go home soon and absolutely everybody of us believes in victory.”

Please share UAnimals activities in social media and support them if possible here