Millest ma mõtlen?

Mul on üks hea valitud perekond või õigemini: Ma kuulun parimasse valitud perekonda. Ja sellega on mul kohutavalt vedanud. Muidugi pean silmas loomaõiguslaste kogukonda, liikumist, kus mul on palju mõttekaaslasi ja mis on kohati täiesti ebafunktsionaalne nagu parimad perekonnad ikka. Ja kuna moodsasse perekonda kuuluvad ka mitteinimloomad, siis olgu nemadki praegu ära märgitud.

Tänase lühikese blogipostitusega tahtsingi seda perekonda või liikumist tänada. Mõtlen teie peale iga päev. Et mu mõtted eriti selged ja mustvalged pole, selgub allolevast üleskirjutusest, mille tegi Saara meie konverentsi lindistuselt. Nimelt tekkis konverentsil hetk, kus väljakuulutatud ettekandja ei ilmunud õigel hetkel kohale ja Saara improviseeris kiiresti intervjuu minuga, kes ma uniselt konverentsisaali ees seisin. Küsis, et mismoodi loomaõigusliikumine Eestis algas ja mida ma õieti õppinud olen ja muuhulgas sedagi, et miks liikumine maha rahunenud on. Nagu vastusest näha, ma tegelikult ei tea seda. Praegu sellele mõeldes mõtlen, kuidas ma tahaksin olla keset kõvahäälset meeleavaldust, mille põhisõnumiks on see, et sõda loomade vastu kestab ikka veel ja sellel ei ole õigustust.

Konverentsil rääkisin nii:

Igihaljas loomaõiguslane Kadri Taperson võtab alates 19:55 hästi kokku nädalavahetusel Tallinna Botaanikaaias juba 7. korda toimunud rahvusvahelise loomaõiguste konverentsi 7th International Animal Futures Conference 2022 teema – loomaõiguslus keskkonnakriisis – viidates ka sellele, miks on loomaõiguste konverentsi korraldamine üldse oluline.

Ma küsisin, miks loomaõiguslased varasema demonstratiivselt anarhistliku lähenemisega võrreldes maha rahunenud on, miks ei näe me neid tänavatel marssimas ja loomade õigusi taga nõudmas? Kas see on ajutine nähtus või näitab hoopis liikumise küpsusastet?

Kadri: “Ma arvan, et kõige tähtsam on intersektsionaalsus. Me ei vaja hetkel nii vihast ja vahetut tegevust. Me vajame inimesi, kes mõistavad kliimakriisi, keskkonnakriisi, puuetega seotud teemasid. Vaja on inimesi, kes saavad aru, kuidas see kõik üksteisega seotud on. See on kõige tähtsam. […] Muidugi on hetki, kui ma mõtlen, et me peaks rohkem tänavatel olema. Tõesti, me peaksime häirima inimesi, kes südametult jahti peavad; või üldse rohkem tegutsema, end vähem tagasi hoidma, mitte mõtlema, et laupäevad on puhkamiseks, või muud säärast. Me peaksime tõesti jälle aktivistideks hakkama. Ja nii ei mõtle [ainult] mina — loomaõigusliikumises on nii palju inimesi, kes mõtlevad samamoodi. Miks me tänavatel ei ole? Ja kui ma räägin kliimakriisist, kliimakriisist ja keskkonnaliikumisest […], siis ma ei ole kindel — ja mitte ainult mina, vaid nii arvavad paljud aktivistid — kas me peaksime ainult keskkonnale keskenduma ja kas see ei süvenda loomade jaoks probleemi? Sest me selgitame inimestele, et nad peaksid liha [söömise] lõpetama, aga me unustame loomade õigused. Kui sa saad aru, mida ma mõtlen: see [kõik] ei keerle meie ümber, see ei ole meie ellujäämisvõitlus. See keerleb ka teiste liikide ümber, liikide, kes tõesti-tõesti kannatavad. Me peame nende kannatustele rohkem tähelepanu pöörama. Rõhutatult rohkem, sest see oluline teema jääb tihti puutumata: sügav valu, füüsiline valu, mida nad iga päev kannatavad. Me räägime surevast planeedist, ja nii edasi. See on tõde, et planeet on hävimas, meie hävime, on kliimakriis; aga me ei saa selle üsna abstraktse tõdemuse juures unustada loomi, kes on tõeliselt õnnetud, nad kannatavad ja neil on valus. […] Kuidas seda teadmist inimestele nähtavamaks teha?”

Kadri makes a good summary of animal advocacy in the environmental crisis – the main theme of the 7th International Animal Futures Conference 2022 that was held at the Tallinn Botanic Garden last weekend. Also explains why is it necessary to hold such an event in the first place.

I asked why have animal rights activists in Estonia calmed down in relation to previous demonstratively anarchist approaches; why don’t we see them marching on the streets, demanding for animal rights? Is this a matter of the current state of things, or does it refer to the maturity of the movement?

Kadri: “I think the most important thing is intersectionality. We don’t need so angry and so direct animal rights movement at the moment. We need people who understand climate crisis, environmental crisis, social changes, disability things. We need people who understand how this all goes together. That’s the most important thing. […] Of course there are moments when I think that we have to be more on the streets. Really, we should be disturbing people who are hunting without any heart inside themselves; or we really have to do like more actions; or we really have to be more — not so careful, not thinking that we are not working on Saturdays, or something like that. We really should be activists again. And it’s not me — there’s so many people in animal rights movement that think the same. Why aren’t we on the streets? And if I’m talking about the climate crisis — climate crisis and environmental movement […], is that I’m not sure — not only me, but there are many activists who are thinking that — should we emphasise only on environmental, and isn’t it a problem for animals, again? Because we explain to people that you should ditch meat, or, you know, but we are forgetting the rights of animals, if you understand what I mean. That it’s not about us, it’s not about us surviving. It’s also about other species who are really-really suffering. And we have to emphasise on this suffering more, and more, and more, because we don’t talk so much about this crucial deep pain, physical pain that they are in every day. We are talking about the planet dying, and so on. It’s true, it is dying. We are dying, it’s a climate crisis; but we can’t forget, in this quite an abstract talk, these animals who are really unhappy, suffering, and in pain. […] I’m thinking of how should we make this information more visible to the people, and so on.”

Foto ja üleskirjutus: Saara Mildeberg

KLIIMAKRIISI PEATAMISEL JA LOOMADE VABASTAMISEL ON ÜHINE LAHENDUS. INTERVJUU DAN KIDBYGA

See lugu ilmus kõigepealt 16. mail ajalehes Müürileht. Vaata siit.

Mitme loomakaitse liikumisega seotud aktivist soovitab ühiskondliku muutuse saavutamiseks luua koalitsioone, olla dialoogis vastaspoolega ja valida hoolikalt narratiive. Mõistet „vegan” kasutab ta just seetõttu haruharva.

Dan Kidby tegevuse tõukejõuks on filosoofiline ja spirituaalne pühendumine vägivallatusele. Kõlab justkui lillelapselikult aga tegemist on mitme olulise organisatsiooni ühe asutajaga: Animal Rebellion, Animal Think Tank ja ka Radical Think Tank.  Viimane kujundas kampaaniad, millele tuginedes ehitati omakorda Extinction Rebellion ehk Vastuhakk Väljasuremisele – massiline keskkonnaliikumine, millel on ainukesena neist ka eestikeelne nimi olemas. Dan on seega strateeg, kes teeb kõik selleks, et üles ehitada liikumisi kliimakriisi leevendamiseks ja ka loomade vabastamiseks.

Eelmisel nädalavahetusel toimunud 7. loomaõiguste konverentsil rääkis Dan koos aktivisti ja kirjaniku Alex Lockwoodiga sellest, kuidas me viimase kümne aasta jooksul järjest rohkem näeme, et kliima- ja ökoloogiline kriis on seotud intensiivse loomapidamise ja kalandusega. Need seosed vaatavad meile vastu teaduskirjandusest, kust pärit infot on kasutanud nii kampaania Veganuary, film „Cowspiracy” kui ka mitmed uued organisatsioonid.

Kuidas see kõik sinu jaoks algas?

Minu teekord algas 2014. aastal tänu väga võimsale meditatsioonikogemusele, mis põhimõtteliselt tõstis mu empaatiataset. Pärast seda süvenesin sellesse, mis toimub loomadega põllumajanduses ja see lihtsalt murdis mu südame. Vaatasin dokumentaalfilmi „Earthlings” ja olin nähtust tõsiselt vapustatud – kogu see teema tundus üle jõu käivat. Mingil hetkel otsustasin, et midagi peab ette võtma, pole mõtet lihtsalt istuda ja kannatada. Hakkasin korraldama kampaaniaid, näiteks Lihavabad esmaspäevad (Meat Free Mondays). Niimoodi sain tuttavaks teiste aktivistidega, mis viis mind omakorda Austraaliasse, kus tegin koostööd sealsete põlisrahvaste kogukondadega, Sea Shepherdi laevale vaalapüügivastast kampaaniat tegema, lautadesse loomi päästma jne. Nägin palju kannatusi ja umbes aastal 2018 jõudsin selleni, et kui ma midagi saavutada tahan, siis peaksin asja tõsiselt võtma ja alustama ise liikumise ehitamist.

Sa ei kasuta mõistet vegan” kuigi palju. Miks?

Jah, sul on õigus, arvan, et praegu ei peaks seda sõna kasutama, aga kuna see seisukoht on pidevas muutumises, siis võib-olla hakkan uuesti kasutama. On olemas väga palju põhjuseid, miks me peaksime loomatööstusest ja kalandusest eemale liikuma ja minema üle taimsele toidusüsteemile. See on kliimakriisi ja liikide väljasuremise peamine põhjus ning ma arvan, et lähima kümne aasta kõige suuremad poliitikamuutused tulenevad just sellest. Ma olen keskendunud sellele, et kaasata neisse muutustesse ka inimesi, kes ei ole veganlusele kui terviklikule filosoofiale nii pühendunud.

Oled kindlasti kursis, et on neid kriitiliste loomauuringutega tegelejaid, kes leiavad, et see pole loomade õiguste suhtes päris aus – seostada loomse tarbimise lõpetamist just kliimakriisi ja meie endi ellujäämisega?

Ehkki ma arvan, et keskkonnakriisi argument on praegu peamine, räägime loomadest ikkagi kui indiviididest, mitte kui bioloogilisest mitmekesisusest. Kliimamuutus toob kannatusi kaasa nii loomadele kui inimestele. Rääkisime sellest ka oma ettekandes Alexiga, et narratiivid arenevad ajas ja me teame, kuhu tahame nende narratiividega jõuda – inimeste ja loomade võrdsuseni. Aga kuna me tahame, et inimesed jõuaksid arusaamiseni, et peame oma toidusüsteeme muutma, siis on loomade õigustest rohkem rääkida lihtsam olukorras, kus seda arusaama on aktsepteeritud.

Kuidas ikkagi saavutada mastaapseid sotsiaalseid muutusi, mida paljud keskkonnakaitse ja loomade õigustega tegelevad organisatsioonid taotlevad?

Vastaksin sellele nii, et sotsiaalse muutuse saavutamiseks on olemas kaks peamist lähenemist ja need on omavahel sageli vastasseisus. Üks neist on transformatiivne, näeb suurt pilti, usub muutustesse ja lükkab ühiskonda loomse tarbimise lõpetamise poole. Teine lähenemine on astmeline, kus justkui vaadatakse, mis on parajasti status quo. Näiteks, et praegu oleks võimalik saavutada suuremate puuride kasutuselevõtt või oleks võimalik natuke langetada loomsete toodete söömise protsenti jne. Mina isiklikult pooldan transformatiivset lähenemist, sest seda on meil ühiskonnas vaja ja mulle tundub, et Extinction Rebellion ja Animal Rebellion on näidanud, et see on efektiivne mudel. Aga ka näiteks filosoof Gary Francione on juba ammu öelnud, et kui tuled välja kõrgelennulise üleskutsega, siis need astmelised muutused järgnevad loomulikul moel. Näiteks oli meil just kampaania, kus kutsusime 20 kõrgkooli tudengisööklaid üle minema täielikult taimsele toidule. Kõik muidugi ei läinud, aga mõni lisas menüüsse taimse piima, mõni alustas Lihavabade Esmaspäevadega jne.

Kas sulle ei tundu, et oled seotud liiga paljude organisatsioonidega? Pealegi olid ju juba enne sinu aktiivset tegutsemist suured organisatsioonid olemas.

Olidki ja nad teevad head tööd, aga väga raske on oma ideedega sissetöötatud organisatsioonis tegutsema asuda. Siis tuleks muuta nende ülesehitust, strateegiaid, narratiive. Uutel organisatsioonidel on igal oma ülesanded ja ma ei pea enam neis nii palju ise tegema, minu ülesanne on rohkem motiveerimine.

Mis soovitusi sa meie kliimaliikumisele annaksid? Meie Fridays for Future Eesti streigib endiselt igal reedel, aga see teema võiks kuidagi kiiremini edasi liikuda.

Nii huvitav, et sa just seda küsid, sest ma koolitan hetkel Ühendkuningriigis sellist organisatsiooni nagu Youth Climate Swarm. Olen kindel, et muutusi toovad kaasa kõikehõlmavad erinevaid taktikaid kasutavad kampaaniad, mitte üksikud tegevused. Peame koalitsioone looma, olema dialoogis inimestega, kes meiega ei nõustu. Õppida tuleb organisatsioonide juhtimist, kuidas oma energiat suunata just sellisel moel, et sellega kaasneksid tulemused. Organisatsioon peaks teadma, kuidas kujundada kampaaniat näiteks järgmise kuue kuu jooksul, millise konkreetse tulemuse ta tahab saavutada. Eks selleks on vaja kogemust, et kuidas niisugust protsessi juhtida, aga inspiratsiooni leiab ju mitmelt poolt.

Mulle meeldib rääkida Nashville’i tudengiliikumise lugu, mis on osa kodanikuõiguste liikumisest 60ndatel. 20 tudengit tegid istumisstreiki nahavärvil põhineva segregatsiooni vastu tudengite söögikohas. Neid treenis põhjalikult James Lawson, kes oli tuttav Gandhi vägivallatu vastupanuga. Tulemus saavutati mitme kuu pärast ja eks need streikijad said korduvalt peksa, nad visati välja, aga nad tulid jälle tagasi istuma kohta, kus neil ei lubatud olla. Ajapikku liitusid nendega sajad ja tuhanded inimesed, tänu millele terves Nashville’is enam sellist segregatsiooni ei olnud. Ka meil on oluline saada inimesed asjast huvituma ja neid kaasata.

Inimesed saavad juba aru, et loomapidamine ja kalastamine annavad klliimakriisile ja ökosüsteemide kokkuvarisemisele oma panuse, nad on ka järjest rohkem teadlikud terendavast kliimakatastroofist. Nüüd on aeg lõpetada nende probleemide väljatoomine ja keskenduda lahendustele ja visoonile paremast homsest. Sellest lähtuvalt peaksime oma narratiivi muutma. 

Jõulisemalt tuleks rääkida sellest, et nii kliimakriisile kui loomade õiguste küsimusele leidub ühine lahendus – taimsel toidutootmisel seisev ühiskond ja taasmetsistamine (rewilding). Selle lahenduse abil on võimalik vabastada 76% maismaast, mida kasutakse loomade pidamiseks ja lõpetada 2,7 triljoni kala tapmine igal aastal. Saame nii taastada metsade ja ookeani ökosüsteemid, vähendada süsihappegaasi atmosfääris ja vabastada loomad kohutavatest kannatustest.

Kui me seda teeme, siis on nii meil kui teistel loomadel võimalus ellu jääda ja me ostame endale aega, et teha teisi fundamentaalseid muutusi nagu taastuvale energiale üleminek jne.

Loomus ja Eesti Vegan Selts korraldasid rahvusvahelist loomaõiguste konverentsi seitsmendat korda. Kõiki tänavusi ettekandeid saab varsti Loomuse YouTube’i kanalilt ka järele vaadata. 

Anarhistlik vegangeograafia

See artikkel ilmus kõigepealt 6. mail 2022 ajalehes Sirp ja on kirjutatud koos Saara Mildebergiga.

Richard J. White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“

6. – 7. mail Tallinna botaanikaaias seitsmendat korda toimuva loomaõiguste konverentsi teemaks on loomaõiguslus keskkonnakriisi kontekstis. Konverentsi üheks peaesinejaks on inimgeograaf Richard J. White, kes nimetab end ise anarhistlikuks geograafiks. White on viimastel aastatel pühendunud anarhismi, veganluse ja feminismi intersektsionaalsusele ehk kokkupuutepunktide teadvustamisele. Teadlase-aktivistina nii teoorias kui praktikas, et kriitilised loomauuringud ei jääks pelgalt teadlaste elevandiluust tornide ja konverentsisaalide seinte vahele.

2022. aasta alguses ilmus White’i ning veel viie toimetaja käe alt mahukas kogumik „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ („Vegan Geographies: Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism“)1, milles veganluse kui eetilise liikumise ruumiliste ja ajaliste aspektide üle arutleb hulk teadlasi ja aktiviste. Neljateist peatüki raames vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis, mis üritab seda kõigest väest kaubastada ja turule paisata. Geograafia on distsipliin, millel on võime kaasa rääkida ühiskondlikel teemadel ja tegeleda erinevate valupunktidega, sest, nagu tõdeb White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“ Vegangeograafia käsitleb seega loomade olukorda maailmas, tehes seda kriitilisest vaatepunktist. Ruum ei paku lihtsalt tausta, kus asjad juhtuvad, vaid võimaldab ja võimestab või piirab ja ahistab selles tegutsejaid.

Vegangeograafide vägivallatud alad

Richard J. White otsib oma artiklis „Üleskutse vegananarhistlikele geograafidele“ lihtsaid ja teostatavaid meetodeid, mis viiksid tagasi veganluse juurte juurde ja kinni(s)taksid neid. Ta pakub välja viis mõtet. Tuleb naasta veganluse algse eesmärgi ja määratluse juurde. Praegu võimutsev taimetoidu tarbimine, mida mõnikord kuulutatakse lausa revolutsiooniks, ei saa kunagi olema veganlus – selle eesmärgid on hägustunud või lausa lahtunud. Vahe algse ja praegu levinud arusaama vahel peaks olema selge. Seejärel rõhutab White vegananarhistliku praktilise geograafia rakendamise vajadust. (Vegananarhistliku geograafia ideest tuleb juttu edaspidi.) Kolmas ettepanek keskendub veganite kuvandile ja sellele kui tähtis on halvustavatele stereotüüpidele vastu hakata: kes õieti on vegan, mida ta sööb ja kas see tõesti on keeruline. Järgneb kohustus teavitada avalikkust loomatööstuse koledast poolest ja vastandada see eetilisele geograafiale. Viimane rõhutab, et veganluse aluseks on täieliku vabastamise poliitika, see tähendab nii loomade, ökosüsteemide kui ka inimeste endi vabastamist inimese ülemvõimust. See ongi veganluse ja anarhismi kokkupuutepunkt – mõlema eesmärgiks on valitseva süsteemi ümberehitamine.

Aktivist ja meediauurija Alex Lockwood, kes loomaõiguste konverentsil räägib sellest, kuidas kliimasoojenemise ja loomakasvatuse ühise narratiivi kaudu muutusi esile kutsuda, keskendub artiklis „Kasulik kasutus“ tapamajadele ja liikumisele Animal Save, mille liikmete üheks tegevuseks teiste aktivismi vormide kõrval on mitteinimloomade saatmine, kui neid tapamajja viiakse, proovides viimset rännakut võimalusel natuke kergendada, näiteks janustele transporditavatele vett juua andes. Animal Save on olnud ja on aktiivne mitmetes riikides, aga neile on osaks saanud palju kriitikat väite tõttu, et tapale minevatel loomadel ei olnud neist aktsioonidest mingit kasu. Lockwood selgitab kasulikku kasutust ja kirjeldab, kuidas tänu Animal Save’ile avanesid vaatajate silmadele seni suletud paigad ja tundmatu geograafia.

Keskkonnauuringute professori Mona Seymouri „Kujutledes veganpõllumajandust“ tutvustab veganpõllumajandust ning toidutootmise ja veganluse seoseid toetudes vegantalunike kogemustele. Inimgeograafia professor Simon Springer räägib artiklis „Kontrolli oma antropoprivileege!“ sellest, kuidas me inimestena arugi ei saa, millised privileegid meil on – näiteks ei peeta meid automaatselt toiduks ja on tõenäoline, et kui me kuskile kodu rajame, siis ei taha mõni teine liik meid ja meie lapsi tõrjumiseks mürgitada; meie käitumist ei peeta automaatselt tervele liigile iseloomulikuks käitumiseks; meie liigikaaslasi ei sunnita loomaaias end näitama; tõenäoliselt ei testita meid sunniviisiliselt ja piinarikkalt teistele liikidele ravimite tootmiseks jne.

Geograaf Hannah G. Gunderman kirjeldab artiklis „Antropoprivileeg ja peekonivaht“ ebaeetilisi toidumaastikke ja toidusõpru (foodies), kes tarbivad toiduks peamiselt loomseid koostisosi, mis on eluks mittevajalik nauding (siit ka pealkirjas mainitud peekonivaht) ja kutsub veganeid reageerima. Gunderman soovitab pakkuda võimalikult palju kohalikust materjalist, soodsa hinnaga maitsvat toitu ja samas jagada võimalikult palju infot selle kohta, mis toiduainetööstuses tegelikult toimub. Omamoodi jätkab seda teemat loomaõiguste konverentsil kirjanik ja tõlkija Anniina Ljokkoi, kes on koos Soome folkloristi Liisa Kaskiga kirjutanud raamatu „Perinnevege“ (SKS Kirjat 2021), mille tõlkimine eesti keelde on praegu käsil Varraku kirjastusel tööpealkirjaga „Taimsed pärimustoidud“. Ljokkoi hinnangul ei jäta kohalik läänemeresoome toidukultuur veganeid sugugi nälga, vaid pakub vegantalunikele siin- ja sealpool Läänemerd erinevaid võimalusi aiast ja metsast toit kätte saada.

Kogumikus on sisukaid teemasid veel, aga aeg-ajalt eesmärki kaotavale loomaõiguste aktivistile pakub muidugi kõige rohkem huvi järelsõnaks nimetatud tulevikunägemus, mille on kirjutanud Sheffieldi ülikooli inimgeograaf Ophélie Véron. Selle pealkiri on „Spetsiesismijärgne maailm“. Véron kujutab aastat 2071, mil november on jälle külm nagu novembrile kohane ja vahepeal kestnud lõputu suvi on taandunud. Euroopas on võimatu leida restorani, milles ei pakutaks ainult taimetoitu. Véroni lapselastel on raske uskuda, et tema vanaema nooruses ootas homaar poeriiulil, et keeva veega tapetud saada. Tähistuse „vegan“ järele ei ole enam vajadust. Rangete reeglite tõttu suletakse veel viimaseid karnistlikke toidukohti. Kui 2020. aastal tapeti 70 miljardit maismaalooma aastas ja aastaks 2052 tõusis see arv 143 miljardile, siis vähem kui kahekümne aastaga kukkus 5 miljardile aastas. Kui taoline trend jätkub, siis lõpetatakse loomade söömine 2079. aastal täielikult. Aastaks 2071 on avalik arvamus kõvasti muutunud ja kuigi USAs on võimul konservatiivne valitsus, kelle loal võib poodides näha veel mitteinimloomadest tehtud mahetooteid, on selge, et tänu ülekaalukale survele kaovad needki varsti. Erinevalt USAst, kus loomade tapmine on veel lubatud, on see enamikus Aafrika riikides kriminaalkuritegu. Need muutused ei toimunud muidugi üleöö, vaid võtsid aega rohkem kui viiskümmend aastat. Véroni utoopilises jutustuses vastab tõele see osa, milles ta kirjeldab, kuidas juba 2000. aastate keskel hoiatasid teadlased inimkonda loomatööstuse kliimamõju eest, pandeemiate seostest zoonoosidega ja kirjeldasid ees ootavat toiduainete ja vee nappust. Probleemide ulatuse ja kaugeleulatuvate mõjude tõttu ei päästa ei nullkulu, lihavaba esmaspäev ega bambusest hambaharjad. Inimkonna saanuks päästa ainult kõikehõlmav poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne muutus.

Veganlus ja anarhism

Veganluse on lääne ühiskonnas tõusuteel. Selmet tarbimisrevolutsiooni üle juubeldada, kutsub White nähtusele kriitiliselt lähenema. Taimsel toitumisel võib olla erinevaid põhjendusi alates individuaalsest tervisest kuni teadusepõhise keskkonnahoiuni, eetika vaatenurgast kuulub taimne toitumine veganluse alustalade hulka, kuid ei ole ainus, millel see püsib. Muu hulgas pöörab White tähelepanu, et vegantoit ei tähenda ilmtingimata julmusevaba toitu, tuues näiteks ookeanitaguse palmiõlitööstuse, aga ka Euroopa põllumajanduse ekspluateeriva loomuse. Veganlus tarbimiskultuurina on abinõu, millel ei ole eesmärki, mis seda pühitseks.

Selge, et White’i jaoks ei ole veganlus toidueelistus või tarbimiskultuur, aga mis on sellel pistmist anarhismiga? Anarhia tähendab White’i jaoks eelkõige domineerivatest ja ärakasutavatest tsentraalsetest struktuuridest vabanemist, et praktiseerida teistsugust, horisontaalset ja vabatahtlikkusel põhinevat ühiskonna organiseerimise viisi, kus otsuseid tehakse üksteisega arvestades ja konsensuse alusel.2 Võrdsus kehtib ka probleemide käsitlemise puhul, erinevalt näiteks marksistlikust antikapitalismist ei ole anarhistlikus maailmavaates üht suurt deemonit või lõpubossi, kelleni jõudmiseks peab enne hävitama palju väikeseid. Seega on anarhismil ja feminismil lihtne ühist keelt leida – ja seda meeste ülemvõimu küsimuses. Muidugi tuleb tähele panna, et nii on see nüüd, XXI sajandil, ja ühtlasi saab selgeks anarhia ja veganluse kombineerimise problemaatilisus. Anarhistide seas ei ole nimelt ühest arusaama, kas inimene kuulub looduse hulka või seisab sellest eraldi. Rangelt inimkeskses ühiskonnakäsitluses saab „inimese eripära“ rõhutamisest üks mitteinimloomade ekspluateerimise õigustamise viise.

Kuigi iga anarhist loomade vabastamisesse ei usu, leidub igas loomaõiguslases kübeke anarhistlikku mässumeelsust. Üldiselt nõustuvad loomaõiguslased, et ei piisa samm-sammult karmistuvatest piirangutest loomatööstuses ja rangest kontrollist iga tundliku olendi heaolu ja elutingimuste üle – isegi kui riik laseb muutustel seadushaaval sündida, siis inimeste ja mitteinimloomade vahelisi põhilisi võimusuhteid see ei kõiguta. Lisaks ühisele süsteemi ümberlükkamise püüdele rõhutab White veganluse ja anarhismi ühisosana mõlema igapäevast vajadust ja lõputa missiooni: kui ekspluateeriv valitsemine rõhub igast küljest, peavad ka vastusammud olema pidevad ja sihikindlad (samas, lk 77). Ei ole mõtet jääda ootama, kuni valitsus muudatusi korraldab, aga ka individuaalsed tibusammud, millele järgneb loorberitele puhkama jäämine, ei ole muud kui vastutuse lükkamine teiste – olgu oma kaasaegsete või järgmiste põlvkondade – õlule.

Muuta tuleb süsteemi, mitte pelgalt ostukäitumist. Kuidas veganlus välja nägema peaks? Kuidas muuta süsteemi ilma tarbimata? Või pigem: kui tarbimis­ühiskonna status quo on ekspluateerimine, siis kuidas näidata meelsust terve süsteemi vastu, ilma et jääks muljet passiivsusest? Rahakotiga hääletamise asemel saab aktuaalseks taas jalgadega hääletamine – kuid vastupidi lahkumisele hoopis ruumi hõivamine, häirivate kohtade häirimine (disturbing disturbing places). On küll umbmäärane ettekujutus, milline on ühiskonna silme alt ära peidetud farmiloomade õnnetu saatus ja elu lõpp, aga White’i teene on analüüs nende kehaosade paiknemisest linnalises ruumis, kus teatakse laipade olemasolu kohta nii hästi, et ei peeta seda probleemiks – see on normaalne.3 Sealjuures on ühiskondlik norm ka spetsiesism, ühtede liikide eelistamine teistele, nii et ei teki küsimustki, kuidas saavad samal tänaval pea kõrvuti eksisteerida loomakliinik, lemmikloomapood ja lihakarn.

Geograafi ja humanitaarteadlasena usub White, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida. Isegi kui möödujad letile ei ligine ja lendlehte ei haara, on nad sunnitud aktivistide kohalolu tunnistama. Sunnitud oma tavalist rada muutma, letist füüsiliselt eemalduma, teemast vaimselt hoiduma, kuid mingil kognitiivsel tasandil siiski tajuma, et tegemist on loomaõiguslastega, ning mida kord on nähtud, seda ei saa enam kustutada. White märgib, et on irooniline, et selline aktivism, mille keskmes on armastus, hoolivus, kaastunne ja soov harida, võib reaktsioonina sünnitada hoopis uut vägivalda. Samal ajal on aktivistide ründamine kõnekaks märgiks ohutunde kohta, mida ruumi häirimine spetsiesistlikku status quo’d pooldavates inimestes süvendab ja viitab ka sellele, kui kaugele ollakse võimeline minema, et tuntud ja turvalist olukorda säilitada.

Vägivallale vägivallaga vastates muututakse ise oma vastase sarnaseks. Kuigi anarhistlikul vegangeograafial on palju erinevaid tõlgendusi, mis teevad selle eelarvamustele, valedele ja propagandale mõneti haavatavaks, on mõtte- ja tegutsemisviisi tuumaks radikaalne intersektsionaalsus, vastuseis vägivallale ja vabaduse võtmisele ning kindel otsus keelduda äraootavast poliitikast.

Pildiallkirjad: 1. Richard J. White usub, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida. 2. 2022. aasta alguses ilmunud kogumikus „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis.

1 Paul Hodge, Andrew McGregor, Simon Springer, Ophélie Véron, Richard J White (toim), Vegan Geographies. Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism. Lantern Publishing & Media 2022.

2 Ophélie Véron, Richard J. White, Anarchism, Feminism, and Veganism: A Convergence of Struggles. Kogumikus: Simon Springer, Jennifer Mateer, Martin Locret-Collet, Maleea Acker (toim), Undoing Human Supremacy. Anarchist Political Ecology in the Face of Anthroparchy. Rowman & Littlefield 2021, lk 71.

3 Richard J. White, Following in the footsteps of Élisée Reclus: Disturbing places of inter-species violence that are hidden in plain sight. Kogumikus: Anthony J. Nocella II, Richard J. White, Erika Cudworth (toim),Anarchism and animal liberation: essays on complementary elements of total liberation. McFarland 2015, lk 212–229.

 

What’s Next for PJ

He looks like a businessman or model with the friendly face of the guy from next door. Sometimes it’s difficult to believe that he is behind of many important decisions fashion industry has made – to go fur free.

He was raised in rural Ohio, between the cornfields and as his mother realized how animals are abused in a food industry, he and his sisters were raised as vegetarians. After studying writing and journalism he understood that he’s passion is somewhere else and as he says – was lucky enough to get a job in Humane Society to do corporate outreach in fur industry. “At that moment there was not an open dialogue between animal activists and industry. Nobody was not talking about animal welfare in fashion circles”, he says and we discuss a little about agressive campaigns and activists taking over runways – these actions were at place to give a signal that something is wrong in the industry. But in a way, those ones who started an outreach had to re-invent a wheel, to work out strategies how to educate fashion industry about the animals.

There was a loophole in a law and this gave PJ the opportunity to revolutionize a way the fashion industry views animals.  In 2010, during Obama administration, PJ helped pass the federal Truth in Fur Labeling Act, which ensures clear and proper labeling for all fur products, and in 2019, he was instrumental in the passage of Assembly Bill 44 making California the first state in the country to ban fur sales. PJ has worked with dozens of top fashion companies—including Gucci, Prada, Chanel etc. What’s next?

“First, we have not done yet with fur. Some companies are not free to decide. For example – Guzzi had an autonomy from his parent company but companies in LVMH corporation do not have it.” He describes how Elle magazine had to decide including all it’s 45 local magazines and they all went fur free. “They all know that their readers or clients of fashion companies care about animals,” says fashion policy director of Humane Society and continues with future plans – cashmiere, snake-skin, angora; they are considered to be humane materials but they are not, so it’s time to get rid of them in fashion industry. And we really don’t need hadbags made from exotic lizard skin or a karakul from fetal sheep.”

PJ himself likes to wear suits to look professional. “I’d like to have more vegan suits. There are so many different innovative materials out there; bamboo textile, leather from apples and mushrooms, so interesting. I didn’t feel good holding a sign in demos, I feel my passion in corporate settings. And in every company there is always at least one serious animal lover, and with their help inside it’s possible to turn the company fur free.”

We continue our short talk about events in Estonia and how fast some changes have taken place here in animal rights scene. “Whatever you do in Estonia, keep doing it!”, sends PJ good wishes to our movement.

PJ makes a presentation on May, 6. 13.30 during the Animal Rights Conference:

“From the provocative anti-fur campaigns of the 1980s and ‘90s to today’s focus on corporate and public policy, the fur-free movement has been undermining the fur industry for decades. In response to the growing consumer demand for sustainable and ethical products, the fashion world has seemingly gone fur-free. As well, luxury has been redefined to include products that are innovative, sustainable and ethical. This has led to competition among brands to reach ethically and environmentally minded consumers and a new era of ESG (Environmental, Social, and Corporate Governance) investing, which rewards companies for being more responsible and sustainable. Finally, legislators have taken notice introducing bans on fur production and/or sales inspiring a new generation of innovative materials.

Why are we seeing these changes taking place now? Will brands and retailers stop at fur or is this just the beginning of fashion’s move away from animal products towards more innovative alternatives? What will be banned next, and why? PJ Smith offers his insights on the fur-free movement, the future of animals used for fashion and what we can do to inspire change now.”

More about PJ Smith.

Photo: Tallinn Vegan Fair 2019.