Lihtsalt loomasõber

Hellika Landsmann on justkui alati loomakaitseringkondades olemas olnud ja pole olnud põhjust küsida, millal ja kuidas ta sellesse valdkonda sattus. Hiljuti köitis tähelepanu üks omanäoline reisikirjeldus, mida tavalisest suurem seltskond Facebookis jälgis; “Ju siis seda järjejuttu oli tore lugeda ja pealegi ei pidanud ma igaleühele eraldi kirjutama”; arvas Hellika ise, kes just jõudis tagasi “Helen Woodward Animal Center” korraldatud konverentsilt Californiast, millele järgnenud kolmepäevast õppimismaratoni Hellika oma järjejutus tutvustaski. Ja ega see väga tavaline olegi, et üht loomakaitsjat teisele poole maakera rääkima kutsutaks. Tegelikult on Hellika olnud teadlikult loomakaitses juba 2006st aastast, sest just siis lõpetas ta kooli ja astus Eesti Loomakaitse Seltsi liikmeks. “Lapsena käisin konni päästmas, teadsin, et kodutut kassi tuleb aidata ja loomi ei tohi lüüa, aga see oli nii loomulik, et teadlikuks loomakaitseks seda nimetada ei saa”, rääkis Hellika, kes on töötanud ELSi hädajuhtumite telefonil, olnud samas ka juhatuse liige ja pidanud ka Tallinna loomade varjupaiga juhataja ametit. Praegu on Hellika ringiga jälle tagasi Tallinna linnavalitsuses, täpsemalt Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametis ja tegeleb hulkuvate lemmikloomade probleemidega. Hetkel on tal käsil avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriõpingud ning saadud kutse ka Lennuakadeemiast, mistõttu on ta töötanud ka lennunduses. “Ma olen tõesti katsunud vahepeal teha ka midagi muud kui loomi kaitsta, aga ei saa. Hoiukoduloomade üle arvepidamine läks 50 juures sassi, ilmselt on neid olnud aja jooksul üle saja, aga ikka jõuan sama teema juurde tagasi”. Ja tõepoolest, see on loomakaitsjate puhul vist päris tavaline, et raske teema juurest mingiks perioodiks põgenetakse, et avastada, et teemaga tegeletakse seljuhul oma vabal ajal ja pääsu pole.

Tööalaselt oli õppekäigul oluline teada saada, millised on sealsed loomade karantiinitingimused, kuidas vabatahtike võrgustik on üles ehitatud, mis osa on fundraisingul jne, aga Hellika käis ka loomaparkides nagu Sea World ja Wild Animal Park, mis oma valdkonda tundvale loomakaitsjale just lemmikkohad ei ole. “Ega mul ei ole vaja minna ise sigalasse või tapamajja, et teada saada, kuidas loomad end seal tunnevad,” ütleb Hellika, kes loomaparkides ikkagi kohal käis. Külastustest saab ta hea uudisena kokkuvõtte teha, et loomaparkides toimub palju sellist, mida kodulehelt ei leia. Põhirõhk on seal nimelt metsloomade päästmisel; kord toodi rannast ära hülgepoeg (seda võivad teha ainult asjatundjad!), kelle ema oli hüljanud, siis käidi merilõvi päästmas, kes millegipärast mitmendat korda kiirteele tikkus jne. Sea Worldi päästepoolel on kiirabibrigaad ja hea meditsiinitehnika, päästetakse pelikane, kajakaid, hülgeid, merilõvisid jne. Oluline on, et kõik päästetud loomad proovitakse loodusesse tagasi saata. Loomaparke rajati peamiselt seitsmekümnendatel, enam neid juurde ei tehta ja on näha, et olemasolevate tegutsemispõhimõtteid muudetakse.

Hellika konverentsil esinemise põhiteemaks kujunes hoopiski Ukraina. Eesti ei ole ju Ukrainast kuigi kaugel, eriti ameeriklaste jaoks. Küsiti, kuidas ja kelle kaudu aidata ja selle otsustamine ongi ju vahel keeruline, sest sõjaolukorras ei saa alati korralikku tagasisidet ja kontaktid katkevad. Viimane abistatud organisatsioon on “Happy Paw”, millele osteti auto, sest senini viisid nad pikkade vahemaade taha loomadele toitu jalgrattaga. Hellika selgitas, kuidas on sõjapõgenikest loomade abistamine Eestis korraldatud, mida teevad meie organisatsioonid ja sedagi, et tegemist ei ole kodusõjaga, sest endiselt on neid, kes niimoodi arvavad. “Ma rääkisin, mida on teinud vene sõdurid ja sellest, kuidas üks mu tuttav loomakaitsja tema kümne koeraga omaenda kodus maha lasti jne. Et küüditamine ei toimu meie maailmaosas sugugi esimest korda jne. Kuulajate jaoks oli see kõik ebareaalne”. Enne kojusõitu küsiti Hellikalt, kas ta ikka tahab tagasi minna ja kas ta võiks äkki kõigi oma loomadega hoopis Californias elada. “Mul on tegelikult kõikidele loomadele europassid tehtud ja kuskil sisimas ka valmisolek lahkuda, aga loodetavasti seda siiski ei juhtu”; räägib Hellika, kelle abikaasa töötab Eesti Kaitseväes.

Räägime sellestki, mis võiks olla need kõige olulisemad asjad, mis maailmas peaksid muutuma, et loomade olukord paraneks ja jõuame muidugi inimeseni. Inimene on see, kes peaks aru saama, et looma elu eesmärk ei ole inimesele kasulik olla, et loom on sõber ja perekonnaliige, kellele ei tohiks haiget teha. Inimesed ei tohiks mööda kõndida kui keegi abi vajab või kui naaberkorterist hirmsat haisu tuleb, sest seal kasvatakse hirmsates tingimustes lemmikloomi müügiks. Hellika räägib sellestki, et seoses sõjapõgenikega on tekkinud uus probleem, paljud neist ei taha oma loomi steriliseerida, sest tõukoerakutsikate eest võib saada raha, mida neil väga vaja on. “Peame tegema ennetustööd, harima lapsi, nii palju on teha”, räägib Hellika, kelle suurimaks sooviks on muidugi see, et tema tööd ühel päeval üldse vaja ei oleks.

Tahan rahvusparki

See arvamus ilmus kõigepealt 14. juuni Hiiu lehes.

Käisin laupäeval tuttaval bioloogil külas ja rääkisin muuseas, et mul on
eelmisest aastast veel nii palju seeni üle, et ei tea, mis nendega peale hakata.
Uus seeneaeg on ju juba alanud. Tema vastas ootamatult, et vaat kui hea, tulebki
koguda niikaua kui neid metsi veel on. Minu küsimuse peale, et kuidas ta
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) Hiiumaa rahvuspargi ettepanekusse suhtub,
vastas ta, et loomulikult suhtuvad kõik bioloogid sellesse väga hästi ja et läheks
see kõik ometi nii.
Hiiumaal on vana metsa säilinud rohkem kui mandril, seda pole väga
intensiivselt majandatud (vähemalt osa sellest), vääriselupaikade osakaal on
suur ja paljud haruldased taimed ja loomad on meile tavalised – hiiumaalasena
ei oska vahel arvatagi, et mõnda taime pole mujal maailmas palju nähtud.
Viimati loodi Rahvuspark 2018. aastal Alutagusel ja seal oli vist ka nii, et
olemasolevad kaitsealad liideti ja sellega seoses tekkis terviklik kaitstud ala.
Kui vaadata Keskkonnaministeeriumile ELFi poolt tehtud ettepaneku juurde
kuuluvat kaarti, siis see näeb ka esialgu lapiteki moodi välja, aga kuna pakutud
maaalade vahele jäävad juba kaitse all olevad maatükid, siis peaks Hiiumaa
rahvuspark ka lõpuks terviku moodustama. Olemasolevalt kaardilt ei saa sellest
küll esialgu aru, aga Regio korralik kaart on juba tegemisel.
Mulle tundub, et hiidlaste mõningase vastuseisu juured on ehk 2008. aastas, mil
maismaale plaanitava tuulepargi ettepanek oli nii loodus- ja inimvaenulik kui
üks kasumit taotlev plaan veel olla saab. Võibolla peaks meelde tuletama, mida
hiidlased tollal vastuargumentideks loetlesid? Need olid üsna sarnased praeguse
ELFi ettepaneku põhjendustega: “Hiiumaal on tervikuna geoloogilise tekkeloo,
hõreda ning hilise inimasustuse, eripärase kliima, mitmekesise mullastiku,

saarelisuse ja vähese majandamisintensiivsuse tõttu välja kujunenud unikaalne
elukeskkond.” Vt pikemalt siit.
Aga võibolla on ärevatel aegadel umbusk meile kõigile omane ja sestap on hea,
et ELFi omad tulevad saarele asja arutama ja ilma kohaliketa midagi niikuinii ei
otsustata. Kuulsin, et esimene kord saab oma seisukohti esitada ja küsimusi
küsida juba enne jaanipäeva. Sest kui Rahvuspargi loomiseks on vaja petitsiooni
ja kohalike poolthääli, siis peaks kogu asjast rohkem teadma.
Niikaua kui otsust veel pole tuleks Hiiumaad nagu Rahvusparki kohelda
niikuinii, vähemalt omaenda tegudes.

Pilt on lehelt loodusegakoos.ee

Kas loomaaiad on paremad?

Lapsena mulle loomaaiad meeldisid. Läksin laupäeviti läbi Kadrioru pargi tolleaegsesse Tallinna loomaaeda, sain ilma piletita sisse, sest käisin ahvimajas abiks ja tundsin elukatega suhtlemisest palju rõõmu. Naljakad, sõbralikud, armsad ja mõned olid kurjad ka. Nagu inimesed, aga teistmoodi. Loomade kuulamine, nägemine ja mõistmine tulid palju hiljem koos empaatia ja raamatute lugemisega. Durrell tundus kõige loomasõbralikum inimene, aga täna suhtun loomaõiguslasena sellessegi kriitiliselt.

2015. aastal oli Eestis maailmakuulus fotograaf Jo-Anne McArthur, kes muuhulgas käis ka Tallinna loomaaias pildistamas. Kedagi kaasa ei tahtnud, sõitis trolliga Õismäe poole ja veetis seal terve päeva. Osa neist piltidest on veebist leitavad, osa Jo-Anne raamatus “Captive” (vangistuses), aga Tallinna loomaaia nime sealt ei leia. Palusin mitte kirjutada, kus need pildid tehtud on. Mulle nimelt tundus, et Eesti ühiskond ei ole sugugi valmis selleks, et meie loomaaedu rahvusvaheliselt kritiseeritaks ja pealegi oli seda enne ENDCAPi organisatsiooni poolt ka närviliselt tehtud ja see ei andnud kuigi head tulemust. Teine põhjus oli palju pragmaatilisem ja konkreetsem. Nimelt aitasid mõned eksperdid Tallinna loomaaiast meil karusloomakasvanduste vastast kampaaniat teha, Kaudselt ja ka konkreetsemalt ka kui vaja. Ja see tähendas, et loomaõiguslastel ei olnud üldse õige aeg end loomaaednikele vastandada.

Muidugi ei küsitud mitte ainult üks kord kogu kampaania ajal, et mis need loomaaiad paremad on? Nii karusloomafarmides kui loomaaedades elavad loomad ju vangistuses, sõltuvad täielikult nende eest hoolitsevast inimesest ja lõpuks nad sinna ka surevad. Eks me vastasime nii nagu ongi: loomaaedadel on ka hariduslik ja teaduslik eesmärk, mida kasvandustel kindlasti pole, loomade eest hoolitsetakse paremini, mida üldjuhul tehaksegi, loomaaedades kehtivad tingimustele teised standardid jne.

Loomaaia direktorile, Tiit Maranile, ma Jo-Anne pilte muidugi näitasin. Ühel neist oli oma puuris selili mustvalgena kujutatud armadill, kes niimoodi magas. Tiit arvas, et fotograaf vist ei tunne eriti loomi, sest sellel polnud ju häda midagi, lihtsalt magas. Jo aga oli pildi albumisse pannud hoopis troostitu keskkonna pärast. Betoon ja raudtrellid ei ole kindlasti loomale loomulik keskkond.

Ja eks selles asi ongi. Ma ei vaidle, et on neid loomi, kes end loomaaias üsna hästi tunnevad, aga mitte kõik. Ja muidugi on neid, kes on sinna sattunud sellepärast, et neil oli abi vaja ja loomaaias on inimesed, kes oskavad aidata, aga nemadki on vähemuses. Kontseptsioon, mille järgi on tundlikke olendeid õigus puurides pidada, ei kõlba ju kuskile.

Tänasel päeval ei saa ma mööda mõelda ka Ukraina loomaaedadest, kus talitajad loomi uimastatuna keldrites hoiavad, et need stressi tõttu hulluks ei läheks ja ära ei sureks ja kus osad loomad surevadki lihtsalt nälga. Meil muidugi ei ole nii, sest sõda ei ole, aga tuletan seda koledat näidet meelde sellepärast, et loomadelt on ära võetud võimalus end kaitsta, põgeneda, ellu jääda – viimane peaks olema ju nende kõige esimene instinkt. Nagu meil kõigil.

In 2016, Jo-Anne worked with the Born Free Foundation on the EU Zoo Inquiry, which examined the current state of zoos and aquaria across the European Union. Jo-Anne visited dozens of facilities across nine countries. These images highlight the problems of keeping animals in captivity, and make up the majority of images seen in her book, Captive (Lantern Books, June 2017). Buy the book.

Minu akadeemia

Vt Loomuse Akadeemia tabel – see siin on kõige olulisem osa tänasest postitusest. Tõstsin kokku ühendused ja organisatsioonid, kelle konverentse ja seminare üritan jälgida. Pandeemial oli või on vähemalt üks hea tulemus – väga paljud konverentsid ja kokkusaamised kolisid veebi ja hiljem hübriidvormi, mis tähedab, et kvaliteetne info jõuab internettipidi osalejatele koju. Mulle sobib.

Loodan, et blogilugejale sobib, et lingi all peidus olev tabel saab olema pidevas muutumises. Mul on aega jälgida, millised seminarid välja kuulutatakse, kas tulemas on midagi uut ja huvitavat jne. Kui keegi teab veel mõnda sobivat ühendust, siis andke teada, tõstan selle teiste juurde.

Ja aegajalt sobib mulle väga kohtuda päriselt nende inimestega, kellel on sarnane maailmavaade ja empaatiatase. Siin alloleval pildil on see kamp, kes korraldas tänavust Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi koostöös elluviidud konverentsi Animal Futures ja kes – kuulake nüüd! – järgmisel aastal korraldab EACASe (European Association of Critical Animal Studies) konverentsi! Ilmselt igatepidi hübriidvormis, sest see saab samal ajal olema ka Animal Futures nimeline ja nii veebis kui kohapeal. Kus ja millal, seda veel täpselt veel ei tea.

Tabelis ei ole kõik just kriitilisi loomauuringuid kajastavad kokkusaamised. Mõned neist ei ole nii ühiskonnakriitilised ja intersektsionaalsed nagu üks aktivist ootab. Aga mulle tundub, et kahe uurimissuuna vahe (human-animal studies vs critical animal sudies) hakkab justkui õhemaks jääma ja õppida on mõlemalt poolt.

Just õppimise pärast me konverentse korraldame ja tabeleid teeme. Mulle sobib plakatiga tänaval seismine ka ja sellest on aegajalt rohkemgi kasu, aga selleks, et ühiskondlikest muutustest paremini aru saada, tuleks kuulata, vaadata, lugeda ja kirjutada. See ongi minu akadeemia.

Foto: Saara Mildeberg