Anarhistlik vegangeograafia

See artikkel ilmus kõigepealt 6. mail 2022 ajalehes Sirp ja on kirjutatud koos Saara Mildebergiga.

Richard J. White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“

6. – 7. mail Tallinna botaanikaaias seitsmendat korda toimuva loomaõiguste konverentsi teemaks on loomaõiguslus keskkonnakriisi kontekstis. Konverentsi üheks peaesinejaks on inimgeograaf Richard J. White, kes nimetab end ise anarhistlikuks geograafiks. White on viimastel aastatel pühendunud anarhismi, veganluse ja feminismi intersektsionaalsusele ehk kokkupuutepunktide teadvustamisele. Teadlase-aktivistina nii teoorias kui praktikas, et kriitilised loomauuringud ei jääks pelgalt teadlaste elevandiluust tornide ja konverentsisaalide seinte vahele.

2022. aasta alguses ilmus White’i ning veel viie toimetaja käe alt mahukas kogumik „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ („Vegan Geographies: Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism“)1, milles veganluse kui eetilise liikumise ruumiliste ja ajaliste aspektide üle arutleb hulk teadlasi ja aktiviste. Neljateist peatüki raames vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis, mis üritab seda kõigest väest kaubastada ja turule paisata. Geograafia on distsipliin, millel on võime kaasa rääkida ühiskondlikel teemadel ja tegeleda erinevate valupunktidega, sest, nagu tõdeb White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“ Vegangeograafia käsitleb seega loomade olukorda maailmas, tehes seda kriitilisest vaatepunktist. Ruum ei paku lihtsalt tausta, kus asjad juhtuvad, vaid võimaldab ja võimestab või piirab ja ahistab selles tegutsejaid.

Vegangeograafide vägivallatud alad

Richard J. White otsib oma artiklis „Üleskutse vegananarhistlikele geograafidele“ lihtsaid ja teostatavaid meetodeid, mis viiksid tagasi veganluse juurte juurde ja kinni(s)taksid neid. Ta pakub välja viis mõtet. Tuleb naasta veganluse algse eesmärgi ja määratluse juurde. Praegu võimutsev taimetoidu tarbimine, mida mõnikord kuulutatakse lausa revolutsiooniks, ei saa kunagi olema veganlus – selle eesmärgid on hägustunud või lausa lahtunud. Vahe algse ja praegu levinud arusaama vahel peaks olema selge. Seejärel rõhutab White vegananarhistliku praktilise geograafia rakendamise vajadust. (Vegananarhistliku geograafia ideest tuleb juttu edaspidi.) Kolmas ettepanek keskendub veganite kuvandile ja sellele kui tähtis on halvustavatele stereotüüpidele vastu hakata: kes õieti on vegan, mida ta sööb ja kas see tõesti on keeruline. Järgneb kohustus teavitada avalikkust loomatööstuse koledast poolest ja vastandada see eetilisele geograafiale. Viimane rõhutab, et veganluse aluseks on täieliku vabastamise poliitika, see tähendab nii loomade, ökosüsteemide kui ka inimeste endi vabastamist inimese ülemvõimust. See ongi veganluse ja anarhismi kokkupuutepunkt – mõlema eesmärgiks on valitseva süsteemi ümberehitamine.

Aktivist ja meediauurija Alex Lockwood, kes loomaõiguste konverentsil räägib sellest, kuidas kliimasoojenemise ja loomakasvatuse ühise narratiivi kaudu muutusi esile kutsuda, keskendub artiklis „Kasulik kasutus“ tapamajadele ja liikumisele Animal Save, mille liikmete üheks tegevuseks teiste aktivismi vormide kõrval on mitteinimloomade saatmine, kui neid tapamajja viiakse, proovides viimset rännakut võimalusel natuke kergendada, näiteks janustele transporditavatele vett juua andes. Animal Save on olnud ja on aktiivne mitmetes riikides, aga neile on osaks saanud palju kriitikat väite tõttu, et tapale minevatel loomadel ei olnud neist aktsioonidest mingit kasu. Lockwood selgitab kasulikku kasutust ja kirjeldab, kuidas tänu Animal Save’ile avanesid vaatajate silmadele seni suletud paigad ja tundmatu geograafia.

Keskkonnauuringute professori Mona Seymouri „Kujutledes veganpõllumajandust“ tutvustab veganpõllumajandust ning toidutootmise ja veganluse seoseid toetudes vegantalunike kogemustele. Inimgeograafia professor Simon Springer räägib artiklis „Kontrolli oma antropoprivileege!“ sellest, kuidas me inimestena arugi ei saa, millised privileegid meil on – näiteks ei peeta meid automaatselt toiduks ja on tõenäoline, et kui me kuskile kodu rajame, siis ei taha mõni teine liik meid ja meie lapsi tõrjumiseks mürgitada; meie käitumist ei peeta automaatselt tervele liigile iseloomulikuks käitumiseks; meie liigikaaslasi ei sunnita loomaaias end näitama; tõenäoliselt ei testita meid sunniviisiliselt ja piinarikkalt teistele liikidele ravimite tootmiseks jne.

Geograaf Hannah G. Gunderman kirjeldab artiklis „Antropoprivileeg ja peekonivaht“ ebaeetilisi toidumaastikke ja toidusõpru (foodies), kes tarbivad toiduks peamiselt loomseid koostisosi, mis on eluks mittevajalik nauding (siit ka pealkirjas mainitud peekonivaht) ja kutsub veganeid reageerima. Gunderman soovitab pakkuda võimalikult palju kohalikust materjalist, soodsa hinnaga maitsvat toitu ja samas jagada võimalikult palju infot selle kohta, mis toiduainetööstuses tegelikult toimub. Omamoodi jätkab seda teemat loomaõiguste konverentsil kirjanik ja tõlkija Anniina Ljokkoi, kes on koos Soome folkloristi Liisa Kaskiga kirjutanud raamatu „Perinnevege“ (SKS Kirjat 2021), mille tõlkimine eesti keelde on praegu käsil Varraku kirjastusel tööpealkirjaga „Taimsed pärimustoidud“. Ljokkoi hinnangul ei jäta kohalik läänemeresoome toidukultuur veganeid sugugi nälga, vaid pakub vegantalunikele siin- ja sealpool Läänemerd erinevaid võimalusi aiast ja metsast toit kätte saada.

Kogumikus on sisukaid teemasid veel, aga aeg-ajalt eesmärki kaotavale loomaõiguste aktivistile pakub muidugi kõige rohkem huvi järelsõnaks nimetatud tulevikunägemus, mille on kirjutanud Sheffieldi ülikooli inimgeograaf Ophélie Véron. Selle pealkiri on „Spetsiesismijärgne maailm“. Véron kujutab aastat 2071, mil november on jälle külm nagu novembrile kohane ja vahepeal kestnud lõputu suvi on taandunud. Euroopas on võimatu leida restorani, milles ei pakutaks ainult taimetoitu. Véroni lapselastel on raske uskuda, et tema vanaema nooruses ootas homaar poeriiulil, et keeva veega tapetud saada. Tähistuse „vegan“ järele ei ole enam vajadust. Rangete reeglite tõttu suletakse veel viimaseid karnistlikke toidukohti. Kui 2020. aastal tapeti 70 miljardit maismaalooma aastas ja aastaks 2052 tõusis see arv 143 miljardile, siis vähem kui kahekümne aastaga kukkus 5 miljardile aastas. Kui taoline trend jätkub, siis lõpetatakse loomade söömine 2079. aastal täielikult. Aastaks 2071 on avalik arvamus kõvasti muutunud ja kuigi USAs on võimul konservatiivne valitsus, kelle loal võib poodides näha veel mitteinimloomadest tehtud mahetooteid, on selge, et tänu ülekaalukale survele kaovad needki varsti. Erinevalt USAst, kus loomade tapmine on veel lubatud, on see enamikus Aafrika riikides kriminaalkuritegu. Need muutused ei toimunud muidugi üleöö, vaid võtsid aega rohkem kui viiskümmend aastat. Véroni utoopilises jutustuses vastab tõele see osa, milles ta kirjeldab, kuidas juba 2000. aastate keskel hoiatasid teadlased inimkonda loomatööstuse kliimamõju eest, pandeemiate seostest zoonoosidega ja kirjeldasid ees ootavat toiduainete ja vee nappust. Probleemide ulatuse ja kaugeleulatuvate mõjude tõttu ei päästa ei nullkulu, lihavaba esmaspäev ega bambusest hambaharjad. Inimkonna saanuks päästa ainult kõikehõlmav poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne muutus.

Veganlus ja anarhism

Veganluse on lääne ühiskonnas tõusuteel. Selmet tarbimisrevolutsiooni üle juubeldada, kutsub White nähtusele kriitiliselt lähenema. Taimsel toitumisel võib olla erinevaid põhjendusi alates individuaalsest tervisest kuni teadusepõhise keskkonnahoiuni, eetika vaatenurgast kuulub taimne toitumine veganluse alustalade hulka, kuid ei ole ainus, millel see püsib. Muu hulgas pöörab White tähelepanu, et vegantoit ei tähenda ilmtingimata julmusevaba toitu, tuues näiteks ookeanitaguse palmiõlitööstuse, aga ka Euroopa põllumajanduse ekspluateeriva loomuse. Veganlus tarbimiskultuurina on abinõu, millel ei ole eesmärki, mis seda pühitseks.

Selge, et White’i jaoks ei ole veganlus toidueelistus või tarbimiskultuur, aga mis on sellel pistmist anarhismiga? Anarhia tähendab White’i jaoks eelkõige domineerivatest ja ärakasutavatest tsentraalsetest struktuuridest vabanemist, et praktiseerida teistsugust, horisontaalset ja vabatahtlikkusel põhinevat ühiskonna organiseerimise viisi, kus otsuseid tehakse üksteisega arvestades ja konsensuse alusel.2 Võrdsus kehtib ka probleemide käsitlemise puhul, erinevalt näiteks marksistlikust antikapitalismist ei ole anarhistlikus maailmavaates üht suurt deemonit või lõpubossi, kelleni jõudmiseks peab enne hävitama palju väikeseid. Seega on anarhismil ja feminismil lihtne ühist keelt leida – ja seda meeste ülemvõimu küsimuses. Muidugi tuleb tähele panna, et nii on see nüüd, XXI sajandil, ja ühtlasi saab selgeks anarhia ja veganluse kombineerimise problemaatilisus. Anarhistide seas ei ole nimelt ühest arusaama, kas inimene kuulub looduse hulka või seisab sellest eraldi. Rangelt inimkeskses ühiskonnakäsitluses saab „inimese eripära“ rõhutamisest üks mitteinimloomade ekspluateerimise õigustamise viise.

Kuigi iga anarhist loomade vabastamisesse ei usu, leidub igas loomaõiguslases kübeke anarhistlikku mässumeelsust. Üldiselt nõustuvad loomaõiguslased, et ei piisa samm-sammult karmistuvatest piirangutest loomatööstuses ja rangest kontrollist iga tundliku olendi heaolu ja elutingimuste üle – isegi kui riik laseb muutustel seadushaaval sündida, siis inimeste ja mitteinimloomade vahelisi põhilisi võimusuhteid see ei kõiguta. Lisaks ühisele süsteemi ümberlükkamise püüdele rõhutab White veganluse ja anarhismi ühisosana mõlema igapäevast vajadust ja lõputa missiooni: kui ekspluateeriv valitsemine rõhub igast küljest, peavad ka vastusammud olema pidevad ja sihikindlad (samas, lk 77). Ei ole mõtet jääda ootama, kuni valitsus muudatusi korraldab, aga ka individuaalsed tibusammud, millele järgneb loorberitele puhkama jäämine, ei ole muud kui vastutuse lükkamine teiste – olgu oma kaasaegsete või järgmiste põlvkondade – õlule.

Muuta tuleb süsteemi, mitte pelgalt ostukäitumist. Kuidas veganlus välja nägema peaks? Kuidas muuta süsteemi ilma tarbimata? Või pigem: kui tarbimis­ühiskonna status quo on ekspluateerimine, siis kuidas näidata meelsust terve süsteemi vastu, ilma et jääks muljet passiivsusest? Rahakotiga hääletamise asemel saab aktuaalseks taas jalgadega hääletamine – kuid vastupidi lahkumisele hoopis ruumi hõivamine, häirivate kohtade häirimine (disturbing disturbing places). On küll umbmäärane ettekujutus, milline on ühiskonna silme alt ära peidetud farmiloomade õnnetu saatus ja elu lõpp, aga White’i teene on analüüs nende kehaosade paiknemisest linnalises ruumis, kus teatakse laipade olemasolu kohta nii hästi, et ei peeta seda probleemiks – see on normaalne.3 Sealjuures on ühiskondlik norm ka spetsiesism, ühtede liikide eelistamine teistele, nii et ei teki küsimustki, kuidas saavad samal tänaval pea kõrvuti eksisteerida loomakliinik, lemmikloomapood ja lihakarn.

Geograafi ja humanitaarteadlasena usub White, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida. Isegi kui möödujad letile ei ligine ja lendlehte ei haara, on nad sunnitud aktivistide kohalolu tunnistama. Sunnitud oma tavalist rada muutma, letist füüsiliselt eemalduma, teemast vaimselt hoiduma, kuid mingil kognitiivsel tasandil siiski tajuma, et tegemist on loomaõiguslastega, ning mida kord on nähtud, seda ei saa enam kustutada. White märgib, et on irooniline, et selline aktivism, mille keskmes on armastus, hoolivus, kaastunne ja soov harida, võib reaktsioonina sünnitada hoopis uut vägivalda. Samal ajal on aktivistide ründamine kõnekaks märgiks ohutunde kohta, mida ruumi häirimine spetsiesistlikku status quo’d pooldavates inimestes süvendab ja viitab ka sellele, kui kaugele ollakse võimeline minema, et tuntud ja turvalist olukorda säilitada.

Vägivallale vägivallaga vastates muututakse ise oma vastase sarnaseks. Kuigi anarhistlikul vegangeograafial on palju erinevaid tõlgendusi, mis teevad selle eelarvamustele, valedele ja propagandale mõneti haavatavaks, on mõtte- ja tegutsemisviisi tuumaks radikaalne intersektsionaalsus, vastuseis vägivallale ja vabaduse võtmisele ning kindel otsus keelduda äraootavast poliitikast.

Pildiallkirjad: 1. Richard J. White usub, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida. 2. 2022. aasta alguses ilmunud kogumikus „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis.

1 Paul Hodge, Andrew McGregor, Simon Springer, Ophélie Véron, Richard J White (toim), Vegan Geographies. Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism. Lantern Publishing & Media 2022.

2 Ophélie Véron, Richard J. White, Anarchism, Feminism, and Veganism: A Convergence of Struggles. Kogumikus: Simon Springer, Jennifer Mateer, Martin Locret-Collet, Maleea Acker (toim), Undoing Human Supremacy. Anarchist Political Ecology in the Face of Anthroparchy. Rowman & Littlefield 2021, lk 71.

3 Richard J. White, Following in the footsteps of Élisée Reclus: Disturbing places of inter-species violence that are hidden in plain sight. Kogumikus: Anthony J. Nocella II, Richard J. White, Erika Cudworth (toim),Anarchism and animal liberation: essays on complementary elements of total liberation. McFarland 2015, lk 212–229.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s